öko – Page 24 – Tikri blogi

Mõnikord jookseb ka magavale kassile hiir suhu

13/07/2011 / jabur elu, kodumajandus, remont, rõõm, taaskasutus, tehnika / 3 Comments

…ehk mõnikord jõuavad kõige paremad asjad meieni täiesti ootamatult ja ilma igasuguse põhjaliku eeltöö ja valikuta.

Täna oli plaanis kappe lihvida ja värvida ning kardinasalongides hindu pärimas käia. Plaanidel on aga teatavasti omadus muutuda ja seda, mis lõpuks välja tuli, poleks küll osanud ette kujutada.

Lihvida (ja seega ilmselgelt ka värvida) ei saanud enne, kui mask olemas, seda ei saanud ostma minna enne, kui ema neljast lapsi hoidma tuli, no Abikaasal oli vaja ka hommikupoolikul koosolekul käia (kena puhkus, eks), nii et aeg kadus nagunii käest. Vahepeal jõudsin ma järeldusele, et kardinate kohta võib ka telefoni teel pärida – Sunorekis läheks €100 ja ooteaeg on nädal, teisest kohast lubati tagasi helistada, aga unustati, no ma saadan meili ja tuletan ennast meelde.

Sattusin eile juhuslikult sellele artiklile, mis pani mu vaibavastumeelsuse ja tolmuga seonduvad argumendid kahtluse alla.Pärast Abikaasaga arutamist otsustasime, et nojah, võiks vist ikka lastetoas vaip olla ja jäädagi, seega ostame ikka korraliku, naturaalse. Mõtlesime siis kardinasalongide asemel hoopis vaipade hindu vaatama minna – Türi kaltsuvaipade kohta ma juba teadsin, et €150, Narma ülilahe vaip oleks tõenäoliselt €200 või kallimgi tulnud, no mõtlesime, et uurime, ehk saab soodsamalt ka. Ahjaa, külmkapi mõtlesime lõpuks ära osta.

Juhtus aga hoopis nii, et kahe ja poole tunni jooksul ostsime ära nii külmkapi, vaibad ja tolmumaskid kui ka mälu Abikaasa lauaarvutile ja läpaka minule. SEE oli nüüd küll plaaniväline ost, tänan küsimast.

Ühesõnaga me olime teel Ülejõele külmkappi ostma. Tee peale jäi ette Ordi pood ja Abikaasal tuli meelde, et tal on vaja mälu ära osta, ta on mitu kuud erinevatest kohtadest tasuta saadud vanadest juppidest endale arvutit kokku pannud, sünnipäevaks sai ühe mingi vajaliku jupi, nüüd siis oli viimane asi puudu (ja tegelikult DVD-kirjutaja ka). Ma autos muidugi oodata ei viitsinud, läksin kaasa, et läpakaid nillida, seda ma teen alati hea meelega. Ja seal ta oli – täiesti perfektne kõigile mu nõudmistele vastav läpakas – Dell Vostro 3350. Nende mitme aasta jooksul olen ma õige paljudes poodides õige paljusid läpakaid vaadanud, igaühel on mingi viga olnud, ühegi puhul polnud tunnet, et tahan seda osta NÜÜD JA KOHE. See tänane läpakas oli aga täiesti ideaalne.

Ühtlasi olin ma hommikul murelikult meie rahalisi olusid üle vaadanud, kas ikka jätkub puude ja külmkapi jaoks ja jääb elamiseks ka üle. Avastasin meeldiva üllatusena, et üle jääb päris korralikult… No ütleme nii, et rohkem, kui see arvuti maksis. Tähendab, see kõik oli muidugi põhimõtteliselt remondifond, eks, selle nimel me ju oleme viimased aastad kokku hoidnud.

