rõõm – Page 278 – Tikri blogi

Plika joonistab

26/08/2011 / plika, rõõm / 7 Comments

Tähendab, kuni tänaseni ei joonistanud Plika mu meelest praktiliselt üldse. Kui talle pliiats ja paber kätte anda, siis vedas paar kriipsu või midagi ringi taolist ja see oli kõik. Talle meeldis rohkem ette öelda, mida joonistada tuleb, et teised siis seda teeks.

Aga täna külas käies hakkas Plika järsku päriselt joonistama. Tegi kõigepealt ringi ja siis seletas: nüüd silmad ja silmaaugud… Suu, käed, jalad, juuksed… Osadel piltidel ka nina ja isegi kulmud. Käed-jalad muidugi joonistas pea külge. No hämmastav igatahes, ma ei saa aru, kust see oskus järsku tuli. Teiste jälgimisest? Ema ütles, et tema on Plikaga palju niiviisi joonistanud, aga siis ikkagi ema joonistas ja Plika rohkem vaatas pealt. Teine variant, et äkki pühapäeval, kui Plika Abikaasaga seal sugulase pool käis, siis mõni vanematest lastest õpetas teda – nad olevat vahepeal omaette toas olnud ja muuhulgas ka joonistanud. Tuleb küsida, me vist pidime sinna homme sauna minema.

Oma lapse esimeste joonistustega on ka täpselt selline suhe, et kuni seda ise läbi elanud pole, seni ei oska neid “pilte” kuidagi hinnata. Ausalt, isegi mind, kes ma oskasin neid oodata, jätsid teiste samaealiste kriipseldused pigem külmaks. Aga nüüd, nähes pealt seda, kuidas Plika joonistab ja ise seletab, mida teeb – täiesti võrratu. Nii äge on oma lapse arengut jälgida.

Huvitav tähelepanek oli see, et ta joonistas inimesi nö pea alaspidi. Vedas ringi ära, siis tegi allapoole silmad, täitsa alla juuksed, üles jalad jne. Väga jabur, ma pole kunagi varem näinud, et keegi nii joonistaks.

Niisiis Plika esimesed “päris” joonistused, mõlemad on perepildid:

Õhtul kodus, kui Poiss juba magas, andsin Plikale kätte paki rasvakriite. Seni olid tal ainult pliiatsid, sest need määrivad kõige vähem, aga kriidid olid ammu kingitud ja kuna polnud ohtu, et Poiss need endale suhu topiks, siis arvasin, et Plikale võiks need rohkem meeldida (külas olid vildikad, mis tekitasid muidugi kõige suuremat vaimustust – on aeg oma majapidamisse ka muretseda, aga ikka need, mis veega maha pestavad, Loodusperes vist müüdi, kui õigesti mäletan). Joonistas kohe kaheksa pilti. Ma igaühe puhul küsisin, mis seal peal on. Kõige vaimukam vastus oli: veel üks emme ja naljakas onu ja issi ka.

Väga lahe igatahes. Ma juba ammu ootasin, millal ta joonistama hakkab, joonistavad lapsed on lahedad (eriti muidugi siis, kui nad seda vaikselt omaette teevad :P)

Suvine augustilõpp

26/08/2011 / aed, igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Kaks aastat tagasi oli Kessu sünnipäevakaardi vahel peidus pakk päevalilleseemneid. Nüüd oli lõpuks mahti külvata. Päris muljetavaldav!

Täna hommikul:

Külalised on topeltrõõm

25/08/2011 / igapäevaelu, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Kui Pips üleeile küsis, kas nad võivad täna külla tulla, siis ma olin otse loomulikult rõõmuga nõus. Polnud mitu kuud näinud, remondiga oli vaja uhkeldada ja nii edasi.

Külaliste puhul on alati nii, et esiteks on rõõm lihtsalt nägemisest ja suhtlemisest, teiseks käib minu puhul sellega alati kaasas sama suur rõõm motivatsioonist kodu korralikult ära koristada. Vahel ma olen nii usin, et jõuan kogu aeg kõik korras hoida, alati aga mitte. Praegu oli täpselt selline seis, et ma muudkui üritasin koristada ja mingil määral õnnestus ka, aga mitte nii põhjalikult, kui oleks tahtnud. Nüüd oli siis põhjust ja viitsimist kogu elamine tolmuimejaga üle tõmmata, vannituba küürida, elutoa valget põrandat lapikesega hõõruda ja nii edasi.

Toad näitasin korra alguses ette küll, aga ilm oli nii ilus, et olnuks patt mitte õues olla. Nii me siis sättisimegi laua ja toolid tulevasele terrassile ning ülejäänud pool päeva sai tegeldud alkoholi tarbimisega (saan ju nüüd jälle üsna vabalt juua, ainult hommikune ja õhtune tissikord on alles), õgardluse ja jutustamisega.

Kuna Plika jättis lõunaune vahele, panime ta õhtul juba enne Poissi magama. külalised hakkasid samal ajal Tallinna poole sõitma, jõudsin nõud kohe ära pesta, Poisi panime ka magama, Abikaasa läks nüüd sauna ja minul on imeline vaba õhtu. Ma ei mäleta, millal lapsed viimati mõlemad pool üheksa magasid.

