Ma pole juba aastaid eriline jäätisesõber olnud, aga viimasel ajal tahaks kogu aeg. Ainult vaniljejäätist, muud pole mulle kunagi maitsenud. Ja siinmaal on tavaline odav jäätis vastiku maitsega ka, Eesti jäätise maitsega asja eest peab 2-3x rohkem maksma.
Aga vabalt sööks iga päev potsiku ära, sööks kakski.
MAASIKATEGA on eriti hea!
Jube lugu 😛
Ega midagi uut ja põrutavat tegelikult ju ei olegi, lihtsalt ammu pole sel teemal midagi kirjutanud.
Neljapäeval oli jälle UH, isegi pilti ei antud. Ma ei küsinud ka, on ju küll juba neid ja mida suurem loode on, seda vähem peale mahub.
Kui juuli UH-s saadud paber ütles in view of the placental lakes and low lying placenta we will scan at 28 and 34 weeks respectively ning seekord kuulsin arsti ja teisi tegelasi omavahel arutamas, et 28. nädalal kontrollitakse seda esimest asja (mis iganes siis, tumedad laigud või, kui eesti keelde tõlkida) ning 34. nädalal seda, kas on kõrgemale tõusnud, siis neljapäevane paber raporteeris juba küll: the placenta is not low lying on todays scan.
24. septembril lähen ikkagi veel korra.
Aga ma pean tunnistama, et sellest ajast saadik, kui Maasikas tuntavalt liigutama hakkas, on minu süda kohe palju rahulikum – ei pea enam mõtlema, KAS ikka on kõik korras, ta annab sellest ise märku 🙂
Vaatasin just järele, esimest korda tundsin midagi 21+2 ehk päris hilja. Sedagi nii õrnalt ja kiirelt, et polnud kindel, millega tegu. Nüüdseks liigutab ta muidugi aktiivsemalt ja tuntavamalt, aga ma pean siiski veidike keskenduma, et seda tunnetada – kui ma olen väheke aktiivsemalt muudesse asjadesse süvenenud, siis ei pane midagi tähele.
Hakkasin ükspäev mõtlema, et huvitav, kui palju mu mõõtudele rasedusega lisandunud on. Sellega on nüüd muidugi see häda, et ma pole elu sees ennast regulaarselt/tihti kaaluda ega mõõta viitsinud – kaalu pole mu majapidamises aastaid olnud ja mõõdulinti ei viitsi ka eriti kätte võtta, kui tulemuseks alati ühesugused numbrid. Nii jäigi mõõtmisi ajaga järjest vähemaks ja ei oska kõige vähematki aimata, millal enne rasedaks jäämist viimati mõõdetud sai.
Igatahes umbkaudsetel andmetel kaalusin enne rasedust 65 kg ning mõõdud olid 92-74-96 (vööümbermõõt võis olla ka 78, ehk kõikus siis 74-78 vahel, TÕESTI ei mäleta). Nüüd kaalun juba ilgelt pikka aega 75 kg (no krt, kuu vähemalt, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ma üldse juurde ei võta, ehkki kõht läheb kogu aeg suuremaks) ning mõõdud on 102-102-102 🙂
Esimest korda aastate jooksul on tõepoolest huvi ennast kaaluda ja mõõta, sest on mingit muutust loota 😀
Ma ootan huviga, kas ja millal ma hakkan ka ükskord tundma, et ma olen LIIGA paks vms, nagu nii paljud rasedad kurdavad – seni olen endiselt oma kõhtu armunud ja tahaks pigem suurem olla. Riietega pole ka suurt probleemi – kui ehk ainult pikkade pükste puudusega. Pluuse-jakke-seelikuid läheb veel küllaga selga.
28 nädala kohta on mu kõht muidugi suhteliselt väike veel, aga ma olen sellega nüüd täiesti rahul – paistab välja küll ja ei ole samas liiga raske olla. Tööd teha on nii tunduvalt kergem. Olen ju terve päeva jalgadel, pooletunnine lõunapaus välja arvatud. Ja kui ma ei pea kogu aeg ühe koha peal seisma (vahepeal olin pool nädalat restorani kassas, lihtsalt SEISIN, see küll väsitas), siis ei väsi tegelikult üldse eriti – kujutan ette, et 8h kontoris istumine võiks isegi hullem olla.
Töö juures avati meil ju nüüd uus kohvik-deli pool, mis näeb küll väga hea välja, nagu meie uus vormiriietuski, aga MEIE ehk teenindajate jaoks on kõik poole s*tem kui enne – uues kohvikus on ruumi asjade ladustamiseks kordi vähem, leti taga kitsam, kergesti määrduvaid pindu meeletus koguses (roostevaba teras, jajah) ja uus vormiriietus on kaks korda ahistavam – lips ja suur põll, kondotsioneer paraku sama olematu kui enne.