No me muidugi mõtlesime, et ei, läpakat ei osteta hetkeemotsioonide ajel. Ostsime Abikaasa jupid ära ja lubasime naljaga pooleks et tuleme homme tagasi, enne tuleb ikka netist teisi pakkumisi ka vaadata. Läksime siis rõõmsalt külmkappi ostma, võtsime lõpuks ikka valge – see hõbedane polnud nii ilus ja valge oli suti odavam ja üldse noh, ei viitsinud enam valida, aga sügavkülma oli käppelt vaja. Kapp tuuakse homme hommikul ära.

Selleks ajaks oli kell veerand kuus ja pange tähele, eks, ühessegi vaipu müüvasse poodi polnud me veel jõudnud. Mõtlesin, et vaatan korra Humana alla Sõbralt sõbrale poodi ka, kui sealt hiljuti elutuppa tolle mustvalge vaiba ostsin, jäi sinna ka üks suurem beež, äkki sobiks see lastetuppa. Noo, seda enam polnud… Aga eile oli tulnud uus kaup ja leidsin valged kaltsuvaibad – üks suurem, teine väiksem, mõlemad kenad ja üsna rasked ehk mitte kõige kergemini libisevad. Mis seal ikka, ostsin ära 😀 Oli küll juba ära mõõdetud, et on vaja tellida 2,5×3,35 m vaip, aga kui €25 eest saab 2,5×1,6 m (€17) ja 0,7×1,6 m (€8), siis oleks ju patt mitte osta. Ilusad, sobivad, naturaalsed…

Näe, sellised:

No ja siis mõtlesime, et ah, tühja kah, läheme ostame selle läpaka ikkagi kohe ära (sai ometigi vaiba pealt kõvasti kokku hoitud ja külmkapi pealt ka – teine, mida kaalusime, maksis tervelt €549 :P). Ja ostsimegi! Maksime sulas, saime alla ka, €665 ehk 10 400 krooni. Selle raha eest manti enam kui küll.

Nojah, eksju, äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu on kulutada remondiks säästetud raha arvutile. Aga meil on praegu enam-vähem kõik remondiks vajalik olemas, igakuiste kuludega ja kardina rahaga arvestatud, muid suuremaid kulutusi lähiajal plaanis polnud, päris suure remondi jaoks tuleb nagunii lisaks laenu võtta. Ja arvuti on mulle eluks vajalik vahend, ilma selleta ei funktsioneeri ma kohe üldse… Ja tahate, ma loen nüüd üles kõik oma säästuläpaka vead?

Esiteks on seal peal Windows 7, millele polnud korralikke draivereid, sest see on, noh, säästuläpakas. Reso oli mingi imelik ja mitu muud asja lihtsalt ei töötanud, aga Vista oli nii täielik kräpp, et seda ka tagasi ei tahtnud panna. Mikker ei töötanud, välist webcami ei saanud tööle, graafikaga oli vist mingi jama, nii et igasugu asjad olid aeglased. Shift klahvi, mida ma kogu aeg kasutan, tõmbas Plika kunagi küljest ära, isegi see kummijulla kadus ära, nii et ma pidin sõrmega kobama sileda pinna keskpaika, et seda kasutada – ülitüütu ja ebatäpne. Ainult 1GB mälu ehk meeletult aeglane, eriti Photoshop pani mu kannatuse pidevalt proovile. Mälukaardilugeja jupsis, pool ajast ei tundnud kaarti ära. Kõlarid olid meeletult vaiksed, igasuguseid helisid saatis ragin – see oli vist jälle mingi draiverite viga. Aku, no see ei pidanud kauem kui kaks minutit. Kas ma pean jätkama?

Oo, ja minu praegune kaunitar… Noh, alustades kõige ebaolulisemast ehk välimusest, siis siganunnu. Metallist korpus, pronksivärvi. Vaatasin hiljem netist, hõbedat ja punast on ka olemas, aga hõbe on igav ja punane mu maitsele liiga tume, pronks ongi neist parim.

