Naljakas… Viis aastat tagasi ei olnud mul aimugi keskkonnaprobleemidest, rohelisest mõtteviisist, mahetoidust. Kui palju on selle ajaga muutunud!
Ja kes teab, kas ma oleksin üldse selle teema vastu huvi tundma hakanud, kui poleks sattunud Epu blogi lugema 🙂
Tavaline on see, et kui ma ökoteemadega mõnda aega liiga intensiivselt tegelen, tekib selline küllastumus, et ei taha enam midagi kuulda – siis ma lihtsalt ei mõtlegi sellest paar kuud üldse. Aga kui aju on piisavalt puhata saanud, siis januneb see jälle roheliste teemade järele ja need vaimustavad mind endiselt. Ja kõik need aastate jooksul välja kujunenud harjumused, neid ei muuda enam miski. Ma võin küll tüdimushetkedel mõne poolfabrikaadi osta, ma käin vahel ikka kiirtoitu söömas… Aga ma olen lihtsalt niivõrd harjunud ostma teatud kindlaid toiduaineid, sorteerima prügi, eelistama kasutatud asju, otsima igale ebavajalikule asjale uut omanikku… Mulle on alati meeldinud elamises suurpuhastust teha, et kõigest ebavajalikust kraamist lahti saada, aga ma ei suudaks enam eales kasutuskõlblikke asju prügikasti visata, kunagi tegin seda küll.
Nii see läheb. Tagasiteed ei ole. Vähemalt minu jaoks mitte. Ja nii ma siis rõõmustangi hullunult selle üle, et nüüd saab Eestis nii palju prügi ümber töödelda.
Nagu kõik siin kauem lugemas käinud inimesed teavad, siis meie peres on piim VÄGA oluline. See on olnud minu lemmikjook terve elu, Abikaasa joob sama palju, Plikalgi on see põhijook.
Kusjuures ma olen lugenud gluteeni- ja kaseiinivaba dieedi kohta ning ma siiralt usun, et nisu- ja piimatooteid vältides oleks tervis parem… Õnneks meil kellelgi mingeid suuri vaevusi ja talumatusi pole, nii et joome piima ikka edasi. Tean ka seda, et hapupiim/keefir on inimesele kergemini seeditavad, aga no mis teha, kui mulle ei maitse. Abikaasa ikka vahel joob koos Plikaga, aga põhirõhk on ikkagi piimal.
Poiss joob meil ikka suures osas vett. Nonde teadmiste põhjal ma harjutakski teda hea meelega toidu kõrvale vett jooma, see on tervisele ja organismile kahtlemata kõige parem. Endal on paraku teised harjumused, mille muutmiseks vähemalt siiamaani pole motivatsiooni olnud.
Poepiim on mu meelest mõttetu lurr ja midagi kasulikku sealt ei saa, homogeniseerimine on mulle ka vastumeelne (kui huvitab, loe lähemalt siit). Samas maitse poolest olen poepiimaga väga harjunud 🙂
Ma olen alati tahtnud väga juua maapiima, aga ma ei ole nõus tegema seda maitse arvelt. Maapiim maitseb sageli ühel või teisel moel imelikult. Nüüd Pärnus elades saime vahepeal piima Abikaasa sugulaselt, siis ostsime ühelt müüjalt, kes käis ema kõrvalmaja õue peal… Ikka oli nii, et esimesel päeval maitses piim hästi, aga järgmiseks oli kõrvalmaitse juures. Tegelikult me saime isegi täitsa hakkama, koorisime korralikult ja ostsime ainult paariks päevaks, aga siis läks suve poole maitse täitsa imelikuks, nii et jõime terve suve jälle poepiima. Ahjaa, selle peab ka kindlasti ära mainima, et külmkapp oli meil ju tükk aega vana ja kehvake, säilitustingimustele see just kaasa ei aidanud.
No igal juhul vedasin terve suve koju kilepiima hunnikuid, tetrapakendis kohvikoort ja plastpudelis maitsestamata jogurtit. Tohutud pakendikogused…
Aga siis tuli sügis. Remont oli läbi, ilmad jälle normaalsed. Ja siis lugesin Morme blogist Sepa mahetalu kohta. Ja sarnaselt temale on ka minu elu nüüd juba mõnda aega võrreldamatult palju lihtsam. Ja mõnusam. Ja keskkonnasõbralikum.
Näed, minu piim tuleb nüüd siit:
Mäletan hästi neid emotsioone, kui oma esimese tellimuse kätte sain. Piima, jogurtit ja tomateid. Ma pole kunagi olnud suurem asi maitsestamata jogurti fänn, see meenutab mulle keefirit, mis mulle ei maitse. Oo, aga Sepa talu jogurt oli imeliselt maheda maitsega – parim, mis ma kunagi saanud olen. Ja tomatid, hammustasin üht ja ägisesin mõnust – esimest korda selle suve jooksul sain tõesti ideaalse maitsega tomatit, mõnusalt magusat, TOMATI maitsega. Ei anna võrreldagi Intsu talu omadega, mida tolle ajani söönud olime – kunagi maitsesid need minu meelest paremini, nüüd… No masstoodang, mis ikka tahta.
