öko

Vahekokkuvõte kehahooldustoodete kulutamise rindelt

/ kehahooldus, öko / 6 Comments

Pool aastat tagasi ökokosmeetika ja muu taolise teemasse süvenedes lugesin üles kõik majapidamises leiduvad kehahooldustooted (lisaks kirjutasin siin nende kehtivusaegadest) ja andsin endale lubaduse, et hakkan kõike usinalt ära kasutama ning asendan otsa saanud tooted mõistlikkuse piires uute ja ökodega. Noo, mõtlesin, et kirjutaks siis, kuidas läinud on.

Ära viskasin vaid kaks asja – palsami ning sunkissed kreemi, mõlemad peaaegu tühjad. Olid nagunii aegunud ja ei leidnud kasutust. Ahjaa, ripsmetuši vist ka. Tõenäoliselt viskan veel meigieemaldi ära ning Eestisse jõudes kõik igivanad lauvärvid – nagunii ise silmameiki ei tee.

Lõpuni kasutasin ära mainitud peaaegu tühjad öö- ja päevakreemi purgid, lisaks ühe väikese näidistuubi päevakreemiga, mida seal listis isegi ei maininud, nüüd on kasutuses too kurikuulus külmkapis seisnud 2007 lõpus aegunud kreem – kuna mingeid kõrvalnähte ei tähelda, kasutan külma kõhuga lõpuni. Peaks suht kvaliteetne kraam olema nagunii.

Ahjaa, vahepeal kolis Kadri Eestisse ning jättis oma poolikuid potsikuid siia. Sain juurde mitu poolikut šampooni, pudeli kehakreemi, kehakreemi testereid ning ühe väikse tuubi mudamaskiga.

Meresoolaga koorija on otsas, kätekreem on otsas, Kadri toodud šampoonid ja kõik meie omad peale ühe on otsas, Kadrilt saadud kehakreemi testerid on otsas, novembris mainitud dušigeel on otsas.

Peaaegu tühjad on minu suur savimaski totsik, suur jalakreemi tuub, kooriv näokreem, intiimpesugeel, näopuhastusgeel ja näovesi.

Küüneõli ja venitusarmide ennetamiseks mõeldud õli ma toonases postituses ka ei maininud – kasutan nii palju kui vähegi viitsin, aga neid kulub vähe – küüneõlist on kolmveerand alles, armide õlist kaks kolmandikku. Eks õlitan vapralt edasi.

Toona mainitud Milk&honey kehakreem on vist hoopis Eestis, sest siin küll ei paista. Siiani oli keha- ja kätekreemina kasutuses Kadri jäetud kehakreem, mis on umbes poole peal, Krissuga juteldes võtsin aga kinni geniaalsest ideest, et päevituskreemi, mida suvel ära kasutada ei jõua, võib ju edaspidigi niisama kehakreemina kasutada. Külmkappi järgmist suve ootama jätta küll ei taha, seega ongi nüüd kehakreemina peamiselt kasutusel hoopis päikesekreemid – alles on kolmandik SPF 15 pudelist ning kaks kolmandikku SPF 50 pudelist – viimane siis Plikale ostetud, aga eks ma pean ise ära kasutama, paljukest talle ikka kulub.

Ahjaa, sünnipäevakingiks sain igasugust põnevat kraami. Kolm mõnusat seepi lähevad kasutusse kohe, kui Eestis oma elamise leiame – siin saime veel vanade lõppudega hakkama. Kehakreemi laadne mögin, mida duši all peale määrida, on juba otsas, jalakreemi potsik läheb kasutusse õige pea, kui praegune tuub tühjaks saab, dušigeel ootab praeguse tühjaks saamist (Abikaasa ostis vahepeal mingi suvalise suure Palmolive’i oma, seda on ikka üksjagu alles) ja on seni hea reisikaaslane – mõnusalt väike kaasa võtta.

Ühesõnaga kehakreemi varusid veel on, näomaski varusid kah. Kõigi muude asjade puhul ongi viimased kasutuses, paljud otsa saamas.

Iga kord, kui mõne tühja totsiku ära visata saan, on rõõm hirmus suur. Veidrate asjade üle võib õnnelik olla, eks 😛

Selle aja jooksul juurde ostnud pole muud, kui tolle ülalmainitud dušigeeli – too hetk oli raha vähe, seega suvaline tavaline… ning hambapastat ja Eestisse šampoonivarusid, puhtalt vajadusest lähtuvalt.

Nii et poole aastaga päris kena edasiminek. Kahanenud varud ja peaaegu tühjad totsikud tekitavad piiritut rahulolu. Ja nagu mainitud – iga kord, kui miski otsa saab, on rõõm eriti suur.

Eks ma kunagi kirjutan jälle… Poole aasta pärast on loodetavasti kõik vanad asjad otsas, kui ma just Eestist mingeid meeletuid unustatud varusid ei avasta 😛

Viimaste päevade tegemistest

/ igapäevaelu, kehahooldus, london/UK, öko, plika, seltsielu / 3 Comments

Pole viimasel ajal siia eriti midagi kirjutada jõudnud, sest maja oli külalisi täis, mitu päeva järjest sai õhtuni väljas oldud ning lõpuks kodus nii väsinud ja laisk, et kirjutada enam ei jõua. Täna on üle mitme päeva rahulik pärastlõuna – käisin küll linnas, aga olen nüüd tagasi kodus, Plika magab, sain rahus koristada ja nüüd blogi kirjutada.

