rõõm – Page 41 – Tikri blogi

Mida sina vanaduseks plaanid?

20/01/2021 / eluplaan, raamatud, rõõm / 6 Comments

Mäletan väga ähmaselt, kuidas mind kunagi kahekümnendate esimeses pooles panka nõustamisele kutsuti. Ma viisakalt läksin kohale ja lasin endale miskise kolmanda samba pähe määrida. Tegin sinna mõned kuud sissemakseid, siis otsustasin Londonisse kolida. Kuna ma TEGELIKULT selle samba toimimisest eriti miskit aru ei saanud ja vist arvasin, et sinna peab tingimata igakuiseid regulaarseid sissemakseid tegema, siis panin lihtsalt kinni ja võtsin raha välja. Või vähemalt selline mälestus on.

No aga päriselt, kes mõtleb 22-aastaselt pensionile? Minu ajal küll keegi ei mõelnud. Nii et pankuritel oli suht lihtne viisakatele noortele oma tooteid pähe määrida. Tänapäeval on teadlikkus ja võimalused muidugi hoopis teised kui toona. Mina kavatsen küll lastega rääkida investeerimisest, finantsvabadusest ja kõigest muust – niipea, kui neil vanust pisut rohkem ja huvi kuulata. Tahan anda neile võimalikult igakülgsed finantsteadmised, et nemad saaks teha mõistlikumaid otsuseid, kui mina omal ajal. Mitte et ma oleks otseselt mõnd ebamõistlikku otsust teinud 😀 Aga neil on kõik alles ees ja seega tohutult palju rohkem võimalusi oma elu kujundamiseks, kui mul praegusel hetkel – nii põnev!

Kusjuures pean tunnistama, et ka 14 aastat hiljem ei mõelnud ma oma pensionieale sugugi rohkem. Mu ainsad sellega seotud mõtted kuskil aju tagasopis olid, et esiteks on mul selleks ajaks mugav laenuvaba kodu ja teiseks saab minust kindlasti terve ja aktiivne pensionär, kes ei vaja mitte ühtki ravimit, elab surmani kodus ja sureb rahulikult une pealt oma voodis 😀

Aga huvitaval kombel tuleb neid vanemat eluiga puudutavaid teemasid nüüd järsku mitmest väga erinevast kohast.

Kõik algas eelmise aasta lõpus, kus ma senisest erinevalt mõtlesin läbi kogu oma ülejäänud elu plaani 🙂 Ja panin paika, et hakkan lõpuks ometi investeerima. Eesmärk: finantsvabadus. Ja seda loodetavasti juba enne seaduslikku pensioniiga.

Investeerimisega on pool kuud läinud väga hästi 😀 Tegin Tuleva kolmanda samba ja LHV kasvukonto, säästukonto oli juba varasemast olemas. Kõigile kolmele on regulaarsed püsikorraldused. Summad ei ole just suured, aga samas mitte ka kõige pisemad – kuskilt peab alustama, eks. Mikroinvesteerimist ma ei aktiveerinud, sest tunnen, et minu harjumuste juures pole seda vaja – eelistan konkreetselt paika panna, palju investeerin/säästan, vastavad püsikorraldused on sätitud kohe pärast palgapäeva (kasvukontole küll väiksemad ja nädalased) – ülejäänud raha on eelarve alusel mõistlikuks kulutamiseks 🙂

Fondid valis Kaaslane – arvestades tootlust, riske, hajutamist, haldustasusid jne – ta jagab detaile pisut paremini kui mina. Eks saan neid igal ajal ümber muuta, alustuseks hea küll.

Ma ikka siiamaani naeran selle üle, kui uhke tunne oli vaadata pärast kasvukonto tegemist ja esimese nädala ülekannet panga koondväljavõtet. Aktsiafondid 😛 Praeguseks on mul seal 75€ ja realiseerimata kasum 2.02€. Baby steps 😀 Ja olengi investor 😀

Eks vaatame, kuhu ma sellega välja jõuan – kui palju mul on võimalik tulevikus investeeritavaid summasid suurendada. Kõige olulisem oli ikkagi alustamine – ja see samm on nüüd tehtud.

Kristi Saare mainis oma raamatus, kuidas paljudel alustajatel on mure, et pole mõttekaaslaseid ning pere ja sõbrad vaatavad neid kui opakat. Minul on vist olnud õnne – juba Eksabikaasa luges Kyosaki raamatuid, Kaaslane on ligi 10a investeerinud, õeke investeerib, esimese hooga tuleb meelde vähemalt kaks sõpra ja üks kolleeg, kes sellega juba tegelevad (ilmselt on neid tegelikult rohkem), lisaks mitmeid neid, kes pole veel alustanud, aga asja vastu suurt huvi tunnevad. Ja kui ka ise ei investeeri ega otseselt selle vastu huvi ei tunne, siis opakaks ei pea mind küll keegi. Olen väga tänulik, et mu ümber on nii ägedad inimesed!

Teiseks sattus mulle tänu FB lugemise väljakutsele kätte üks fantastiline raamat: “Salapäevik: Hendrik Groen, 83¼ aastat vana”. Tegu on päevikuga, mida kirjutab Hollandi vanadekodu elanik. Oi, see oli NII vahva raamat. Lõbus, kurb, liigutav, ootamatu, inspireeriv. Keha väsimine ja kulumine, põiepidamatus, dementsus, eutanaasia võimalikkus – ei ole (õnneks) teemad, millega pean oma igapäevaelus kokku puutuma. Kõlab ehk masendavalt? Kinnitan, et see raamat oli kõike muud kui masendav. Jah, kurbi asju juhtus, aga minu jaoks oli läbiv siiski huumor, lootus ja sõprus. Ühesõnaga tõeliselt tore.

Ma olen üldse viimasel ajal väga nautinud erinevaid teoseid, kus läbivaks teemaks on põlvkondade vahelised suhted – muidugi kõik Backmani raamatud, Libby Page “Brockwelli ujula”, Beth O’Leary “The Switch”… Andke ainult kätte. “Salapäevik” oli esimene, kus kõik peategelased vanad – täna tõin raamatukogust järje, kus Hendrik on 85-aastane ja kolmas osa on ka juba Hollandis ilmunud, kus ta on 90-aastane. Kui keegi oskab veel mõnd lahedat raamatut soovitada, kus mõni peategelastest on vanemast põlvkonnast – andke tuld.

