Pärnus on nüüd ometigi üks mahetoidu pood!
Lisaks sain hiljuti Tagelt teada, et Pärnumaal tegutseb juba mõnda aega ka esimene mahering.
Ma päris tükk aega murdsin pead, miks keegi juba midagi ära ei tee, Pärnu oli mahetoidu osas suht tühi maa. Kohe hea meel on!
Ma tunnen puudust heast MAITSEGA singist, mida siinsetest supermarketitest ei leia. Ostsime katsetuseks lihapalle (pildil viiludena), need pole paraku ka midagi erilist.
Aga muidu on seal leib ka all 😀 Lihtsalt salatilehed on liiga suured, varjavad täielikult ära. Pean endale kiiremas korras sibula kasvama panema – tahaks murda sibulat just siis, kui isu tekib, poest ostes kipub osa ikka ära närbuma. Sellest rääkimata, et ma ei tea, mis tingimustes need kasvatatud on. UK-s vist isegi, igatahes mitte mahedalt.
Sain just väikse šoki, kui lugesin redisekotilt, et need on pärit Marokost. Eks vaatame, kas kipun neid järgmisel laupäeval enam korvi tõstma… Jube head on, krõmpsud ja üldse mitte kibedad, pakk maksab ainult 50p. Peaksin keskenduma vist pigem sellele, et nende sellisel kujul Marokost siia transportimiseks on kahtlemata säilitamiseks kõvasti keemiat kasutatud… Nii et tegelikult pole mul ju praegu niiväga redist vaja, kuniks see mu juurikakasti lehelt mahedana saadaval on. Kas mul oleks äkki võimalik redist sisetingimustes potis kasvatada?
Täitsa lõpp, ja ma olengi saavutanud sellise faasi, et poes igasugu värsket kraami vaadates käib isuga automaatselt kaasas mõte kõigist kemikaalidest, mida nende kasvatamiseks ja säilitamiseks kasutatud on. Praegu on muidugi kõige hullem aastaaeg ka, mitte midagi kohalikku pole saada. Ja siinmaal on mul igasugu kohaliku kraami suhtes ikkagi suuremad kahtlused kui Eestis – võib-olla täiesti vale eelarvamus, aga pisikeses Eestis tundub olevat turgudelt julgem kraami osta, kui suures UK-s. Nii et kastisüsteem on hindamatu, säästab mind otsimast, valimast ja muretsemast.
Küll aga ei kujuta ma ette, mis ma siis teen, kui tagasi Eestis oleme – koha peal mitte kasvatatavaid puuvilju mahedalt praktiliselt saada polegi. Kohalikku kraami saaks ise kasvatada, julgeks ka turult osta, saaks külmutada ja mida kõike veel. Aga kõik mandariinid-apelsinid, viinamarjad, virsikud-nektariinid jne – kas neid peale Ökosahvri veel kuskil müüakse? Tartus oli seal ökokeskuse poes vist ka midagi, aga näiteks Pärnus? Suht masendav seis. Sellest rääkimata, et Eestis on need hinnad ka suhteliselt kallid.
Noh, mis seal ikka ette muretseda. Kuni siin oleme, rõõmustan oma kastide üle, eks Eestis mõtleb edasi.
PS. Ega keegi pole varsti tühja kohvriga Londoni kanti sattumas? Meil hakkavad leivavarud otsa saama, tahaks juurde tellida. Maris lubas aprilli keskel tulla, selle ajani me olemasolevaga tõenäoliselt hakkama ei saa.
Eestis on mu lemmikjogurt Tere Helluse sarja rabarberi-kaera jogurt (Mumuu kiivi-tikri jogurt on teisel kohal 😛 ). Siinmaal on jogurtid reeglina jube igavad, vähemalt need 400 g potsikud (ja liitrist pole üldse muud kui maitsestamata) – väikeste ost on mõttetu raharaisk, neist ei saa maitsetki suhu. Onkenil on üks rabarberijogurt, paraku on see vaniljega, mis rikub maitse täielikult, nii et seni olen pidanud leppima mittemidagiütleva virsikujogurtiga. Täna avastasin Sainsbury’st Rachel’si rabarberijogurti. Lihtsalt jumalik! ma ei osta enam kunagi midagi muud 😛 Mahe kah veel!