Tomatiaeg hakkab nagunii ümber saama, seda lõbu kauaks pole. Aga ma olen juba tükk aega nautinud seda, et mulle tuuakse kaks korda nädalas koju kilo tomateid, mis on võrratu maitsega ja õigete tomatite nägu – erineva suuruse ja kujuga, no kohe ehtsad.
Aga mitte tomatitest ei tahtnud ma rääkida…
Paar korda ostsin jogurtit, aga kuna ma olen loomu poolest äärmiselt kokkuhoidlik ja jogurtitegu on imelihtne, siis otsustasin üle pika aja jälle ise proovida. Ja seekord sain kohe esimesel korral täiesti ideaalse jogurti – paksu ja maheda, täpselt sama hea, kui Sepa talu oma. Nüüd teengi muudkui ise.
Mul on piimaga seoses omad rituaalid, mida ma täiega naudin – mulle tõesti meeldib kogu see mässamine.
Teisipäeviti tuuakse mulle kuus liitrit piima, reedeti kaheksa. Mul on oma taara – klaaspurgid, mille ava on piisavalt lai, et koorekulp sisse mahuks. Kui vana piim on juba täitsa otsas, siis kallan paar liitrit kohe tarbimiseks pudelitesse, aga kui eelmisest laarist veel alles on, siis seisab kogu uus laar järgmise hommikuni, et koor ilusti eralduks.
Siis ma riisun kulbiga koore pealt ja panen eraldi pudelisse. Mulle meeldib piima hästi hoolikalt koorida, minu meelest maitseb see siis paremini – esimesel päeval pole vahet, aga just järgmistel, siis ei tule sellist rasva maiku. Kui koor hakkab juba piimaga segunema, siis ei lähe see enam koorepudelisse, vaid jogurti tegemiseks, kuni piima peale üsna vähe järele jääb. Selle segan korralikult läbi ja kallan piima pudelitesse.
Jogurtit teen 3-4 liitrit nädalas – vastavalt sellele, palju vana uue piimalaari saabumise ajaks veel alles on. Kuumutan piima 90-ni, jahutan 45-ni, panen liitrisesse plastämbrisse 1 dl jogurtit (see on täpselt kaks koorekulbitäit :P), kallan piima peale, segan, mässin sooja teki sisse ja jätan soemüüri juurde. Öeldakse, et jogurt saab valmis 6-8 tunniga, no kui me pliiti oleme kütnud, siis minu lemmiku mahedamaitselise jaoks piisab täiesti 4-5 tunnist. Valmis jogurti vispeldan korralikult läbi, et tükke ei jääks, ja panen külma. Ongi kõik! Nii et minu jogurtiliiter maksab ka 50 senti 🙂
Koort saan iga kord liitri kandis – seda on meeletult palju. Kohvi peale panen, vahel teeme pastat või muud, lastele olen hakanud hommikuti putru keetma nii, et vesi ja koor pooleks. Hapukoort olen üritanud paar korda teha, aga no ei tule selle poehapukoore maitsega, salatit sellest ei teeks 😛 Kaks korda olen proovinud, tegin siis hapukoorekooki, see sai superluks. Aga jah, niisama tarbimiseks mina rahuldava maitsega hapukoort teha ei oska, netist pole ka asjalikke õpetusi leidnud.
Vasakul on rõõsa koore pudelid, kollase kaanega on ise tehtud hapukoor, musta kaanega jogurt ja pudelis ploomimahl. See viimane on küll poe oma, aga ma olen lugenud, et kui nood tetrapakid lahti teha, hakkab mahla sisse kahjulikke aineid erituma, nii et oleks hea mahl pärast avamist klaasanumasse ümber kallata. Nii ma siis teengi 🙂
Üldiselt aga – ma rõõmustan lapsikult iga kord, kui uus piimalaar saabub. Kui ma seda koorin ja oma klaaspudelitesse valan. Kui ma järjekordse jogurtilaari külmkappi tõstan. Iga kord, kui ma oma ägedast lehma pildiga pudelist piima valan (palju ägedam ja ilusam, kui kilepiim plastkannus!). Ma olen nii rahul sellega, et ma TEAN, kust mu piim tuleb. Et tegu on kohaliku väiketootjaga. Ma tean isegi lehmade nimesid, need on kodulehel olemas 😀 Mulle tuuakse mahepiim koju kätte… Ja see on odavam kui tavaline piim poes. Kui ilus saab elu veel olla?
See on tohutult rahuldustpakkuv, kuidas tasapisi tekivad need “oma” tootjad – tean, kust mida osta. Järjest rohkem tahaks ka kõike ise teha – me oleme küll loomult pigem laisapoolsed, nii et igasugused sellised tegemised võtavad aega ja pealehakkamist… Aga tasa ja targu. Sel aastal oleme talvevarudeks pannud tunduvalt rohkem kui eelmisel, järgmisel aastal läheb kindlasti veel paremini.
