london/UK

Võõrutusnähud

Kui jätta kõrvale see närune veerand tundi viimasel neljapäeval, mil endast siia viimase elumärgi jätsin (ja kirjutamise ajal ei tulnud mulle veel meelde, et Marko läpaka juhet ilma adapterita juba siinmaal seina ei topi), pole ma käinud netis… Eelmisest esmaspäevast saati ehk veidi üle nädala.

TIKKER EI KASUTANUD NÄDAL AEGA INTERNETTI!

Ausalt öelda ma ise ka imestan, et veel elus olen. Käed juba värisevad ja nii.

Lihtsalt tööl käin iga päev ja eraeluga tuleb ka tegeleda, selle kõige kõrval lihtsalt ei jäänud aega wifi otsimiseks. Brixton pole ka päriselt just selline koht, et lähed istud oma läpakaga suvalises kohas maha ja otsid tasuta wifit. Võimalik, et isegi leiad, aga samamoodi võid ka millegi kaotada… Oma läpaka varastele näiteks.

Aga (halleluuja!) meil vahetati tööl internetiteenuse pakkujat (seni oli meil siin neli arvutit ja tasuline wifi, mõlemad maksid £1/20 minutit ja wifi puhul pidi pealegi krediitkaardiga online maksma ja miinimum oli £5, mida ei pidanud küll korraga ära kulutama, aga ikkagi – röögatult kallis) ja sellega seoses on meil siin nüüd tasuta wifi 😀 Mitte küll päriselt tasuta, et lähed ja oledki, aga meil on kaardid, mille pealt koode välja kraapida, ühe kaardiga saab pool tundi ja kliendid saavad neid tasuta, kui midagi süüa/juua ostavad.

Üleeile need kaardid toodi, eile sain ma sellest teada ja täna istun siis rõõmsalt poolteist tundi enne tööpäeva algust oma läpakaga siin. Koju peaks neti saama paremal juhul reedel, tõenäolisemalt järgmisel nädalal, aga eks näis.

Aga nüüd loen kõigepealt kõik blogid läbi ja kui siis veel aega on (14.15 pean tööle hakkama), kirjutan veel. Vähemalt kaks sissekannet on tulemas – Marko külaskäigust üks ja üldisest eluolust teine. Ja kui ma ka praegu ei jõua, siis mul on kaks pooletunnist (söögi)pausi ja ma olen suht kindel, et see nett levib üles staff roomi ka.

Kuulmiseni!

Kolimistest

Kuni keskkooli lõpuni elasin ma Pärnus. Sellest esimesed kuus aastat vana turu lähedal, suvel enne mu kooli minekut kolisime Maisse, kus mu ema siiani elab.

  1. sügisel 2002 kolisin Tartusse Turu tänavale
  2. suveks 2003 Pärnusse
  3. sügisel 2003 taas Turu tänavale
  4. suveks 2004 Tallinnasse Lasnamäele A juurde
  5. sügisel 2004 Tartusse Raatuse ühikasse
  6. suvel 2005 taas Tallinnasse A juurde
  7. jaanuaris 2006 ajutiselt ühe Iirise sõbranna juurde, kuni Muraka tollane korterinaaber välja kolib
  8. veebruaris 2006 Mustamäele Muraka juurde (detsembris kolis tema minema ja asemele tuli Annika ning me kõik teame, mis sellest sai, võeh)
  9. märtsis 2007 kolisin kõigepealt oma asjad Tallinnast Pärnusse ja siis ise Londonisse Iirise ja Kay juurde
  10. aprillis 2007 siia
  11. ja nüüd, juulis 2007, kolin ma Brixtonisse

Aga täna õhtul tuli mul pähe, et ma ei olegi siin korteris pilti teinud. Sellist üldisemat, et jääks mälestus, kus ma siis õieti elasin.

Niisiis neli pilti minu viimase kahe ja poole kuu elukohast, alustame ringkäiku välisuksest ja kella liikumise suunas:

(voodi juurest edasi läheb uks väiksesse koridori, millest lähevad uksed vannituppa ning Iirise ja Kay tuppa)

Selline elamine siis. Ehk saite mingi ettekujutuse.

Aga Mees jõudiski siia… Nüüd kolime 🙂

Ainus, mida ma taga igatsema jään, on Iirisega koos elamine. Oli tore… Ja kahju, et nii ruttu läbi sai. Aga olgu… Optimist nagu ma olen – edasi läheb veel paremini!