13,3″ nagu mu eelminegi läpakas, see on minu jaoks ideaalne ekraani suurus – pole liiga suur ega liiga väike. Klaviatuur on eesti oma, ei mingeid kleepse, mis ajaga kuluvad ja paigast nihkuvad! Klahvide asetus on ka õige, <>| ja *’ enteri all on olemas. Kunagi olid dellidel jõledad italicus klaviatuurid, mis mulle üldse ei meeldinud, nüüd on ilusti otse jälle. Klahvid asuvad üksteisest veidi eemal, aga harjusin paari tunniga ära.

Kaalub kõigest 2,1 kg (vs eelmise 2,6 sama ekraanisuuruse juures). Aku on 4-cell, peab mitu head tundi, ega ma noil päevil muidugi eriti arvutiga ringi ei jaluta nagunii.

Ekraan on matt. Saate aru, MATT! Seda otsi praegu tikutulega taga, ausalt. No on natuke saada küll, aga siis raudselt on arvuti muud näitajad halvad, enamik on aga siiski läikivad, mul eelmisel oli ka, ma vihkan läikivat ekraani. See oli üks oluline punkt ideaalsuse kasuks.

Aa, olulistest asjadest – väga hea prose (neljatuumaline) ja graafikakaart, abikaasa sõnul vähemalt. Ja 3GB mälu. Ja 320GB ketas (vanal oli 120GB ja ma ei saanud sedagi täis).

Mul on nüüd sisseehitatud webcam, täitsa hea kvaliteediga! Ja mikker ja normaalne tugev raginavaba heli. Ma saan jälle õekesega Skype’i videokõnesid pidada, Plika saab tita Patit näha!!!

Aa, ja mis mulle veel eriti meeldib – viis aastat garantiid. VIIS AASTAT GARANTIID, saate aru!!! See tähendab viit aastat muretut elu!

Ok, üks asi on häiriv ka – kahe näpuga scrollida on kuradi kohmakas, ma veel üldse ei oska. Aga kujutan ette, et paari päeva kuni nädalaga harjun ära 😛

Vaatasin netist, odavamalt oleks saanud osta ilma op süsteemita. Ega mulle Windowsi koorimine ei meeldi, aga samas noh, eks ta ole ikka mugav küll, kui on täitsa seaduslik ja juba peale pandud, sina ainult hakka kasutama 😛 Ühtlasi olid enamustel variantidel netis mälu 4GB ja kõvaketas 500GB… Aga viis aastat garantiid polnud kuskil, neli oli max. Ja ausalt, no minu jaoks on see lisa garantiiaasta olulisem, kui natuke rohkem mälu või suurem ketas. Ja ärgem unustagem matti ekraani, ma usun, et enamikel sama mudeli omadel on pigem läikiv (ehkki ega ei tea ka).

Lisaks jäi ära kõik valimine ja võrdlemine ja tellimine ja ootamine ja… Ostsime läpakat nagu leiba 😀

Ma olen lihtsalt nii kirjeldamatult õnnelik ja rahul, et ma ausalt ei oska oma tundeid kirjeldada. Ma olen oma säästuläpakat juba mitu aastat kirunud ja uuest unistanud, viimasel ajal ka muretsenud, kui kaua see vastu peab. No ja mida rohkem ta lagunes, seda halvem kasutada oli. Kuna aga prioriteedid olid teised, siis hoidsin ennast enamik ajast sihilikult läpakateemast eemale. Mõtlesin, et tegelen sellega siis, kui enam teisiti ei saa ehk kui säästukas täitsa otsad annab (mis oleks omakorda aga tähendanud igasugu võimalikke probleeme andmetega, sest ma pole endiselt kuigi usin backupi tegija, millalgi sel aastal sai tehtud, aga millal täpsemalt, ei mäleta).

Ma ei tunne mingeid süümepiinu raha mittesihtotstarbeliselt kulutamise pärast. Kui see ideaalne läpakas niiviisi mu teele tuli, järelikult oli tal vaja minu omaks saada. Ja see igapäevane aktiivne rõõm, mida ma sellest tunnen… See on seda kuhjaga väärt.