Viimaseks pakuti meile töökoha poolt hiljuti pensionikoolitust. Ma arvan, et aasta tagasi oleks ma kirjast pilgu üle lasknud ja huvipuuduse tõttu selle tähelepanuta jätnud. Nüüd aga ütlesin rõõmuga “jaa”. Miskit põrutavat ma sealt just teada ei saanud, aga natuke uut infot ikka. Näiteks polnud ma kunagi mõelnud ega uurinud, kuidas täpselt pensioni esimest sammast arvutatakse – seda seletati seal põhjalikult. Oli küll piisavalt keeruline, nii et detailideni meelde ei jäänud (muutujaid oli selleks liiga palju) ja edasi rääkida ei oskaks, aga aimu on rohkem kui enne. Samuti sain pisut rohkem teada teise sambaga seonduvate uute võimaluste kohta. Mul vahepeal oli küll mõte, et äkki peaks sealt raha välja võtma ja ise mujale investeerima, aga selle otsustasin juba aasta alguses ära, et esialgu teise samba kallale ei lähe – nii et hetkel on edasi LHV XL. Pärast eilset koolitust aga täitsa kaalun pensioni investeerimiskonto tegemist ja teise samba raha sinna liigutamist. Aga sellele ma veel mõtlen ja mitte tingimata praegu. Aega on 🙂

Kõige lõbusam uus infokild – et on olemas pensionikalkulaatorid. Linkida ei viitsi – googeldage. Üks on selline üldisem, kus arvutab pensioni sünniaasta, brutopalga ja 3. samba sissemaksete põhjal – teine on eesti.ee sisse logimisega põhjalikum, võtab arvesse reaalset seisu. See teine arvutas mulle tunduvalt kehvemad numbrid 😀 Ütleme nii, et ainult riiklikule pensionile (nö 1. sammas) igatahes lootma jääda ei tasu 😀

Ühesõnaga – mulle tohutult meeldib mu praegune vanus ja eluperiood. On juba parasjagu elukogemust, tänu millele ma tunnen, et olen täitsa asjalik inimene. Empaatiavõime, positiivsus ja muu. Elujärg on ka ajaga paranenud – mõnus kodu, stabiilne sissetulek jne. Suhe, mis toimib ja millesse teadlikult panustan, et see nii ka jääks. Asjalikus vanuses lapsed, mistõttu mul on oma tegemistes rohkem vabadust. Absoluutselt pole tunnet, et hakkaksin vanaks saama – pigem on kogu aeg selline tunne, et mida edasi, seda paremaks elu läheb. Ja vastupidiselt 20-ndate algusele on mul ka reaalne positiivne huvi oma tuleviku ja vanaduspõlve vastu. Ühelt poolt elan hetkes ja naudin elu, teiselt poolt mõtlen aeg-ajalt läbi ka selle, mida tulevikus elult soovin. Mu meelest igati mõistlik tasakaal.

Ega ma ei teagi, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin 🙂 Lihtsalt rõõmustada. Julgustada kõiki investeerimishuvilisi esimese sammu ära tegemist – sest see on tänapäeval tõesti NII lihtne ega vaja alustamiseks ulmesummasid. Soovitada suurepärast raamatut. Julgustada mõtlema ka kaugemale tulevikule.

Nädalavahetus ja seiklused Nubluga

19/01/2021 / elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, raamatud, rõõm / 4 Comments

Kui eelmisel nädalavahetusel ei jõudnud teha kõike, mis plaanis, sest prioriteet oli lugemine, siis sel nädalavahetusel ei jõudnud peaaegu üldse lugeda, sest oli muud tegemist. Ehkki tegelikult nagu otseselt miskit väga ei teinudki 😀 Ja samas jällegi on tunne, et mõnuga sai tegutsetud ja üht-teist ära ka tehtud.

Laupäeval magasin mõnuga välja, panin masinatäie pesu pesema ja nautisin hilist hommikusööki hea raamatuga:

Kuna hirmus külm oli, otsustasin, et kasutan vaba päeva ja toon endale korraliku varu küttematerjali sisse. Meil on ahjupuud, pliidipuud, kahte sorti brikette ja võrkudes mingeid saekaatri jääke, nii et väga mitmekesine. Et elu põnevamaks teha, oli Kaaslane neid ladustanud igale poole vaheldumisi, nii et päris täpselt ei tea, mida, kus ja kui palju on. Minu küsimuse peale, kas ei oleks olnud loogilisem, et iga asi ühte kohta, väitis ta, et nii ei saanud. Ma olen kindel, et tal oli süsteem 😀 Minul on lihtsalt põnevus 😀 Tõele au andes, eks ta mind ikka kaugelt juhendanud on, umbes kust mida leida võiks, aga jah…

Igatahes, eelmise nädala alguses oli selline nurk, kust ma kiiresti põlevat briketti ja ahjupuid jao pärast tuppa viisin:

Nädalavahetusel tassisin selle peaaegu tühjaks:

Eesmärk oli saada ligi aeglaselt põlevale briketile, aga avastasin, et täitsa taga briketi peal oli veel pliidipuid. Ees olid ahjupuud, arvasin, et taga ka. Mul kõik pliidipuud olidki ligipääsetavatest kohtadest otsas – teadsin küll, et kuskil taga veel on, aga millal ma neile ligi saan, polnud aimugi. Nüüd siis nagu maast leitud 😀 Kütsingi viimasel ajal pliiti kindluse mõttes pigem saekaatri jäänuste ja briketiga, sekka siis kokkuhoidlikult mõni “harilik” pliidipuu ka.

Igatahes, vedasin kõik sisse ja sai nii palju:

Selle resti peal olid enne ainult pliidipuud, aga neid oli kolmandik ainult alles, nii et ladusin need pliidi kõrvale nurka (vt eelmist pilti) – siis sain resti pisut seinast eemale nihutada, et sinna ahjupuud ära mahuks. No ja kuna “leidsin” pliidipuid, mis oli vaja ka eest ära saada, siis nüüd on restil mõlemaid 😛

Ja kui ma olin kõik “jäägid” pliidi eest ära kütnud/paigutanud, sai lõpuks umbes selline pilt, nagu olin kujutlenud. Enam-vähem korras, minu standardite järgi 😀

Puudega läks mitu tundi, jõudsin just enne pimedat valmis. Ja siis pidasin Kaaslasega mõnusalt pika videokõne. Ja siis kirjutasin ülejäänud õhtu seda mammutblogipostitust. Sest ega te ometi ei arva, et mul see retseptide läbi vaatamine kiirelt läks? Kaugel sellest… Aga ma naudin põhjalikkust 🙂

Pühapäev algas samamoodi välja magamise, pesu pesema panemise ja hommikusöögi nautimisega, aga puude asemel oli vaja lund rookida. Polnud seda paar päeva teinud ja oli jälle aeg. Müttasin väljas tunnikese vähemalt, sain kenasti tänava puhtaks ja aeda ka korralikumad käigurajad sisse aetud.

