rõõm

Jõuluüllatus

Kui Mallukas eelmise nädala alguses kirjutas, et tahab blogi omaette kolida, lendasin talle kähku peale ja teatasin, et see on imelihtne. No ma olin saanud just Lontult õpetust, kuidas blogi ühest serverist teise kolida ja kasutasin hea meelega võimalust katsetamiseks, kas kõik tarkus on ikka külge jäänud.

Online keskkonnast omaette kolimine on muidugi lihtsam, aga serveri poolel tuulamine ja C-paneliga asjatamine on minu jaoks midagi uut ning Lontuga läbi tehtud protsess oli poolenisti sama. Enne poleks ma seda kõike osanud, nüüd oskasin. Ühesõnaga nokitsesin mõnuga.

Mallukas rääkis toona jah midagi kinkekaardist, mis ta mulle tänutäheks saata tahab, aga kuna mul on pea kogu aeg pulki täis, unustasin ma selle nii umbes kahe minutiga ära.

Kuni avastasin täna õhtul koju jõudes oma iganädalase piima- ja munatellimuse juurest Sepa mahetalu kinkekaardi. Vat SEDA poleks ma osanud küll oodata 😀

IMG_8859

IMG_8856

Suurepärane, tõepoolest. Mul oligi Nele juures ettemaks kaks nädalat tagasi otsa lõppenud, aga unustasin talle kogu aeg raha anda 😀

(Nagu sellest veel vähe oleks, täna unustasin isegi tühjad purgid jätta. Suurepärane klient, nagu ma olen. No tegelikult mul on vanast ajast, kui ma veel rohkem piima jõin, vist nagunii umbes ühe korra lisataara Nele juures olemas ja kuna ma olen üldiselt siiski korralik, siis ta minuga väga ei pahanda ka.)

Nii et veetsin ühe õhtukese mõnusalt blogi kallal nokitsedes ja tänutäheks varustas Mallukas mind umbes kahe kuu piima ja munadega. Mulle meeldib 😀

Areneb mühinal edasi

Kaks nädalat tagasi kirjutasin, et Plikal tuli esimene hammas välja. Täpselt nädal hiljem ehk praeguse seisuga täpselt nädal aega tagasi tuli ka teine. Seekord õnnestus mitte ära kaotada – hoidsime issile näitamiseks, misjärel sai padja alla pandud, kust hambahaldjas selle kiirelt kindlasse kohta ära viis ja 20-sendise asemele jättis 😛

IMG_8838

Plika lemmiktegevus number üks on endiselt kirjutamine ja lugemine. Just kiikas üle minu õla, kui kirjutasin e-maili pealkirjaga “kena üllatus” ning luges mulle selle pealkirja ette – ühesõnaga väikesed tähed lähevad juba ka loosi.

Ja kui ma lastele ennist plastiliini kätte andsin, siis mida tegi Plika?

IMG_8842

Et saaks ikka kirjutada, eks 😀

Kõik hääletama, KOHE!

Ma olen Katrinale juba mitu nädalat kaasa elanud ja pöialt hoidnud, et ta Lapimaale kelgukoertega matkama saaks minna, aga nüüd on võistlus kohe-kohe läbi saamas ning vaatasin just, et tema peamine konkurent on jälle ette rebinud. Minge nüüd, kõik ja kohe, vaadake lahedat videot ja andke oma hääl! Ma oleks ikka VÄGA nördinud, kui see teine tüüp võidaks!

Kata on väga äge, päriselt ka. Ja no antud võistlusel on see juba nagu Eesti asi. Aitame eestlasel võita 🙂

Minu Kopenhaagen

Sain Kati Nielseni “Minu Kopenhaageni” raamatukogust juba eelmisel nädalal, kuid tegemist oli nii palju, et raamat jäi esiti lauanurgale oma aega ootama. Kui ma selle lõpuks paar õhtut tagasi ette võtsin, ei suutnud käest panna enne, kui silmad konkreetselt kinni vajuma hakkasid. Ei ole mul praegu lugemiseks muud aega kui õhtuti enne magama minekut ja enne keskkööd jõuan voodisse harva… Niisiis läks suisa kolm õhtut, enne kui raamat läbi sai 🙂

Ja see oli suurepärane – lihtsalt suurepärane.