Ah, ma olen ekstaasis. Ootamatult sülle sadanud läpaka pärast, mis siis, et nüüd on meil rahadega üpris kitsas käes… Saame hakkama, viimased võlajupid peaks ka õige varsti tulema ja hädast välja aitama. Ja ilusate odavate vaipade pärast, ma olen nendega nii rahul.

Elu on ilus. Homme tuleb külmkapp ja mees, kes loodetavasti pliidi ära parandab, homme saame loodetavasti kapid lihvitud ja värvimisega alustada, ülehomme tulevad puud… Ilus elu, tõepoolest.

Nii saabki minust korilane

02/07/2011 / aed, kodumajandus, puhas toit, rõõm, toitumine / 2 Comments

Täna oli raske päev – Abikaasa oli kõhuviiruse ja palavikuga täitsa haige, Poiss palavusest viril, Plika jaoks kellelgi aega ega jõudu ei jätkunud, nii et ta tegi aina lollusi ja sai pahandada… Aga apteeki polnud vaja minnagi, minu apteek on natuke tänavat pidi alla jalutada, Kaidi varustas kõigega 😛 Plika saatsin pärastlõunal ema juurde, Abikaasal läks päeva jooksul paremaks ja Poisi panin kaheksast magama.

Ja siis läksin aeda ja korjasin kaks tundi maasikaid. Kui nendega ühele poole sain, tõmbasin enamiku rabarbritest kah välja. Ja oi, kuidas ma seda kõike nautisin! Siiani on marjakorjamine olnud minu jaoks pigem vastumeelne tegevus, alati on olnud nii, et nüüd PEAB, tavaliselt sel hetkel ei viitsi ja on liiga kuum ilm jne. Aga nüüd oli hea tuju ja õhtune aeg ja mõnus tuuleke…

Ja üleüldse, kas ma olen ikka maininud, et meil on oma maja (nojah, mis siis, et ainult pool) ja oma suur aed ja PALJU MAASIKAID! Nii palju maasikaid, et saame nii söödud kui talveks külmutatud… Imeline!

Eelmisel aastal sai umbes 20 väikese karbi jagu maasikamoosi sügavkülma, hetkeks on 22 ja tuleb veel juurde. Rabarberid panin suuremate karpide sisse, sain 13. Vähevõitu, ühe koogi peale läheb kaks karpi ära, arvan ma. Aga noh, järgmisel aastal rohkem 😛 Olid küll juba üsna puitunud, aga no ma varem ei viitsinud ja nagu ma aru saan, siis koogi ja kisselli sees pole vahet, lõikasin peenemad tükid ka.

Sügavkülma kaks suurt sahtlit on nüüd täis, kolmas poole väiksem on veel tühi, aga kui maasikatega lõpetame, siis vist enam ruumi ei jäägi. Järelikult peame ikka uue külmkapi õige varsti ära ostma ja tundub, et pole enam küsimust, milline – ikka see kõige suurema sügavkülma osaga. On ju vaja varuda veel mustikaid ja vaarikaid ja sõstraid ja õunamoosi ja… Kindlasti veel igasugu asju. Ausalt öeldes mõtleme juba eraldiseisva sügavkülma välja vahetamisele suurema vastu, aga seda vist pigem järgmisel aastal, eelkõige rahalistel kaalutlustel. Või loeb siin äkki mõni pärnakas, kes tahaks osta kaks aastat vana 115 l sügavkülma? 😛

Pühendasime korilusele viis tundi, kella kaheksast õhtul kella üheni öösel. Abikaasa ülesanne oli lõpus puhastatud maasikatest moos teha, ülejäänu tegin mina. Rõõmuga! See on midagi uut! Minust saab veel asja 😀

Võrratu elu jätkub

30/06/2011 / igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss, remont, rõõm, taaskasutus, teise ringi mood, väikelapse uni / 2 Comments

Ma ei tea, mis värk on, aga mul on viimasel ajal kogu aeg lõpmata mõnus olla. Tähendab, eks ma iga päev lähen vahel ikka närvi ja pahandan kellegagi, aga seda juhtub tavalisest oluliselt vähem, valdava osa ajast olen eluga hirmus rahul.