Lume rookimisega seoses on mul küsimus terrassiomanikele – kas teie hoiate terrassi talvel lumest puhta? Kaaslane arvab, et ma peaks terve terrassi lumest puhtaks tegema enne nädala teise poole sula, aga ma esiteks ei viitsi ja teiseks on mu meelest lumine terrass ja laud jube nunnud. Mina piirduks käigurajaga. Aga mul pole varem terrassi olnud ja ma ei tea, äkki on tõesti parem puhtana hoida?

Lisaks lume rookimisele tegin kiire tiiru turul ja siis jälle ühe pika videokõne kaaslasega.

Pühapäeva õhtupoolikul SÕITSIN AUTOGA. Näed, selline igapäevane asi on siin koopaelanikuna kodukontoris vegeteerides ka sündmus 😀 Ma varem kirjutasin, kuidas aku ükskord tühjaks sai ja et ma lühikestest sõitudest hoidun. No nüüd oli vaja Plika Hirvelast ära tuua ja see andis kohe pikema sõidu välja. Võtsin siis kohe laialt ette, sõitsin Hirvelasse ringiga, tagasiteel käisin nii Kaubamajaka Rimis kui Maximas – Plika jätsin autosse, mootori tööle, ise käisin kiirelt ära (palju asju polnud vaja). Ja koju jõudes pidin veel kiirelt mõned asjad võtma, et need Eksabikaasa juurde viia, nii et lõppkokkuvõttes töötas auto 1,5h järjest. Ja sai ka Ehitajate teel üksjagu kiiremat sõitu. Loodan, et mu auto aku nüüd rõõmustab 😛 Ja et kui auto nüüd jälle nädal-paar maja ees seisab, kuni seda uuesti vaja läheb, siis läheb käima ka 😀

Pühapäeva õhtu veetsin fotomajanduse seltsis. Lootsin sellega kiiremini valmis saada, et nädalavahetusel ka kõik järjekorras ootavad pildid “ära blogida”, aga läks nii kaua, et blogimiseni ei jõudnudki… Ja lugeda eriti ka ei jõudnud 😀 Aga vähemalt piltidega sain nii palju ühele poole, et kõigil on kuupäevad küljes ja üleliigsed ära kustutatud, seega on need nüüd “blogimisvalmis”. Millal ma selleni jõuan, on iseasi – karta on, et mitte enne järgmist nädalavahetust 😛

Lõpetuseks paar pildikest eilsest ka. Hommikul tegin klõpsu oma kodukontorist:

Ja õhtu oli täielik nautlemine – mina olin diivanil kassi all vangistuses ja lugesin mõnusalt raamatut, Plika küpsetas ning serveeris mulle värskeid vahvleid ja tegi mu palvel teed ka. “Selleks ma su sünnitasingi,” tõdesin rahulolevalt. Hakkab looma 😀

Eilsesse õhtusse mahtus veel ka põnevust, kuna ise kassi all kinni olles palusin Plikal pliidi siiber kinni panna – pärast seda, kui ta oli kinnitanud, et seal midagi enam ei põle, ainult pisut hõõgub. No tuli välja, et hõõgus see aeglaselt põlev brikett – minu viga, et täpsemalt ei küsinud/juhendanud. Ühesõnaga millalgi peale ühteteist tuli vingugaasi häire – selle peale briketi tuvastasingi. Mis seal ikka – tegin siibri lahti, panin ventilatsiooni sisse, avasin akna… Õige pea panin anduri lakke tagasi, rohkem ta seal häiret ei andnud. Varsti helistas aga G4S.

Meil on nimelt siin majas palju igasugu andureid. Allkorrusel on üks kombineeritud suitsu/vingugaasi oma – see tegigi häält. Üleval trepi juures on Nublu ja Plika toas vist üks tavaline suitsuandur ka veel. Nublu häält ei teinud, aga häire andis küll. Ega sellest ju midagi poleks olnud, aga häiresse ta jäigi. Nii sain tunni jooksul kolm G4S kõnet ja pidin lõpuks patarei välja võtmisega restarti tegema, alles siis sai korda. Kogu see jaur muidugi tegi mind pisut murelikuks, nii et võtsin telefoni ööseks erandkorras magamistuppa. Et KUI midagi peaks veel olema, siis ma kuuleks kõnet. Me ju magame üleval ja telefonid on all – ja kui öösel on hääletu häire ja mina vastu ei võta, siis järgmisena helistataks Kaaslasele, mu emale ja Eksabikaasale (ma pole kindel, kas seal on mingi pingerida, aga kui kunagi neid kontakte taheti, siis tundusid loogilise valikuna). Ei tahtnud, et neid keset ööd äratataks, ühesõnaga 😀 Muidugi oli kõik korras ja rohkem kõnesid ei tulnud.

AGA ma ei saa aru, miks Nublu häält ei teinud. Või kas on võimalik, et ma ei kuulnud seda. Mu ainus varasem Nublu-kogemus on eelmises majas pannkooke praadides, suitsuandurina röökis küll mõnuga. Vingugaasiga aga varasemat häirekogemust pole – ja teenindusest öeldi küll, et peaks ka kõva hääl olema. Patarei sai ka just peale jõule välja vahetatud… Täna küsisin selle kohta üle, ootan tehnilise toe vastust. Sest nagu öeldud – me magame, telefonid allkorrusel, nii et enne seda, kui G4S helistab ja uurib, miks häire tuli, tahaks seda häiret päriselt ka kuulda… Nublu röökimine ukse taga ajaks üles küll, aga kui ta ainult punast tuld vilgutab, pole sest mingit kasu… Ja lõppkokkuvõttes võibki juhtuda, et vingugaasi häire peale saavad lõpuks keset ööd kõne mu ema või Eksabikaasa… Kes siis peaks meile kohale sõitma olukorda kontrollima? 😀 Meil pole praegu uksekella ka (kukkus ära, teip ei hoidnud, pole viitsinud tagasi panna) ja kõigil on telefonid all, nii et keset ööd meid üles saada pole just väga lihtne… 😀 Ma ei teagi, kuidas saaks 😀

Ei saa öelda, et elu pole põnev, ühesõnaga 😀

Järgmise nädala menüü ja kokkuvõte retseptisoovitustest

17/01/2021 / kööginurk, nädala menüü, rõõm / 13 Comments

Sel nädalal läks menüü suhtes kõik võrdlemisi plaanipäraselt – ainult neli päeva tegin süüa, siis oli jääke nii palju, et rohkem polnud vaja, seega osad asjad lükkusid lihtsalt uude nädalasse. Kuna mul on vaja homme kindlasti turule minna ja on plaanis ka üle pika aja autoga suuremasse toidupoodi sõita, oligi vaja täna õhtul menüü paika panna. Läks taas kord võrdlemisi kiirelt ja valutult 🙂