Sain eile oma UK-st tellitud raamatud kätte ja lugesin ühest pool läbi, lähengi nüüd edasi lugema. Õndsus!

Ilus elu

22/08/2011 / aed, igapäevaelu, kodumajandus, kõrvarõngad, plika, poiss, rõõm, väikelapse uni / 3 Comments

Poiss oli eile väikese palaviku tõttu tavalisest virilam ja sülekam. Õhtul sai ta veidi enne kaheksat magama pandud, hommikul ärkas 5.20, aga jäi pärast tissi meie voodisse edasi magama ja ärkas… Kell üheksa!!! Siis oli rõõmus lalin, mängis tükk aega magamistoas ja veerand tundi hiljem ärganud õega, sõi kohutava hunniku kaerahelbeputru ja pärast seda, kui ma paar väiksemat kisa ära lahendasin, mängisid nad Plikaga kahekesi pikalt ja vaikselt oma toas, nii et mina sain rahus kohvi juua ja hommikust süüa.

Nüüd panin nad riidesse ja saatsin õue, jälle rahu majas 😀

Abikaasa käis eile sugulasel külas – tollel, kes on puusepp, laenas talle järelkäru, käis kaasas mängumajakest toomas, aitas selle kokku panna… Seekord aitas öökapid kokku panna, need jupid on poolteist kuud oma aega oodanud. Täitsa mõnusad said, mis siis, et jupid olid veidi erinevad ja sahtlid ka. Üldmulje on kena.

Riiuli ja peegli saime magamistoa seinale, mu kõrvarõngad ka… Ja külaliste nagi kööki. Ja Plika nagi vannituppa. Asjad edenesid vahelduseks jälle mõnuga.

Pilti teen kunagi hiljem, sest magamistoast on endiselt lamp puudu ja mõni detail tahab veel sättimist. Sain riiulile juba küünlaid sättida ja oma ehteid laiali laotada, mõnus. No hea küll, kõrvarõngastest ma enne ühe pildi tegin, seda võin näidata – peaks vist juurde ostma, ruumi on liiga palju üle 😀 Ma võiks nad rohkem laiali ka sättida või sinna veel midagi muud riputada, eks näis.

Hüpates tagasi alguses maininud uneteema juurde, siis Poisi ärkamised normaliseeruvad järjekindlalt. Tissi saab ta nüüd ainult õhtul ja hommikul, kui vanasti jäi ta alati üles, siis viimasel ajal on hakanud edasi magama, nii nagu Plikagi seda omal ajal tegi. Tohutult mõnus on, kui ei pea ärkama mitte 5-6, vaid 7-9 vahel! Päevaunedega käib endiselt hull eksperimenteerimine – kord tahab magada juba kell 9 hommikul, teinekord venitab 13-14ni välja. Kui need 8-9 vahel ärkamised nüüd nii jääkski, siis oleks kõik superluks ja võiks hakata lapsi ühel ajal magama panema. Plikal ongi aeg jälle suviselt režiimilt sügisesele kolida, hämaraks läheb ka juba varem. Ainult sellepärast olen natuke mures, mis pärast kella keeramist saab. Ehk peaks praegu üritama 9-21 ja 14-16 graafikut juurutada, et see siis oktoobris sujuvalt 8-20 ja 13-15 muutuks… Eks lõppude lõpuks panevad lapsed ikka ise paika.

Ühtlasi jõudis mulle lõpuks kohale, et ma ei pea enam imetamisrinnahoidjat kandma. Vau! Viimased pool aastat olen vaheldumisi kandnud valget ja beeži ühesuguse lõikega nunnut pitsist rinnahoidjat – need olid ainsad, mis suuruse poolest sobisid. Aga teate, vaheldust on vaja, kohe naisem tunne on. Peab minema rinnahoidjavarusid täiendama 😛 Ok, sellega ma parem veel natuke ootan, suurus võib veel veidi muutuda…

Mõned pildid leidsin ka.

Haige laps jäi tuppa magama – küll ainult veerandtunniks, misjärel ma kogemata köögis telefoniga rääkides ta üles ajasin ja hiljem pidin ikka kärru panema…

Saime liivakasti ka lõpuni ära värvitud, nüüd näeb üsna kena välja. Teine kiht tuleks veel peale tõmmata, sai selle jaoks isegi Pinotexi juurde ostetud – eks näis, millal selleni jõuame. Kõigepealt tuleb korralik redel/trepp valmis meisterdada – selline, millest Poiss ka ronida saaks, praegu on majake ja liumägi puhtalt Plika lõbu. Meil on enamik vajalikke juppe vist isegi olemas, Abikaasa vaatas netist pilte ja õpetusi, ainult paari prussi on juurde vaja, kinnitused ka ja… No ma loodan, et saame ikka lähema kuu jooksul tehtud!

Kooliaega meenutades

21/08/2011 / õppimine/intelligentsus, rõõm / 5 Comments

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah 🙂

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.