rõõm – Page 277 – Tikri blogi

Ristilaps

05/09/2011 / poiss, rõõm / Leave a Comment

Juba Poisi sündimise päeval oli selge, keda me ristivanemateks palume – ta sündis nimelt Kristi sünnipäeval 🙂 Kuna tulevane ristiema lõpetas aga parasjagu muusikaakadeemia magistrantuuri, tema abikaasa oli lihtsalt tööga hõivatud ja meie käisime ka Tartus harva, siis ei õnnestunud terve aasta jooksul ühtki sobivat aega leida.

Nüüd jõudis lõpuks kätte see hetk, kus me üheaegselt Tartusse sattusime ja õnneks polnud kirikuõpetajal ka selleks hommikuks olulisemaid plaane. Talitus oli lühike ja armas, ühtki “külalist” polnud. Poiss käputas rõõmsalt terve aja mööda kirikusaali ringi ja ütles aeg-ajalt sõna sekka.

Tänu Kristile on mõned fotojäädvustused ka, panen siia paar mitteametlikumat, need on alati kõige paremad.

Ma olen tegelikult tahtnud juba tükk aega kirjutada usust ja kõigest sellega seonduvast, aga see on nii pikk ja põhjalik ja keeruline teema, et peaks olema aega ja tuju… Mõlemat pole korraga kunagi piisavalt. Aga ühel heal päeval ma kirjutan… Mida ma siis täpselt usun 🙂

Muide, huvitav kokkusattumus – kui kaks aastat tagasi läksime Plika ristimispäeva õhtul Piia poole maale tema kõrgharitust tähistama, siis Poisi ristimine oli päev pärast Piia ja Runni pulmi, mis toimusid sealsamas maal.

Käisin pulmas

04/09/2011 / rõõm, seltsielu / 3 Comments

See oli kahtlemata maailmaägedaim pulm, kus ma käinud olen ja ma olen üsna kindel, et teist sellist niipea ei tule. Olgugi, et mul ei olnud võimalust Daki kombel rihma lõdvaks lasta, sest laps oli kaasas, alkohol pähe ei hakanud (süüdistan liiga maitsvat toitu, mida sai enne jooma hakkamist liiga suurtes kogustes sisse ahmitud) ja me sõitsime väga igaval moel mitmepäevase festivali esimesel õhtul linna tagasi, pidutsesid kõik ülejäänud karvased ja sulelised meie eest kindlasti topelt. Igal juhul oli superäge üle pika aja paljusid toredaid inimesi näha ja no… PULMAD ikkagi. Maailmaparimad pulmad. Väga pruutpaarilikud, viimse detailini läbi mõeldud. Enamik külalisi olid pungised, midrid või lihtsalt karvased ja õhtujuht oli onu Bella 😛

Mul pole ühtki pilti endast ega päevakangelastest, aga nood nauditavad detailid, nendest sai paar klõpsu tehtud küll.

Esiteks pulmakutse ja üks mälestuseks kaasa näpatud tühi pulmaviina pudel. Kuna peo toimumiskohaks oli kodutalu, on pudeli silti andmekaitse eesmärgil veidi redigeeritud.

Isamees, muide, andis meile öömaja. Ainuke uhke kahe märgi omanik.

Ei olnud lihtne pidu, oli festival.

Ja pruutpaari kujuke tordil… Täiesti hindamatu!

Kui ametlikud pulmafotod kunagi avalikkuse ette jõuavad, siis näitan teile kindlasti ägedat pruutpaari ka. Daki juures saab teaserit näha.

Müsteerium lahendatud

01/09/2011 / raamatud, rõõm / 7 Comments

Olen mäletatavasti mitu korda kirjutanud sellest, et olen suur Rex Stouti ja Erle Stanley Gardneri fänn. Minu püsilugejad teavad ka seda, et ma olen üldjuhul äärmiselt põhjalik inimene – naudin detaile, täpselt ülevaadet kõigest, statistikat, korda ja nii edasi.

