reisimine

Mäletate, ma laupäeva õhtul kirjutasin, et kõik on kontrolli all? 😛 Pean paraku oma sõnu sööma – lõpp oli hektiline nagu tavaliselt. Ei mina tea, kas me kunagi ka organiseeritult kolida suudame… Ilmselt tuleks kasuks, kui see ei toimuks kellaaja peale ja lennates, seega piiratud pagasiga.

Kui teise laari asju Eestisse saatsime, lähtusin puhtalt silmamõõdust – paistis, et need, mis alles jäävad, peaks meie viide kotti-kohvrisse ära mahtuma küll.

Nojah, otse loomulikult olid nii registreeritud kui käsipagasis kõik kotid lõpuks pungil täis, käsipagasikotte oli üleüldse lubatud kahe asemel neli – küll kavatsusega need lennujaamas tühjemaks saada ja ümber pakkida. Lihtsalt nii kiireks läks lõpuks, et viskasin viimased asjad ühte suurde õlakotti kokku, pidime hakkama lennujaama poole sõitma. Korralikult ära koristada ka kõike ei jõudnud, koridorist näiteks tolmuimejaga… Muu sai samas suht korda.

Igatahes oli pakkimise õhkkond pingeline, sest kogu aeg tundus, et kuidagi ei mahu ning lisaks oli Plika äärmiselt viril, ainult nuttis ja klammerdus ja tahtis süles olla, kui meil mõlemal oleks olnud vaja kibekiiresti sada muud asja ära teha.

Niisiis… Lennujaama sõit oli planeeritud kolmveerand neljaks, kümme enne nelja saime isegi minema. Kohale jõudsime samuti plaanitult… Veidi enne viit vist. Lend läks 18:40.

Olime kodus kohvreid jõudumööda kaalunud ja vastavalt vajadusele raskemaid asju mujale ümber tõstnud. Viimased numbrid, mida teadsime, olid umbes sellised, et üks kohver 20,5 kg, teine 18,1, kolmas 11,8, käsipagasis 8,7 ja 11,2 – lubatud oli 20+20+10+8+8, käsipagasi mõõdud ka nagunii ei klappinud. Lootsime lihtsalt, et käsipagasit keegi kaaluma ega mõõtma hakka, kunagi varem pole seda tehtud.

Pärast viimast kaalumist sai muidugi suurtesse kohvritesse veel mõned asjad juurde pandud + eraldi olid seljakotis läpakad + suur õlakott suvaliste asjadega (hambaharjad jms) ning külmkapist kaasa haaratud söögiga, mis oli plaanis pärast check ini ning enne turvakontrolli ära tarbida, kodus polnud lihtsalt aega.

Lennujaamas istusime kõigepealt maha ja organiseerisime asju veidike ümber – mahutasime viimase suvalise näga ja tühja seljakoti kohvritesse, suurde õlakotti jäid ainult kaks läpakat (oleks pidanud nagunii turvakontrolli jaoks käsipagasist välja kiskuma, ei hakanud neid sinna siis enne toppimagi) ja söök. Seejärel suundusime rõõmsalt kohvreid ära andma.

Esimene probleem – süsteem ei tunnistanud Plika ID kaarti. Viga polnud mitte kaardis, vaid süsteemis, õigemini selles, et laps oli seal registreeritud ühe täiskasvanuga koos vms. Ei saanudki aru, kas alati on sihuke kamm või mis iganes, lõpuks võeti hoopis passi andmed, sellega oli kergem asja korda saada. Õnneks oli Plikal pass olemas ja käepärast…

Teine probleem – nad päriselt käskisid meil oma käsipagasi sinna kuradi raami suruda. Spordikott, mis on küll täiesti valedes mõõtudes, läks üllatavalt kohe läbi, no see oli Plika riideid täis, pehme. Kohver oli aga pilgeni täis tuubitud, lisaruumi andev lukk loomulikult lahti. Kästi vähemaks võtta. Noo, surusime sealt siis mõned asjad registreeritud pagasisse, saime luku kinni ja raamist läbi. Toidu- ja läpakakotti me üldse ei maininud ega näidanud, see jäi õnneks tähelepanuta.

