rasedus

Tervitused Maasikalt

Lehvitab teile 😉

Tänases UH-s sai siis kõik vajalikud asjad ära mõõdetud, Maasikas tunnistati igati normaalseks. Pikkust on hetkel 66,3 mm. Seekord siputas ta ikka tunduvalt rohkem, kui poolteist nädalat tagasi.

Targalt paberilt, mis mulle kaasa anti, võib lugeda, et aju, kolju, selgroog ja alakeha paistavad normaalsed ning kõht, põis ja mõlemad käed-jalad on nähtavad.

Kui keskmine risk minu vanusegrupi rasedatel on mingitele puuetele (üks on downi sündroom ja teine jumal teab mis) 1:1004 ja 1:1854, siis pärast mu UH tulemusi on Maasika risk vastavalt vaid 1:33451 ja 1:61803.

Jälle üks mure vähem ja süda rahulikum 🙂

Järgmine UH on reedel, 4. juulil kell 15:45.

Uudistega rasedusrindelt selleks korraks kõik. Kuulmiseni!

(kui ma viitsin, siis kirjutan veel täna õhtul muust elust ka)

PS. Eelmisel UH pildil näha olev suur nina olevat ilmselt hoopis käsi, mis pea tagant välja paistab, sain ma täna teada. Sest nina on Maasikal alles imepisike. No igatahes pettis ta väga hästi ära meid 😀

Udupeen

Eilehommikusel kokkusaamisel haiglas suunati mind kohaliku perearstipraksise ämmaemanda juurde, kes peaks siis minu eest ülejäänud raseduse aja hoolt kandma. Peaksin ikkagi käima haiglas UH-s ja verd andmas, aga ülejäänud asjad saaks kohapeal korda ajada. Kui kohalikul perearstikeskusel ämmaemandat poleks olnud, oleksin pidanud haiglas käima hakkama, aga see on suur ja neil on seal alati nii kiire, seega kohalik praksis on alati parem variant – väiksem ja inimlikum.

No aga ma ju olen kolimas, mida ma neile ka ütlesin. Nad arvasid, et ehk ma ikka nii kaugele ei koli ja võin tolles praksises edasi käia, mis mul praegu siin paari minuti jalutuskäigu kaugusel on. Jäi siis selline jutt, et lähen panen esmaspäeval ise nende juures aja kinni (umbes nelja nädala pärast peaks järgmine kokkusaamine olema).

Kuivõrd nüüdseks on suht kindel, et me selle korteri saame, hakkasin otsima perearstikeskusi uue elukoha lähedal. Ja tõepoolest, kohe ümber nurga paari minuti jalutuskäigu kaugusel ongi lähim praksis, kus on olemas maternity services – see on JUST see, mida mul vaja on!

Ja kohalik haigla jääb ikka samaks. Õigemini üks teine haigla oli miilide poolest veidikene lähemal (2,6 vs 3), aga sinna oli ühistranspordiga halvem saada, seega sobib ikkagi kõige paremini see, kus ma siiani käinud olen, kus kõik mu senised andmed on ja kus ma ideeliselt ka sünnitama peaks. Ideeliselt sellepärast, et ma kavatsen uurida, kas kuskil läheduses on ehk olemas riiklikke ämmaemandate keskusi – neis saaks ka tasuta sünnitada, aga need on väiksemad ja inimlikumad ja väiksema sekkumisega, seal oleks ilmselt mõnusam, kui haiglas. Ja need asuvad enamasti siiski haiglate lähedal, nii et vajaduse korral saab alati sinna minna, kui sünnitus ei kulge oodatult ja on vaja professionaalsemat abi… No eks näis.

Igatahes see, et mul on nii lähedalt võtta kõik teenused, mida enne ja pärast rasedust vaja on, on veel üks märk sellest, et see korter ongi just meile mõeldud. Omanikul ei saa ometigi midagi Maasika vastu olla või mis?

Saatsime talle just meili, kus kinnitasime, et tuleme hea meelega järgmisel nädalavahetusel lepingut sõlmima ning meile oleks ka kõige sobivam aeg kolimiseks 10. mai (tema pakkus selle kõigepealt välja).

Oeh. See kõik tundub liiga hea, et olla tõsi. Hoidke pöialt!!!

PS. Ma annan endale suurepäraselt aru, et mu blogi ongi juba omandanud kergelt titeteemalise varjundi – aga no krt, ma ju ikka kirjutan sellest, mis parasjagu keelel ja meelel on. Loodetavasti jääb mulle ikka piisavalt muud elu ka, ma tõepoolest ei taha kanaemaks muutuda!

Woohooo!

Vaatasin just ilmateadet, homseks lubab 20 kraadi ja puhast päikest! Pühapäevaks küll 17 ja vihma, aga no ehk see veel muutub.

