rasedus

Ilus number!

Endiselt on jabur mõelda, et umbes seitsme nädala pärast on meil laps… Seitse nädalat tundub nii lühike aeg.

Eile õhtul oli esimene beebikooli (nimetatakse seda eesti keeles nii?) loeng. Kokku on neid kolm, teisipäeva õhtuti kaks tundi.

Päris lõbus oli. Lektor oli King’s College Hospitali ämmakas, kes seal juba 25 aastat töötanud ja ta oli suht kreisi mutt. Rääkis väga lahedalt ja tegi pidevalt nalja. Ja tal oli terve korvitäis asju kaasas, mida ta siis oma jutu illustreerimiseks kasutas, näiteks neegrinukk, kellele sai trukiga naba külge platsenta kinnitada (platsenta ise oli lapik riidest õmmeldud ja vatti vms täis topitud jubin, millel pael küljes).

Kokku oli meid seal alla 20 – enamik paarid, kaks üksikut naist oli ka. Nad kõik olid minuga umbes samal maal, paar nädalat ehk siia-sinna ja nad kõik olid nii SUURED! Tundsin ennast väiksena. Naljakas oli.

Peab tunnistama, et inglise keeles on sellist asja ikka tunduvalt raske kuulata, kui eesti keeles, aga ma pole sugugi kindel, kas Eestis veel mingitesse loengutesse jõuame, ehkki üritame kindlasti (sellest tulenevalt – kui pikalt Eestis loengutesse ette registreeruma peab, ma ei näinud Toome kodukal oktoobri listigi veel… Siin mulle saadeti juba kaks kuud tagasi kiri ja registreerusin veel kaks kuud enne seda). Mina sain rohkem aru, kui Mees, sest ma olen vastavasisulist kirjandust nii eesti kui inglise keeles piisavalt läbi töötanud, ja isegi mulle ei jõudnud kõik kohale… Aga Mees igatahes väitis, et olevat asjalik loeng olnud, seega kasulik info ka talle.

Täna oli järjekordne rutiinvisiit ämmaka juurde, mis koosnes pooleteisest tunnist ootamisest ning viieminutilisest kohtumisest, kus mõõdeti vererõhku, kuulati Maasika südamelööke ning kinnitati, et kõik on korras nagu Norras. Järgmise aja sain 1. oktoobriks, siis kirjutatakse mulle tõend, et võin lennata. Praegu ei ole mingeid takistusi ja vaevalt, et neid kahe nädalaga tuleb.

Olen terve selle nädala metsikult väsinud olnud. Pühapäeva hommikul ärkasime seitsmest ja saime magama alles peale keskkööd, esmaspäeval kõigest tund varem ning ehkki läksime eile voodisse juba kümne paiku, eelnes sellele liiga palju kurnavat füüsilist pingutust (loeng oli totakas kohas, jalutasime lõpuks tükk maad koju) ning jälle ei puhanud välja. Täna peaks vist üheksast voodisse ronima, äkki aitaks. Aga kõigepealt tuleks duši all käia ja süüa ja…

Oeh.

Kaks päeva veel, siis on dekreet. Siis saan jalad seinale visata. Ei jõua ära oodata!

Jõudsin täna õhtul üle pika aja otsapidi perefoorumitesse, lugesin sünnitulugusid ja muud taolist.

Ma olen vist ikka täiesti süüdimatu. Mind ÜLDSE ei huvita, mis saama hakkab. Ma ei viitsi absoluutselt hakata mõtlema sellele, mis asjad tuleks lapsele ära osta – ja neid ju ikka jätkub. Riideid loodan Kessu käest saada, või kaltsukatest või kelleltki teiselt – uusi ei taha kohe üldse osta. Mähkmesüsteemi peab muretsema, siinmaal oleks kindlasti parem valik, aga see transport (ma ei kujuta eriti ettegi, mis see kõik täpselt sisaldab ja no ei viitsi ometi uurida ka). Vanker? Kandelina (seda tuleks vist jälle pigem Londonist valida)? Kõik need muud ei-teagi-mis-asjad. Tüütu!

No ja siis sünnitusega seonduv. Ma ei karda, ma ei viitsi lihtsalt. Olen optimist ja eeldan, et kõik läheb hästi. Sünnitusplaani kavatsen ka Kessult kopeerida, sest kui kunagi vastavaid raamatuid lugesin ja tolle teema üle mõtisklesin, siis minu mõtted langesid Kessu omadega ideaalselt kokku. Valuvaigisteid ei kavatse kasutada. Tean küll, et kui asjaks läheb, võin juba teisiti mõelda, aga epiduraali puhul peab mu meelest piisavalt vara ära ütlema, sest hiljem on juba liiga hilja seda teha. Ja no vara pole ju ilmselt veel nii palju valusid. Eks saab vast hakkama niisamagi.

Vaktsineerimine. Mida võtta, mida jätta? Ideaalis nii vähe kui võimalik, aga ikkagi nii palju kui vajalik. Ja see on teema, mida ma pole üldse uurinud – ei tea, mida tehakse, millal tehakse, mida läheb tänapäeva oludes rohkem vaja, mida mitte…

Tasuline ämmakas? Ema arvab, et see on jube oluline, mina ei ole nii kindel. Kui ma seda tahaksin, peaksin kähku asjaga tegelema hakkama, kaks kuud enne tähtaega soovitatakse teada anda. Ma ju ei tea, millised on head… Okei, ühte tean – Evelin Ilvesest olen tõesti palju positiivset lugenud. Aga Toome ämmakad pidavat üldiselt toredad olema, on see siis ikka vaeva ja 3000 kr väärt?

Kahju, et Toome ära kolida ei jõua minu sünnituse ajaks, esimesi Maarjamõisa sünde ennustatakse detsembri teise poolde. Ainsad asjad, mille pärast ma viitsin juba praegu natukenegi muretseda, on see, kas meile ikka jätkub perepalatit (sest ma ÜLDSE ei tahaks ilma Meheta olla, eks), no ja kõige olulisem – ega Maasikas ei otsusta selle nädala sees sündida, kui Mees veel Londonis peab olema.

Aga üleüldiselt ma ei viitsi ikkagi üldse mõelda. Tahaks käega lüüa ja lasta asjadel omasoodu minna. Eluks vajalikud tarbeesemed minu valdusesse aga siiski vist päris omaalgatuslikult ei tule – mul on tunne, et ma pean nende muretsemiseks reaalselt midagi tegema 😉 No olgu, kui dekreeti jään, hakkan mõtlema, ma luban. Nädala pärast siis.

Kas ma olen vastutustundetu, et ma millegi vastu huvi ei tunne?

Seda ma võin küll öelda, et ma armastan pisikest pudilast, kes mu kõhus siblib, juba ammu. Kuidas teisiti saaks?

Mõistus saab aru, et kahe kuu pärast on mul laps, aga reaalsuses see tunne küll kohale ei jõua. Absoluutselt ei kujuta ette.

Läheb Maasikas kooli.

Või noh, arvestades seda, et on hilisõhtu, siis ta juba käis ära 😀

(Sest ta on meil kindlasti nii intelligentne, et läheb kuueselt kooli, mis see siis ära ei ole… Peaaegu seitse ju!)