(ma nii igaks juhuks mainin ära, et koolisöögid panen kirja võimalikult lühendatud kujul – seal on alati lisaks arvutult köögivilju, aga koduse menüü tegemiseks on mul vaja vaid võrdluseks liha ja lisandit)

	kool	kodu
esmaspäev	kartul, kapsa-hakklihahautis	pad thai
teisipäev	lõhesupp	köögiviljakotletid
kolmapäev	kartul ja kotlet	kalasupp
neljapäev	tatar	chili con carne
reede	rassolnik suitsulihaga	pasta koorekastmega
nädalavahetus		kartuligratään

Kui reedel on liiga palju jääke, siis võib-olla lükkub pasta laupäeva peale – vaatame jooksvalt. Kartuligratään jääb ilmselt pühapäevaks.

Ja kui ma juba täna õhtul toidulainele sattusin, siis vaatasin läbi ja korrastasin esiteks kogu oma retseptikausta bookmarkides (kus vanemad lingid võivad vabalt olla ligi 10a vanad) ning seejärel lugesin korralikult läbi ka kõik teie kommentaarid. Retseptikausta lisandus palju uusi linke ja Excelis on nüüd 24 uut toitu, mida tahaks vähemalt korra proovida – see on ikka täiesti ulmeliselt hea tulemus! 😀 Ma olen suht kindel, et paljude puhul jääbki esimene kord ainsaks, aga sama kindlalt leian sealt ka uusi lemmikuid. Igal juhul, inspiratsiooni küllaga, suur aitäh teile kõigile!

Kui korraks õhtusöögiideede juurest kõrvale liikuda, siis mul on sel aastal plaan igasuguseid valmistoite ja poolfabrikaate maksimaalselt vältida – vaatame, kaua jaksan 🙂 Muuhulgas on näiteks kavatsus teha ise martsipani, sest mulle hullult maitsevad martsipaniga küpsetised ja mul on salvestatud mitu ülimaitsvana tunduvat koogiretsepti, mida tahaks proovida. Milleks osta martsipani, kui saab ise teha – tundub väga lihtne, samuti soodsam ja puhtama koostisega.

Samuti tahan jälle hakata ise majoneesi tegema – seda kulub meil ohtralt, ise tehes saaks parema koostisega ning säästaks raha. Ideeliselt oleks ka maitsvam. Reaalsuses on nii, et kui ma kunagi tegin, jäi maitse õline. Kui toona probleemile lahendust otsisin, leidsin näiteks sellise huvitava arutelu. Ma vispeldada ei viitsi, toona tegin saumikseriga selle retsepti järgi ja sealseid kommentaare lugedes oleks pidanud ju nii küll hästi ära segama, seega ei tea, miks mul õlimaitse oli… Saumikser muidugi läks ka vahepeal katki, aga täitsa mõtlen, et peaks uue soetama, sellega on teatud asju mugavam teha. Ja kui saumikseri majonees mul ikkagi liiga õline jääb, siis plaan B on soetada endale abiline (blender?) sellise vidinaga, mille pilt oli varasemalt lingitud arutelu all. Samuti on mul varasemast salvestatud üks munata majoneesi retsept, mida võiks ka äkki proovida. Samas kui põhjuseks on toodud, et muna kõige kiiremini rikneb, siis ega selle asemele pandud piim suurt kauem vastu ei pea, nii et selles mõttes nagu pole väga vahet… Ja piima mul kodus kunagi pole, vastupidiselt munale 😀

Tuli meelde ka ammune unistus – köögikombaini ost. Toona jäi asi peamiselt rahapuuduse taha – ega ma poleks valida ka osanud, täna korra vaatasin, endiselt võtab silme eest kirjuks. Mõtlen praegu, et KUI ma suudan menüü tegemise lainele jääda, siis aasta lõpus võiksin ennast näiteks premeerida köögikombainiga. No et jõulukingitus iseendale või nii. Aga sinna on veel aega 🙂

Aga hea küll, tagasi õhtusöökide lainele – tegin allpool teie retseptisoovitustest põhjaliku kokkuvõtte omapoolsete kommentaaridega. Vabandan ette, et ei viitsi ühtki linki panna, aga kellele siit miski silma jääb, siis eelmiste toiduteemaliste postituste kommentaaridest võite soovi korral otsida. Kõiki seal ka muidugi ei lingitud, sel puhul tuleb appi sõber Google. Kunagi tulevikus on mul plaan teha ka mõni selline postitus, kus on kõik meie pere lemmiktoidud, siis panen lingid ka.

Alustada mõtlesin aga hoopis nimekirjaga nendest asjadest, mis mulle ei maitse, selle listi põhjal võib paljud asjad mulle lihtsalt soovitamata jätta 😀

ükskõik mis “magus” asi soolases toidus ehk kõrvale jäävad kõik soolaste toitude retseptid, mis sisaldavad nt õuna, virsikut, ananassi, rosinaid, ploome, mis iganes muid puuvilju
magusad köögiviljad soolases toidus, kui magus maitse on tuntavalt tunda – ehk siis porgand, peet, kõrvits, maguskartul ja muud taolised tulevad kõne alla ainult sellistes retseptides ja kogustes, kus ei jää oma magusa maitsega domineerima, lihtsalt ahjus küpsetatuna pigem mitte
mulle ei maitse kookos, nii et absoluutselt kõik kookost sisaldavad retseptid jäävad minust tegemata. Kookospiima saab enamikes retseptides ilmselt asendada toidukoore või hapukoorega – ehkki kookospiimaga suppi ei tundu kumbki sobivat. Või on võimalik, et mõnes kookospiimaga tehtud toidus pole ÜLDSE kookose maitset tunda? Aga hoiatan, et olen väga tundlik 😀 No tõesti mulle ei maitse, eriti mitte soolastes toitudes, mõni magus veel võib kuidagi sobida. Kookospähkel ise mulle muideks maitseb küll 😀
india köök üleüldiselt tundub problemaatiline, sest nagu eelmises punktis mainitud, ei maitse mulle kookos, ei meeldi mulle eriti ka vürtsköömen, kolmandaks on seal tihti vürtsid, mis minu jaoks “magusate” alla kuuluvad ehk kaneel, kardemon ja nelk on imemaitsvad magusates küpsetistes, aga soolase toidu sisse ma neid ei soovi