Külalistest – Krissu tuli teatavasti neljapäeval ning lahkub samuti neljapäeval. Lisaks oli paar öömajahädalist, kel oli Londonisse saabumise ja siit edasi liikumise vahepeal ajutist peatuspaika vaja – seda ikka alati saab 🙂 Nii et ööl vastu pühapäeva saabus Kadri (nonde suvepäevade korraldaja, kus me läinud aasta augustis ökoehitust tudeerisime), kes lahkus esmaspäeva varahommikul ning pühapäeva õhtul tuli üks Abikaasa sõber, kes täna hommikul New Yorki lendas.

Koos külalistega saabus ka Kalevi šokolaad, suitsuvorst ja must leib, lisaks sai Plika kingituseks imenunnu raamatu ning vahva puust pusle – ma olen tükk aega mõelnud, et peaks ostma, aga pole seni tegudeni jõudnud. Nii et esimene pusle on nüüd olemas! Loodan, et Plikast saab samasugune puslemaniakk nagu minagi, mul on hulk 500- ja 1000-tükiseid ootamas 😛 Alustuseks, kardan, on aga siiski midagi tagasihoidlikumat vaja. Nood 12 tükkigi käivad veel Plikale üle jõu, aga talle meeldib puslet kokku panna küll – annab ükshaaval tükke minu kätte ja mina siis pean õigesse kohta panema.

Esimesed päevad trippas Krissu üksi ringi, meie Plikaga olime kodused. Pühapäeval aga haakisime külalised sappa ning suundusime kesklinna moeshow‘le pulmakleite vaatama. Abikaasa töökoha eelised, natuke glamuuri igavasse igapäevaellu 😛

Show oli väga äge. Iani kleidid on reeglina minu jaoks liiga külluslikud, mul endal on veidi tagasihoidlikum maitse. Ja näiteks kaks aastat tagasi, kui ka show‘l käisin, ei olnud seal ühtki kleiti, mida oleks tahtnud ise selga panna. Ei tea, kas on siis minu maitse edevamaks muutunud või kleidid tagasihoidlikumaks – igatahes oli seal õige mitmeid selliseid, milles oleks täitsa võinud ise abielluda. Noo, ega ma tegelikult olen hirmus rahul oma punaste detailidega, ei hakkaks miskit tagantjärele muutma. Aga kui saaks veel korda abielluda, siis täitsa võtaks mõne Iani kleidi. Õeke oli ju ka oma pulmas imeilus…

Pärast show‘d oli plaan võtta kuskilt midagi külma ja värskendavat, ennast lähimas pargis murule siruli visata ning ilma nautida. Nojah, plaanid on alati head. Tegelikkuses läks meil poes üksjagu aega, lähim park oli mingi lilleshow tõttu kinni, nii et pidime päris pikalt hirmsas kuumuses kõndima, kui lõpuks kohale jõudsime, oli jäätis sulanud ja üldse liiga magus, minu jaoks oli meie peatuspaik liiga kärarikas ja ilm liiga kuum ja… Ühesõnaga virr-virr 😀 Külalised ei lasknud ennast õnneks millestki häirida.

Show tõttu töötas Abikaasa terve laupäeva ning sai selle eest vabaks esmaspäeva ja pool teisipäeva. Seda ära kasutades jätsime eile Plika Abikaasa hoolde ning läksime Krissuga Camdenisse. Sooja oli taas kord ligi 30 kraadi, mis mõjus väga turgutavalt söögi ostmisele – polnud lihtsalt isu. See on ilmselt minu ajaloo kõige odavam Camdeni külastus üldse, ostsin peale söögi-joogi ainult ühe kahenaelase küünelaki. Söögile, nagu mainitud, kulus ka tavalisest vähem, joogile see-eest veidi rohkem – neli pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (hea küll, ühe tõin koju Abikaasale), üks mõnus smoothie puhkepausil tolles ökokohvikus, kus Ly töötab ning karp hiinakat.

Üldiselt oli suur rõõm sellest, kui vähe inimesi esmaspäeval ringi liikus – no neid oli ikka üksjagu, aga võrreldes nädalavahetustega köömes. Kohe hea oli olla. Ja Ly kohvik oli ka pooltühi, tavaliselt ei mahu seal ringigi pöörama.

