rõõm

Värviline rõõm

Kirjutan vahelduseks maisematest asjadest, mis ka suurt rõõmu valmistada võivad – täna oli perekondlik shoppamispäev. Mis reaalis tähendas seda, et kõigepealt käisime Primarkis ja TK Maxxis Abikaasa asju ostmas, siis käisin mina natuke üksi ringi, kuni Abikaasa magava Plikaga kohvikus istus, mitte midagi küll ära ei ostnud, ainult seitset Mothercare’i ja H&Mi imetamisrinnahoidjat proovisin (ilusad olid, aga ükski ei istunud), siis käisime hiinakas buffet-lõunal (jook + nii palju, kui süüa jõuad £5.50 nägu, njämm) ning lõpuks Primarkis Plikale riideid ostmas. Ega ma endale ei üritanudki suurt midagi leida, paneks sellega ainult Abikaasa närve proovile – küll jõuab Marise ja Krissuga shopata, naiste värk.

Abikaasa riideid ma enamasti pildistada ei viitsi, kui just midagi überägedat pole, aga Plikale soetatu üle tundsin küll siirast rõõmu, mida tahaks teiega jagada. £20.50/370 kr eest saime talle teksad, pikad ja lühikesed suvised püksid, seeliku, kaks lühikeste käistega pluusi… Lisaks veel täiesti plaaniväliselt kuus väiksemas suuruses lühikeste käistega värvilist bodyt – no need olid nii nunnud ja odavad, ei saanud kuidagi ostmata jätta. Otsest vajadust ju polnud, samas olemasolevatest 0-3 kuud lühikeste käistega bodydest on neljast kolm pigem plikalikud (rohkema või vähema roosaga) ning 6-9 kuud bodysid ongi vist ainult üks… Seega kõhuelanikule kuluvad ära küll 🙂 Roosa body jääb ilmselt väikest õde ootama, küll too kunagi ikka tuleb 😛 Või siis ehk mõnele tulevasele titale kingiks, näis.

Teksad maksid £5/90 kr, kollased püksid £4/72 kr, väikesed bodyd £2/36 kr kahene komplekt, lühikeste käistega särgid £2/36 kr kahene komplekt, lühikesed püksid £2/36 kr ja seelik £1.50/27 kr (seeliku all on muide veel samast riidest lühikesed püksid, nö ühes tükis – väga praktiline, ei pea mähet välgutama). Kui nüüd ühe ilusa mütsi ja mõned 22-23 suuruses lahtised kingad leiaks (21 suurusest on Plika kohe-kohe välja kasvamas), siis vist ongi suvegarderoob olemas.

CIMG0259

CIMG0273

CIMG0253

Primarki koduosakonnast leidsin kaks mõnusalt suurt ja pehmet käterätti (£2/36 kr tk) ning 133×150 cm piknikulina (£5/90 kr) – see oli nii mõnusalt värviline (mulle laimiroheline ja türkiis mõlemad väga meeldivad) ja  praktiline, alt kilega ja saab ilusti väikseks kokku pakkida.

CIMG0284

Oo, ja veel üks väga praktiline emotsiooniost – käsipagasi mõõtudes kohver (£30/540 kr). Jalutasin lihtsalt TK maxxis mööda ja sattusin pisikestest nunnudest kohvritest vaimustusse. Alguses vaatasime üht veidi odavamat punasekirjut, aga sellel olid kehvad rattad ning lõpuks hakkas väljavalitu rohkemgi meeldima – must on praktiline, ei määrdu, muster annab omapära ja nunnufaktori. Mõnusalt tugev, ei lagune paari korraga laiali, rattad on ka kindlalt kinnitatud ja kummist… Me ju lendame iga aasta reeglina vähemalt kaks korda, seni oli meil käsipagasiks Abikaasa seljakott ja minu spordikott, nüüdsest on palju mugavam ja mahub rohkem.

CIMG0290

Lisaks sai meie Tähtvere kodu noorima elaniku garderoobile tema emme palvel kõvasti täiendust ostetud. Päris kõike küll ei leidnud, aga nagu alguses mainitud, saab kindlasti veel rohkem kui korra shopatud, sealhulgas vajadusel kõike tagasi viia või ümber vahetada…

Jaa, mulle meeldivad ilusad asjad. Eriti siis, kui need nii soodsad on 😛

Tudu

Aeg-ajalt magama minnes Plikat kontrollides on ta lihtsalt nii nunnu, et ei saa pildistamata jätta. Ei tea, millal ma küll lõplikult tüdinen 😛

CIMG0246

Kuidas ma sain unustada??

Mina, kes ma nii hoolsalt kõigil uutel ilmakodanikel silma peal hoian, suutsin täiesti ära unustada, et ühel meie Londoni tuttaval on ka tähtaeg lähedal. Just nägin Orkutis pilte imearmsast poisipõnnist. Oeh… Elu on ikka ime 🙂

Nii jabur on meenutada, et veel veidi üle kahe aasta tagasi olin täielik lastevastane ja -vihkaja (sain oma rasedusest teada märtsis 2008), kellele sihuke asi absoluutselt korda ei läinud. Nii kiiresti võib nii palju muutuda! Ja ikka paremuse suunas!

