kolimised

Kaunid pühapäevased mõtted

/ kolimised / 4 Comments

Olen juba üle kuu aja mõelnud, et peaks Orkutis enamik asju ümber kirjutama, sest elu on vahepeal nii palju muutunud… Ja muidugi uusi pilte lisama. Aga kunagi ei tekkinud sobivat hetke, st viitsimist ja võimalust ühel ajal.

Täna läks mul hommikul kell seitse uni ära. Sain lõpuks asjaga ühele poole.

Nüüd peaks mõtlema sellele, kuidas saada määramatus koguses asju teisipäeva õhtuks 21 miili kaugusele – Ilfordi, Marise hotelli. Takso ja kolimisteenuse eest maksaksime ennast lolliks – need oleks mõeldavad 2,1-miilise vahemaa puhul.

Ühistranspordiga võtab sinna saamine aega ca poolteist tundi ja ühe korraga neid asju ära ei vii, sest minust pole ju tassijat, pealegi on meil ainult üks kohver – minu oma jäi viimati Eestisse. Lõpuks peaksid need asjad olema kastides, mis on aga piisavalt suured, et neid üldse ühistranspordis vedada ei jõua. Hotelli ei saa asju jätta ka enne, kui alles teisipäeva õhtul ja ajaliselt on suht võimatu seda 1,5-tunnist trippi ühe õhtu jooksul mitu korda ette võtta.

Autoga sõpra oleks vaja… Aga sellist isendit meil Londonis paraku ei leidu.

Ma ausõna ei tea, mis saama hakkab.

Kuna see probleem paistab esialgu lahendamatu, üritan parem välja mõelda kõige mõistlikuma marsruudi suunal kodu-PC world- Iiris-kodu. SELLEGA peaksin ikka hakkama saama.

Uues kodus

/ kolimised, rõõm, üürikodud / Leave a Comment

Meil on siin lahke naaber Roland omanimelise turvamata wifivõrguga (ta peab päris lähedal elama, levi on hea). Väike aed põõsaste, muruplatsi, pingi, laua, väikse grilli ja pesunööriga. Nii palju puhastusvahendeid, nagu mul veel elu sees olnud pole. Veiniriiul (kahjuks küll tühi), nunnud puust kohvi, tee ja suhkru topsid, kolm nunnut tassi, simpsoni viinapitsid, igasuguseid nõusid-värke (aga mitte ühtki normaalset potti), kartulikoorimisnuga, mittetöötav konserviavaja… Külmkapp suure sügavkülmaga, mis on pigeni erinevaid asju täis – herneid, porgandeid, friikartuleid, isegi saiakesi – ainult jäätis on puudu. Ketšupit-majoneesi-küüslaugupüreed ja dieetkokat jäeti ka. Kuivainete kapp on samamoodi täis topitud – kolm pakki makarone, kolm pakki riisi, tomatipüree, erinevad pakisupid, jahu jne (huvitav, kas omanik teadis, et meil pole tänu üüri-deposiidi maksmisele pea üldse raha alles ning jättis meile sellepärast lahkesti nii palju süüa?). Meil on kõva madrats, mis Mehele meeldib ja mulle veel mitte (aga kuna see on seljale kasulik ja rasedatele eriti, siis ma ei kurda üldse, küll harjun). Pesumasin, mille ust tuleb noaga lahti teha (aga see on õnneks lihtne). Jalgratas, millele omanik lubas 3-4 nädala pärast järele tulla ning meil seda seni lahkesti kasutada.

Me oleme jõudnud kaks korda kohvrihunnikuga lõõmava päikese käes ühistranspordis edasi-tagasi kärutada, närvi minna ja kõvasti tülitseda, aias muru peal vedeleda, kolm masinatäit pesu pesta ja seda aias nööri peal kuivatada, hommikusöögiks kartuleid ja vorste grillida ning neid siis aias süüa, terve päeva päevitusriietes ringi möllata, emadele helistada, omaniku kingitud veini juua (mina ainult paar lonksu!), magada, seksida, laiselda… Ja mitte eriti palju lahti pakkida.

Aga küll me veel jõuame.

Mõnus on.

PS. Rase olla on lahe. Mul on suured tissid 😛 Panin sel aastal esimest korda päevitusriided selga ja need istuvad ikka hulka paremini kui enne 😀

Mõningane progress

/ kolimised / 3 Comments

Ma olen ära pakkinud kolm kohvrit, seljakoti ja spordikoti. Minu asjadega on nüüd enam-vähem ühel pool. Igasuguse köögiträni ja meie mõlema jalanõudega ka (mis võtsid enda alla pea pool Swammi kohvrist ning olid, olgem ausad, siiski enamjaolt minu omad).