Kolmas probleem – süsteemis oli kirjas, et me oleme maksnud ainult ühe kohvri eest. Mul tekkis kohe paanika – tavaliselt kontrollin sellised asjad kolm korda üle, aga kasutasin AirBalticu lehte esimest korda, mõtlesin, et äkki kuidagi jäigi kahe silma vahele. Mingit paberit ma muidugi polnud välja printinud, reeglina ei lähe seda ju vaja. No ma olin seal sellise näoga, et hakkan nüüd kohe nutma (närvid olid ikka jumala läbi, koha peal kohvri eest maksmine on ju tunduvalt kallim – £18, ma küll ei mäleta, palju netis oli), aga tädike oli ka hästi kena ja lahke, rahustas, et saab helistada ja järele kontrollida… Ja tuli välja, et me olime ikka kahe kohvri eest maksnud. Jumal tänatud!

Neljas probleem – kui meie kohvrite 20,4 ja 21,5 kg peale ei öeldud midagi ja lasti läbi, siis Plika kohver kaalus lubatud 10 asemel 13,9. Seda on liiga palju, ütles tädike – parim, mis ta teha saab, on meilt 2 kg eest raha võtta, päris niisama ei saa (üks lisakilo maksis £12.50). Küsis, et äkki me saame ikkagi veel midagi ümber pakkida. Et palju see käsipagasi spordikott kaalub, äkki sinna veel mahub… Kaalus vist umbes-täpselt 8 kg. KUI ta oleks käskinud teise käsipagasikohvri ka kaalule panna, oleks me jälle sügavas jamas olnud, too teine oli ju ligi 12 kg. Kuna see aga niigi raami mahtuda ei tahtnud, siis selle vastu ta õnneks huvi ei tundnud, sinna tema meelest ju midagi juurde ei mahtunud.

No igatahes Abikaasa tõmbas siis endale veel ühe T-särgi selga, pani ühe suure lina Plika käru alla, mõned pisemad asjad surus spordikotti ja oo üllatust – 11,9 kg. Tädike oli sellega rahul ja lisaraha ei tahtnud.

Kokku veetsime check inis vist küll pool tundi, aga kõik jamad lahenesid järjest ning saimegi kõigi oma ülekilodega midagi lisaks maksmata läbi!

Siis tegime kiire söömaaja ning läksime turvakontrolli. Nagu arvata oligi, ei huvitanud kedagi, et meil läpakad eraldi kolmanda kotiga olid – saime kiiresti ja probleemideta läbi. Siis võisime juba läpakad käsipagasisse suruda – kohvri lisaruumi lukk sai uuesti lahti tehtud, viiest lisakilost rääkimata 😀

Väravas oli mõnusalt vaikne ja tsiviliseeritud. Olen harjunud Easy ja Ryaniga, kus on meeletud massid ja järjekorrad, samuti olen juba erinevate jamade tõttu (lumi, lihtsalt s*tt ilm, tuhk jne) täiesti harjunud sellega, et kõik lennud jäävad alati hiljaks. kuna AirBalticul on aga nummerdatud istmed, polnud mingeid sabasid – kõik istusid rahulikult ja ootasid. Meid kutsuti kohe leti juurde, anti kärule kleeps ja puha.

Lennukisse hakati kutsuma tervelt 20 minutit enne väljasõitu – ma olen harjunud, et lennuk jõuab kohale alles väljasõidu ajal, pool tundi hiljem hakatakse sisse laskma, siis kiirustatakse kõiki meeletult tagant… Nüüd kutsuti ilusti istekohtade järgi, alates kõige tagumistest. Oli aega rahulikult kulgeda ja kotte ära panna, keegi ei rapsinud.

Kõik lapsed olidki vist lennuki tahaotsa koondatud. Plikal oli igatahes lõbu laialt, ta leidis endale kohe mängukaaslase 2,5-aastase Läti poisi Patriku näol (tore kokkusattumus, õe poisil ju sama nimi). Stjuuardessid ei lasknud ennast absoluutselt häirida sellest, et lapsed pidevalt vahekäigus kakerdasid (no hoia neid väikeseid suslikuid kinni, just selliseid paariaastaseid, kes juba ringi jooksevad, aga seletamisest veel aru ei saa) – naeratasid, paistsid siiralt mitte kurjad olevat, et pidevalt ootama pidid, kuni laps eest ära tõsteti, vahel astusid ka lihtsalt üle, kui võimalik oli.

Oo, ja lastele jagati ju mänguasju. Oo, ja veel mida… Vanemad lapsed said joonistusmaterjali, aga väiksemad… Näpunukud! Plika on ju suur näpunukufänn, esimesed sai vanaemalt jõulukingiks, et lennukis põnevam oleks, sellest ajast on neid järjest kingitud, koos nende viimase kahega on kollektsioonis vist juba kaheksa nukku.