Eelnevat arvesse võttes ei tohiks tulla väga suure üllatusena, et mul on Rxceli tabelis olemas mõlema kirjaniku bibliograafia (mh, olen seda varem juba maininud ja statistikatki teinud, too dokument läks küll paraku koos kettaga, nii et tegin hiljuti kõik uuesti) – järjestatud kenasti esmakordse ilmumisaasta järgi. Originaalpealkirjade juurde olen kirjutanud kõik eestikeelsed – nii palju, kui neid ilmunud on. Seda siis muudkui täiendan jooksvalt, lisaks on eraldi ära märgitud need raamatud, mida mul endal veel pole.

Noo, aga Rex Stouti puhul on mul juba pikka aega üks pisuke probleem. Nimelt tema raamatul “Juurdlus eksiteel?” puudub ilmumisandmetes ingliskeelne pealkiri. Otsetõlke järgi originaalpealkirjade hulgast midagi sarnast ei leidnud, samuti oli see üks noist vanematest raamatutest, mida mul veel endal olemas pole, seega ei saanud ka kodus lehitseda, et sisu järgi midagi tuvastada.

Lootsin, et ehk saabub selgus siis, kui kõik raamatud on eesti keeles ilmunud ja mu nimekirja jääb vaid üks, millel eestikeelset pealkirja pole – et see siis peabki olema “Juurdlus eksiteel”. Noo, nüüd juhtuski nii, et nimekirja jäi alles vaid üks eestikeelse versioonita raamat – “Trouble in triplicate”. Ja Elmatari kaks viimast Stouti on juba varem eesti keeles ilmunud, seega on kohane oletada, et ring on täis.

Paraku olin juba ette üsna kindel, et see pole sama raamat. Nimelt on Stoutil palju lühijuttude kogumikke, mille tunneb ära selle järgi, et nimes on mingit moodi ära mainitud number kolm – seega on “Trouble in triplicate” üks nendest. Ja ma tean, et “Juurdlus eksiteel” ei ole kohe kindlasti lühijuttude kogumik, vaid üks raamat. Ühesõnaga nullseis.

Täna tuli lõpuks meelde ühele Minu-sarja raamatule järgi minnes ka “Juurdlus eksiteel” kaasa haarata. Edasine oli juba lihtne – ühe tegelaskuju kiire googeldamine andis ingliskeelseks peakirjaks “Please pass the guilt”. Järgmine kiire googeldamine tuvastas, et see raamat on ilmunud ka Öölase sarjas, seal küll nimega “Saatuslik sahtel“.

Detektiiv Tikker lahendas müsteeriumi edukalt 😛

Kusjuures ma ei saa aru, miks Elmatar trükib juba noid raamatuid, mis on korra ilmunud. See on ju iseenesest tänuväärne ettevõtmine, sest kõik nood teiste kirjastuste poolt kunagi välja antud raamatud on ammu läbi müüdud, lisaks meeldib minutaolistele kollektsionääridele nagunii, kui kõik raamatud on ühe kujundusega. Aga loogiline oleks ju kõigepealt tõlkida ikka neid, mida eesti keeles veel üldse pole! Ehk siis see üks õnnetu Stout ja peaaegu 30 Gardnerit. Ja alles SIIS kõik nood ülejäänud.

Ma kirjutasin seda neile ka. Näis, mis vastavad.

—

Muide, äärmiselt huvitav on see, kui erinevalt ühte teksti tõlkida saab. Toon näiteks tolle raamatu esimesed lõigud.

Esmalt 1995 ilmunud raamatu variant, tõlkijaks Toomas Huik:

Nero Wolfe urises – vaikselt, maa-aluse kõminaga, mida õieti polekski pidanud kuulma -, piidles korraks mind, vaatas siis uuesti doktor Vollmerit, kes istus punases nahktugitoolis tema kirjutuslaua ees.