Kohe alustuseks pean ära mainima selle, et autor on suurepärane sõnasepp. Minu-sarja kirjutajad on oma kirjastiililt väga erinevad ja eks see olegi loogiline. Enamik raamatuid on kirja pandud pigem üsna lihtsas stiilis. Mitte et praegune nüüd keeruline oleks olnud, aga oli kuidagi… Viimistletum, kujundlikum, meenutas kohati veidi ilukirjandust. Tõeline nauding oli lugeda.

Mis mulle Minu-sarja juures alati väga meeldib – kui tegu pole pelga riigi/linna kirjeldusega, vaid sisse on toodud ka isiklik suhteliin. Mida isiklikum, seda parem – minu jaoks siis 🙂 See oli siin läbivalt olemas ja jällegi – ülimalt meisterlikult sisse põimitud. Kohe põnev oli.

Peatükid autori tütre sulest olid midagi täiesti uut, kunagi varem pole Minu-sarjas sellist asja olnud. Väga muhe lugemine oli, lapse vaatenurk on ikka natuke teistsugune.

No ja lõpetuseks muidugi Kopenhaagen ise! Skandinaaviamaad on mulle alati sümpaatsed olnud, aga mingil põhjusel on Taani neist alati kõige enam meeldinud. Pole oluline, et ma pole seal kunagi käinud 😀 Mulle meeldivad multikultuursed pealinnad, Kopenhaagen tundub paik, kus oleks ääretult mõnus elada. Jalgrattad! Oo, ja siis veel muidugi taanlaste hygge. Just nende eluviis on see, mis mind enim võlub.

See raamat oli kirjutatud suure armastusega ja sellepärast oli seda ka nii hea lugeda. Ma tahaks nüüd natuke Taanis elada 🙂 Mitte muidugi praegu või ehk mitte üldse päriselt, aga lihtsalt… Nii sümpaatne tundus see kõik.

Ühesõnaga järjekordne lemmik Minu-sarjas 🙂

Blogimajutuse saaga

Mäletatavasti oli mul blogi majutamisega mõlema eelmise teenusepakkuja juures jamasid, kevadel kirjutasin sellest ka pikemalt.

Kolisin blogi omaette 2012 kevadel. Alguses olin tuttava serveris, kes pakkus soodsat kuumakset ja aitas blogi üles sättida. Juba paar päeva hiljem oli blogi maas – siis tegi tuttav selle kenasti korda ja blogimine jätkus mõnda aega probleemideta. Mingeid väiksemaid probleeme lahendas ta vist jooksvalt veel. Kuni blogi septembris jälle miskipärast kokku jooksis, tuttav mind kaks nädalat ignoreeris ning lõpuks teatas, et kui ma tahan, et ta seda jama lahendaks, pean talle selle eest maksma. Pikemalt kirjutasin kogu tolles vahejuhtumist siin.

Kolisin Netpointi ja esialgu sujus kõik imeliselt. Neil oli sama soodne kuumakse ja ümber kolimise teenus oli tasuta, kõik tehti minu eest ära. Ruigasin suurest rõõmust, sest kõik töötas laitmatult – näiteks WP uuendused, mida ma tuttava serveris ühe klikiga toimima ei saanudki, tegid ennast nüüd kenasti ja kiirelt ära.

Selle aasta veebruaris muutus Netpoint Radicenteriks. Täpselt kuu hiljem uuendasid nad oma servereid, misjärel minu blogi oli maas, nemad kirjadele ei vastanud ja lõpuks teatasid, et vaata ise, kuidas saad, pole meie asi. Ma siis sain, Lontu abiga.

Kaks kuud hiljem, aprillis, sain Radicenterilt kirja, mis teatas rõõmsalt, et kuna nad on nüüd kõvasti oma servereid uuendanud, et klientidele paremaid lahendusi pakkuda (my *ss, eks), tõstavad nad nüüd ka hindu. Ehk et kui ma olin maksnud seni umbes €3.49 kuus (ma enam täpselt ei mäleta, aga midagi sellist oli), siis edaspidi oleks kuutasu olnud juba €5.50 (see oli hind aasta kaupa uuendades, ma rohkem ei taha eriti korraga maksta). Olin nagunii mõelnud ettemaksu lõppedes nende juurest ära kolida, aga kes teab, kas oleks viitsinud – selles mõttes oli mul nende hinnatõusu üle hea meel, sest teised normaalsed teenusepakkujad olid neist nüüd juba odavamad.

