Pudru-Kati märatseb
Mõtlesime, et laseme tal oma käega katsuda, äkki siis sööb parema meelega. Plärtsutada oli tore küll, aga puder sellest rohkem maitsema ei hakanud. Õuna sisse riivimine ostis meile umbes kolm lisasuutäit.
Varsti annan alla 😛
plika
Nii juhtub
…kui liiga palju nihverdada.
Plika ajas ennast voodis püsti, väsis ära ja vajus tagasi pulkade vahele vangi. Lasin tal seal siis tükk aega istuda ja kägiseda, et oma tegude üle järele mõelda. Nagu pildilt näha, siis kasvatuslik osa suuremat ei mõjunud 😛
Kiiremini, kõrgemale, kaugemale
Nagu juba mainitud on, areneb Plika suisa tundidega ja viimane elevust tekitavaim edusamm on see, et ta ajab ennast kõige najale püsti. See kõik toimus niiii kiiresti.
Pühapäeval oli nii, kolmapäeval nii ja nii:
Eile nii:
Ja täna nii:
Põlvedelt täitsa püsti läks ta ka praktiliselt päevaga. Alguses võttis päris püsti saamine küll veidi rohkem aega, aga nüüd on juba täitsa vilunud.
Täna õhtul oli magama panek tavaline trall: paned voodisse, ajab ennast püsti, tagasi ei saa, väsib ära, viriseb, tõstad pikali, ajab ennast püsti, tagasi ei saa jne jne jne. Lõpuks võttis Mees ta endale kaissu ja nüüd magavad seal koos. Õhtud saavad meil lõbusad olema.
Käputada ja istuda Plika veel ei oska ning huvi nende tegevuste vastu on koos püsti ajamise põnevusega oluliselt raugenud. Käputades saab ta ehk ühe sammu edasi, enne kui kõhuli plartsatab – aga edasi liigub ta nagunii vaid seni, kuni esimese ronitava asjani jõuab 😀 Istub küll, kui vastavasse asendisse juhtub, aga iseseisvalt ta selleni ei jõua. No eks aega on küll. Ehkki hetkeseisu arvestades tundub, et ta hakkab enne kõndima, kui istuma…
Eks ta tõsi on, et mida liikuvam laps, seda rohkem energiat talle kulub. Aga seda lõbusam on ju ka 🙂
Need sumedad suveööd
Eile oli jälle üks tore päev, kus sai rõõmustada Tähtveres elamise ja mõnusate naabrite üle.
Kõik sai alguse sellest, et ma helistasin õhtupoolikul linnast tulles Kessule ja pakkusin, et võin talle fotod ära tuua, mis mul juba mõnda aega mälupulgal ootavad. Nii ma siis läksingi alustuseks Kessu poole.
Aga siis, kui Kessu plika oli õhtusöögi lõpetanud, leiti, et on tarvis poodi minna. Mul tuli meelde, et meie külmkapp on ka suht tühi. Nii me siis liikusime viiekesi Selveri poole, tee peal saatjaiks naljad Tauno ja kahe naise ning käru kohta:
Pärast edukat poodlemist läks Tauno koju ja Kessu tuli plikaga meile külla. Lapsed said meie hirmsasti segamini elamises rõõmsalt ringi tuulata ja meie jäätisekokteili juua.
Nojaa, aga kuna Taunol oli tulnud isu grillida, siis käsutas Kessu meid koju minnes tunni-paari pärast enda juurde tagasi. Ja pangu ma aga Plikale soojemad riided selga, saab liivakastis nihverdada. Ega’s sihukestele nõudmistele ei saa vastu panna:
Kui Mees üheksast töö lõpetas, ühines temagi meiega. Selleks hetkeks oli kilo liha, mida esialgu nii palju tundus, saladuslikul kombel haihtunud ning ka õllevarud, mida paistis olevat piisavas koguses, kuidagi kokku kuivanud. Nii pakkusime me Mehega ennast lahkesti vabatahtlikena välja ja kihutasime tagasi Selverisse, et ikka enne kümmet kesvamärjuke kätte saada. Tagamõte oli meil muidugi ka – lootsime, et kärutame Plika ilusti magama.
Nojaa, magama ta jäi. Umbes-täpselt nii kauaks, kuni me tagasi jõudsime ja maha istuda saime. Siis tuli kärust viuviuviu ja enam ei aidanud miskit. Laps oli keskööni üleval, misjärel me alla andsime ja ennast kodu poole asutasime. Aga söödud-joodud-juteldud oli selleks ajaks nagunii piisavalt.
Hirmus mõnus on niiviisi edasi-tagasi toimetada, kui ainult üheksa maja on vahel.
Ja nii soe oli eile öösel, niiii soe. Isegi mina, vana külmavares, mõnulesin täiega.
Kessu kirjutab ka.
Hetki
Mul on siin vanemat ja uuemat pildipuru, mis pole veel blogisse jõudnud.
Londonisse minnes laenasime Linalapsest Manduca, et testida, kas see meeldib meile Bondolinost rohkem. Meeldis – peamiselt sellepärast, et Manducaga saab last puusal ka kanda. Ostsime endale ka 😛
Üks näide Plika “mugavatest” magamisasenditest:
See oli see aeg, kui Plika turvatooli panduna ennast seal kohe ringi keeras ja ronima kukkus, nii et rihmade lahti jätmine ei tulnud enam kõne allagi. Ega ta küll kuigi tihti enam kodus toolis pole, nihverdab ise ringi.
Plika “loeb” vanaema ajalehti:
Pärnus käisime Marisel külas. Kass pages teise tuppa kohe, kui Plika käe tema poole sirutas ja kilkas. Tagasi tuppa oli ta nõus tulema vaid kasti sees. Koera sunniti lähemalt tutvust tegema 😀
…selle kasti sees, mis siin pildil paistab. Tol hetkel oli kass küll sealtki jalga lasknud. Plikale läks kassi ronimispuu väga hästi peale 😛