Probleem polnudki niipalju selles, et talt midagi paluti. Mehega, kes võinuks mis tahes palve Nero Wolfe’ist hoolimatumalt tagasi lükata, polnud ma veel tuttavaks saanud. Piinlik oli, et selle palve esitas doktor Vollmer, kelle korter ja vastuvõturuumid asusid meist paari maja võrra eemal; sest kui oleks kokku loetud teineteisele osutatud sõbrateened, jäänuks seis võrdlemisi ebamääraseks. Tõenäoliselt ei näinud Wolfe võimalust siit puhtalt välja tulla. Seetõttu ta uriseski.

Ja nüüd samad lõigud 2006 ilmunud variandist, tõlkijaks Liina Tordik:

Ta uratas – see on niisugune nõrk põgus kurgukõmin, mida ei peagi kuulda olema -, keeras siis veidi pead, et heita kiire pilk minu poole, ja pöördus taas dr Vollmeri poole, kes istus punases nahktugitoolis tema laua otsa juures.

Asi polnud ainult selles, et temalt paluti üht teenet. Isegi kui ongi olemas mõni inimene, kes oskaks ladusamalt kui Nero Wolfe mingi teene osutamisest keelduda, siis mina teda igatahes küll kohanud ei ole. Häda oli hoopis selles, et palve esitas just nimelt dr Vollmer, kelle elamine ja vastuvõturuum asusid kõigest mõni maja meist edasi, ja teeneteskoor tema ja meie vahel oli peaaegu viigis. Nii polnud Wolfe’il ilmselt pääsu ja selles ka see uratus.

Noo, kumb tõlge teie meelest parem on? Täpsust on originaali nägemata raske hinnata, aga minule meeldib vist esimene isegi suti rohkem.

Äh, sellepärast mulle meeldibki raamatuid originaalkeeles lugeda. Aga tol ajal, kui ma neid autoreid koguma hakkasin, ei osanud ma sellest veel unistadagi…

Tuhat mõnusat pisiasja

27/08/2011 / igapäevaelu, rõõm / 7 Comments

Eelmise postituse jätkuks tundub igati kohane üks olude kirjeldus. Kui mul on hea tuju, siis otsin hasartselt kõigest midagi rõõmustamisväärset – ka noist asjust, mis on esmapilgul pigem negatiivse alatooniga. Kes Pollyannat lugenud on, neile tuleb selles ehk miskit tuttavat ette 😉

Abikaasa läks eile õhtul Tartusse poissmeesteõhtule. Esimene mõte: krt. Kahekesi on lastega ju ikka mugavam kui üksi. Aga tegelikult oli hoopis palju asju, mille üle rõõmustada. Näiteks selle üle, et me jõudsime eilse päeva jooksul mitu asja korda ajada – lampe osta jms. Selle üle, et Abikaasa tegi enne ära minekut ülimaitsvaid kotlette ja küüslaugukastet. Et tema perekond oli õhtul siin ja aitas õunu korjata – nii et lapsed mängisid tükk aega kõik õues ja minul oli hooleta. Kui pidin hiljem Poissi magama panema, siis Plika mängis teistega edasi ja polnud seda ohtugi, et ta tuleks ukse taha kõõluma ja segama, nagu ta seda vahel teeb.

Rõõmustasin selle üle, et ma sain õhtuks kogu elamise korda sättida – mida ma sain nii rahulikult teha jällegi vaid tänu sellele, et lapsed väljas mängisid. Et meil oli Plikaga ülimalt mõnus ja rahulik õhtu – kui külalised enne üheksat ära läksid, istusime koos elutoas – mina tegin arvutis oma asju, Plika istus mu kõrval ja joonistas, mina siis sekka muudkui kiitsin ja küsisin, mis pildil on, kirjutasin valmis piltide taha kuupäevi jne.

Rõõmustasin selle üle, et Plika magama panek läks ladusalt – pidin teda küll mitu korda väga konkreetselt suunama, sest ta muudkui tahtis veel joonistada ja raamatut vaadata, aga kuulas siiski sõna.

Rõõmustasin oma magavate laste, korras kodu ja vaba õhtu üle – selle üle, et sain süüa präänikuid ja lugeda head raamatut.