Mai alguses oli mul mingi probleem pluginatega, millest enamik järsku kadus ja erroreid loopima hakkas. Taas kord oli Lontu see, kes aitas.

Ja ma ei teagi, oli siis süüdi see viimane vahejuhtum või serveri uuendamisega kaasnenud jamad, aga umbes sealtmaalt ei toiminud enam jällegi WP ühe kliki uuendused, mille tagajärjel ei saanud ma teha ka osade pluginate uuendusi, samuti ei töötanud enam see süsteem, et kui ma mõnd WP postitust lingin, tuleb lingitud postituse lõppu automaatselt pingback ehk kommentaar, mis linkimisest märku annab.

Ega ma selle kolimise teemaga ju enne tegeleda ei viitsinud, kui meili peale hakkasid tulema meeldetuletused, et majutuse ettemaks on 10. detsembrini. Olin juba ammu tahtnud blogi ühest serverist teise kolimise ise ära õppida ning turgatas pähe, et lähen just sobival ajal Tallinnasse, niisiis palusin Lontult kokkusaamist, et ta mul kõrval istuks ja näpuga kõik ette näitaks. Nii saigi 🙂

Seekord läksin kindla peale välja, valikus olid kaks Eesti vanimat tegijat Zone ja Virtuaal – vanu ja usaldusväärseid on muidugi mõnevõrra rohkem, aga teised olid kallimad ja kuna blogi on mulle puhas hobi ning mingit raha sisse ei too, ainult viib välja 🙂 Siis oli hind oluline. Mitte küll olulisem kui usaldusväärsus, selle õppetunni olen kätte saanud 😛

Ei osanud valida, jube kiire oli ka, lõpuks olin reede õhtul tõdemuse ees, et järgmiseks päevaks on vaja ja KUI juhtub, et kogu registreerimise protsess pole täiesti automaatne, siis olengi omadega pees. Pärast pikka valimist otsustasin Virtuaali kasuks, kuna esiteks selgus, et nende kuumakse on Zone’ist tiba soodsam, teiseks oli neil just kümne aasta sünnipäeva puhul soodustus. Ja õnneks oli registreerimine täisautomaatne, kohe pärast raha maksmist loodi konto ja sain meilile kõik vajalikud paroolid.

Seekord maksin siis aasta eest ette miski €48 ringis, edaspidi on aasta kaupa uuendades €60 aastas ehk €5 kuus.  €3.50 oleks muidugi parem, aga ma tõesti ei taha enam jamasid. Ja nüüd on reaalne lootus, et ehk neid enam ei tule. Või õigemini – kui tuleb, siis on lootust, et vastatakse normaalse aja jooksul ja viisakalt.

Kolisime blogi laupäeva õhtul Virtuaali serverisse ära. Nipet-näpet sai veel sel nädalal tehtud, õigemini küll Lontu tegi – Jetpack ei hakanud tööle, sest kausta õigused olid vanas serveris valed olnud vms, nii et see ei saanud ühes teistega kaasa kolitud.

Aga miks ma üldse praegu kirjutan… Ikka sellepärast, et ma naudin 🙂 Naudin seda, kuidas kõik töötab laitmatult – ühe kliki uuendused ja pingbackid ja kõik muu. Loodetavasti jääbki töötama, mitte nagu Radicenteri puhul.

Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et ma mõlema eelmise teenusepakkuja juures ise midagi tuksi keerasin, aga see pole sugugi kindel. Ja noh, suhtlusprobleem, seda nagunii.

Pöidlad pihku, et nüüdsest oleks mu veebimajutusega kõik korras. Igavest ajast igavesti. Või noh, vähemalt nii kaua, kuni ma blogima vaevun 🙂

Muig, ma ei usu, et keegi seda eepost üldse lugeda viitsis, piisavalt erialane, et mitte huvi pakkuda. Aga ma pean enda jaoks ikka kirjutama 😀

Scroll to Top