Otsustasin käia tööl 19. septembrini, sealt on oktoobri lõpuni täpselt kuus nädalat, mille eest UK korralikku toetust maksab. Ja uurisin ülemustelt välja, et toetuse mitte saamiseks pole vaja teha muud, kui kirjutada lahkumisavaldus – siis lõpetatakse maksmine koheselt. Niisiis saadan praegu peakontorisse avalduse, mis väidab, et tulen aasta pärast tööle tagasi ning novembris lihtsalt lahkumisavalduse. Ja ongi korras 😀
Mees rääkis lõpuks töö juures oma kolimisplaanid ära. Kõige kõrgemad ülemused on praegu puhkusel (jah, see oligi nii ajastatud), aga otsene ülemus oli täitsa olemas. See otsene ülemus, kes peab Mehe äraolekul lao funktsioneerimise eest ise hoolitsema ja kes oli endale Mehe lahkumise ajaks just kahenädalase puhkuse broneerinud. Nüüd pakkus suure hädaga ei tea mida (st raha jmt), et Mees ikka 15. oktoobrini töötaks. Ma ei ole sellest küll üleüldse vaimustuses, aga kui ükskord konkreetne pakkumine tehakse ja see hea on, siis võib uuesti mõelda. Raha on ju vaja ja jutt käib tegelikult vaid nädalast.
Aga nüüd ma parem lõpetan. Terve nädalavahetus on ees ja ilmateade lubab võrratut pesukuivatusilma.
PS. Mees nägi unes, et Maasikas on juba sündinud ja oma vanuse kohta üliintelligentne. Kui ta vastsündinut süles hoidis ja temalt küsis, kas tal on mugav, raputas Maasikas pead ja tegi nägu, et üldse ei ole.
Juba nädalasena hakkas ta rääkima ja käima. Esimene asi, mis ta ütles, oli: “Mul on pöial ja nimetissõrm ühepikkused”. Ning kui Mehe õde tal mähkmeid vahetama läks, siis jooksis hetke pärast juba ise päta-päta Mehe juurde tagasi.
😀
(Tähendusrikas on muidugi see, et MIND seal unenäos üldse polnud ja mähkmeidki vahetas tema õde. Muig)
Easyjetil on keskööni allahindlus, aega otsustamiseks on alla kolme tunni. Tahame oma Eesti piletid ära osta, aga küsimus on selles, kas 1. või 6/7. oktoobriks.
Algselt oli plaan tulla tagasi kindlalt 1. oktoobril, aga nüüd vaatasin, et hinnad on 6-7. okt täpselt samad. Lisaks tahab Mehe perekond talle enne meie Eestisse kolimist veel korra külla tulla ja lennukipiletid oleks neile oktoobri algul tunduvalt odavamad, kui septembris.
Korteri üüri maksame nagunii 12. oktoobrini, siin mingit vahet poleks. Lisaks saaks Mees 3-4 päeva kauem tööl käia ja raha teenida, saaks selle eest veel £150-200 ringis palka.
Ainus küsimus ongi selles, kui palju minu lennuvõimekus selle 5-6 päeva jooksul muutuda võib. Lennukisse ei lasta alates 36. nädalast, 7. oktoobril oleks mul 35+6 ehk täiesti viimane piir, aga veel seaduslik. Seda eeldusel, et mul on mitte rohkem kui nädal aega vana arstitõend, et ma olen fit to fly. Kuna mu rasedus on seni kulgenud igasuguste komplikatsioonideta ning lendamise päevaks oleks ametliku tähtajani veel kuu, siis ma kipun arvama, et see viiepäevane vahe ei mängi suurt rolli.
Aga kes teab?
Ma ei suuda otsustada.
Ja mis saab siis, kui ma tõendit ei saa? Kuuldavasti saaks siit praamiga Stockholmi ja sealt samamoodi Eestisse. Buss oleks ka võimalus, ilmselt siiski aeglasem ja tüütum. Lihtsalt lisaväljaminek. Pluss… Kõige halvemal juhul peaks ma ikka siin sünnitama.
Ma siiski arvan, et kõik läheb hästi. Ma siiski kipun arvama, et võiks selle viie päevaga riskida küll, sest tähtajani on piisavalt ja kõik muu räägib hiljem lendamise kasuks.