Poiss ärkas öösel nelja paiku, mida ta tavaliselt ei tee. Mina aga ikka rõõmustasin – selle üle, et ma tema nuttu kohe kuulsin, et mul polnud tänu normaalsel ajal magama minekule sugugi raske tõusta, teise tuppa minna ja talle tissi anda, selle üle, et Plika ärkas oma suurema hädaga täpselt samal ajal ja käis poti peal – kaks kärbest ühe hoobiga. Rõõmustasin ka selle üle, et mõlemad lapsed jäid pärast oma murede lahenemist kohe jälle magama.

Rõõmustasin sellepärast, et Poiss ärkas hommikul alles peale seitset ja mitte nutuga, vaid rõõmsalt – täpselt nii, nagu pärast öiseid ärkamisi tavaliselt olnud on, sain hommikutissi ära jätta (no mul on reegel, et 2x ööpäevas, seda ma naljalt ei murra). Rõõmustasin sellepärast, et kodu oli korras, päike paistis ja ma polnud unine.

Rõõmustasin sellepärast, et reeglina hea isuga Poiss, kes viimased kaks hommikut oma pudrust miskipärast pool alles jätnud on, tegi täna hommikul jälle puhta töö – sõi lisaks pudrule ka ühe õuna.

Rõõmustasin sellepärast, et Plika ärkas heas tujus ja pani ennast minu juhendamisel täitsa ise riidesse, kuni mina Poissi toitsin.

Rõõmustasin selle üle, et lapsed hiljem kenasti koos mängisid. Ja kui ma nad kahekesi liivakasti saatsin ja endale kohvivett keema panema läksin, siis tegin kohe väikese rõõmuhüppe, sest pole midagi paremat, kui rahulik hommikukohv ja maitsvad võileivad arvuti või raamatu taga – seda ma siin praegu naudingi.

Nii palju rõõmu ainult ühest õhtust ja hommikust. Tehke järele!

Miks ma kirjutan palju ja lihtsatest asjadest

27/08/2011 / blogimine, igapäevaelu, rõõm / 7 Comments

Minu blogi ei vasta just kõigile neile reeglitele, mida igasugustest “kuidas kirjutada head blogi” artiklitest leida võib. Ma pole küll ka kunagi selle mõttega kirjutanud. Ma olen teadlikult kirjutanud sellest, mis mulle hetkel oluline on – et ikka eelkõige endale ja seejärel kõigile teistele, keda see võiks huvitada.

Viimasel ajal olen palju mõelnud, kas peaks tagasi tõmbuma. Ennast rohkem kontrollima, keda need igapäevased jutukesed ikka huvitavad. Eks kaasa aitab ka see, kuidas nii mitmedki teised blogijad, keda loen ja hindan, mõnitavad teatud blogisid… Milliste alla mina küll kindlasti ei kuulu, aga teatud teemade tõttu kohati veidi sarnanen.

Seda mulle just ette heita ei saa, et ma kirjutaks AINULT sellest, mis ma hommikuks sõin või mis ma täna tegin. Ometi kirjutan muuhulgas tihti ka taolistest asjadest. Ma kirjutan, noh, kõigest. Nii igapäevastest kui erilistest, nii vähetähtsatest kui ka väga olulistest asjadest.

Minu jaoks on nii iseenesestmõistetav see, et igaüks teeb seda, mida ise soovib, kirjutab nii, nagu endale meeldib. Ma võin küll vahel naiivsete blogide peale kulmu kergitada või mõelda mõndade teiste asjade puhul, et MINA küll nii ei teeks… Aga see pole minu elu, ma ei viitsi teisi kritiseerida – pole ju absoluutselt minu asi.

Aga me kõik, kes me avalikult kirjutame, peame paraku arvestama sellega, et neid teiste elu kritiseerijaid leidub küllaga – alati võib teise kirjutatut mõnitada või maha teha väitega, “kuni sa avalikult kirjutad, pead selleks valmis olema”. Ja noh, mina isiklikult olen ka. Ja ehkki ma ise teisi avalikult ei kritiseeri, ammugi nende kommentaarides ei lahmi, olen ju siiski korduvalt mõnuga itsitanud, kui mõni mu blogrolli kirjutajatest leiab kuskilt jälle mõne eriti naiivse üllitise.