Kõigepealt kommentaarid nendele soovitatud laste poolt heaks kiidetud toitudele, mis muude kategooriate alla ei sobitu:

makarone hakklihaga ma ükspäev kogemata tegin (oli plaanis punane kaste, aga panin hajameelselt hakkliha praadima ning avastasin siis, et sibul-küüslauk oleks pidanud enne minema) – 20-ndates sõin seda kogu aeg, enam ei meeldi. Kui on lisaks sibul-küüslauk-tomatipasta, siis jah, palun, aitäh 🙂
pasta carbonara oli üks neist toitudest, mis me peres kõigile väga maitseb, aga mille olemasolu oli täiesti ununenud – suur aitäh meenutamise eest, sel nädalal juba tegime ja jääb kindlasti püsimenüüsse
kotletid maitsevad meile küll, aga mul on harjumus teha neid ainult koduste burgerite vahele. Niisama õhtusöögiks kasutan hakkliha pigem arvututes muudes toitudes. Kotlettide miinus on see, et praadimine võtab aega – ja kuna mu eesmärk on liha vähendamine, siis pigem keskendun taimsetele pihvidele.
hakklihakaste maitseb lastele hästi ja kui kuskil pakutakse, võin ise ka vabalt süüa, aga käsi südamel – ma pole elu sees ühtki jahukastet teinud ja ei kavatse ka 😀 Jahuga on mul sarnaselt piimatoodetele selline suhe, et otseselt ei väldi, aga kui on võimalik mitte kasutada, siis ei kasuta, sest miskit kasulikku selles ju pole. Kui järele mõelda, siis ma ei olegi vist terve elu jooksul ühtki sooja kastet teinud – eelistan külmi kastmeid majoneesi või hapukoorega. Või noh, igasugused tomatipastast tehtud pläustid riisi- ja pastatoitudele klassifitseeruvad vist ka sooja kastme alla? Selliseid teen küll 🙂
riis wokiköögiviljade ja munaga on täitsa hea (mul on wokisegu alati mitu pakki sügavkülmas varuks) – kui tegemiseks läheb, siis sellist laadi toitudest on meil menüüs hetkel peamised hiina kana ja pad thai
praekartulit teeme, kui keedukartulit on eelmise päeva toidust üle jäänud – siis praeme sinna sisse suvalist liha, vahel peale muna jne

Kala:

Tuscan salmon kõlab päris ahvatlevalt, kuna lastele küpsetatud lõhe ei meeldi, läks sellesse listi, kus meie lemmikud
paneeritud kala (ehk isetehtud kalapulki) juba tegingi, oli väga hea ja jääb püsimenüüsse
kartuli-kalapirukas läheb kindlasti proovmisele
kala koorekastmes kavatsen samuti kindlasti ära proovida
jacket potatoes (kuidas neid eesti keeles nimetatakse, teab keegi?) on samuti selline toit, mida kõik meelsasti söövad, aga oli kuidagi me menüüst välja ununenud – sai nüüd nimekirja lisatud, teeme kindlasti jälle, me lemmik on tuunikala-majoneesi seguga
tatar tuunikalakonservi ja praetud sibulaga kõlab täitsa maitsvalt, proovin ära

Supid:

kana(-nuudli)supi peaks millalgi ära proovima, sest loogiline oleks, et maitseb – seni olen kana ohtralt muudes toitudes kasutanud, aga supini pole miskipärast jõudnud 😀
tomati-läätsesupi mingit varianti olen kunagi teinud ja võiks midagi taolist küll veel proovida
frikadellisupp pole lastele eriti peale läinud, aga mul on mingi retsept juba salvestatud, mida proovida, teen frikadellid seekord ka ise
klassikaline köögiviljasupp kõlab ka umbes nii, et süüa ju kõlbab, aga meie pere lemmikuks ilmselt ei saaks, pigem katsetan köögivilja püreesuppe – tundub kuidagi, et püreestatuna meeldiks rohkem 😀
kõrvitsa püreesuppi kavatsen ikkagi korra proovida, ehkki kõrvits meil kellelegi ei maitse – aga kinnitatakse ju, et hea supp ei maitse nagu kõrvits 😀
minestrone oli väga tuttav nimi, aga peale selle, et punane supp, ei osanudki rohkem oma peas välja mõelda – googeldasin retsepte, koostisosade poolest tundub meile hästi sobivat, nii et kindlasti proovime
tomatine kikerhernesupp läheb ka millalgi proovimisele, vürtsköömeni küll ilmselt jätan ära
seljanka tegemiseni pole veel jõudnud, aga on endiselt millalgi plaanis
tomati-sibulasupp on meie pere suur lemmik, mida ikka ja jälle teeme, parim mozzarellaga

Salatid

soe pasta-peekoni-paprika-brokolisalat küüslaugu ja veiniäädika-oliiviõli kastmega kõlab täitsa ahvatlevalt, ehkki pastasalati söömise harjumust mul üldse pole – samas võiks ükskord täitsa proovida nädalaseks pastaõhtusöögiks

Taimetoidud

igasuguseid karrisid (nt mainiti läätsekarrit) peaks katsetama
seenekotletid tahaks ära proovida
kikerhernekotletid fetaga tunduvad samuti põnevad
suvikõrvitsalasanje retsepti salvestasin bookmarkidesse, ilmselt katsetan siis, kui hooaeg käes ja kohalikku saab
koorene tatra-seenepada kõlab hästi ja tahaks mingi hetk katsetada, kui lapsi kodus pole – kookospiima asemel siis kas toidukoor või hapukoor, ei teagi, kumb paremini sobiks
kaalikakotletid võiks hooajal ära katsetada
läätse-riisi pikkpoiss tundub ka olevat selline asi, mida võiks proovida
sinepi-lillkapsa-juustuvorm läheb kindlasti proovimisele
juustune makaroni-suvikõrvitsavorm tundub ka päris mõnus, kookospiima võin vast asendada toidukoorega

Võileivakatted

hummuseid olen igasugu erinevaid maitsta saanud, aga pole olnud nii erutavad, et tekiks tahtmine ise katsetada – mul on see siiski plaanis, sest variante on ju igasuguseid ja äkki mõni on selline, mis ka minu püsimenüüsse jääks
oa, herne jm määretega on sama lugu – olen saanud, kõlbavad süüa, pole vaimustust tekitanud, peaks edasi katsetama