Krissu shoppas minu eest ka ning lahkus paarisaja naela võrra vaesemana – Camden meeldis talle täpselt nii palju, kui ma arvasin, et võiks 😛

Täna hommikul käisime Vera Cruzis hommikust söömas, siis jätsin Plika taas Abikaasa hooleks ning kihutasin kesklinna Primarki, et viimased asjad tagastada ja juurde osta. Kolm paari mai alguses Plikale ostetud pükse sai kõik tagasi viidud, kuna Rootsi kaltsukast sain odavamad ja ilusamad. Endale ei tahtnudki miskit osta, paar tellimust oli aga täita vaja, mõned asjad õekese poisile ja Abikaasa õele…

Ahjaa, viimastel päevadel sai ka ökokraami varusid täiendatud, kehahooldustoodete poole pealt. Iiris kunagi kirjutas, et mahehambapastat kasutades pole suus hommikul päkapikuläbu, tekitas kohe uudishimu ning kuna praegune poolmahe pasta on nagunii otsa saamas, mõtlesin siis tema oma ära proovida. Pühapäeval linnas jalutades jäigi Neil’s Yardi pood ette ja pasta sai ära ostetud.

Hambapastast veel nii palju, et kui alguses tundus too poolmahe meile hirmus mõru, siis harjusime õige kiiresti selle maitsega ära ning Rootsis õekese juures tavalist pastat kasutades tekitas tolle magusus okserefleksi 😀 Uus pasta on midagi vahepealset – praegusest magusam, tavalisest vähem magus. Täitsa okei maitsega, ühekordsel tarbimisel küll hommikul mingit vahet ei täheldanud, aga eks vaatab siis, kui mõni nädal kasutatud on. Esialgu kasutame ikka vana lõpuni.

Lisaks on meil šampoon varsti otsas. Tavalist nagu enam ei taha, ökošampoonidega on aga see häda, et nood ju enamasti ei vahuta – Loodusperest ostetud Lavera oma oli näiteks jumaliku õunalõhnaga (hm, seda varianti vist enam ei müüdagi, igasugu muud on nüüd kodulehel väljas), aga vahupuudus häiris meeletult, kasutasin selle tagajärjel igal peapesul ilmselt kolm korda suurema koguse, kui oleks vaja olnud.

Mingi hetk leidis Iiris hotellist Green People’i aloe vera šampooni, mida ta oli kunagi kasutanud ning teadis, et see vahutab küll. Kuna tal endal oli šampoon parasjagu olemas ning minu kurtmised meeles, tõi mulle proovida. Tõepoolest, vahutab! Sihuke tihke vaht, mitte päris nii külluslik, kui tavatoodetel. Abikaasa näiteks ajab sellega habet, pidavat ideaalne olema, just selle tihkuse pärast. Igatahes on alla poole pudeli alles, seega mõtlesin varusid täiendada – pole sugugi kindel, kas Eestist kuskilt vahutavat ökošampooni leiab.

Kuna Camdenisse oli nagunii asja, leidsin sealkandis ühe poe, kus pidavat Green People’i tooteid müüdama ning käisimegi seal ära. Nuusutasin kõik nende šampoonid läbi, ükski lõhn ei meeldinud, ostsin siis lõhnatu 😀 Küsisin müüjalt, kas neil veel mõni vahutav šampoon on ning ostsin tema soovituse peale lisaks veel A’kini oma, samuti lõhnatu. Mulle küll väga varusid soetada ei meeldi, aga šampoon on küll sihuke asi, mis raudselt ära kulub.

Lõpuks haarasin veel Plikale ühe hambapasta ka – tal on praegu mingi suvakas Aquafreshi oma, mille pärast mul ikka aeg-ajalt süümepiinad on, sest ta ju neelab kõik alla… Aga ei sattunud kunagi sihukesse poodi, mis lastele ökopastat müüks. Nüüd siis sattusin ja ostsin – kah Green People’i oma. Maitsevalikutest oli mandarin ja mint, võtsin viimase – pole vaja mingit magusat pläga, harjugu normaalsete maitsetega 🙂

Pildil on lisaks ökokraamile veel too Camdenist ostetud küünelakk – punased varbaküüned on lahtiste kingade hooajal minu puhul absoluutne must be ja pediküüris ei jõua ju nii tihti käia, lakk tuleb mul ikka kuskilt reeglina varem maha, kui kuu aega mööda saab. Praegune lakk on minu maitse jaoks liiga tume ja hakkab vist ka ära kuivama, too uus on sutike liiga hele 😀 Aga meeldib täitsa hästi, on kergelt pärlmutter ka, nii et olen rahul. Järgmine kord katsetan nii, et panen alla kihi tumedat ja peale heledat, äkki jääb lõppkokkuvõttes miskine huvitav tulemus.

Täna õhtuks peame teise laari asju kokku pakkima, sest auto vurab jälle Eesti poole. Mõtiskleme, kas peaks äkki elutoast ümmarguse laua ka kaasa võtma – see hirmsasti meeldib meile, sihuke parajas suuruses ja täispuidust, mitte saepuruplaadist kõikuv nikats, nagu meil Tähtvere köögis oli. Krissu olevat just sihukest lauda Eestis suisa otsinud ja ütles, et sobivas suuruses polnud, ainult liiga suured ja liiga väikesed. Saime selle ju tasuta, võiks veidi transpordi eest maksta küll… Pmst sõltub sellest, mis hinda meilt tahetakse – see on päris raske, aga kaaluda suht võimatu – näitame autojuhile ette ja vaatame, mis summat küsib. Mõistlik tüüp on, ehk saame kokkuleppele.

