öko – Page 47 – Tikri blogi

Minu uus mänguasi

10/04/2009 / igapäevaelu, kehahooldus, öko, tehnika, töö / 4 Comments

Eile oli ütlemata viljakas päev. Jõudsime üht-teist koristada ja organiseerida, siis ajasin veel linnas hulga asju korda.

Linna läksin selleks, et Plika ID kaardile pilti saada. Pärast uute rangete nõuete läbi lugemist ei hakanud ise üldse katsetamagi – uurisin välja, millises poes keegi tööl on, kes mind veel mäletab, ja purjetasin kohale. Sain pildid. Eks lähen varsti kaarti taotlema ja loodan, et pilt on sobiv – suu oli nagu keskel naatukene lahti ja silmad ehk pool millimeetrit mitte ühel joonel, aga peaks sobima küll – kõik muud mõõdud olid õiged ja beebide puhul nad ehk väga ranged ei ole (mhmh, ma tean, et see on programm, mis foto sobivust testib, mitte ametnik ise).

No ja kui ma seal poes juba hängisin ja vanu aegu meelde tuletasin, tuli meelde, et ma tahan endale juba ammu mälupulka – just punast ja 8GB. No ja nii ma siis ostsingi. Edev värk 😛 Pildi peal on ta mul umbes-täpselt õiges suuruses, ehkki jah, oleneb ekraani suurusest ja resolutsioonist ja millest kõigest veel 😛 Võrdluse mõttes jätsin sõrme ka fotole näha. Aga mõõdud on silma järgi nii umbes 1×2 cm, paksus 3-4 mm.

Loodusperest Moltexeid ostes (jajah, neid müüakse mul kodu lähedal Selkus ka, aga mul on ju Looduspere kaart, sealt ostes on soodsam :P) ostsin endale ühtlasi šampooni – vana hakkab otsa saama ja ma lubasin endale juba ammu, et hakkan vaikselt ökotoodete peale üle minema. Seda enam, et mul langeb hetkel juukseid välja nagu loogu ja nii Iiris kui müüja kinnitasid, et nemad said sellest murest lahti. Iirisel oli muidugi teine šampoon, aga öko on vast põhiline. Loodame parimat. Maksis küll umbes 3-4x rohkem kui tavaline. Müüja ütles kusjuures, et ta peab nüüd harvemini pead pesema – endise üle päeva asemel iga 3-4 päeva tagant. See on mul teine oluline eesmärk. Ma ei usu sellesse, et mu juuksed ongi nii rasused, pigem olen ise oma peanaha liiga sagedase pesu ja suvaliste toodetega p*rse keeranud. Nii et mul tuleb nüüd testimisperiood 😛

Mehel oli esimene tööpäev – selline pool õppimine, pool töötamine. Rohkem juhendamist ei tule ka, edaspidi puhtalt ise. Ei oska arvata, kuidas seal reaalselt teenima hakkab, aga töö talle esialgu meeldib ja potentsiaali on. Müük küll, aga neile, kes on juba selle firma kliendid ning teenus on vajalik. Elame-näeme 🙂

Mina omalt poolt tunnen kiusatust ennast poole kohaga vanasse töökohta pakkuda – kuulsin, et sealt läheb vist üks varsti minema, oleks reaalne võimalus. Natuke võiksin ma ju ametlikult emapalgale juurde teenida, osalise ajaga seal vist umbes-täpselt nii palju saakski. Mees saab praeguse tööga oma graafiku ise teha, nii et ta saaks vabalt need 7-8 päeva kuus Plikat hoida. Lisatoitu hakkab nagunii varsti andma, rinnapump on olemas… Kõik peaks välja mängima.

Ma veel nädalavahetuse istun selle mõtte otsas ja saadan vast esmaspäeval meili. Ega ma ei tea, vbla nad tahavad hoopis töötajate arvu vähendada ja ei vajagi kedagi, aga pakkuda ju võib. Ma olin hea töötaja – kui neil kedagi vaja on, siis nad vast võtaks mu küll. Tore oleks natuke kodust välja saada ja inimestega suhelda, ma tunnen sellest tööst praeguseks tegelikult isegi natuke puudust – pool kohta oleks just paras, et kõrini ei saaks.

No vaatame 🙂

Ökokoolitus, vol 3 – ökopoetark(us)

08/04/2009 / öko, puhas toit / 2 Comments

Täna oli jälle tore ja põnev – Lõuna-Eesti ökokeskusest käidi rääkimas kõikvõimalikust ökopoodide ja -toiduga seonduvast. kõigi Eesti ökopoodide ajaloost kuulsime, Eesti tootjatest üht-teist, tagamaadest, telgitagustest, raskustest, bürokraatiast jne. Erinevaid tooteid saime ka proovida – küpsistest ja juustust kuivatatud puuviljade ja mahlani välja.