Tõenäoliselt on asja taga remondi suhtes ümber otsustamine. Plaanisime liiga suurt tükki hammustada, ei jõudnud aga neid plaane kuidagi valmis ja kogu aeg oli rõhuv tunne, et tuleks kähku palju suuri otsuseid teha. Nüüd on sellised plaanid, mille välja mõtlemine ja ellu viimine on puhas rõõm ning asjad liiguvad mõnusalt edasi – ei pea üle pingutama, sest nendega jõuab ka aeglasemas tempos suve jooksul valmis. Võib rahulikumalt võtta, aga samas oleme viimasel ajal just rohkem ära teha jõudnud kui enne – ikka sellepärast, et nüüd käib jõud asjast paremini üle.

Eile oli Abikaasal niisiis vaba päev. Kutsusime Kaidi isa külla, et ta meie elektrisüsteemi lõpuks üle vaataks (olevat paras porno) ja ütleks, kuidas me saame seda ajutiselt nii palju putitada, et teisel pool pesumasinat ja sügavkülma hoida, ilma et korgid läbi läheks. Abikaasa peaks nüüd täna-homme materjalid ära ostma ja mõne päeva pärast saab sellega loodetavasti ühele poole.

Ema oli Tallinnas, kus ta käib alati bussiga, nii et saime tema auto päevaks kasutada. Kutsusime Abikaasa ema ja õe siia lapsi hoidma, et ise esikusse nagisid/mütsiriiulit/vms otsima minna ning mõned uksehinged ja muud taolist nodi osta. Kuna mööblipoes olid kõik riiulid ja nagid jube kallid ning välimuselt mingit muljet ei jätnud, torkas pähe hoopis kasutatud mööbli poodides üks tiir teha. Ma ükskord Tagega käisin, helistasin talle mälu värskendamiseks, ühe poe asukoht oli ununenud. Käisime Riia mnt Shalomis ja Aleksandri pubi vastas asuvas Samaarias, kus kohtasime Abikaasa ema endist töökaaslast, kes ütles, et Tallinna mnt Humana maja allkorrusel on nüüd ka üks uus pood Sõbralt sõbrale, lõpetuseks läksime siis sinna.

Ma alati nois kasutatud kraami kauplustes vaatan ja vaimustun ja imestan, MIKS ma peaks ostma mööblit uuena kalli raha eest, kui seal on palju ägedamaid ja odavamaid asju. Nagisid ja mütsiriiuleid liigub muidugi nii vähe, et need ostetakse kiirelt ära ja me ei saanud midagi, aga igasugu ägedaid diivaneid ja tugitoole ja lihtsalt toole ja laudu ja kappe (eriti meeldisid meile mõlemale nurgakapid) ja kõikvõimalikku muud nodi… Kui midagi sellist vaja peaks minema, siis läheme kindlasti uuele tiirule.

Sõbralt sõbrale poest ostsin ma paar asja küll. €1.60 eest mõnusalt suure puulusika, €3.20 eest musta seeliku, 96 sendi eest Plikale põlle (see on küll väheke suurematele mõeldud, aga õnneks liiga suur pole, ta oli sellest vaimustuses)… Ja €20 eest vaiba. Jajaa, täitsa sünteetilise vaiba. Ja uskuge mind, see oli täiesti plaaniväline ost, aga see lihtsalt hakkas silma ja hakkas meeldima ja kui me veel lõpuks tükk aega arutasime, kas osta või mitte, siis tegi müüja veel natuke alla ka (€22 -> €20) ja noh, nii me selle ära ostsimegi. Vaatasin kaltsuvaipu ka, mis olid muidugi veel kümme korda odavamad, aga üsna väiksed ja värvid ei meeldinud väga.