Mineviku lainetel

Tegelikult pidin ma täna õhtul kolima, aga kuna Swamm magas liiga kaua, siis lükkus homsele. Ja enne ma detailidest ei räägi, kui asi päriselt toimunud on, sest ei taha ära sõnuda.

Pakkisin kõik oma asjad kokku, läks väga valutult ja võttis aega vaid poolteist tundi.

Olen viimased tunnid oma blogi arhiivi lugenud. Mitte päris kõike järjest, aga nii valikuliselt. Võtsin ette kõigepealt juuni, siis mai, nüüd olen aprillis 2007. Ja loen nii, et järjest vanemaks lähevad.

Paljude asjade peale on praegu nii hea naerda. Näiteks selle peale, et ma kartsin enne esimest tööpäeva, et ma ei saa aru, mida kliendid räägivad (no see suhtluskramp oli alguses, mis siis, et keeleoskus hea, nüüdseks muidugi ammu kadunud). Et ma kurtsin, kuidas tööl on raske ja nii palju asju vaja meeles pidada. Hiljem jamad piima ja masinate puhastamisega.

Nüüd haigutan ja teatan, et töö on nohu. Aga graafik on s*tt ja palk ka, nii et tahaks paremat. Augusti lõpus siis. Küsisin täna, kuidas puhkuseraha arvutatakse. Liidetakse kõik palgad kokku ja arvestatakse nädala keskmine. Nii et mida rohkem enne tööl käinud oled, seda rohkem saad. Loogiline. Positiivne (sest mingi aeg tagasi ma töötasin pikalt kuus päeva nädalas ja järgmised viis nädalat ju ka)

Ja siis ma olin mingi aeg pildistanud kollast liblikat ja mõtlesin, milline suvi tuleb. no… Päris huvitav on, ütleme nii 🙂

Ja siis kogu see poistega seotud jama, mis nii pikalt ja raskelt kulges. Mis nüüdseks on igakülgselt ok, sest kõik asjaosalised on ammu aru pähe võtnud.

(linkida ei viitsi ühtki neist mainitud asjadest, sest ei viitsi uuesti üles otsida. Uni on)

Nii palju probleeme, mis nüüdseks on kõik lahenenud.

Tuletab lihtsalt meelde, et alati läheb paremaks. Et kõik laheneb.

🙂

Pildipost

Olen siin viimaste päevade jooksul rohkem “elanud”, nii et kirjutada pole suurt midagi, aga see-eest olen hoolsalt üles pildistanud igasuguseid jaburaid, naljakaid, päevakajalisi või lihtsalt ilusaid asju.

Enjoy!

See on mingi… Kirik kuskil Big Beni lähistel. Vist on kirik. Tagantpoolt. Maris võib nüüd minu ignorantsuse peale pead vangutada ja pidada teile loengu sellest, mis hirmkuulsa ehitisega tegemist on. Mina pildistasin lihtsalt sellepärast, et ilus on.

Eile oli kesklinn kinni, sest Tour de France oli omadega siiakanti jõudnud:

Trafalgaril on mingi kirik, kus toimuvad praegu ulatuslikud remonditööd. Krunt on ümbritsetud aiaga ja aia peal on täiesti jaburad elusuurused fotod erinevatest kirikutegelastest, kiivrid peas. No kes sellise asja välja mõtles ja milleks see vajalik on? 😀 Aga positiivselt naljakas, nii et miks mitte!

Selline silt oli Victoria kandis mingi kõrge klaasvestibüüliga büroohoone küljes:

Angelis, kus ma töötan, on peatänavaga paralleelne üks väike tänav, kus müüakse peamiselt antiiki, aga on ka söögikohti ja muud. Kunagi Mehega seal jalutades avastasime ühe kohviku keldriakna luugi pealt sildi, mis ikka mõneks ajaks naerust kõõksuma pani:

Üks silt jäi tegelikult veel üles pildistamata, sest nägin seda bussiaknast ja pole viitsinud tagasi minna. Pildil kaks kriipsujukust kooliõpilast ja üks täiskasvanu ning kirja mõte umbes selles, et koolilapsed ilma täiskasvanuta siseneda ei tohi. Kuradi kirjatarvete kauplusse! Nii jabur mu meelest. Aga siinmaal pidavat see hästi levinud reegel olema poodides, et üle kahe koolilapse ei tohi seal korraga olla. Ma ei tea, miks siis… Varastavad äkki kampades või… No igatahes, kui seda silti kuskil näen, siis katsun teile ikka pildi ka orgunnida.

Ja siis lihtsalt kaks ilusat pilti meie kõrvaltänavast. Pean tunnistama, et küll ülevalgustatud ja veidi nadide värvidega, päriselt oli ilusam. Aga no midagigi.