Tõepoolest, ma polnud kunagi mõelnud sellele, milline bürokraatia kadalipp tuleb läbida, enne kui tootele ametliku mahesildi külge saab. Nii palju kohati nii totraid nõudeid. Ning veterinaar- ja toiduamet, kes aitamise ja seletamise asemel, kuidas õigesti tegema peaks, enamasti lihtsalt käib ja otsib, kust aga vigu leiaks.

Nii et väikese Eesti oludes tundubki kõige lihtsam leida puhast toitu tutvuste kaudu – keegi tunneb kedagi, kellel siblivad õues kanad ja kellelt saab neid mune osta. Keegi tunneb kedagi, kes kasvatab oma maalapikesel väetiseta põllumajandussaadusi jne. Aga vähegi ametlikumaks asja ajada ei saa, sest kui kuri veterinaar- ja toiduamet kuuleb, et kuskil käib ilma müügiloata kauplemine, siis väänatakse kohe kuri trahv kaela.

Jajaa, ma saan aru, et võiks ju ikka olla load ja kõik. Aga tõepoolest, mahetoidul on hiiglama suur potentsiaalne turg, samas on hiiglama palju talunikke, kellele kogu see bürokraatia ja paberimajandus üle jõu käivad – kui neid julgustataks ja abistataks, siis oleks rohkem lootust asjaga kuskile jõuda. Praegusel hetkel näib nö “must” naturaalkaubandus igatahes kõige optimaalsem.

Kui ainult neid tutvusi oleks 😉

Aga sinna Oa tänava poodi peame kindlasti minema, seal on igasugu põnevat toidukaupa, millest osa läheb meie ostupõhimõtetega kokku ka. Kanada vahtrasiirupit vast ei osta, aga maheriisi võiks ometi proovida.

Ja rabarberit tuleb kasvatada, et mahla teha! Jube hea maitses, aga 50 krooni eest seda poolt liitrit eriti osta ei tahaks. Ma olen üldse suur rabarberifänn, kõik sellega koogid ja kissellid ja kreemid mulle hullult maitsevad.

Üldist ökomõtlemisainet on endiselt küllaga…

Ökokoolitus, vol 2 – ellu jäin!

07/04/2009 / öko / Leave a Comment

Tähendab, jah, need rollimängud. Ma ei tea, mida ma täpselt tänasest päevast lootsin, aga ma oleks ju võinud ette aimata 😉

Ma nimelt vihkan näitlemist ja igasugu (minu jaoks) totakaid (seltskonna)mänge. Ma tahaks nende puhul kõige kaugema kivi alla pugeda, et jumala eest millestki osa võtma ei peaks. Täna seda võimalust paraku polnud.

Teiste etendusi vaatasin ma huviga – väga toredad olid ja naerda sai. Sedasama ise teha – tänan, ei. Läbi häda tegime ära, aga suht halb sai, ausõna.

Õnneks oli paar praktilisemat ülesannet ka, mingeid küsimusi ja liste kirjutada – seda tegin rõõmuga.

Mul tõesõna pole midagi praktiliste grupitööde vastu, hea meelega arutan ja panen kirja ja kannan ette, kui see teema mind huvitab – ja ökoteema kahtlemata huvitab. Aga (rolli)mängud ja näitlemine – ei iial enam. Brr.

Kasulikku infot ei saanud ka täna üldse – kõik, mida me seal tegime, oli vähemalt minu jaoks nii läbinämmutatud ja iseenesestmõistetav… Aga nagu ma aru sain, olid kogu see programm tegelikult hoopis teismelistele mõeldes tehtud ja neile on see kindlasti ka asjalik – ükski teismeline ei tea ju tarbimisest midagi, vanemate rahakoti peal elades on hea mõttetusi tahta. Ma ise ka tahtsin, mäletan ju küll 😛

Aga lõpetuseks lasti PowerPointis ilusate piltide ja muusika taustal neid mõtlemapanevaid fakte, mida olingi ammu mõelnud netist jälle üles otsida – mida peaks iga natukese aja tagant jälle üle lugema. Et me oleme enamikust inimkonnast tohutult palju “rikkamad” ja õnnelikumad juba sellepärast, et me oskame kirjutada, et meil on kodu ja raha ja pole sõda ega nälga jne. Koos arvudega on see väga mõjuv. Paneb perspektiivi natukeseks jälle paika. See oli tänasest loengust minu jaoks ainus reaalne kasu.

Üldiselt oleks pigem vahele jätnud. Mehele jällegi pigem meeldis (mis siis, et uut infot ei tulnud) ja tundus, et paljudele teistele ka. Nii et asi on ikka inimeses kinni 🙂

Ülejäänud kolm osa on õnneks jälle väga praktilised, rohkem infot ja näpunäiteid ja kõike seda, mida mina otsima tulin. Juhhei!