Lisaks oli õndsus see, et peale söögi mitte midagi müüa ei pakutud. Kõik viimased korrad olen Ryaniga hullunud, neil on seal mingid suitsetajate nätsud või mis iganes ja õnneloos ja rongipiletid ja sihukest suvalist träna nagu lõhnad jne, lennu ajal kordagi rahu ei saa, järjest teadustatakse valjuhääldist uusi idiootsusi, mida keegi õnnetu töötaja siis mööda lennukit ringi pakkuma peab.

Aa, õige küll, AirBaltic laenutas alguses mingid miniarvuti taolised asjad välja – me ei pannud pakkumist tähelegi, tegelesime siis vist lapsega. Alles reisi lõpus, kui kokku korjati, vaatasime, et oi kui äge. Suuremad lapsed vaatasid sealt reisi ajal multikaid näiteks, suurepärane lastelõbustus ju. Ei tea, kas sealt päriselt ka netti sai või kui palju sihuke laenutus maksis… Igatahes tunduvalt etem pakkumine reisi meeldivamaks tegemiseks kui Ryanairi õnneloos ja lõhnad.

Sõitsime õigeaegselt välja, jõudsime õigeaegselt kohale, saime passikontrollist nii kiiresti läbi, et pidime 10-15 minutit kohvreid ootama… Aga kõik olid ilusti olemas, kaduma ei läinud midagi.

Ühesõnaga hoolimata kõigest negatiivsest, mis me Abikaasaga AirBalticu kohta kuulnud oleme, oleme meie nüüd küll paadunud fännid – oma kogemus ju ikka kõige olulisem 🙂 Saime vaid kuu enne väljasõitu suveks kaks-kolm korda odavamad piletid, kui ükski teine lennufirma pakkus, saime Plikale tasuta 10 kg pagasit, saime nummerdatud istekohad, mistõttu lennueelsed protseduurid olid ütlemata meeldivad ja rahulikud, teenindus oli meeldiv, kõik toimus õigel ajal… No mitte midagi pole ette heita!

Kuna järgmine kord lennates on Plika ilmselt juba kahene, peaks Easy ja Ryaniga tema eest juba täishinda maksma. Estonian Airiga saaks 33% soodukat, aga piletid on nii kallid, et lõppkokkuvõttes on ikka odavfirmadega soodsam. AirBalticul tasub nüüdsest eriti terav pilk peal hoida – seal on ju kohati väga odavad piletid, aga 2-11 aastased saavad soodustust sellegipoolest. Riiast lennata on muidugi veidi ebameeldivam kui Tallinnast (ümberistumisega ju isegi saaks sealt, aga oleks mõttetult kallis ja ajakulukas), samas Pärnust Riiga minna pole ka suurem vaev.

Selle üle muidugi mõtisklen siiani, kas too käsipagasi mõõtmine oli lihtsalt juhus või äkki ongi just AirBalticu teema, et nemad alati turvakontrollis käsivad sinna raami toppida. On kellelgi kogemusi? Igatahes ei saa seda kuidagi halvaks kogemuseks pidada, eks reeglid ju ongi täitmiseks. Ja alati annab nendest sellegipoolest mööda hiilida, nagu meie läpakate hiljem lisamisega tegime 😛 Ja enamasti polegi tegelikult vaja mööda hiilida – kui kogu elamist ei koli, vaid lihtsalt külas ja shoppamas käia, pole ju asju ka nii palju.

Abikaasa õde oli ilusti lennujaamas vastas, saime kohe kodu poole sõitma hakata, kohale jõudsime veidi peale kahte. No ja mina jäin muidugi alles kuuest magama, kui väljas juba valge oli 🙂 Magasime kõik 11-ni. UK aja järgi 9, seega täiesti normaalne. Nüüd tuleb ainult vaadata, kuidas need magamisharjumused pisitasa kaks tundi varasemaks lükata. Plika tänane lõunauni algas ka umbes pool neli või neli, praegu igatahes magavad Abikaasaga veel mõlemad, no nad on mõlemad ka natuke tõbised.

Pakkisime täna oma viis kohvrit jälle ümber – panime eraldi ära need asjad, mida kuni omaette kolimiseni vaja ei lähe, nood kohvrid said eest ära nurka tõstetud. Kättesaadavamasse kohta jäi väike kohver Plika mänguasjadega, suur kohver meie riietega ning väike kott Plika riietega. Nüüd mahub toas jälle ringi pöörama, ehkki meeletult kitsas on. Eks üritame hakkama saada 🙂