Aga kuhu ma jõuda tahtsingi… Selleni, et ma sain täna hommikul endale teadvustatud, miks ma kirjutan nii palju, kohati nii vähetähtsatest ja paljusid mitte huvitavatest asjadest. Ma olen ammu aru saanud, kui oluline on elada hetkes. Olla õnnelik just selsamal momendil, mis parasjagu aset leiab. See ei õnnestu mul kaugeltki alati, aga ma muudkui harjutan. Harjutan rõõmustamist väikeste asjade üle. Ja see tuleb mul järjest paremini välja. Ja mulle meeldib oma rõõmu teistega jagada, sest jagatud rõõm on minu jaoks topeltrõõm. Nii ma siis kirjutangi üsna tihti sellest, kui mõnus oli hommikul kohvi ja võileibadega arvuti taga istuda, kui rõõmsaks teeb mind see, et lapsed kahekesi õues mängivad, kui hästi Poiss magab ja sööb… Kirjutan tihti, sest need asjad rõõmustavad mind iga päev.

Iga päev on selliseid hetki, kus ma lihtsalt õhkan suurest rõõmust ja mõtlen, et elu on nii ilus. Jah, on ka neid hetki, kus ma kogu maailma peale tige olen ja kõigi suunas tuld purskan… Aga sellest ma eriti kirjutada ei taha – vähemalt mitte igapäevases ja väheolulises mõttes. Sest ma üritan neist vihapursetest vabaneda, üritan neid väheolulisemaks teha. Ma usun kogu südamest positiivsesse mõtlemisse – mida õnnelikum ma ise olen, seda paremini läheb mu elu ja seda rõõmsamad on inimesed mu ümber. Seda paremini käituvad mu lapsed, seda rahulolevam on mu mees… Ja nii edasi.

Ma tean, et minu lugejate hulgas on päris mitmeid selliseid, kellele meeldibki lugeda igapäevaelu pisiasjadest. Tean, et on palju ka neid, kes jätavad väheolulised teemad vahele ja loevad ainult huvitavamat. Ja ma tõesti loodan, et neid, kes salaja pihku itsitavad ja mõnitavad, mis mõttetu tšikk siin iga päev oma mõttetusi kribab… Et nemad on pigem suures vähemuses. Et need mõtted ei jõua kunagi minuni ja ehk mõjub minu positiivsus märkamatult neilegi nii, et ühel päeval hakkavad nad mõnitamise asemel rohkem oma elu pisiasju nautima.

Samas eks vahel satub siia ikka igasugu lahmijaid ka. Nemad on jällegi hea õppetund – kuidas ennast idiootidest mitte häirida lasta. Mul üle poole ajast õnnestub see nii hästi, et ma kohe tõesti ei reageerigi peale kulmu kergitamise kuidagi. Kui mul mõnkord muude asjade pärast nagunii kehvemat sorti tuju on, siis poevad nõmedad kommentaarid rohkem naha vahele, siis pole neid nii kerge ignoreerida… Ja vahel, kui ma olen parasjagu millegi peale täitsa kuri, siis mölisen vastu kah. Vahel peab ju oma keelt teritama.

Aga üldiselt meeldib mulle olla positiivne ja teiste vastu hea. Sest mulle meeldib, kui teised on positiivsed ja minuga head. Enamasti on ka. Maailm pole mu meelest sugugi hukas, vaid üks üsna mõnus paik. Õigemini – maailmas on kahtlemata palju jama, aga OMA maailma saame me ainult ise enda jaoks mõnusaks teha. Sellega ma siin igapäevaselt tegelengi.

Vähe ja ainult olulistest asjadest kirjutamine jäägu teiste jaoks. Minu nišš on igapäevane positiivsus.