toitumine – Page 2 – Tikri blogi

Kodused hamburgerid

11/11/2015 / kööginurk, rõõm, toitumine / 4 Comments

Vahepeal oli sihuke taimetoitluse kihk peal, sai igasugu retsepte uuritud ja paljud asjad tundusid potentsiaalselt maitsvad ning katsetamist väärt. Aga siis tuli vahele Plika sünnipäev, kus pakkusime muuhulgas näiteks kilode kaupa pisikesi lihapirukaid. Ja eile tuli mul kohutav peekoni isu, nii et õhtusöögiks sai pasta carbonara.

Täna uitasime Abikaasaga sihitult Rimis ringi ja mõtlesime, mida süüa teha. Mulle meeldib vahel kiigata -50% nurgakesse – sealt leiab aeg-ajalt midagi põnevat. Siis ongi nagu kahekordne kasu – esiteks hea meel, et aeguma hakkav toit ei lähe raisku, teiseks jällegi hea meel sellepärast, et ma saan selle poole odavamalt ja proovin ehk nii midagi uut, mida muidu ei ostaks.

Nii lõppeski tänane poeskäik sellega, et peale advendikalendrite (kui Frozenit nägin, ei saanud ju ostmata jätta, Poiss sai mingi poisteka, Avengers vms) rändasid meiega koju kaasa veise välisfilee lõigud jõhvikatega – asi, mida ma poleks never ever täishinnaga ostnud, nüüd aga maksis 540g pakk €2.25. Abikaasa oli algul tõrges, aga mina ajasin peale, et proovime ikka, lõpuks jäi ta nõusse. Siis tekkis veel idee, et teeks kodus hamburgereid – ostsime ka värsket kraami ja kukleid, täisvärk.

Etteruttavavalt võib öelda, et lapsed lõpuks liha eriti ei söönud, Abikaasa see-eest tänas mind, et ma ikka sundisin proovima. Sest maitses väga hästi – hoolimata jõhvikatest, mis andsid kummalise meki. Ühesõnaga jah… Jõhvikad lihaga ei ole minu teema 😀 Aga tore oli proovida.

Abikaasa tegi ka friikartuleid, mis olid tegelikkuses muidugi lihtsalt ahjukartulid oliiviõliga. Ja praadis sibulaid. Ja tegi majoneesi-küüslaugukastet. Ühesõnaga üks igati mõnus õhtusöök oli. Ainult et järgmine kord võiks burgeri vahele mõne taimse pihvi leiutada, Sandra Vungi kokaraamatus on neid retsepte igasuguseid 🙂

Muideks, mina ei saa aru, kuist tuleb nii suur teema laste toidu sisse spinati peitmisega. Või ajan ma seda millegagi sassi? Spinat pole ju üldse halva maitsega… Väga mõnus on. Meie lapsed söövad küll üsna hea meelega. Kõige meelsamini söövad nad muidugi idandatud mungube… Peabki uue laari hakkama panema 🙂

Aga jah… Küll mulle meeldiks, kui oleks mõni mõnus lihalaadne toode, mis pole liha. Soja ma põhimõtteliselt ei tarbi, seega on tsipa keeruline. Lugesin just täna MrsB väga põnevast toitumisteemalisest postitusest (mulle nii meeldib lugeda tervislikuma toitumisega eesmärgiga igasugu tavainimesele veidrate asjade katsetamisest, inspiratsioon ja nii edasi) Quorn nimeliste toodete kohta, mis tundusid põnevad… Nende kodulehel on ilus jutt, samas see artikkel on üsna kriitiline. No ma vist eelistaks igal juhul seda sojale 🙂 Samas Eestist sihukest kraami nagunii ei saa. Ja üleüldises plaanis ma nõustun eelkõige just selle vaatenurgaga, et süüa võiks pigem vähe töödeldud toitu, st olles taimetoitlane, peaks armastama eelkõige juurikaid, mitte asendama toitudes liha lihalaadse tootega. Ja kui värske kraam mulle väga meeldib, siis hautatud vm viisil töödeldud juurikatega ei ole ma üldse sina peal, seega pole sugugi kindel, kas minust kunagi taimetoitlast saab. Aga jah… Vägagi tahaks olla, just eetilistel põhjustel.