Aga piim, arvestades koguseid, mida tarbime, see on suur asi. Tohutu elukvaliteedi paranemine. Ja lõpuks ometi on mul nüüd maapiim, mis maitseb hästi ja mis SÄILIB (ma usun, et võrdse kaaluga põhjusteks on nii hea tooraine, selle õige käitlemine kui ka minu hea külmkapp). Laupäevane piim maitseb hästi ka veel kolmapäeval. See on minu jaoks väga oluline! Ja noh, ainult rõõm oli lugeda, et talu sai veel parema piimajahutaja. Ja üldse, nii mõnus on lugeda, mis seal toimub. Kohe selline “oma” tunne on.
Ühesõnaga ma olen suur Sepa mahetalu fänn. Oleks selliseid ettevõtmisi vaid rohkem!
Novembrist hakkab valitsema Ragn Sellsi monopol, uurisin just uusi prügiveo hindu – graafikujärgne kuni 140 liitrit tühjendus maksab meie piirkonnas edaspidi kõigest €1.15 😀 Ja ma vaatan, et biojäätmete äravedu on tasuta – tõesti ongi nii? Talvisel ajal kasutaks ausalt öeldes seda võimalust meelsasti, külmaga kompostihunniku pidamine on üsna tüütu. Peab nagunii helistama, et leping sõlmida, eks siis uurib täpsemalt.
Ja lugesin just Bioneerist, et kogu Maks&Moorits tootesari läheb selle kuu jooksul naatriumglutamaadivabaks. Ma ei suuda seda uskuda! Okei, ma loen huviga ülejäänud koostisainete nimekirju, aga siiski, see on suur samm edasi. Maheda lihakraamiga on kehvad lood, olgu siis vähemalt võimalikult lisaainevaba. Lihast loobuda ei suuda ma ilmselt kunagi, proovin vaid pikkamööda tarbimist vähendada.
Lastetoa riidekapp on mõnusalt suur, muuhulgas sai sinna tuba sisse sättides eest ära pandud umbes neli-viis riiulitäit kotte väikseks jäänud ja veel suurte riietega. Ma ükspäev just sorteerisin neid, jagasin väikseid ära andmiseks ja järgmiste jaoks hoidmiseks, veel suuri Plika ja Poisi kottidesse, suve, talve, kevad-sügis riided… Peaaegu kõik oli korralikult ära pandud, ainult Plika suured riided olid uuesti läbi vaatamata…
Ja siis sain veel kaks kotti riideid lisaks.
Nädal aega olid elutoas riidehunnikud, mul lihtsalt polnud aega ega viitsimist nendega tegeleda (isegi mitte nii palju, et kotid lastetoa kappi eest ära torgata). Nüüd said kõik vajalikud asjad pestud, vedasin kõik kotid jälle välja ja sortisin riided taas kord ära. No mulle lihtsalt meeldib, kui kõik on suuruse järjekorras ja liikide kaupa koos – siis on hea võtta, kui millestki välja kasvatakse või hooaeg muutub.
Poissi ootab üks suur kotitäis riideid, Plikat kolm. No Plika riietest rändavad mõned nagunii hiljem Poisile edasi. Ja siis on veel lisaks neli (vist) kotti soojemaid riideid – nendest enamik Poisile.
Taaskasutus on mõnus. Suur aitäh kõigile sõpradele ja tuttavatele, kes on meile riideid saatnud. Kasutame tänuga, hoiame järgmistele ning kui ise ei vaja, siis anname edasi.
Kui lasteriideid ainult natukene ostma peab, siis võib seda endale lubada 😀 Arvan, et kolmveerand mu laste garderoobist on tasuta saadud.
Selleks hooajaks on enamik vajalikku kraami olemas, Plikale on ainult pükse juurde vaja ja Poisile kevad-sügis jopet. Peakski asjaga tegelema hakkama, ilmad lähevad ju järjest külmemaks…
Kirjutasin ja pärisin aru, miks nad Santa Maria mahemaitseaineid ei müü. Kuna kontrollisin selle sarja puudumist juhtumisi Mai Selveris, siis seda ka kirjas mainisin. Sain vastuse, et hetkel on sari vaid Järve, Kadaka ja Pirita Selveris, Mai Selverisse tuleb oktoobri lõpust.
Kirjutasin vastu, et tegelikult on mu kodupood hoopis Suurejõe Selver ja avaldasin lootust, et oktoobri lõpust on sari kõigis poodides.
Aga oh ei, milleks ometi, eks! Mai Selver läbib uuenduskuuri, siis on Santa Maria mahemaitseainete jaoks kõlbulik. Suurejõe Selverisse ei tule, Tartu kohta ei osanud öelda (mainisin kirjas Kessu kodupoodi Veeriku Selverit).
Tramaivõinoh. MIDA nad blokivad? Ma saaks aru, kui tegu oleks kiiresti riknevate ainete või tõeliste nišitoodetega. Aga suurtootja Santa Maria MAITSEAINED… No MIKS pagana päralt ei võiks need igas poes olla… Raske on või???
Vahel ma lihtsalt ei saa aru.
Aga noh, mis ma ikka irisen. Hea, et Mai Selveristki varsti saab, eks.