Ainus häda on nüüd selles, et kuna õeke poes ei vihjanud, et tema ka seda jogurtit tahab, siis me enam-vähem kaklesime ainsa topsi pärast ja see on peaaegu tühi. Vaja homme jälle poodi minna ja suuremad varud osta 😀
Mulle just helistati Riverfordist. No et ma olen neilt tellinud ja kuidas rahul ja nii edasi. Ma alguses ei kuulnud nime ja küsisin üle, kas nad on The Organic Delivery Company ja ilmselt nad ei saanud must päris täpselt aru, sest no Riverford tegeleb ka ju põhimõtteliselt sama asjaga (ainult et sellel teisel firmal see ongi nende NIMI) ja nad ütlesid jah 😀
Ja siis ma kurtsin, et viimase saadetise ananass oli samal ajal toores ja mäda, mille peale nad lubasid järgmise tellimusega midagi ekstra tasuta kaasa panna. No ja siis muidugi tuli edasise jutu käigus välja, et nemad ikka on hoopis Riverford, seega ei mingit tasuta puuvilja 😀 Aga nad olid muidugi hirmõnnelikud, et see nende ananass polnud 😛
Ah, ja ma tean, et kui ma kirjutaks ja kurdaks The Organic Delivery Companyle, et see ananass oli toores ja mäda, ma saaks neilt ka midagi ilmselt kompensatsiooniks. Aga ma pole üldse sellist kurtja tüüpi… Kui see jama korduks, siis ilmselt läheks lõpuks ütlema, aga esimese korra peale ei viitsi, loen õnnetuks juhuseks. Optimist nagu ma olen.
Ma siis kiitsin Riverfordile, et neil on ilus koduleht, ainult et hinnad võiks olla kauba juures ja ühekordse tellimuse (vs iganädalane regulaarne kasti vm tellimuse) kohta oli raske leida. Koduleht olevat muutmisel, ehk siis varsti on teisiti.
Aga muidu on mõlemad firmad toredad. Mõlemil omad head ja vead, nagu ikka.
Olen küll juba jooksvalt kirjutanud nii plaanitavast menüüst kui selle tulemustest, aga panen siia veel korra kokkuvõtlikult ja põhjalikult kirja. Kasti sisu ka veelkord.
Neljapäeval tegime tavalist pastat, millele sai peale hakkliha veidikese spinatiga.
Reedel sõime sedasama.
Laupäeval aurutasin kolm juurikat pastinaaki ja sõime seda viimase hakklihajäägiga. Ei maitsenud eriti, pea pool jäi alles. Sellest osa läks hiljem küüslaugujuustuga pittade vahele, aga väike osa lendas lõpuks külmkapist prügikasti. Õnneks oli seda tõesti vähe, väga ei põe – seda enam, et ülejäänud kasti sisust sai rangelt ära söödud 🙂 Pastinaagile tuleb veel paar võimalust anda, aga üldiselt arvan, et meist ei saa sõpru 😛
Pühapäeval tegi Abikaasa kartuli-fenkolivormi ja seapraadi 🙂 Abikaasale maitses fenkol väga, mulle mitte eriti (sihuke arstirohu lõhna ja maitsega, köhasiirup vms). Vorm oli söödav, kuna Abikaasa pani sinna kogemata liiga palju küüslauku 😀
Esmaspäeval sõime sedasama.
Teisipäeval tegi Abikaasa spinatisuppi, mis oli väga maitsev. Ta unustas algul sidruni sisse pigistada – mulle maitses ilma rohkem, talle jällegi sidruniga.
Eile tegin ma pastat suvikõrvitsapüreega ning kurgi-tomatisalatit. Abikaasale maitses, minu meelest jäi midagi puudu, oleks näiteks hakkliha sisse tahtnud. Retsept on väidetavalt kahele – no ma panin 200 g pastat ja kaks suvikõrvitsat (ei oska hinnata, kas need olid väiksed või keskmised), kui salat poleks kõrval olnud, poleks kõhtu täis saanud. Nii et järgmine kord paneks makarone vast 300 g vms, muu võib samaks jääda.
Täna tegi Abikaasa sellerisuppi, mis oli lihtsalt jumalik. Panime sinna lõpuks veel natuke piima sisse (oli muidu sutsu soolane, sellepärast + jahutas ka hästi, supp oli palav). Võrratu!
Rooskapsas ja lillkapsas said mõlemad miski hetk ära aurutatud ja Plika sõi neid väikese juustuga lõunaks. Rooskapsast sõime ise ka, lillkapsast mitte – muid juurikaid oli nii palju, et ei jõudnud 😀 Aga Plikale kulus ära, see läheb alati peale. Kui mitte niisama, siis juustuga raudselt.
Puuvilju oleks võinud rohkem olla 😛 Kuna porgandeid oli meil juba varasemast kodus, siis täheldasin viimase nädala jooksul anomaaliat, et kui nälg peale tuli ja miskit näksimist otsisin, ei läinud ma enam külmkapi kallale võileivamaterjali järele, vaid kraapisin selle asemel mõned porgandid puhtaks või sõin ühe õuna.
Ahjaa, ja need selle nädala apelsinid – absoluutselt jumalikud, JUMALIKUD. Magusad, mahlased, seemneteta. Plika matsutas ka kahe suupoolega. Veel maitsvamad kui eelmise nädala mandariinid, ehkki need olid ka väga head. Ja õunad on mõnusad, magusad ja krõmpsud. Oh õndsust 🙂
Tõenäoliselt sõime viimase nädala jooksul rohkem juurikaid, kui eelmise kuu või kahe jooksul kokku. Vanasti oli meie tavaline menüü ikka kartul või pasta kana või hakklihaga – sellest rääkimata, et supi tegemiseni ei jõudnud me kunagi…
Hakkan nüüd uusi retsepte otsima 😛