Ja need kõik jäävad erinevatel põhjustel mu kodusest menüüst välja:

puuvilja-juustusalat, sest ma ei pane kunagi ühte toitu magusat ja soolast
maguskartuli-porgandisupp, sest sisaldab liiga palju magusaid asju 😀
Mulligatawny supp, sest õuna ma soolases toidus ei armasta ja India vürtsidega eriline sõber pole – põhimõtteliselt võiks need välja jätta ja teha midagi sarnast ülejäänud koostisosadega, aga siis poleks enam see supp nagunii 😀
porgandikotletid mannaga, sest porgand on magus ja mannat mul pole ega kavatse osta – sama mingid Sandra Vungi porgandikotletid mul siiski retseptide listis on ja katsetan kunagi ära, ehkki kahtlustan, et see katsetus jääb ainsaks korraks 😛
forell paprikakastmes, sest täpset retsepti ei tea, postituse põhjal tundus, et pole päris mitu teetassike ja lapsed nagunii punast kala küpsetatult ei söö
borši ma võin küll süüa, kui kuskil pakutakse, aga ma pole suurem peedisõber (magus :D) ja see ei maitse mulle piisavalt, et ise tegema hakata
läätsesupp kookospiimaga kõlab sedamoodi, et seal kookospiima hapukoore ega toidukoorega ei asenda, seega pigem otsin mõne muu läätsesupi retsepti, kus ei ole kookospiima 😀
spagetid krevettide ja tšilliga – kui keegi mulle seda pakuks, ma sööks küll, sest tundub potentsiaalselt põnev. Kuna mulle aga tomat üldiselt küpsetatud kujul ei maitse (armastan kas värskelt salatina või pastana/purustatuna suppides-kastmetes) ja krevetid maitsevad pigem muudes kooslustes, siis katsetama vist ise ei hakka.
pasta tuunikala ja röstitud tomatiga – vt eelmist kommentaari
tapenade – ma isegi ei teadnud, mis see on, pidin googeldama, et kappari-oliivipasta. Mulle üldse ei maitse oliivid – kui need on tükeldatult toidu sees, söön küll ära, sest siis pole maitse nii pealetükkiv, aga terved oliivid tõstan alati Kaaslase taldrikusse ja ise ma oliive toidutegemises ei kasuta. Kapparit olen kindlasti väljas käies söönud, aga isegi mitte ei meenu, mis maitsega. Seega vist pole väga lootust, et tapenade mulle maitseda võiks? Kui kuskil proovida saaks, siis prooviks hea meelega, aga selleks koju kappareid ostma just ei hakka…
hernesupp on sarnaselt boršile selline toit, mida kõik sööme, aga mis ei eruta mind piisavalt, et ise kokata – külas võin vabalt süüa ja lapsed saavad koolis ka
koorene lõhesupp lastele ei meeldi, ainult endale ei viitsi teha – söön siis, kui kuskil pakutakse

Lõpetuseks üks üldisem list aedviljade/taimsete lisanditega, mida tahaksin tulevikus kokkamisel rohkem kasutada – ülalpool on mitmeid toite juba mainitud, aga kui kellelgi on veel varuks mõni maitsev retsept, siis jagage aga lahkesti 🙂

tatar – tegin seda pikka aega regulaarselt, aga jätsin laste suure vingumise peale lõpuks menüüst välja. Kuna ikkagi vaheldus ja kasulik, siis otsustasin nüüd jälle tegema hakata ja katsun leida mõne variandi, mis ka lastele vastuvõetav on
oad – regulaarselt teen chili con carnet ja taimseid pihve, lasanjesse lisan neid ka alati, aga saab ju teha veel salateid ja määrdeid ja… oad ühesõnaga on head, kõikvõimalikes asendites võiks proovida
lillkapsas ja brokoli – põhimõtteliselt mõlemad maitsevad kõigile, aga miskipärast eriti tihti ei osta ega tee. Tuleb viga parandada 🙂
porru, kapsas ja seller on ka kõik sellised, mida pea üldse ei osta, aga millel on kõvasti potentsiaali ja võiks rohkem kasutada – sellerit on neist vast vaja kõige rohkem “peita”, aga see on nii kasulik, et võiks proovida
suvikõrvits – lapsed on selle suhtes pirtsakad, aga kuna see on nii neutraalse maitsega, siis hooajal ma alati otsin uusi retsepte, mida proovida, sest olen kindel, et mingite toitude sees nad sööksid
seened – jällegi selline asi, mis mulle meeldib ja lastele pigem mitte, AGA mingites toitudes ilmselt läheks kaubaks, tuleb lihtsalt erinevaid asju katsetada
läätsed – olen neid minevikus ikka katsetanud erinevates toitudes, aga pole leidnud ühtki nii rabavat retsepti, mis oleks püsimenüüsse jäänud – kuna maitse on üsna neutraalne ja pole kellelegi vastukarva, katsetan ja otsin edasi, vast leian ka mõne sellise retsepti, mis tõesti väga-väga meeldib
kinoa – nagu mainitud, on kodus kapis ootamas, ehk pärast pikka pausi on lapsed ära unustanud, et ei maitse ja nüüd maitseb 😀
bulgur – selle kohta tahaksin küsida, mis on sel vahet nt kuskussiga? Kuskuss on mul kodus kiireks lisandiks olemas, bulgurit olen poes vaadanud, aga pole seni ostnud, sest tundub nii sarnane, üks nisu ju kõik. Kui keegi kinnitab, et on mingi maitseerinevus või kuidagi kasulikum, siis võiks vabalt seda ka katsetada.

Heleni lemmikretseptidega blogi on plaanis millalgi põhjalikumalt läbi kammida, sealt leian kindlasti veel häid ideid 🙂

Kõige viimaseks suure ringi küsimus: mis on teie lemmikud maitseained? Nendega on muidugi puhtalt katsetamise asi, maitsed on erinevad… Aga siiski oleks tore kuulda 🙂 Maitseainetele kavatsen ka nüüdsest väga plaanipäraselt läheneda ja hakata uusi asju katsetama, sest enamiku puhul pole mul aimu ka, kas maitsevad või ei 😀

Kesknädalased mõtisklused

13/01/2021 / igapäevaelu, kööginurk, raamatud, rõõm, trenn / Leave a Comment

Kuidagi toimekas nädal on olnud. Isegi nii palju, et tekkis tööpäeva õhtul tahtmine oma rahulolu blogisse talletada.

