rõõm

Kõik eeldused täisväärtuslikuks eluks on olemas

Leidsin FB feedist ühe mõtlemapaneva artikli – viiest kõige levinumast asjast, mida inimesed enne surma kahetsevad. Lugesin huviga ja võin enda üle uhke olla – tean juba praegu, et need kõik on väga olulised ning püüdlen pidevalt selles suunas, et seda kõike teha ja väärtustada.

Ühesõnaga… Elage ja käituge nii, nagu te ISE tahate, mitte nii, nagu teised teist eeldavad. Ärge töötage nii palju, jätke rohkem aega lähedaste jaoks. Väljendage oma tundeid. Hoidke oma sõpru. Olge õnnelikud – õnnelik olemine on valik. Teadlik valik.

Täna ma muide juba tõdesingi jälle, kui seotud on ikkagi üldine tuju, rahulolu, laste tuju, oma aeg, hea söök ja kõik muu taoline. Ärkasin hommikul rõõmsalt, toitsin lapsed rõõmsalt ära, nemad tõesti mängisid omaette, nii et ma sain oma arvutitunnikest ja hommikusööki nautida. Kui nad lõunaund magasid, oli mul jällegi aega rahus süüa ja lõpetada ära paar kiiret projekti, mis oleks pidanud juba ammu valmis olema. Siis oli jõulupidu, mis oli jällegi mõnus ja õhtune magamapanemine läks ka väga kergelt – Plikal oli hea tuju, probleeme polnud. Ta on tund aega rahulikult voodis olnud, veerand tundi tagasi oli veel üleval, nüüd vist kustus. Aga oli rõõmus ja rääkis omaette, vahepeal kurtis, et tal on kõrvad mustad, vaja puhastada 😀 Ja kirjeldas, millised meie vatitikud välja näevad. Õnneks sobis talle see, kui teisest toast hõikasin, et puhastame kõrvu homme, jäägu ta praegu ikka magama.

Veidike virisemist ja minupoolset närvi minemist oli päeva jooksul muidugi ka, aga ei miskit hullu. Ja nood hetked, kui oli hea olla, siis oli ikka tõesti väga hea. Mul on tõeliselt hea meel, et ma oskan pisiasjadest rõõmu tunda – just see vaikne tund ja hea söök, ma kohe iga kord olen täiesti teadlikult ja naeruväärselt õnnelik, kui olen lapsed mängima/magama saatnud ning saan rahulikult oma võileibadega arvuti taha istuda.

Muidugi on palju suuri asju, mis teevad väga õnnelikuks… Aga minu meelest on kõige olulisem õnn siiski just pisiasjades – sest suuri asju juhtub harva, pisiasju iga päev. Mina tahan iga päev õnnelik olla, nii on hea. Õnn pole eesmärk, õnn on teekond.

No minu jaoks on õnn tegelikult küll mõlemat 😛 Ühesõnaga – olge teie ka õnnelikud. Vajab veidi harjutamist, aga teadlik positiivne mõtlemine ja sisendus teeb imesid, ausalt.

Plika jõulupidu

…läks igati edukalt.

Fotoka unustasin muidugi suure kiiruga maha, nii et pilte pole praegu panna, eks kunagi hiljem ole näha, kas fotograafil midagi leidub.

Plika istus küll koos minu, ema ja Poisiga publiku hulgas, aga seisis üle poole ajast siiski vahekäigus ja jooksis vahetevahel saali ette sõprade juurde… Et siis sama kiirelt tagasi joosta. Mõned tantsuliigutused tegi tee peal ka.

Eelmiste jõulude ajal ajas habemega jõulumees teda veel hüsteeriasse, aga seekord oli Abikaasa talle netist pilte näidanud, Iirise saadetud jõuluvana pildiga postkaarti vaatsime ka igal õhtul. Nii et esimese hooga läks nägu meest nähes küll virilaks, aga veidike süles istumist ja jutu rääkimist rahustas nii maha, et kui tema kord tuli pakki saada, siis julges vanaema käekõrval vastu võtma minna küll (mina hoidsin kogu peo aja Poissi, ema tegeles Plikaga).

Kui lõpus jõuluvanaga rühma grupipilti tehti, veenis ema Plika suurema vaevata ka sinna minema. Nii et igati edukas.

Kingituseks oli Kalevi kommikott, õnneks väga viisaka sisuga – minu lemmikud india pähkli pralineed, ananassi-vahvlikommid, marmelaadikommid ja kasekesed. Ei mingeid lutsu- ega nätsukomme, mida oleks pidanud salaja konfiskeerima. Tänane õhtusöök on Plikal niisiis kommid – no las ta sööb, jõulud ju. Tõesti ainus aeg aastas, mil ma teda ei keela – tähendab, ega ma ISE ju ei anna, aga kui sellistel puhkudel talle ikka kommikott kingitakse, oleks minu meelest lapse suhtes üsna ebaõiglane see ära võtta.

Abikaasa töö jõulupidu on esmaspäeval, siis tuleb veel kaks kotti komme – Poisi omad sööme ilmselt meie ära 😀

Täna õhtul andsin Poisile lohutuseks paar piparkooki, šokolaadist hoian teda veel heaga eemale.

Igal juhul tore, et Plikal oli tore 🙂 Meil oli ka.

Esmaspäeval siis loodetavasti uue hooga.

Kodutunne, vol 2

vol 1

Teine hooaeg sai just vaadatud. Hea küll, kokkuvõtvaid osi veel netis pole, nendega peab natuke kannatust varuma.