Homme tuleb ebanormaalselt kiire päev. Või noh, mis ta siis nüüd NII kiire on, aga tavaliselt pole meil nädalavahetuseks üldse mingeid asjalikke plaane…

Poole kümneks läheme midwives booking clinicusse, mis on otsetõlkes siis ämmaemandate broneerimise kliinik, irw. Kokkusaamine kestvat kuni kaks tundi ning saame küsida kõike raseduse-sünnitusega seotut, muresid kurta jne. Igasugustest perekoolidest ja asjadest räägitakse ka.

Ja siis on ühe ja kolme paiku (ma täpseid kellaaegu ei mäletagi, Mees need kokku leppis, 13.15 ja 15.30 äkki) kahe korteri vaatamised. Peame siit ju varsti välja kolima.

Ohohohohoo, jajah. Oleks siis homme see vihm ja ülehomme päike, et oleks aega selle käes chillida. No mis ikka. Hea, et üldse on 😛

Täna veetsime me imearmsa õhtu Antti uues töökohas – väikeses Prantsuse restoranis, millel oli ametlik avamine. Jõin jälle šampust, kolmas kord see nädal – eks ma homme uurin, kui kahjulik vähene alkoholitarbimine vahetevahel lapsele on. Ehk väga pole, ma palju ju ei joo ja tihti ka mitte.

Aga avamisest räägin homme pikemalt, selleks ajaks saan vast Rarru fotokast pildid ka kätte.

Nüüd on küll viimane aeg magama minna. Laupäeva hommikul kella peale tõusta, ennekuulmatu!

Söögiteema tagamaadest

Eelmise sissekande lõpukommentaar Dakit segadusse ajanud võileivapiltide kohta ja äsja lõppenud imehea õhtusöök, mille konsistentsist ma juba kaht inimest MSNis informeerinud olen, viisid mu järeldusele, et toiduga seotu on mul tõesti kergelt kinnisidee.

Sest noh, tegelikult ka, keda huvitab pidevalt lugemine sellest, mida ma parajasti söönud olen?

Aga minuga on tõepoolest nii, et kuna ma ise süüa ei tee (ma ei saa öelda, et ma ei oska – ma saan kõigi elementaarsete asjadega hakkama ja nälga ei jää, mulle lihtsalt EI MEELDI süüa teha ja mul pole kokanduslikku mõtlemist, teen tõesti vaid kõige lihtsamaid asju), siis olen ma siiamaani pisarateni tänulik kõigile neile, kes oskavad ja viitsivad mulle süüa teha.

Kui ma üksi elaks, siis ma ilmselt toitukski suures osas makaronidest, pelmeenidest ja erinevatest take awaydest, mis oleks ikka suhteliselt masendav.

Õnneks elan ma hetkel koos kolme noormehega, kes kõik kokkavad täitsa korralikult. Swammi osalusel valminud toidud on küll sageli vürtsikad, mistõttu ma need ära põlgan (ehkki muidu on need väga head), aga Mehe ja Antti kokakunst on mulle väga meeltmööda 😛

Ja iga jumala kord, kui keegi jälle mingi hea söögiga hakkama saab, ongi mul nii siiras heameel, et tahaks kõiki neid hõrgutisi mäletada. Nii ma siis kirjutangi teile tihti sellest, mida ma parasjagu söönud olen. Ja kui on eriti ilus, siis teen pilti ka 😀

Täna tegid Antti ja Rarru mingit (väidetavalt Prantsuse hõngulist) salatit, mis koosnes värskest salatist (kurk, tomat, porru, spinat), praetud seentest ja peekonist, hallitusjuustust ning küüslaugukastmest. No elu sees ei tuleks mulle pähe mingit sellist asja teha. Aga keele viis alla! Lihtsalt NII hea oli.

Oehh 😛

Mees oli eile töökaaslastega pubis enda ja ühe teise kolleegi sünnipäeva tähistamas ning kutsus minu ka sinna, et neile rõõmusõnumit teatada. Ma polnudki varem ühtki tema töökaaslast näinud, ainult hunnikute kaupa positiivseid jutte kuulnud. Tõepoolest, tal on oma tööga ikka koledasti vedanud, nad on ägedad.

Igal juhul jõin ma eile kaks klaasi šampust, sest kui see tähistamiseks lauale toodi, ei saanud ometigi pealt vaadata.

Hiljem käisime veel Reinu pubis, seal läksin mahla peale üle 😉

Ja siis me jooksime meeleheitlikult viimase rongi peale, mis võttis mul võhma nii välja, et pärast oli kohe paha olla. Koju jõudes olin nagu laip ja pool tänasest päevast ka. Teine pool päevast oli juba tunduvalt parem – ehk sellepärast, et tööpäev hakkas läbi saama ja väljas oli ilus ilm. Viitsisin duši all käia ja koristada ja asjatada ja nüüd ongi kell märkamatult juba kümme läbi saanud, mis tähendab, et peaks vaikselt magama minema, mul on ikka tavalisest rohkem puhkust vaja.