Ja viie päeva pärast lendamegi Eestisse. Hetkel on täitsa kahju ära tulla, tahaks veel natuke nautida oma kodu rutiini ja vaikust ja rahu… Ei kujuta ette, millal jälle saab, Eestis peatume ju esialgu määramata aja ema juures ning üritame võimalikult kiiresti oma elamise leida. Ema juures on muidu hirmus tore, aga kahetoaline korter jääb viiele inimesele lihtsalt õige ruttu kitsaks.

No ega’s midagi, loodame parimat. Küll kõik laabub 🙂

Titeriiete ostmisest, minu vaatenurgast

/ lastekasvatus, rõõm, taaskasutus / Leave a Comment

Nelli imestas viimase postituse kommentaaris, et mind on tabanud riideostmise hullustus nüüd, teist last oodates, kui peaks ammu olema selge, kui vähe riideid pisikesele tegelikult vaja on ning kui kiiresti neist välja kasvab.

See on sihuke mõnus teema, millele isegi tihti mõelnud olen, seega kirjutan kohe eraldi postituse.

Nagu siin palju kordi maininud olen, siis Plikat oodates polnud ma absoluutselt titekraami ostmise lainel – ning mul on selle üle tõeliselt hea meel. Toona poleks mul olnud kõige vähematki aimu, millised riided mis vanuses lastele ning mis aastaajal kõige praktilisemad oleksid, milliseid mina eelistaksin mugavuse pärast kõige rohkem kasutada, mis suurust kui palju vaja läheb jne. Kui oleksin siis olnud nunnude pisikeste riiete üle ohhetav tüüpiline rase, oleksin raudselt ostnud kokku kottide kaupa mõttetut kraami, millest poolt poleks jõudnud ära kanda.

Nendest riietest, mis Plika oma esimese eluaasta jooksul kandis, olid minu ostetud ehk 5-10 asja, kõik kaltsukast või Primarkist, seega odavalt. Ülejäänud riided (sh kogu kallim kraam nagu soojad kombed jm) olid teistelt saadud – osad päriseks, paljud laenuks.

Laenuriideid hakkas vähemaks jääma aastase sünnipäeva lähenedes – Plika jõudis lihtsalt kasvult Kessu tüdrukule järele 🙂 Londonisse kolides ei tahtnud nagunii ühtki laenatud asja kaasa võtta, kõik sai tagasi antud. Samuti olin saanud piisavalt õppetunde laenuriietega seonduvate ohtudega – ikka oli mure, ega heledamatele riietele mingeid püsivaid plekke ei jää või ega midagi kogemata liigselt ära ei trööpa. Seega mida edasi, seda enam laenasin vaid erksamaid või tumedamaid riideid, nendega oli natukenegi muretum.

Nii et ise ostsin Plikale esimese suurema portsu riideid alles siis, kui kolisime Londonisse, ta oli siis peaaegu aastane – ehk alates suurusest 74 (praegu, pool aastat hiljem, kannab peamiselt 74-80, kohati 86 suurust). eBay avastasin alles hiljem, kaltsukaid kui selliseid Londonis suuremat pole – charity shopid on, aga ma pole isegi vaatama jõudnud, kui heas valikus ja hinnas seal titeriided on. Niisiis sai kõik vajalik toona ostetud Primarkist – hea odav pood, suur valik, ilusad asjad. Kõik sai korraga kätte ja rahakott ei karjunud.

Nojaa, ja siis avastasin eBay. Esimene sõltuvuskuu oli sügisel, novembris vist. Ega ma meeletult ei kulutanud, ikka suhteliselt vajalikke ja odavamaid asju tellisin. Esimesed õppetunnid sain ka – fotol nähtud värvid ei pruukinud alati päris samad olla, suurused olid väga erinevad hoolimata sellest, mis sildil kirjas, vahel sai pakkumise hasardis liiale mindud… Igatahes ei jõudnud eriti palju kulutada, sest õige pea saime oma esimesed arved (elekter, küte jne) ning seega täie tõsidusega aru meie kitsast rahalisest seisust. Õnneks oli Plikale kõik vajalik ka olemas, seega unustasin igasugused poed ja oksjonid õige pikaks ajaks lihtsalt ära ning ei tundnud neist sugugi puudust.

Aga nüüd, kevadel, teise lapse ja Eestisse tagasi kolimise ootuses, avastasin taaskord eBay võlud. Rahaline seis on hetkel sutike parem – raisata ei või, küll aga on võimalust vajalikele asjadele mõistlikult kulutada. Veebruaris Eestis käies otsisin Tartust üles kõik Plikale väikseks jäänud riided, mis järgmisele lapsele alles hoitud said – tegin kõigest pilti, et selge ülevaade saada ja vajadusel puuduolevaid asju juurde muretseda, kuna siin on valik siiski tunduvalt laiem ning hinnad soodsamad.