Esmaspäevased positiivsed emotsioonid olid seotud pesumasinaga. Helistasin hommikul Kent kodumasinad esindusse (esimest korda käisid novembris – kahju, et juba siis kaasa ei andnud, oleks 30€ säästnud, aga olgu peale :D), kurtsin mure ära – lõuna ajal viidi masin minema ja õhtul toodi tagasi. Pumba vahetus 80€ + väljakutsetasu siis taas 30€. Ja mu lirtsmärg pesu sai esmaspäeva õhtul puhtaks ja kuivama ning hommikust järge oodanud pissine voodipesu ka. Ma olin tõsiselt piiritult tänulik selle eest, et ma ei pidanud uut pesumasinat ostma, et ma sain töötava masina remondist tagasi põhimõtteliselt poole päevaga ja muidugi lisaks selle eest, et nüüd tsentrifuugib masin lõpuks ometi jälle normaalselt – sellega olid tükk aega jamad. Rõõm, puhas rõõm.

Eile tuli paks lumi maha, nii et mul on nüüd lisakohustus lumerookimise näol. Eelmised elamised olid esiteks kesklinnast kaugemal, kus kontroll polnud ilmselt nii aktiivne, teiseks polnud maja ees kõnniteed, mis tähendas, et kohustuslikku polnud nagunii midagi – rookida muidugi tuli sellegipoolest, aga oli alati mõni mees, kes seda tegi (nojah, viimasel talvel polnud lundki) 😛 Nüüd aga jah… Kõik ise 😀 Hommikul vara pimedas ei viitsi ma kohe kindlasti kodukontoris olles välja lund rookima minna, lõuna ajal on see tunduvalt vastuvõetavam – ongi hea ennast keset tööpäeva natuke füüsiliselt liigutada. Ma ei tea, kas ma olen eriti aeglane või milles asi, aga mul läheb kolmveerand tundi vähemalt… No mõlemal päeval oli lund üksjagu ka. Täna avastasin lumerookimist lõpetades postkastist paberi, kus LV korrakaitseteenistuse ametnikud heidavad ette, et mul on kohused täiesti täitmata ja rookigu ma kiiremas korras oma lumi ära. Naabermaja proua ütles, et pole häda midagi, roogid siis, kui saad. Nojah, ma jätkan oma aktiivseid lõunapause, kuniks just öösel mingit jubedat maru ei tule, mis varahommikuks kõnnitee läbipääsmatuks teeb. Tänane lumekiht küll kuidagi ei käimist ega nt kärutamist ei takistanud. Oh jah, majaomaniku rõõmud. Ootan kannatamatult Kaaslase naasmist, et ma saaks sellised kohustused üle anda 😀 Seni aga keskendun positiivsele – trenn on hea 😛

Päris trenni sai ka üle kuu aja – kiigujooga alustas taas. Mul olid käed päevasest lume rookimisest täiesti valusad, nii et saltod jäid minust tegemata, aga muidu sain täitsa hakkama 😀 Ja ma käisin jala trennis, juhhei! Niipea, kui väljas läheb pimedaks ja külmaks, ei suuda ma kuidagi motiveerida ennast jala käima – mis siis, et see on ainult 15-minutiline jalutuskäik. Aga lumega on hoopis teine tera. Mõnus!

Tööl on ka sel nädalal positiivseid uudiseid tulnud, mu kliendid ärkavad kõik jälle ellu – täpselt nagu vaja.

No ja menüü järgi söögi tegemine on endiselt rõõm. Plaan on terveks nädalaks olemas, kõik koostisosad on kapis olemas – ei mingit mõtlemist, lihtsalt võta ja tee. Mulle meeldib see, kuidas mul koguneb nädala jooksul ülejääke – praegu on mul kapis näiteks lasanje, hiina kana ja kaks portsu pasta carbonarat ehk põhimõtteliselt neli söögikorda. Saan iga päev lõuna ajal valida, mille järele isu on. Homsest õhtusöögist jääb ka raudselt midagi üle ja reedel lähevad ju lapsed kodust ära… Mis tähendab, et ma ei pea ilmselt kaks päeva süüa tegema 😀 Nii et reedel ja laupäeval toitun jääkidest, pühapäeval teen kalasuppi 😛

Ma jätsin sel nädalal isegi autoga poes käimise vahele, sest varusid on piisavalt, palju ostan turult ja selle vähese, mida poest vaja, sain turu Rimist kenasti kätte. Nii et lumekiht mu autol aina pakseneb… See auto võtab käivitumiseks rohkem särtsu kui eelmine ja mul on ju kõik lühikesed sõidud – ühe korra juba sai aku tühjaks (otse loomulikult siis, kui ma hambaarsti juurde kiirustasin). Õnneks on mul imelised sõbrad, nii et samal õhtul sai autol aku välja tõstetud, öösel toas täis laetud ja hiljem tagasi autosse pandud. Sellest ajast saadik ma autoga sõitnud polegi 😀 Katsun oma sõidud, kui neid on, ühe päeva sisse mahutada ja siis võimalikult pikalt sõita. Aga kesklinnas elades ja kodukontoris töötades on neid õige vähe. Mõnus, mõnus, mõnus.

No ja raamatud – käisin täna raamatukogus, tõin portsu raamatuid lugemise väljakutse jaoks. Mul on juba neli raamatut 53-st läbi ja need seitse, mis täna koju tõin, loen ilmselt ka jaanuari jooksul läbi. Nii seda väljakutset muidugi kuigi kauaks ei jagu 😀 Võtan vist ikkagi krimi väljakutse lisaks, põnevikke ma ju nagunii armastan.

Mu luger küll lakkas hiljuti arvutiga koostööd tegemast – USB device not recognized. Proovisin erinevaid kaableid ja pesasid, võimlesin ükspäev hiiglama pikalt ja tegin kõike, mis tark internet soovitas – tulutult. Teised seadmed töötavad sama kaabliga ja igas pesas, nii et asi on lugeris. Viimase hädana saab proovida tehase seadete taastamist, aga seda teen alles siis, kui luger on “läbi loetud” – hetkeseisuga on seal veel 30 lugemata raamatut oma järge ootamas. Kui need kõik ka läbi (võtab ikka hea mitu kuud), siis nullin ära ja vaatan, kas saab tast veel elulooma. Kui ei, tuleb uus osta… Vb ongi hea, need uuemad on sinise valguse poolest paremad. Ehkki mu ustav luger on mind teeninud juba kaheksa aastat ja toimis igati hästi… Nii et kahju ka.