Ja homme on juba neljapäev. Varsti ongi nädalavahetus käes ja isegi sooja ilma lubas! Mõnus.

Ahjaa, pärast eilset vestlust Tracie’ga sain teada, et ma saan vist ikka 20 päeva puhkust, mitte 10, nagu millegipärast arvasin. Arvestasin ennist täiesti automaatselt, et kui ma töötan septembri lõpuni, mis on pool puhkuseaastat, siis saan ka pooled puhkusepäevad. Tegelikult aga ei lähe ma ju töölt ära, vaid jään lihtsalt emaduspuhkusele ja olen firma hingekirjas edasi ning peaksin puhkust ikka täie rauaga saama.

Ühesõnaga saaksin juulis need vahepealsed viis päeva ka Eestis olla, kirjutasingi täna uue puhkuseavalduse ära. Kui see läbi läheb, siis on täiesti kindel, et saan 20 päeva. Ja siis on mul ülearu kaks lennukipiletit, mille ma loodan mõnele eestlasele maha parseldada, kes juuli teises pooles nädalakese Londonit külastada tahab. Saaks osa rahagi tagasi, oleks süda rahul.

(Tallinn-London E, 14.7 12.00-12.55
London-Tallinn P, 20.7 06.50-11.40 – anyone interested?)

Ja siis oleks mul VEEL kuus päeva alles. Ja ma ostsin just bussipiletid Pariisi, ehkki antud asjaoludel saaksin ma minna pikemaks ja nädala sees saaks ilmselt ka odavad rongipiletid. GRR! Aga no olgu peale, vaatame. Ehk lähen hoopis nädalaks Rootsi millalgi, augustis vms. Ootan kõigepealt ära, kuniks see 20 päeva asi täitsa kindel on.

EDIT: Rongipiletid on sellel ajal ikka ka nädala sees suht kallid ja bussipileti kuupäeva muutmine maksab ainult £3 + võimalik juurdemaks, kui teine pilet peaks kallim olema, mida ta ilmselt pole. Juhhei, siis on ju kõik korras, võtan lihtsalt kaks päeva puhkust ja lähen reede õhtu asemel kolmapäevaõhtuse bussiga 😀 Aga ei tasu hõisata veel, see puhkuseasi pole ju päris kindel. Kirjutan igatahes homme avalduse ära, eks siis vaatab, kas annavad või ei 😛

Uudised tekitavad depressiooni

Sattusin täna üle pika aja lugema oma lemmikajalehte, viimast Eesti Ekspressi. Lugesin läbi kaheksa artiklit, millest seitse olid masendavad.

Kõige rõhuvama tunde jätsid mulle artiklid koolivägivallast, mis on inspireeritud filmist “Klass” ning intervjuu võlanõustajatega.

Aga siis oli seal veel seitse nuhtlust näljahäda eel. Halvatud eksajateenija kohtuvõitlusest riigiga. Mõttetust ahnikust keskpenskarist Kundlast. Eesti narkokulleritest. Viljandi noortevanglast.

Ja siis veel üks mitte just masendav, vaid lihtsalt täiesti mõttetu artikkel meie kalli presidendi poja vimpkadest USA ülikoolis.

Ja tuli meelde, et Epp kurtis eile sellesama Ekspressi üle.

Nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et vähem kui aasta pärast sünnitan ma sellesse maailma lapse. Ja meie kohus on ta nii üles kasvatada, et temast ei saaks koolivägivalla ohver ega propageerija, vastutustundetu laenuvõtja, narkokuller või muidu varas… Sekka argisemaid mõtteid sellest, millal näljahäda ükskord meieni jõuda võib ning ehk polegi varsti vaja muretseda nii “tähtsusetute” asjade pärast nagu võimalik kurjategijaks saamine, kogu energia läheb hoopis selle eest võitlemisele, et leib oleks laual…

Jaa, ma tean küll, et mul on praegu lihtsalt masendus ja ma näen asju liiga negatiivselt.

Lihtsalt. Mina olen juba suur, mul on mõistus peas ja ma saan endaga alati hakkama. Aga see laps, kelle ma siia ilma sünnitan… Meil lasub määratu vastutus kasvatada temast õigete maailmavaadete ja väärtushinnangutega normaalne ja iseseisev inimene.

Oeh.

Andke mulle palun vahelduseks positiivseid uudiseid. Ma arvan, et ma hoian nüüd pikka aega jälle ajalehtedest eemale.

Scroll to Top