Aeg hakkab kokku jooksma…
Armusin just oma kõhtu. Vahtisin peeglist ja leidsin, et näeb teine ikka jube nunnu välja 😀
Orkut pani jälle täppi. Eelmises postituses lubatu läks eile täide. Suisa kahel korral.
Esiteks ilmus õhtul täiesti ootamatult välja Mees, kes kolmapäeval Tartusse ja sealt neljapäeval Viljandisse folgile viimast korda korralikult laaberdama läks ning keda ma enne pühapäeva hommikul mitte nägema ei pidanud.
Ma ei saa siiani täpselt aru, oli tegemist mingite meelemürkide, päikesepiste, ajutise meeltesegaduse või lihtsalt igatsusega, aga pärast rannas veedetud päeva otsustas ta ilma rahakoti ja muude eluks vajalike asjadeta tee äärde hääletama minna ning õhtul saingi lihtsalt kõne, mis teatas, et ta on veerand tunni pärast Pärnus.
Nagu isegi arvata võite, oli minu neljapäevaõhtune masendus seotud just folgil mitte viibimisega. Ise ju otsustasin, et pole mõtet rasedana sinna minna, teistele piduriks ja ise ka korralikult ei naudi – kutsusin Vaska külla ja puha, et Pärnus seltsim oleks. Aga ikkagi hiilis salakaval deprekas ligi: kõik teised lõbutsevad, joovad ja laaberdavad, aga mina ei saa… Et tegelikult on vabadus vanal kujul igaveseks läinud.
No see masendus läks ju üle ja sealt edasi oli kõik jälle täitsa lill, terve järgmise päeva oli meil ka tegemist küllaga. Sellegipoolest särasin terve eilse õhtu ja tänase hommiku nagu jõulukuusk, sest noh… Igatsus oli ju ikkagi suur (rääkimata kõigest sellest, mida polnud juba mitu nädalat saanud… Irw).
Kuna Vaskal olid täna nagunii lõunasse koju mineku plaanid, saatsin Mehe tema ja elukaga ära, Viljandi jäi ju tee peale.
Vot selline oli esimene rõõmusõnum.
Ja teine oli kinnitus nondelt ametlikelt instantsidelt, millele eelnevates postitustes korduvalt vihjanud olen.
Ei, tegemist pole abiellumise, kaksikute ega ootamatult surnud rikka vanaonu pärandusega. Tegemist on millegi palju proosalisemaga – ühe Eesti Vabariigi seadusega, mis täiesti ootamatult minu kasuks tööle hakkas.
Kui ma oma rasedusest teada sain, olin juba aasta aega Londonis töötanud ning seega täiesti kindel, et Eesti riik ei ole kohustatud mulle mitte mingisuguseid toetusi maksma. Kohe nii kindel, et ei vaevunud seadusi uurimagi. Võtsin iseenesestmõistetavalt seda, et kuna olen viimasel ajal UK-s olnud, on seetõttu kasulik seal ka sünnitada ning mõne aja elada. Kuna see tundus paratamatusena, võtsin lihtsalt olukorrast parima ning tegutsesime vastavalt tol hetkel õigena tundunud vajadustele. Ja ma polnud üldse õnnetu, tegelikult ka.
Alles nüüd, Eestis olles, kui oli nii hea, et miski enam Londonisse tagasi ei tõmmanud, hakkasin mõtlema selle üle, kas poleks äkki targem siiski kolida tagasi juba nüüd, enne lapse sündi. Põhiliseks argumendiks oli tol hetkel see, et UK-st saadavad hüvitised olen ma ühe tööandja juures töötamisega välja teeninud ning mul on neile õigus ka siis, kui peaksin välismaale kolima. Mõtlesin, et selle UK mõistes kaduvväikse summaga (sest üürid on Londonis ikka hirmkallid) jõuaks Eesti oludes palju rohkem ära teha.
Sellist mõtet mõlgutades hakkasin uurima, kas Eestisse tagasi kolimise korral oleks lootust ehk ka siit mingeid toetusi saada.
Välja tuli aga lühidalt hoopis see: ma olen täiesti seaduslikult õigustatud saama vanemahüvitist, mis on UK toetusest juhtumisi poole suurem ja seda makstakse poole kauem. Sellele lisaks veel ühekordsed sünnitoetused riigilt ja linnalt, mida Londonis põhimõtteliselt ei eksisteeri (no eriti vaesed ja üksikemad muidugi saavad).
Ei, mul ei tulnud pähe, et vanemahüvitist arvestatakse lapse sünnile eelneva KALENDRIaasta põhjal, millest ma kolm kuud täiesti Eestis töötasin.