Igatahes… Elu on ilus 🙂 1. jaanuaril saime häid uudiseid ka Kaaslast puudutavas, nii et ootan nüüd kannatamatult uusi uudiseid, et saaks täpsemalt teada, millal ta lõpuks Tartusse minna saab. Endiselt on mul lootus, et EHK on ta mu sünnipäevaks kodus 🙂

Valikud, valikud

11/01/2021 / igapäevaelu, kööginurk, nädala menüü, raamatud, rõõm / 2 Comments

Mul oli plaanis nädalavahetusel blogida… Ausõna oli 😀 Aga prioriteedid olid mujal, nagu näha, nii et kõik, mis ma siia kirjutada jõuan, on seletus, miks ma ei kirjuta sellest, mis mul plaanis oli 😀

Ühesõnaga – plaanis oli nädalavahetusel kõik teie suurepärased soovitused ja kommentaarid läbi töötada ning kirjutada üks ühtne postitus, kus neid kõiki kokkuvõtvalt kommenteerin. Aga see on ajakulukas ettevõtmine. Igal juhul suur aitäh kõigile, kes kommenteerisid ja ma kindlasti kirjutan sel teemal pikemalt. Millalgi 🙂

Esimene nädal toidu rindel oli edukas – järgisin menüüd peaaegu 100%. Reedel ja laupäeval ma süüa ei teinud, toitusime jääkidest. Täna tegin reedeks planeeritud lasanje ja supp jäi seega tegemata. Järgmisel nädalal on see-eest plaanis kaks suppi ja menüütahvlil on ring peal 🙂 Tortillad kustutasin üldse ära, see poolenisti kiirtoit, mis on pigem laiskadeks õhtuteks – tahvlile oli vaja mahutada kohafilee, nii et läks selle asemele. Homme võib tahvli tühjaks kustutada ja uuendatud listi asemele kirjutada 🙂

Tegin oakotlette (2 purki ube, purk kikerherneid, sibul, küüslauk, maitseained, pisut jahu koos püsimiseks) – rikkusin need laste jaoks ära mingi maitseainega, mis neile ei meeldinud. Aga tundub, et neile üldiselt ei meeldigi oakotletid, ehkki muudes toitudes sobivad oad hästi. Ma ei jäta siiski jonni ja katsetan oakotlette mingi hetk teistsuguste maitseainetega, äkki lõpuks läheb kaubaks 😀 Mis maitseained on teie (laste) lemmikud?

Kohafilee juurde tegin tartar-kastet, mis mu meelest on imemaitsev ja olin täiesti kindel, et lastele maitseb ka (nad söövad meelsasti kõiki koostisosi). Poisil oli aga jälle see tuju, kus peale vaadates otsustas ära, et ei maitse ja pärast suurt tüli lõpuks proovis – no muidugi ei maitsenud. No enda asi, söögu siis ilma kastmeta, jääbki head kraami meile rohkem 😀

Lasanjet teen ma ilma valge kastmeta 😀 Ma olen maitsega täiesti rahul ka ilma selleta ja kui mul on võimalus kasutada vähem jahu ja piimatooteid siis ma seda ka teen – lasanjeplaadid ja riivjuust juba olid nagunii. Samuti panen ma peale tomatipasta, sibula, küüslaugu ja hakkliha sellesse möginasse igasugu muid köögivilju, sest sinna on hea peita 😀 Seekord tuli pea identne chili con carnega – ainult tšillit ennast ei pannud ja ube vaid ühe purgi. Aga porgandit ja paprikat panin (ma kahtlustan, et need ei käi originaalis chili sisse ka, aga meie peres küll).

Järgmise nädala menüü on ka paigas, seekord jätsin teadlikult seitsmenda söögi panemata, sest kogemus näitab, et jääke koguneb piisavalt.

	kool	kodu
esmaspäev	pasta köögiviljaga	mulgi puder
teisipäev	kõrvitsapüreesupp peekoniga	hiina kana
kolmapäev	kartul ja kanapada	pasta carbonara
neljapäev	kartulipuder	veisehakklihasupp
reede	hernesupp suitsulihaga	köögiviljakotletid
nädalavahetus		kalasupp

Tuli muidugi meelde, et lapsed on see nädalavahetus kodust ära, nii et kahtlane, kas ma reedel üldse viitsin süüa teha… Kui jääke jagub, siis pigem mitte. Ühesõnaga… Siit listist jääb võib-olla veel miskit ära või läheb muutmisele. Aga kõik koostisosad on mul igatahes juba kodus ootamas – lihakraam/kala peamiselt sügavkülmas.

Menüü koostasin täna hommikul üsna kiirelt, poole tunniga – pikk nimekiri oli ju silme ees, arvestasin kapis leiduvat ja isusid ning valmis ta saigi. Imelihtne!

Nädalavahetus möödus peamiselt lugemise lainel. Reede õhtul lõpetasin kaks pooleliolevat raamatut, alustasin uut, mille lõpetasin täna õhtul. Veetsin ka pikalt aega lugemise väljakutse jaoks arvustusi kirjutades ning raamatuid lapates ja valides – esimese portsu reserveerisin raamatukogus ära, kolmapäeval trenni minnes lähen läbi.

Eile oli jube külm, nii et kütsin praktiliselt terve päeva. Muidu lihtsalt istusingi diivanil teki all ja kas lugesin või toimetasin arvutis. Täna olin pisut usinam – üritasin pesu pesta, tegin inglise hommikusööki ja lasanjet, pidasin Kaaslasega videokõnet, panin lõpuks kõik jõulukaunistused ära ja viisin kuuse välja, mööbeldasin toa normaalseks tagasi.

Pesu pesemine muidugi ei õnnestunud, sest nüüd on masin ametlikult umbes, vesi ei lähe üldse ära. Tellin homme jälle 25€ eest mehed kohale ja seekord siis selgub, kas saab normaalse raha eest korda või tuleb uus osta. Lootsin nii väga selle teemaga Kaaslase koju jõudmiseni oodata, aga mis seal ikka. Saame hakkama. Lahendusi on kaks, mõlemal omad plussid. Keskendume positiivsele.

Hetkel on mul aga suur kausitäis lirtsmärga pesu ja masin, mille põhjas on vesi. Plika KÕIK pikad püksid läksid pessu, õnneks Eksabikaasa juures oli ka üks paar, nii et saab homme siiski oma pükstega kooli minna (täna pani Poisi omad jalga, aga need olid talle lühikesed). Mina võtsin kogu selle jama peale õhtul klaasi punast veini. Ja siis veel pool klaasi. Läks kohe palju lõbusamaks 😀 Ma ei joo noil päevil pea üldse, nii et pole palju vaja 😀

Igatahes, lõpetan nüüd aruande. Tee, mida plaanisin raamatu lugemise kõrvale juua, jõudis selle postituse kirjutamise ajal juba ära jahtuda. Klassika 😀 Arvestades, et kell on pool üks, peaksin juba nagunii magama, nii et lähen hambaid pesema ja siis raamatuga voodisse 🙂