Mulle ei meeldi asju ette osta, kui ma pole kindel, mida vaja läheb – ehk siis Plikale, sest tema puhul ma endiselt ei tea, millised riided tema kasvades ja järjest aktiivsemaks muutudes võiks kõige praktilisemad olla. Seega eriti ei ostagi – praegu täiendasin peamiselt suvegarderoobi, edaspidiseks on vaid mõned üksikud odavad ja ilusad asjad, nagu näiteks too punane jope, mille puhul olen kindel, et need kasutust leiavad.

Kõhuelanikuga on aga teine asi – Plikast on suhteliselt värsked kogemused, seega oskan enam-vähem ette aimata, mis suuruses kui palju ning mis sorti riideid vaja võiks minna, samamoodi oskan silmas pidada aastaaegade iseärasusi ja enda eelistusi.

No näiteks seda, et esimesed kuud, 50-56 suuruses riided, võiks olla võimalikult mugavad – sel ajal poiss nagunii suuremas osas magab. Minu eelistatuimad riietusvariandid selleks puhuks on kas lühikeste käistega body + tudukombe või pikkade käistega body ning kinniste jalaosadega sipukad. selliselt kombineeritavaid komplekte, et oleks piisavalt ning ei peaks päris iga päev pesu pesema, lisaks jakike, kombe, paar mütsi – ongi üldjoontes kõik.

2-3 kuusena, mida rohkem poiss üleval olema hakkab, eristuvad päeva- ja ööriided juba rohkem. No et päeval ikka inimese riided, öösel tudukombe, umbes nii. Kuni potitamiseni eelistan 100% bodysid, hiljem särke. Kodus olemiseks ja suvisel ajal väljas on kõige mugavamad õhemast pehmest riidest püksid, kui sokid enam jalas ei püsi, siis kodus selle asemel sukkpüksid. Veidi jahedamal ajal väljas olles on head paksemast riidest püksid, näiteks teksad – nendega hea maas roomata, ei lähe nii kergesti mustaks ega niiskeks.

No ja nii edasi… Need on minu isiklikud eelistused, teiste emade omad ei pruugi kattuda. Aga mina tean, millega mina harjunud olen, mis minu meelest praktiline on… Seega oskan valida.

Ja seekord ma tõesti eelistan enamiku riietest laenamise asemel ise osta. Et saaks valida just oma lemmikud, et ei peaks muretsema plekkide ja kulumise pärast. Eelistan 100% kasutatud asju, aga mõningate riiete puhul on uuena ostmine praktilisem. Praktilisuse ja välimuse kõrval on hind sama oluline faktor, kalleid asju ei raatsi lihtsalt osta, pole ju mingit mõtet. Uute asjade ostmisega olen võimalikult ettevaatlik, olgu nad siis odavad või ei. Kui kogemata liiga palju ostan ning hiljem ei kasuta, hakkab roheline südametunnistus piinama.

Kaltsukast ja eBayst ostetud asjadega aga seda muret pole – kasutatud asjade ostul on esikohal hind ja nunnufaktor, siis alles mõistlikkus. Tean, et kõik nunnud riided, mida poiss läbi kanda ei jõua, lähevad arvututele järgmistele ringidele – olgu siis meie järgmiste laste seljas, sõprade laste seljas, foorumis maha müües… Ma pole ostnud uusi asju ega tekitanud seega juurde nõudlust rohkema tootmise järele. Ma ei viska midagi ära enne, kui see on läbi kulunud või lootusetult plekiline. Seega on mu ökosüdametunnistus täiesti vait 😀 Õnneks on rahalised piirangud ja mõistlikkust ma siiski minetanud pole, seega meeletutes kogustes ebavajalikku kraami nagunii kokku ei osta. Kui Plika saab aga neli paari 16-krooniseid suvepükse, ehkki hakkama saaks ka kahega – miks mitte? Sellise raha eest võin südametunnistusepiinadest vaba vaheldust ja ostukirge endale lubada.

Eesti foorumites ma eriti tuulata ei viitsiks – saab küll odavamalt, kui poodidest, aga postikulu teeb asja enamasti liiga kalliks. Osta.ee-d ei anna eBayga võrrelda – pole kavatsust sinna kontot teha. Seega jäävad vaid kaltsukad – ja ennast tundes, ma ei viitsi neis väga tihti käia, eriti mitte kahe väikese lapsega. Niisiis kasutan praegu juhust ja täiendan poisi esimese aasta varusid, kuna tema puhul oskan osta. Plikale ostan vaid seda, mida lähemate kuude jooksul reaalselt vaja, tulevikuks väga vähe.

eBays on postikulu enamasti 50p-£3 kandis, vahel suisa tasuta, vahel rohkem. Reeglina saab odavamalt siis, kui ühe oksjoniga müüakse rohkem asju – näiteks kaks tudukombet või kolm paari sukkpükse, samuti ostes üksikuid asju ühelt müüjalt, siis saab postikulu pealt soodustust. eBay võlu seisneb selles, et kõik alghinnad on meeletult odavad, valik on meeletult suur… Veidike viitsimist otsida, veidike head õnne ning võib saada super asju super hinna eest.