Ei, mul ei tulnud pähe, et kui olen sellest kalendriaastast töötanud ülejäänud aja EL riigis (muidugi ametlikult, makse makstes), loetakse sotsiaalmaks Eestis makstuks ning Eestis teenitud kuude keskmine arvestatakse ka välismaal töötatud aja kohta.
Ja ammugi ei tulnud mul pähe, et minu viimane Eesti suhteliselt tagasihoidlik palk moondub tänu tunamulluste jõulude ajal tehtud meeletutele ületundidele ja -päevadele (sest palk selle eest tuli ju alles jaanuaris) ning lõpparvega kaasnenud veidikesele väljavõtmata puhkuserahale täiesti arvestatavaks emapalgaks. Tunduvalt suuremaks summaks, kui ma Eestis töötades tavaliselt sain. Ning seda kõike täiesti seaduslikult!
See kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Seega ei tahtnud ma enne midagi uskuda, kui olin tunde seadusi puurinud, tuttava juristiga nõu pidanud, pensioniametist nõu küsimas käinud ning lõpuks kõik andmed e-maili teel otse Tallinnasse saatnud ning neilt kinnitust palunud.
Ja selle kinnituse ma nüüd, nädal hiljem, sain.
Otse loomulikult läheb Londonis raskeks, tegime seal ju hiljuti mitmeid pikaajalisi lepinguid – korter, telefon, internet, mobiil… Need kõik tuleb kuidagi ära lõpetada või üle lasta. Sest Londonis pole asi nii lihtne nagu Eestis, kus lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral lihtsalt mingi leppetrahvi maksad (Elisa interneti puhul nt 1000.- ehk umbes kolme kuu tasu) – seal kästakse pigem kõik puudu jäänud kuud lihtsalt kinni maksta. Vähemalt nii on mulle väidetud.
Aga eks me uurime täpselt järele, kui järgmisel nädalal tagasi oleme. Ehk saab siiski kergemini.
Emotsionaalselt saab ilmselt olema kõige raskem meie korteriomanikuga ja Mehe töökohaga – mõlemal puhul on tegu toredate inimestega, kes on meiega arvestanud veel paar aastat. Korteri puhul lisandub fakt, et leping on kuueks kuuks, meie aga elame seal selleks ajaks vaid viis… Noh, halvemal juhul jääme ilma vaid tagatisest. Ja kuna omanik on mõistev inimene, siis on šansid seda siiski tagasi saada, ma ütleks 50-50.
Mis minu töösse puutub, siis kuna ma kavatsen töölepingu nüüd varem ära katkestada, olen ma saanud liiga palju puhkust, mis tähendab, et viimasest palgast võetakse see summa maha. Töölepingu pean ma praegu lõpetama sellepärast, et vastasel korral makstaks mulle pärast dekreeti jäämist üheksa kuu jooksul toetusi, neid aga kahelt riigilt korraga saada oleks seadusevastane.
Kuivõrd Eestis saan ma aga toetusi taotleda alles pärast lapse sündi, võin ma niikaua UK-st nö dekreedirahasid saada küll – ja sealne toetus ongi arvestatava suurusega vaid esimesed 1,5 kuud. Keeruliseks läheb lihtsalt selle kindlustamine, et ma saaksin oma rahad kätte täpselt oktoobri lõpuni, ei vähem ega rohkem. Eks ma pean minema Londonis Jobcentre’isse nõu küsima.
Ja siis veel muidugi see, et raseduse kulgu ei tea kunagi ette, selleks ajaks peab lendamiseks olema arstitõend. Kuna mu rasedus on aga siiani olnud igasuguste probleemideta, eeldan muidugi, et kõik läheb hästi ning Maasikas on ometigi viisakas noor neiu, kes saab aru, et tema enda huvides oleks kasulik ilusti tähtajani oodata.
Ühesõnaga palju keerulisi jamasid ootab meid järgmise kahe kuu jooksul ees, aga küllap me saame nendega hakkama.
Ja kui kõik läheb plaanipäraselt, lendame oktoobri alguses tagasi Eestisse. Ja kolime Tartusse.
Ja ma olen selle üle nii kohutavalt õnnelik.
Niisiis – hoidke pöialt, et kõik ladusalt sujuks.
PS. Teab keegi täpsemalt, kas naistekliinik jõuab novembri alguseks Toomelt Maarjamõisa kolida või mitte? Olen seda teemat uurinud, aga peale üldiste “plaanitakse 2008 lõpuks, aga käivad jutud, et enne 2009. aastat ei jõua” kuulduste pole leidnud. Tahaks konkreetsemaid fakte, kui kellelgi juhtub neid olema.