Lihtne, aga samas nii keeruline

07/04/2009 / öko, puhas toit / 3 Comments

Ma siin üle-eelmises postituses just lahkasin kodumaine tavaline vs välismaine mahe teemat ja jõudsin mingite järeldusteni – ainult selleks, et pool päeva hiljem mõtlema hakata, kuidas need järeldused ei pruugi ikka üldse õiged olla 😀

Mõtlema pani mind tegelikult mu enda kasutatud väljend Eesti ökošokolaad. Hakkasin nimelt kahtlustama, et sellist asja pole vist üldse olemas. Pips kusjuures küsis kah, et mida kuradit sa selleökošokolaadi all silmas pead. Noh, mahešokolaadi pidasin, eks. Aga… Miskipärast on mul tunne, et ökomessilt ostetud käsitööna valminud Eesti šokolaadi ei saa nimetada mahedaks, kuna mahe tähendab peale keemiavabaduse ka seda, et kõik toote koostisosad on õiglase kaubanduse produkt – ja no ma eriti ei usu, et nois Eesti käsitööšokolaadides kasutataks midagi muud kui kõige tavalisemat kakaod 🙂 Ma muidugi ei tea, äkki kasutatakse? Ei viitsinud järele uurima ka hakata.

Ja üleüldse jõudsin ma lõpuks selleni, et kuna ma olen oma rohelisel teekonnal ikkagi veel suhteliselt alguses, siis esialgu olen ma egoistlik roheline ehk nõus maksma vaid selle eest, mis konkreetselt mulle ja minu pere tervisele kasulik on – ehk siis jah, keemiavabade toodete eest. See, et Aafrika ja India lapsed dollarilise aastapalga eest tööd teevad, on minu jaoks paraku veel natuke kauge mure. Ma ei ütle, et see jätab mind ükskõikseks, aga hetkel pole mul veel lihtsalt nii palju ressurssi, et paduökoks muutuda ning esimene samm on ikka ennast silmas pidades.

Nojaa, lihtsalt säästlik olla ja üleüldiselt vähem tarbida ja rohkem taaskasutada ja rohkem näiteks sooda ja sidruniga küürida, seda nagunii 🙂

Näis, kunas ma ükskord selle õiglase kaubanduse teemaga sina peale saan.

Üleüldiselt on see teema ikka neetult keeruline. Mida rohkem ma mõtlen, seda keerulisemaks läheb. Eks üritan lihtsalt mitte üle mõelda. Kaine mõistus tuleb säilitada, see on peamine, eks. Ma lihtsalt vaimustun nagu alati, siis on üle mõtlemine kerge tulema 🙂

Kahtlemata riidekott!

07/04/2009 / öko / 1 Comment

Einoh, ma teadsin tegelikult seda kõike umbkaudselt juba ennegi, eks. Aga nüüd lugesin üle ja värskendasin mälu ja sain kinnitust. bioneer.ee on jällegi leht, millest ma varem miskit ei teadnud, aga üks ütlemata kasulik koht tundub olevat.

Ja sealt leidsingi artikli sellest, milline poekott ikka kõige parem on – pikk, põhjalik ja igasuguste teaduslike faktidega pikitud jutt, millest tuleb lühidalt välja, et nii paber- kui kilekoti tootmine võtab rämedalt palju materjali ja energiat, nii et kumbki neist pole hea valik. Aga! Kui siiski on vaja nende kahe vahel valida, on kilekott mõttekam – eriti siis, kui seda korduvalt kasutada.

Räägiti Austraalias tehtud uurimusest, mille kohaselt purjeriidest kott on kilekotist 14x etem ja paberkotist 39x etem.

Ja kilekottide ostmine põhjendusega “aga neid on hea hiljem prügikottidena kasutada” ei ole ka õigustatud – tuleks osta pigem spetsiaalseid prügikotte, et hoida kokku nii raha, kasutatud trükivärvi kui tootmisjääkide arvelt (seda viimast tuleb nende sõnul päris korralikult sangade tekitamisest).

Ühesõnaga poes tuleks käia ikka riidekotiga 🙂

Keda põhjalikum info huvitab, see loeb ise artiklit. Mina igatahes enam paberkotte ei osta – ehkki ma ei mäleta, millal ma viimati üldse mõne koti ostsin, alati on suur õlakott ja riidekott kaasas.

Asi, mille kallal mina töötama peaks, on tasuta kilekotist loobumine – toidupoes olen küll harjunud seda tegema, aga riidepoodides miskipärast mitte. Vähemalt siis, kui mõne suurema asja ostan. Mitte et ma mäletaks, millal ma üldse viimati mõne riideeseme ostsin… 😀

Prügikottide ostmiseni on meil veel nagunii pikk maa minna – selle korteriga tuli kaasa hiigelsuur kilekotivaru ja kui nad juba olemas on, siis kasutan muidugi kõigepealt ära. Et ma neid lihtsalt kuskilt juurde ei tassiks…

Oh, ja siis ma tahaks kangesti kirjutada puhastusvahenditest, aga see jääb vast mõneks teiseks päevaks. Lugesin huvitavat artiklit, aga tahaks teemat natuke rohkem uurida, enne kui enda jaoks mingeid lõplikke järeldusi tegema hakkan.