Kui Eestis millegi järele reaalne vajadus tekib, saab alati kaltsukaid või foorumeid kammida. Kord-paar aastas käime kindlasti ka Londonis ning õekesel külas, seal saab siis ka vastavalt vajadusele varusid täiendada.

Enamikule naistest meeldib (riideid) osta, mina pean ennast selle koha pealt suhteliselt mõistlikuks 😉 Esiteks käib mul kõik lainetena – vahel on ostuhoog peal, siis shoppan mõnuga, kolmveerand ajast on see minu jaoks aga tüütus kuubis ning hoian poodidest eemale. Teiseks on roheline mõtteviis minu elustiiliga juba ammu lootusetult läbi kasvanud – eelistan enamjaolt kasutatud asju uutele, hinda vaatan alati nagunii jne.

Jah, ma tean, et kõige ökom oleks ka kasutatud asju absoluutselt minimaalselt osta ja tarbida, aga minu jaoks on enda rahulolu rohelisest eluviisist tähtsam – minu eesmärgiks pole kunagi olnud hambad ristis tarbimist vähendada ja keskkonnasõbralikult elada, olles ise samal ajal rahulolematu, sellel poleks mitte mingit pointi. Oma südametunnistusega vastuolus elamine teeks mind samamoodi õnnetuks, seega väga keskkonnakahjulikke tegusid minu poolt nagunii oodata pole. Kasutatud odavate lasteriiete shoppamine on aga minu meelest täiesti kahjutu hobi – pigem rahuldan oma ajutisi ostuhooge lastele kui endale riideid ostes. Esiteks on titeriided tunduvalt odavamad, teiseks kulub neid paratamatult rohkem, sest lapsed kasvavad kiiresti, kolmandaks on neid lihtne järgmisele ringile saata, lapsi ikka sünnib.

Nii et mul on igati hea meel, et see ostuhullus tabas mind alles nüüd, mitte kaks aastat tagasi. Tagajärjed on tunduvamalt mõistlikumad, kui need toona olnud oleks 🙂

Värviline rõõm, vol 3

/ plika, rõõm, taaskasutus / 4 Comments

Jätkan ausalt ostusõltuvuse teemadel ja panen kõik vahepeal ostetud kraami kritiseerimiseks üles 😛

Kõigepealt eBayst Rootsis oldud nädala jooksul kohale jõudnu. Osad neist olid varasemad hästi läbi mõeldud ja vajalikud asjad. Osad, tunnistan ausalt üles, ühel igaval õhtul Rootsis täpselt niiviisi leitud, et sortisin titeriideid varsti lõppevate oksjonite või odavaimate hindade põhjal ja kui midagi nunnut ning odavat silma jäi, mis tundus mitte väga ülearu olevat, sai vaatluse alla pandud ja sobiva hinna säilimise korral ära ostetud, ehkki OTSEST vajadust polnud 😛

Aga no näiteks 62-68 suuruses tudukombesid, mida mul juba praegu 10 tk on, ilmselgelt juurde ei ostnud, olgu kuitahes nunnud – tuli väga kasuks, et olin kõik riided üles pildistanud ning olemasolevatest asjadest täpne ülevaade arvutis olemas.

Triibuline jakk, suurus 68 (£1.45/26 kr) – 50-56 suuruses riiete kaustas on mul üks valge jakk, 62-68 suuruse kaustas mitte ühtki. Ilmselt 74-80 kaustast sobib mõni varem ka, aga no kuna polnud, siis võisin ju ometi osta 😛 Punane jope, suurus 1,5-2 aastat (£2.70/49 kr) – sihuke paksema voodriga, korralik ja väga nunnu. Mõlemad juhuslikud leiud. Plikal selles suuruses ühtki sooja asja ootamas pole, nii et ära kulub kindlasti. Asja iroonia seisneb selles, et müüja küsis postikulu £1.50, aga paki peal oli £4.41 ehk ta maksis peale, et jopest lahti saada… Oh, well, eks nii õpitaksegi 😀 Ruuduline müts, nunnu ja praktiline – sobib kõigega, vabalt hiljem ka poisile. Kui palju ma selle eest maksin, sellest ajalugu vaikib, endalgi on häbi… Mm, no hea küll, lubasin ju aus olla – £8.28/149 kr. Haha, ma ei maksaks uue mütsi eest ka nii palju. Aga no see üks vääratus, kus ma lasin ennast pakkumise kirest kaasa viia. Ja müts on tõesti nunnu. Nii et ma isegi väga ei kahetse 🙂

CIMG0595

Punane pidžaama maksis £4.25/76 kr (kallivõitu, aga nunnu, nii et ei nurise), sinised kokku £5.60/101 kr, kõik kolm suuruses 1,5-2 aastat. Plika hakkab alles 1-1,5 aastat suurusesse sisse kasvama, nii et tuleviku tarbeks. Praegu kasutame veel tudukombesid, aga järgmist suurust ei riski osta – loodan siiralt, et selleks ajaks käib potil.