Ühest küljest on tõsi, et väikeste lastega kahaneb maailm mõneks ajaks väga väikeseks ja üksluiseks, aga laiemas plaanis avardab emadus ikka nii tohutult silmaringi. Kõik need asjad, mida varem ei teadnud, mida varem ei saanudki kuidagi mõista…. Olen nüüd nii palju targem ja tolerantsem 🙂

Õekese põnnist sain täna emalt nii palju teada, et sündis eile veidi enne kella nelja päeval, oli 50 cm pikk nagu Plikagi omal ajal ning kaalus pool kilo rohkem – poiste värk, teadagi. Kuulu järgi saavat nad täna õhtul koju, siis ehk õnnestub MSNis pihta saada ja pilte norida. Ei jõua ära oodata! Sellistel puhkudel on ikka jube ikaldus, kui sõnumid läbi ei lähe, ei söanda kuidagi vastsündinuga haiglas olevaid inimesi ettehoiatamata telefonikõnedega tülitada. Mis muud, kui kasvatan oma olematuid kannatlikkuse geene 😛

Vahelduseks jälle usin ja hea

Võtsin täna nõuks olla parem, kui olin eile – ehk töötada nende koduse elu külgede kallal, millega ma rahul pole. Täpsemalt – mitte mingil juhul Plika peale karjuda (ma küll kõigest väest üritan ennast tagasi hoida, aga vahel, kui ta toiduga plätserdab või absoluutselt ei ütlemisele ei reageeri, tõstan tahtmatult häält), võimalikult vähe üldse närvi minna ja isegi kui lähen, selle juures rahulikuks jääda… Ning teadlikult vähem aega arvutis ning rohkem lapsega veeta. Et siis sel ajal, kui ma tõesti arvutis istun ja midagi vajalikku/huvitavat teen, võiksin talle süümepiinadeta öelda, et mine mängi praegu omaette, emmel on tegemist.

Kõik õnnestus suurepäraselt. Ei karjunud kordagi. Läksin närvi minimaalselt ja suutsin Plikale alati rahulikult ära seletada, miks nii ei tohi, ning ta õigemale teele suunata. Istusin arvutis hommikul pool tundi, õhtupoolikul tunni ja pärast Abikaasa koju tulekut rohkem. Olime Plikaga hommikupoolikul õues tavalise tunni asemel peaaegu kaks, lisaks käis Abikaasa temaga pärast tööd tunnikeseks mänguväljakul, mina koorisin ja tükeldasin samal ajal kodus supimaterjali. Plika lõunaune ajal õmblesin kinni augu Abikaasa jopes, oma jope voodris ja Abikaasa õe poisilt laenatud papude lahtihargnenud krõpsu ning pesin masinatäie pesu.

Sorteerisin Plika riideid ning mõtlesin välja süsteemi, kuidas nende suurustest võimalikult täpne ülevaade saada. Jõudsin kõik riided, mis tal sahtlis olid (ehk need, mis praegu aktiivses kasutuses) süsteemi järgi ära pildistada ja mõõta. Nüüd õhtul, pärast Plika magamaminekut, olen tegelenud kohvritäie riiete pildistamisega – nood on Plikale kas juba väiksed või veel suured. Nüüd on vaja veel mõõdud ja suurused fotode failinimeks kirjutada, siis ongi kõik valmis ja peaks olema tunduvalt kergem aru saada, kas mul on mõtet/vajadust Londonist uue ilmakodaniku jaoks enne Eestisse tagasi kolimist veel miskiseid riideid varuda.

Ühesõnaga… Rahul olen endaga 😛 Ja üritan homme samas vaimus jätkata.

Lõpuks ometi!!!

Õekese tähtaeg oli juba nädal tagasi, sai siin küüsi näritud… Ema käest kuulsin eile, et hommikul olevat valud hakanud, õhtul, et on haiglas… Aga ma ise miskipärast Rootsi sõnumeid saata ei saa no ja helistada, et küsida, kas sünnitad juba, oleks eriti idiootne… Nii ma siis ootasin, millal kuskilt uudiseid tuleb.

Nojaa, mõõte ega kellaaega ega midagi taolist muidugi ikka ei tea, aga ema sai oma sõnumitega pommitamisele lõpuks vastuse, et on sündinud. Ootame siis nüüd kannatamatult täpsemaid uudiseid. Üritasin jälle sõnumit saata, otse loomulikult ei läinud kohale… Aargh.

Nii et ma olen nüüd kolmekordne tädi 🙂 Järgmist pampu on oodata juuli alguses, siis saab Abikaasa kolmekordseks onuks 😛 Ja siis juba… Siis tuleb ise sünnitama minna 😀

Scroll to Top