Pood meeldis igatahes väga, nii tore, et Pärnusse selliseid kohti juurde tekib.

No ja siis ma läksin veel Humanasse, et piiluda, kas seal ka äkki kaltsuvaipu on ja helistasin viie minuti pärast Abikaasale, kes oli vahepeal oma õelapse üle tee asuvast lasteaiast ära toonud, et mingu nad autoga koju, ma tahan veel pikalt ringi vaadata ja võin hiljem bussiga järele tulla. €3 päev oli ja ma proovisin mitukümmend asja selga, lõpuks ostsin ainult kaks – põlvpüksid ja velvetseeliku, mõlemad istuvad ideaalselt, ma olen väga rahul.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, avastasin köögilaualt ämbri ja suure kasti maasikaid. Küsisin hämmastunult, kust need tulid – Abikaasa ema oli meie maasikapeenrad tühjaks korjanud 😀 Meil on päris palju maasikaid jah, aga mina korjasin siiani kausi päevas ja ainult kõige tumepunasemaid, enda meelest olin korralikult korjanud… No vat siis. Kasti andsime neile kaasa, ämbri puhastasin ära ja saime kaheksa karpi toormoosi sügavkülma. Ja meil peaks sealt veel päris palju maasikaid tulema, ehk saame see aasta ilma turult talvevarude ostmiseta läbi.

Lisaks oli Abikaasa ema meie porgandipeenart rohinud, kartuleid mullanud ja hunniku tilli korjanud – no lapsed ju magasid, tal oli igav 😀 Tema on ühesõnaga meie aiahaldjas.

Oma käikude tulemusena otsustasime, et kui säästuremont, siis säästuremont, tuleb ikka mööbel ka ise teha. Nägime ühes kasutatud mööbli poes kitsast ja kõrget valget riiulit, mille eest €30 küll maksma ei kippunud (€10 ehk oleks maksnud), aga mis andis idee teha ise meile veel sobivamates mõõtudes riiul ja see valgeks värvida, meil peaks sobivat materjali olema küll. Nagide koha pealt juhtis Tage mu heale ideele, vot selline on plaanis teha. Eks näis kas meie plaanidest ka asja saab, praegu tunduvad igatahes vägagi teostatavad 🙂

Ja lõpetuseks veel puhast rõõmu laste une teemal. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või Plika ongi hakanud jälle paremini magama jääma. Me enam väga ei sunni ka – lõunal läheb voodisse kahe paiku, õhtul kümme-üksteist. Lõuna ajal võib ta tund-poolteist omaette rääkida, aga toast välja eriti ei tule ja lõpuks jääb magama. Õhtuti saab endaga üsna hästi ise hakkama, sellist nuttu ja jorinat nagu eelmisel suvel enam absoluutselt pole. Eks ta ikka tahab natuke meie tähelepanu ja väsinuna viriseb kergemini, aga üldiselt on superluks, muidu me ei lubaks tal mingil juhul nii kaua üleval olla.

Poisi kaks viimast ööd on ka üsna imelised olnud. Üleeile oli ta õhtul üsna vara väsinud ja sai juba kaheksast voodisse pandud, uinus seal kohe ja ärkas hommikul veerand seitsmest rõõmsalt. Eile õhtul käisid lapsed Abikaasaga küla peal ja jõudsid koju peale üheksat, nii et Poiss sai magama alles kolmveerand kümme – uinus jälle probleemideta ja ärkas rõõmsalt pool kaheksa!!! Ma ise muidugi olen programmeeritud kuue-seitsme vahel ärkama, nii et ma ülejäänud aja vedelesin voodis ja vaatasin kella 😛 Igatahes superluks, ei mingeid öiseid ärkamisi.

