öko

Täna oli jälle tore ja põnev – Lõuna-Eesti ökokeskusest käidi rääkimas kõikvõimalikust ökopoodide ja -toiduga seonduvast. kõigi Eesti ökopoodide ajaloost kuulsime, Eesti tootjatest üht-teist, tagamaadest, telgitagustest, raskustest, bürokraatiast jne. Erinevaid tooteid saime ka proovida – küpsistest ja juustust kuivatatud puuviljade ja mahlani välja.

Tõepoolest, ma polnud kunagi mõelnud sellele, milline bürokraatia kadalipp tuleb läbida, enne kui tootele ametliku mahesildi külge saab. Nii palju kohati nii totraid nõudeid. Ning veterinaar- ja toiduamet, kes aitamise ja seletamise asemel, kuidas õigesti tegema peaks, enamasti lihtsalt käib ja otsib, kust aga vigu leiaks.

Nii et väikese Eesti oludes tundubki kõige lihtsam leida puhast toitu tutvuste kaudu – keegi tunneb kedagi, kellel siblivad õues kanad ja kellelt saab neid mune osta. Keegi tunneb kedagi, kes kasvatab oma maalapikesel väetiseta põllumajandussaadusi jne. Aga vähegi ametlikumaks asja ajada ei saa, sest kui kuri veterinaar- ja toiduamet kuuleb, et kuskil käib ilma müügiloata kauplemine, siis väänatakse kohe kuri trahv kaela.

Jajaa, ma saan aru, et võiks ju ikka olla load ja kõik. Aga tõepoolest, mahetoidul on hiiglama suur potentsiaalne turg, samas on hiiglama palju talunikke, kellele kogu see bürokraatia ja paberimajandus üle jõu käivad – kui neid julgustataks ja abistataks, siis oleks rohkem lootust asjaga kuskile jõuda. Praegusel hetkel näib nö “must” naturaalkaubandus igatahes kõige optimaalsem.

Kui ainult neid tutvusi oleks 😉

Aga sinna Oa tänava poodi peame kindlasti minema, seal on igasugu põnevat toidukaupa, millest osa läheb meie ostupõhimõtetega kokku ka. Kanada vahtrasiirupit vast ei osta, aga maheriisi võiks ometi proovida.

Ja rabarberit tuleb kasvatada, et mahla teha! Jube hea maitses, aga 50 krooni eest seda poolt liitrit eriti osta ei tahaks. Ma olen üldse suur rabarberifänn, kõik sellega koogid ja kissellid ja kreemid mulle hullult maitsevad.

Üldist ökomõtlemisainet on endiselt küllaga…

Ma siin üle-eelmises postituses just lahkasin kodumaine tavaline vs välismaine mahe teemat ja jõudsin mingite järeldusteni – ainult selleks, et pool päeva hiljem mõtlema hakata, kuidas need järeldused ei pruugi ikka üldse õiged olla 😀

Mõtlema pani mind tegelikult mu enda kasutatud väljend Eesti ökošokolaad. Hakkasin nimelt kahtlustama, et sellist asja pole vist üldse olemas. Pips kusjuures küsis kah, et mida kuradit sa selleökošokolaadi all silmas pead. Noh, mahešokolaadi pidasin, eks. Aga… Miskipärast on mul tunne, et ökomessilt ostetud käsitööna valminud Eesti šokolaadi ei saa nimetada mahedaks, kuna mahe tähendab peale keemiavabaduse ka seda, et kõik toote koostisosad on õiglase kaubanduse produkt – ja no ma eriti ei usu, et nois Eesti käsitööšokolaadides kasutataks midagi muud kui kõige tavalisemat kakaod 🙂 Ma muidugi ei tea, äkki kasutatakse? Ei viitsinud järele uurima ka hakata.

Ja üleüldse jõudsin ma lõpuks selleni, et kuna ma olen oma rohelisel teekonnal ikkagi veel suhteliselt alguses, siis esialgu olen ma egoistlik roheline ehk nõus maksma vaid selle eest, mis konkreetselt mulle ja minu pere tervisele kasulik on – ehk siis jah, keemiavabade toodete eest. See, et Aafrika ja India lapsed dollarilise aastapalga eest tööd teevad, on minu jaoks paraku veel natuke kauge mure. Ma ei ütle, et see jätab mind ükskõikseks, aga hetkel pole mul veel lihtsalt nii palju ressurssi, et paduökoks muutuda ning esimene samm on ikka ennast silmas pidades.

Nojaa, lihtsalt säästlik olla ja üleüldiselt vähem tarbida ja rohkem taaskasutada ja rohkem näiteks sooda ja sidruniga küürida, seda nagunii 🙂

Näis, kunas ma ükskord selle õiglase kaubanduse teemaga sina peale saan.