Igatahes.. Need sinised olid eBay fotol pigem türkiisi karva ja roosa polnud nii roosa, nii et mulle tegelikkuses need väga ei meeldi – kenad on, aga värvid pole minu maitse, see oht foto põhjal ostes alati on. No ja olengi nii pirts, et kavatsen maha müüa ja seda pigem Eestis. Kas kahe paari vähekasutatud ja korraliku pidžaama eest 100 kr küsida on okei? Ma pole Eesti hindadega üldse kursis…

CIMG0599

Uhiuued Nexti helekollased lühikesed püksid (£1.99/36 kr) ja Shaun the Sheepi seljakott Plikale (£4.14/75 kr) – talle kangesti meeldib Abikaasa seljakotiga ringi käia, mõtlesime talle siis päris enda oma osta. Kuna oleme Abikaasaga mõlemad Shauni fännid, oli üpris kerge valida 😀

CIMG0600

16 paari sukkpükse, ostetud viies pundis. Viimased kaks paari on 18-24 kuud, seda suurust palju saada polnud, ostsin varuks kahese komplekti £5.25/94 kr eest, sest mulle see triibuline väga meeldis ja ega Eestist odavamalt ei saa. Ülejäänute puhul ei viitsi eraldi hindu panna, aga 14 paari kokku maksis £22.55/406 kr ehk £1.61/29 kr paar. Esimesed kolm on Nexti omad, 6-12 kuud. Järgmised kaks 9-12 kuud, firmat ei tea. Veel kolm paari Nexti 6-12 kuud, uhiuued… Ja kuus paari Nexti 12-18 kuud, esimesed kolm uued. Viimaseid kahte sai eespool juba mainitud. Kõik, mis pole uued, on vähekasutatud ja korralikud.

Plikast on alles kõigest kaks paari suuruses 3-6 kuud ning kuus paari 12-18 kuud, viimased on Londonisse kolimisest saati aktiivses kasutuses olnud ning ei paista veel niipea väikseks jäävat. Primarki sukkpükstel, pean paraku tõdema, kvaliteeti suuremat pole, seega pole kindel, kas neist väikevennale midagi alles jääb, kui Plikale ükskord väikeseks jäävad. No ja mulle ei meeldi tegelikult ilma kannaosata sukad üldse. Nexti seevastu Kessu ükskord just kiitis, et väga hea kvaliteediga, peavad mitu last vastu. Poes maksavad vist kolm paari £9, võrdluseks Primarki omad kolm paari £3.50. Mina sain enda omad, millest pooled on uhiuued ja enamik Nextist (ülejäänud tunduvad sama korralikud),  ainult veidikene kallimalt, kui kõige odavamate kehvemate kvaliteediga sukkade eest oleksin pidanud maksma… Nii et ütlemata rahul!

Kusjuures peale esimese kolme ja viimase kahe paari on kõik Plikale parajad. Sukkpükste võlu ongi selles, et neid saab ikka numbrist kauem kanda – pole häda, kui natuke suured või väiksed. Ja sukkpükse meie peres kulub, kuna sokid ju enam jalas ei püsi – jahedal ajal on õues alati pükste all, toas enamik ajast ainult sukad, pükse ei viitsi pannagi. Nüüd on hea varu ilusaid värvilisi kvaliteetseid sukkpükse… Me happy 😛

CIMG0590

Kingasaaga on praeguseks hetkeks ennast ammendanud. Kuna 1,5 cm võib varu olla, tundus pärast Plika jala mõõtmist igasuguste tabelite järgi, et 22 suurus võiks vahele jääda ja otse 21 pealt 23 peale liikuda. Kuna siit midagi normi hinnaga ei leidnud, sai palutud Kessut nõmme kingapoest üks paar osta (344 kr) ja need emaga Rootsi saata. Otse loomulikult jäid ikka liiga suureks – mitte niivõrd pikkuse kui just kõrguse mõttes, loksusid jalas. Sellest moraal, et kingi peaks ikka alati proovima.

Niisiis ostsin Rootsi kaltsukast pärast pikemat proovimist 35 SEK/56 kr eest ühed kasutatud kingad, millel tundus ninas ka ehk paar millimeetrit lubatud varust üleliia olevat, mis aga muidu väga hästi istusid (kõrgus oli paras) ja kuidagi ei loksunud – no et oleks midagi tulekustutuseks, kuni Kessu ostetud parajaks saavad.

Londonisse tagasi jõudes avastasin, et ühed 21 suuruses kingad, mis Kessult laenuks sain ja Plikale viimati proovides veel väga kõrged olid (samas kui teised Kessult saadud 21 kingad on ammu parajad ja praeguseks praktiliselt väiksed), on järsku parajad. Kuna neil on nina lahti, siis vähemalt varbad kahekorra ei käändu (praegu on nagunii veel nats ruumi ka), kasutamegi nüüd mõnda aega neid. Siis veidi kaltsuka omi ja siis loodetavasti saavad juba Kessu ostetud parajaks.