Nüüd on jäänud veel Mehe asjad. Ja hommikumantlid. Ja tekid-padjad. Ja veel nipet-näpet. Meil on veel üks vaba kohver, suhteliselt suur spordikott ja seljakott. Vast saab hakkama… Ja ilmselt ei viitsi Mees sellega täna tegeleda, aga no tal on homme aega, kui mina arsti juures olen.

Seda ma küll ei tea, mis me siis teinud oleks, kui poleks olnud võimalust Antti ja Swammi kohvreid laenata, suur spordikott on ka eelmisest elamisest ära hiivatud. Kui ühistranspordis kolida, ei ole just eriti mugav arvukaid suvalisi kilekotte kaasa tarida…

Otsustasime, et hommikul kolima hakata ja asjadega mitu tundi aias chillida oleks ikka veidi kahtlane, seega käin hommikul arsti juures ära, tulen siis tagasi ja kolime kahest.

Loodetavasti läheb kõik libedalt.

Pakkimine ahju.

Appi!

/ kolimised, virin/urin / 2 Comments

Kes krt selle läbu siin kokku pakib???

Jajah, saite õigesti aru, ma hakkasin nüüd pakkima. Lõpuks. Tähendab, ma tassisin köögist kõik meie asjad voodi peale kokku ja ohin nüüd blogis – selle asemel, et päriselt tegutsema hakata.

Krt, ma vihkan kolimist. Tähendab, ma hirmsasti tahan kolida sinna, aga kogu oma elamist kokku pakkida on mul viimase aasta jooksul kaugelt liiga palju kordi teha tulnud.

2007 märtsi lõpus, aprilli lõpus, juuli keskel, 2008 märtsi alguses ja nüüd, kaks kuud hiljem jälle.

Blaaaah.

Nädalavahetus on alanud!

/ kolimised, london/UK, rõõm, töö / Leave a Comment

…ja ma ütleks, et üpris heade uudistega.

Avastasin nimelt just, et mu pangaarvelt on £90 bronnis. Alguses ehmatasin küll koledasti, aga siis tuli meelde, et Mees pani kolmapäeval lõpuks mu home office‘i avalduse posti. Koos tööandja fake kirjaga, mis ütles, et ma olen selles firmas töötanud kaks nädalat (kolme kuu ja kahe nädala asemel). Sellest rääkimata, et ma juba aasta aega UK-s töötanud olen ilma igasuguse registreerimiseta…

Igatahes, minu meelest on see bronn positiivne märk – sellest, et mu avaldusega on vähemalt esmapilgul kõik korras. Muidugi, kõike võib veel juhtuda, aga ma ei usu, et nad võtaks raha mu arvelt maha enne, kui on enam-vähem veendunud, et taotlus on ok.

Ma ei tea, miks ma üldse muretsen – tean ju küll kas või Iirise näitel, et neid kirju ja tegelikku tööle asumise aega ei kontrolli keegi… Äh. Lihtsalt. Ikka ju muretsen! Alati oli võimalus, et paberimäärimisega läks midagi valesti vms.

Muidu olen endiselt ärevil. Ma ei suuda ära oodata, millal jõuab kätte homme kell kaks, kui me saame lõpuks ometi kolida! Ma ausõna ei mäletagi, millal ma viimati üldse midagi nii kangesti oodanud ja nii kannatamatult päevi (ja tunde) lugenud olen. Nüüd on see PEAAEGU käes.

Aga enne seda tuleb veel kõik asjad kokku pakkida. Ja leida vastus küsimusele, kuidas need homme kohale saada – autot ei taha tellida, sest see on kallis, aga meil pole üldse raha. Ühistranspordiga sõidaks raudselt 2-3x, sest asju on piisavalt ja minust pole ju suuremat kandjat… Pluss veel see, et mul on sealsamas lähedal kell 11 perearst, aga kolida enne poolt kahte ei saa. Kas võtta hommikul arsti juurde minnes esimesed asjad kaasa ning hakata pärast seda edasi-tagasi käima? Üks (ilmselt siis mina) peaks sellisel juhul paigale jääma neid asju valvama, sest korterisse enne kahte ei pääse. Samas, aeda pääseb ka õuest, võiks kolaga seal istuda. See on idee, tõepoolest.

Aga ma nüüd vist hakkangi vaikselt pakkima, mida paremat mul ikka teha on.

Ei tea, millal ma pärast kolimist ükskord jälle netti saan, vaevalt et seal mõni lahke naaber wifit pakub… Ja mu arvuti on nii p*rses, et puu alla otsima minna ka ei saa. No loodame parimat, nagu alati 😉

Scroll to Top