Tegelikult räägin natuke juttu ka. Sellest, kuidas ma täna hommikul jälle vihastasin. Vihastasin oma töö peale.

Vihastasin, kui pidin nädalavahetuse hommikul poole seitsmest tõusma. Mees jäi koju magama ja mina pidin tööle minema. Väljas oli meeletult ilus ilm üle pika aja.

Ja ma mõtlesin sellele, et ma olen absoluutselt kõik nädalavahetused töötanud. Kõige esimesel nädalal anti laupäev vabaks, ilmselt sellepärast, et ma olin nii uus ja see on nädala kiireim päev. Kui õde külas käis, küsisin pühapäeva vabaks ja sain ka. See on kõik. Kõik ülejäänud nädalavahetused olen töötanud. Peaaegu kõik varastes vahetustes – algusega 7.45, 8, 9 või 10 (erilist vahet pole, ausalt).

Kui ma paar nädalat tagasi Tarasele vihjasin, et ma olen kaks kuud nädalavahetustel ainult hommikuses vahetuses olnud, siis ta pani mulle üks nädalavahetus isegi kaks sulgemist. Kui ma nägin, et järgmine laupäev jälle vara oli, palusin pühapäevaks sulgemist ja sain ka… Sellest järgmine nädal oli taas laupäev varajane ja palusin taas pühapäeva vabaks või sulgemist. Sain 12-21 vahetuse (mis on ka tegelt jumala bullsh*t, äratuskella peale pean ikka tõusma ja terve päev töö pärast p*rses – erilist vahet pole, kas lõpetan 21 või 22.30). Ja nüüd siis jälle, täna 8-17, homme 9-18, järgmine laupäev 7.45-15.45…

P*rsse, noh. Oleks, et nad siis maksaks nädalavahetustel ja riigipühadel rohkem! Niigi maksavad vähe :S Ja siis rüga KÕIK nädalavahetused ka veel.

Taras ütles, et kui sa tahad laupäeva vabaks, siis ütle mulle, mitte ära tigetse siin. No pagan, ta on kuradi manager, ta võiks nagu VAADATA, et igaüks saaks aeg-ajalt nädalavahetustel vabu päevi või hiliseid vahetusi, see on tema töö hoolitseda selle eest, et graafik oleks kõigile võrdne. Ma küsin endale vabu päevi siis, kui mul neid tõesti konkreetselt vaja on, iga nädal rääkima minna tundub totter. Aga näib, et muud moodi ei saa.

Igatahes kavatsen ma talle homme peale lennata jutuga, et kuna Mees hakkab nüüd valge inimese moodi (st E-R 9-17.30) tööl käima, siis on mulle veel olulisem nädalavahetus vabaks saada ja kuivõrd ma nagunii järgmised viis nädalat vabatahtlikult kuus päeva nädalas töötan, siis ei tohiks ometi olla nii võimatu mulle seda ühte vaba päeva nädala lõpus anda. Tegelikult ma saan isegi aru, et iga nädal ei saa. Aga siis andku vähemalt sulgemine, et ma saaks hommikul kaisus välja magada ja rahus hommikust süüa ja… P*rsse.

Ah, nagunii otsin endale augusti lõpus uue töö. Aga praegu frustreerib.

Tegelikult ei ole enam hullu. Ja kui Mees mulle täna võtmeid toomas käis, siis Egle nägi teda ja küsis, kas ma olen teise pausi juba saanud ja kui ma ütlesin, et ei, siis ta ütles, et mine. Nii armas temast. Ja siis ma sain pool tundi pargis päikese käes lesida ja üldse oli kõik väga lill.

Et saab ainult paremaks minna, eks 😉

Ja veel üks veel kiirem mõte

Hakkasin mõtlema, et siin Londonis ma ei kirjuta blogisse mitte niivõrd oma metsikust ja huvitavast välismaa elust, nagu eeldada võiks, vaid pigem pikki filosoofilisi mõtisklusi mineviku või üldise eksistentsi või parajasti painanud probleemide teemadel, sekka paar üldist eluolu-kirjeldust.

Et tegelikult ei ela nii metsikult põnevat elu, nagu ühest Londonisse tulnust eeldada võiks, ah? Või kuidas teile tundub, kas mu blogi kvaliteet on siia tulekust saadik kannatanud? Vahepeal ma kohe tundsin, kuidas ma kirjutan igavalt, aga viimasel ajal enam ei tunne…

Ma ei tea, äkki mul on luulud. Mis teie arvate?

Scroll to Top