Ei oska enam nii pikalt kirjutada, kui esimesel korral. Emotsioon on sama – üle mõistuse positiivne. Nii palju suuri muresid, millega ise ei pea kokku puutuma. Nii palju toredaid peresid, kes said nii palju abi… Nii palju toredaid firmasid ja tegijaid, kes oma käed külge lõid. Võrratud Belluse esindajad ja ka kõik muud – neid on nii tohutult palju, et ei suudaks siin üles lugeda. Ei oska ka sõnades väljendada seda ääretut tänutunnet, et on nii palju neid, kel on võimalust ja tahtmist aidata nii suurte asjadega.

Jajaa, ma tean, meedias on olnud igasuguseid negatiivseid asju. Jajaa, ma natuke nägin Kodutunde FB lehel toimunut ka. Jah, kindlasti võis kuskil ka mingeid jamasid tekkida, jah, kindlasti oleks võinud oma emotsioone avalikul lehel veidi enam kontrollida, aga… See kõik ei kahanda grammivõrragi minu usku sellesse, et tegu on suurepärase saatega, mis on paljude inimeste eludes imesid teinud.

Minu jaoks on endiselt arusaamatu, kuidas saab keegi arvata, et tehtust pole nagunii kasu või keegi pole seda ära teeninud. Vanemad vanemateks, aga lapsed! ALATI on ju LAPSED! Ja no tegelikult ka, NEMAD on ju selle ometi ära teeninud, kui kitsarinnaline vaatenurk ka edasi ei ulatu? Ja kas tõesti arvab keegi, et hoolimata sellest ilusast kingitusest, tänu millele lapsed paremast elust aimu saavad, ei juhtu nende elus sellegipoolest midagi? Olge nüüd… Selline positiivne emotsioon, mis on nende jaoks nüüd igapäevane, nad ju elavad oma uues ja ilusas kodus – kindlasti muudab see elusid paremuse suunas

Rohkem mõistmist inimesed, rohkem mõistmist. Ja rohkem usku headusesse.

Hoolimata sellest, et meil on armas vana maja, mis vajab tohutult remonti ja meil pole õrna aimugi, kust see raha tulema peaks – meil on siiski kõik nii hästi. Peaaegu juba tundub, nagu oleksimegi sündinud, hõbelusikas suus – mis siis, et see kaugeltki nii pole. Me oleme kõvasti pingutanud ja on palju asju, mida endale veel lubada ei saa… Aga kõik sõltub taustsüsteemist. Võrreldes paljudega on meie elu imeline.

Lugesin just, et Kirsti Timmer ei jõua enam oma väikeste laste kõrvalt nii pingelist saadet teha, nii et teine hooaeg jäi tema viimaseks. Saan sellest igati aru, aga nii kahju on! Igal juhul ma loodan siiralt ja kõigest südamest, et saade siiski jätkub, uue juhiga. Ja vastupidiselt paljudele loodan elupõlise optimistina, et küll leitakse sama hea saatejuht. Kirsti oli super, aga toredaid inimesi on maailmas ju veel.

Imeline saade. Oleks selliseid vaid rohkem!

Idüll

Tänane päev läks võrdlemisi üle kivide ja kändude – üles tõusta ei viitsinud, midagi tehtud ei jõudnud, Abikaasa läks kaheks tööle, nii et olin ülejäänud päeva lastega üksinda…

Aga õhtul oli mõnus. Kuni ma Poissi magama panin, mängis Plika vaikselt elutoas. Kui ma tema juurde jõudsin, siis rõõmustas, et oli puslest ise kaks tükki kokku saanud. Tahtis, et mina edasi paneks, sest tema ei oska, aga nokitses siis kohe veel kaks tükki kokku, siis veel ja veel… Ja saigi täitsa ise, minimaalse minupoolse suunamisega. 12 hästi suure tükiga pusle, Marko ja Marge kunagi kinkisid. Siiani olin ikka mina seda kokku pannud, nüüd saab juba ise. Mina olin uhke ja Plika ise ka – jätsime pusle põrandale, et kui issi koju jõuab, siis ma saan talle kohe näidata – Plika ISE pani.

Olime kokku leppinud, et kui pusle koos, läheme hambaid pesema ja magama. Ilusasti saigi pestud, potil käidud… Pidžaama selga panemisel tuli veidi veenda, et sobib ka tavaline pluus (kõik “päris” pidžaamad käisid täna pesus ja polnud veel ära kuivanud, ainult ühed püksid olid) – aga sain sellega ilusti hakkama.

Läks ühegi protestita voodisse. Kui Poiss nihelema ja läbi une häälitsema hakkas, siis küsisin, kas võin natukeseks ära minna ja alles siis laulma tulla, kui Poiss jälle magab – lahkelt lubati. Muidugi juba minuti pärast hüüdis, et venna nüüd magab. Ma siis küsisin tasakesi vastu, kas ma seekord ukse pealt võin laulda – no igaks juhuks. Poiss nimelt hakkab ärgates virisema ainult siis, kui ma toas olen, kui ei näe, siis pole probleemi. Laulsingi kaks laulu ukse tagant ära, siis nõudis Plika nukku kaissu, viisin talle selle, panin teki peale ja sinna nad minust jäid. Toast välja minnes kuulsin Plika haigutust, natuke ta veel jutustas midagi nukuga, praegu on vaikus majas. Usun, et ta veel päris ei maga, aga küllap kohe jääb.

Ei mäletagi, millal viimati nii mõnus ja rahulik õhtu oli. Veerand kümneks vaikus majas. Õnnis! Iga päev peaks nii olema.

Scroll to Top