Plika ajal ei tulnud selle pealegi, et võiks proovida, mis juhtub siis, kui jätta ta oma voodisse ja ise oma magamine teise tuppa kolida. Äkki oleks temaga samamoodi läinud ja poleks nädalapikkust üsna vaevalise algusega öist tissivõõrutust vaja olnudki? No eks lapsed on erinevad ka… Igatahes kolmandaga ma enam ei kõhkleks, katsetaks juba nooremagagi eraldi tubades magamist.

Ühesõnaga… Mis ma nüüd tahtsingi öelda… Suvi on mõnus 🙂 Ja homme on reede, mis tähendab, et Abikaasa on varsti jälle kaks päeva kodus… Ja siis veel viimane töönädal ja siis on puhkus ja remont 😀

Mälestusi kevadisest suurpuhastusturust

22/06/2011 / edevuse laat, kõrvarõngad, plika, poiss, taaskasutus, teise ringi mood / 5 Comments

Sel mai lõpu nädalavahetusel, kui Pips külas käis, oli Pärnus kevadine suurpuhastusturg. Me ei mõelnud üldse niiväga ostlema minna, pigem lihtsalt jalutama… Aga noo, muidugi juhtus nii, et ma ostsin igavese hunniku asju. Me muidugi jõudsime alles üsna lõpus kohale, ehk ongi hea, kes teab, kui palju muidu ostnud oleks.

Ahjaa, enne, kui me üldse turule jõudsime, jäi tee peale ette see jabur kingapood vana turu juures ja ma ostsin endale €15 eest valged plätud. Need on ilusad ja tundusid poes igati mõnusad, paraku ei osanud ma tähelepanu pöörata sellele, et nad on mulle pealt veidi laiad, seega ei ole ikka nii hea käia, kui ma arvasin. Mõtlen, äkki saaks kingsepp need veidi kitsamaks teha, peaks uurima. no õnneks polnud kallid.

Ja turusaak… Mitte et ma nüüd päris täpselt mäletaks, aga ma ARVAN, et see pluus maksis €1:

Esimene pluus oli 50 senti, teine 80 senti (ja ei ole veel Plikale paras, ootab oma aega), müts oli 50 senti, sokid ostsin kah teel turule ühest hiina poest, iga paar €1:

Kõik mütsid olid 50 senti tükk. mul polnud ju lapsi kaasas, nii et lasin Abikaasal nende pead ära mõõta ja ostsin proovimata, suht ehku peale, need numbrid ei näita ju kunagi midagi. See punane oligi praktiliselt väike… Poisi pea oli vist 47,5 ja Plikal 52,5, aga nad saavad eduliselt üksteise mütse kanda.

Lastel pole siiani olnud rohkem voodipesu kui mõned kummiga linad ja Plikal üks padjapüür, mis tuli kaasa emalt saadud väikese padjaga. Tekkidel kotte ei olnud, kasutasime niisama. Kui ma aga nüüd neid nunnusid voodipesusid nägin, siis ei suutnud vastu panna ja ostsin. Sinine on lina ja padjapüür, lepatriinudega tekikott, padjapüüri müüjal polnud, aga ta andis kaardi ja ütles, et ma helistaks, tal on see kuskil kodus olemas… Sain selle hiljem tasuta kaasa 😛 Maksin kokku €4.50:

Mõõte ma ei mõistnud muidugi küsida, ega ma ei teadnud ka, mis olema peaks… Kodus tuli välja, et need on ikka päris väikesed, imiku omad. Aga roosa baikatekk, mis minu ajast alles on, läks ilusti lepatriinudega tekikoti sisse, ainult ühe ääre keerasin veidike kahekorra… Ja padjapüür läks täpselt Plika padja ümber, nii et temal on nüüd nunnu voodi. Sinisest linast on plaan lasta tekikott õmmelda, mille teine pool tuleks ühtlaselt tumesinine, siis on ka ilus komplekt. Padjapüür on küll mingis haigemas mõõdus – mulle tundub, et nois laste voodipesu mõõtudes polegi üldse mingit loogikat, igaüks teeb nii, nagu endale parem tundub.