Fotol on reas 21 suurus, mis praeguseks praktiliselt väike, 21 suurus, mis paras, 23 suurus kaltsukast ostetud, 23 suurus kessu ostetud ja 23 suuruses kummikud, mis Plikale eBayst tellisin (£3.80/68 kr):

CIMG0582

Rootsis viis õeke mu kohalikku lasteriiete kaltsukasse. Oehh, oleks eestis rohkem selliseid! Oeh, oleks ma sinna ENNE sattunud, kui Primarkis käisin ja eBays surfasin! Seal oli kõik ilusti suuruste ja liikide järgi ära sorditud, nt 68, bodyd ja pluusid ja joped jne kõik eraldi. Ja nii palju ilusaid värvilisi asju!

Kuna ma aga olin juba üksjagu varusid soetanud, hoidsin ennast tagasi. No hea küll, seal oli poe ukse ees veel eraldi kolm stangetäit poole hinnaga asju (õekese sõnul läheb sinna kõik, mida kolme kuu jooksul ära ei osteta vms) – no sealt sai ikka mõnuga võetud. Kokku ostsin 248 SEK/400 kr eest 12 asja, neist kaheksa poole hinnaga. Aga paneme fotosüüdistused ka ikka juurde 😛

Jakk (17.50 SEK/28 kr) ning püksid (10 SEK/16 kr), mõlemad 62 suurus, kõhuelanikule:

CIMG0567

62 suurus fliiskombe (78 SEK/125 kr) ja 68 püksid (10 SEK/16 kr) kõhubeebile ning 74-80 suuruses müts (13 SEK/21 kr), mis on Plikale praegu täiesti paras ja venib, nii et sobib veel tükk aega. Kombe oli suurim (loe: kalleim) emotsiooniost, aga kuna mul ühtki kombet endal nagunii pole, siis kulub ära küll – peaks olema just sobiv sügise soojemasse poolde, hiljem ka talveriiete alla. Nii nunnu ja pehme oli 🙂

CIMG0568

Kaks paari 80 suuruses suviseid pükse Plikale (triibulised 10 SEK/16 kr, kollased 22.50 SEK/36 kr):

CIMG0571

Mõnus pehme 80 suuruses flanellist tudukombe (17.50 SEK/28 kr) ja 86/92 suuruses pluus (17.50 SEK/28 kr) Plikale:

CIMG0573

74/80 suuruses müts (15 SEK/24 kr) ning 68 suuruses triibulised püksid (10 SEK/16 kr) Plikale. Müts on emotsiooniost – on praegu täpselt paras ja ei veni, seega jääb õige varsti väikseks. Oli lihtsalt nii nunnu, et ei saanud ostmata jätta – oma osa on kindlasti ka faktis, et Plikat peetakse mänguväljakul alati poisiks, tahtsin midagigi üheselt plikalikku. Püksid on Plikale laiuselt praegu parajad, pikkust muidugi vähem, aga suvepüksid ei peagi ju pikad olema – pildilt pole eriti näha, et osad triibud on kergelt sätendavad… Ilus 🙂

CIMG0560

Peale mütside, kingade ja kombe olid kõik ülejäänud asjad poole hinnaga stangelt. Ja tegelikult unustati üks asi läbi lüüa, nii et kui kogusumma tuli 248 SEK, siis ükskikhindadest tuleb kokku 256 SEK, ühesõnaga tegelikult oli kõik veel veidi odavam 😛

Oleks tahtnud veelgi osta, aga hoidsin ennast tagasi – õekesel saab edaspidigi külas käidud, eks siis ostan vastavalt vajadusele. Igatahes viin nüüd ühed helekollased püksid Primarki tagasi, sest kaltsuka tumekollased on ilusamad ja poole odavamad… Ning need eBayst tellitud Nexti helekollased lühikesed püksid lähevad vist ka maha müümisele, kuna kaltsukast sain mõnusamaid suviseid pükse. Õnneks olid need nii odavad, et lahti saamisega ei teki ilmselt probleemi.

Mm… Jah. Seekord kõik. Uued uudised järgmiste saadetiste saabudes.

Aga ma siiski arvan, et ma VÄGA üle pole pingutanud 😛 Kuniks ma ostan odavaid ja kasutatud asju, siis ei pea ju alati ranget VAJADUST taga ajama. Nunnufaktor on igapäevane rõõmu allikas, see on kinnitatud fakt – näiteks vaatan igal hommikul suure heameelega erksavärvilises triibulises tudukombes ringi lippavat Plikat. Usun, et too igapäevane rõõm on kuhjaga väärt seda £3.50/63 kr, ehkki igavaid kombesid oleks sama raha eest kolm tükki saanud.

Igatahes on mul hea meel, et õige pea Eestisse tagasi kolime ja pidev eBayst tellimine seega liiga keeruliseks muutub (eks osasid asju ju saaks ka, aga postikulu oleks kallim jne, ei hakka parem üldse vaatamagi). Edaspidi saan oma titeriiete ostukirge kaltsukates rahuldada, kus vähemalt kõike näha ja katsuda saab – alati parem variant kui foto järgi ostmine. Pluss kaltsukates peab reaalselt kohal käima, seega pole karta, et ma kodus arvutis istudes liigselt kulutaksin 🙂

Scroll to Top