Üleüldiselt on see teema ikka neetult keeruline. Mida rohkem ma mõtlen, seda keerulisemaks läheb. Eks üritan lihtsalt mitte üle mõelda. Kaine mõistus tuleb säilitada, see on peamine, eks. Ma lihtsalt vaimustun nagu alati, siis on üle mõtlemine kerge tulema 🙂

Õigemini see üks mõte, mis eile veel voodiski peas keerles.

Igavene küsimus: kas tavalised Eestis toodetud makaronid (kui selliseid üldse leidub) või Saksamaa mahemakaronid? Kas Kalevi šokolaad või Saksamaa mahešokolaad?

Arutasime seda asja Mehega ja jõudsime üsna koheselt ühisele järeldusele: meie jaoks tähendab öko eelkõige kohalikku, eriti toidu puhul. Kõige eelistatum on muidugi mahekaup, aga selle sortiment on siiski piiratud. Ja kuna Eesti on nii väike, siis ma ei usu, et siin millegi tootmisel väga räiget keemiat või orjatööjõudu kasutada saaks 🙂 Kui mingite konkreetsete toodete kohta taoline ebameeldiv info peaks avalikkuse ette jõudma, siis saaks neid muidugi vältida, aga vaikimisi on Eesti toode ikkagi üle kõige.

Ehk siis kahtlemata Eesti makaronid ja Kalevi šokolaad. Kui leiaks mõne kodumaise ökošokolaadi, mis tõesti maitseks, oleks rõõmuga nõus ka rohkem maksma ja seda ostma. Ökomessilt ostetu meile nimelt suuremat ei meeldinud, seda just maitselt. Maris sõi küll rõõmuga 😀

Ahjaa, muidugi on ükskõik mis toodete puhul üks tähtsamaid valikukriteeriume nende värskus ja loomulikkus, kahjulike lisaainete puudumine. Leidsime just eile roheline24 lehelt listi E-dest, mida vältida – ja see paistis vähemalt peale vaatamisel olevat põhjalikum kui Epu raamatus ära toodu. Kirjutan üles ja panen rahakotti, et poes näpuga järge ajada – lõpuks ehk kuluvad pähe ka 🙂

Kui kodumaise päritoluga toodet pole, eks siis tuleb uurida, milline olemasoleva toote tootja on meile kõige lähemal. Kui mul on valida samalaadse Soome ja Läti toote vahel, siis toetaks iga kell pigem lätlaste majandust, kui just hinnavahe oluliselt soomlaste kasuks pole. Samas ostaks pigem Soome mahetoote kui lätlaste tavalise…

No ja sellised asjad, mida nagunii Eesti lähedalt ei saa, kasvõi eilne näide aprikoosidega – neid võib vabalt mahedana osta, transport on ju nii ehk naa.

Mis puutub ülejäänud kaupadesse, siis kodumaise eelistamine on võimaluse piires ikka esikohal. Eile sai just arutatud, kas valida kodumaine Mayer või naabrite mahe Minirisk – Mayer jäi nagu peale, ehkki lõppkokkuvõttes jõudsin selleni, et tavaliselt on poes, kust parajasti pesupulbrit osta tahan, ikka ainult üks neist kahest, siis pole nagunii valikut. Mõlemad sobivad, aga kui kumbagi pole, siis lähen küll pigem teise poodi kui ostan Arieli.

Ja ega sellest üle ega ümber saa – hind ON oluline. Kõik mahetooted pole õnneks tavalistest väga palju kallimad, neid võib endale vabamalt lubada. Aga enne neli korda kallima suhkru ostmist mõtlen järele küll – seni pole ausalt öelda ostnud, järgmine kord äkki isegi ostan. Nojaa, nagu ka mainitud sai, siis puhtalt tervise seisukohast oleks muidugi kõige mõistlikum suhkru kasutamist üldse vähendada ja see näiteks meega asendada 🙂

Igal juhul – just toit on see, mille puhul ma olen kõige rohkem nõus peale maksma. Jättes kõrvale orjatöö ja muu taolise, siis see, mida me suhu paneme, võiks ometigi olla võimalikult värske, tervislik ja lisaainetevaba. Enda ja oma lähedaste tervisesse tasub investeerida.

Ah, mul on ikka ütlemata hea meel selle koolituse üle – mul oligi vaja meeldetuletust, mis paneks mind jälle sellele kõigele mõtlema, olin vahepeal liiga mugavaks läinud. On hea kogu aeg asja sees olla ja aktiivselt kaasa mõelda – muidu tolmuvad aju ökorakud täitsa ära 😛

Kaja Keskülale saatsin ka just uuesti meili, seekord kindlalt õigele aadressile. Näis, kas õnnestub lõpuks tema listi saada.