Kõrvarõngad olid €2 vist… Või äkki veel kallimad? No ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, nii vahvad nägid välja. Kodus ma muidugi tõdesin, et minu tumedate juuste taustal ei paista nad väga välja… 😛

See seelik oli eriti hea leid, sildil oli hind vist €4.50, aga ma jõudsin selle letini nii lõpus, et kõik asjad olid €1.

Seelikud, sukad ja kõrvarõngad on mu nõrkus, ma ostan neid kuhjade kaupa kokku, ehkki ei kanna praegusel eluperioodil pea üldse. No küll ma kunagi lähen tööle ja kannan neid kõiki nii, et vähe pole 😛

Aga ostuteemaga jätkates, too müüja, kellele ma pidin helistama, et padjapüür saada, tal on kodus just parajas vanuses lapsed, kellest muudkui õiges suuruses riideid üle jääb, mis Plikale ja Poisile sobivad. Ta ütles, et kaasas oli tal vaid murdosa asjadest, et ta võib hiljem muid ka näha tuua, kui mul midagi konkreetselt vaja on. Ja tema plikad olevat ka hästi peenikesed nagu minu omagi – mul oli just Plikale pükse vaja, temaga on pidevalt probleem, et selleks ajaks, kui püksid vööst parajad on, on sääred juba lühikesed.

Nüüd enne Kristaga pildistamist avastasin ma, et kellelegi pole midagi selga panna, nii ma talle uuesti helistasingi ja ta tuli enam-vähem samal õhtul ja tõi peale padjapüüri veel kaks suurt kotitäit riideid, mida ma Plikale selga proovisin ja päris mitmed välja valisin, kokku maksin kogu selle kraami eest €25. Kasutatud riiete kohta ehk mitte kõige odavam, aga arvestades seda, et need mulle koju kätte toodi, olen ma väga rahul 😛 Esimesel pildil on Poisi, teisel Plika riideid (tegelikult teise pildi rohelise-kollasega mütsi kannab ka Poiss rohkem). Enamik on praegu parajad, mõned aga tulevikuks ka.

Rõõmus ja kurb, ühekorraga

15/06/2011 / puhas toit, toitumine / 2 Comments

Lugesin just Bioneerist uudist, et Tere uus E-ainete vaba Natural jogurtisari, mis sisaldab ainult naturaalseid koostisaineid, ületas oma müügiga prognoosi kahekordselt. Ma polnud sellisest sarjast kuulnudki, aga käisin just nende kodulehel koostist lugemas ja tõepoolest, list on poole lühem ja arusaadavam, kui tavalistel jogurtitel.

See on super, et selliseid tooteid järjest enam müüki tuleb ning et inimesed neid ostavad. Kurb on aga see, et LOOMULIKU toidu jaoks tuleb teha eraldi sari ja seda rõhutada… Ning valdavalt on riiulid endiselt täis kunstainetega jama.

Rõõmu on muidugi tunduvalt rohkem. Valik läheb ju järjest paremaks ja inimeste teadlikkus järjest suuremaks! Jah, mahetoitumine on ja jääb vähemuse (sh minu) eelistuseks, aga ma olen igal juhul väga rahul sellegagi, et inimesed järjest rohkem silte loevad ja päris marjadest tehtud moosiga jogurtit ostavad.

Meie pere jogurt, nii harva, kui me seda viimasel ajal üldse tarbime, on maitsestamata (kas ise tehtud või Saidafarmi oma), mille sisse segame tükeldatud puuvilju või oma sügavkülma toormoosi – ja maasika toormoosi puhul läheb seda ikka jogurtiga võrdselt. Mämm!