Selline mõttelõng siis hamburgeripostituse lõppu 🙂

Jälle üks nädalavahetus möödas

01/11/2015 / kodumajandus, rõõm, toitumine / 2 Comments

Ma ikka vahel mõtlen siia kirjutama tulles – ei tea, kas see on ikka normaalne, et elu ongi selline…? Et nädala sees on töö-kodu-lapsed ning nädalavahetuse tipphetk on see, kui saab üksinda rahulikult koristada? 😛

Eks ma põhimõtteliselt muidugi tahaks rohkem väljas käia ja rohkem reisida ja rohkem sõpru näha… Aga kui parasjagu ei saa, siis on targem kodus olla. Ja mulle tõesti väga meeldib kodus ka olla! Ja mulle tõesti valmistabki suurt rõõmu see, kui Abikaasa võtab lapsed ja läheb kuskile, sest siis keegi ei sega mind ja ma saan rahus koristada 😀 Ja siis sellest blogis kirjutada. Ja ma endiselt siiralt imestan, miks keegi seda üheülbalist juttu üldse lugeda viitsib.

Kui nädalavahetusele on miskit plaanitud, siis hea meelega osalen selles – olgu see siis mõni üritus, sünnipäev, külaskäik… Aga kui plaane pole, siis ma neid reeglina ka ei tee. Siis lihtsalt lähen vooluga kaasa. Pigem on jah Abikaasa see, kes läheb õele külla kaarte mängima. Või siis näiteks täna käis teist korda õunamahla tegemas. Ja mina jäin jälle koju, sest noh, koristada oli vaja 😀

Eile polnud mul koristusrindel mingeid konkreetseid plaane. Ainus kindel asi oli see, et nädalavahetusel on vaja põrandad ära pesta – Plika sünnipäev ju tulemas, mis eeldab, et elamine on puhas ja korras. Eile aga teatud põhjustel põrandaid pesta ei saanud. Üldse polnud tegelikult koristamise tuju – istusin ja mõtlesin, mida teha. Sest logelemise tuju nagu ka polnud – poleks seda rahus teha saanud, nii palju tegemata asju oli igal pool.

Lõpuks otsustasin köögikapid korda teha. Alustasin sellega siis, kui panipaika koristasin – tol korral sai köögikappidest asju eest ära. Nüüd tõstsin kõik tühjaks, puhastasin, sättisin tagasi. Küürisin kapiuksi ja külgi… Nüüd on mõnus ja korras.

Abikaasal möödus eilne päev auto puhastamise tähe all. Ta oli seda ka juba tükk aega plaaninud, eile siis võttis kätte ja tegi ära. Ma pole autosse vaadanudki, kui puhas nüüd siis seest on 😛

Pesu pesin muidugi ka, nii eile kui täna. Ja mitu masinatäit ootab veel pesemist, oh õnne ja rõõmu…

Täna läksid teised õunamahla tegema. Mina koristasin kõigepealt lastetuba ja võtsin siis põrandad ette. Selleks, et igalt poolt asjad ära tõsta, kõik põrandad ära pühkida ja siis veel pesta, läheb mul oma kaks tundi kindlasti, pigem isegi rohkem. Lihtsalt asju eest ära tõstes jääb alati midagi veel silma, mida tuleks koristada… Ja nii see kõik venib.

Aga kui siis kõik põrandad olid puhtad ja kõik voodipesud vahetatud, oli õige mõnus ise ka duši alla minna ja pärast puhtust nautida.

Just siis, kui ma dušil vee kinni keerasin, jõudis pere koju. Abikaasa tegi süüa, mina lastele vanni… Nüüd lapsed magavad, pliidil on järjekordne 30+ liitrit õunamahla kuumenemas ja – väga oluline! – ahjus küpseb LEIB!

Mul on leiva küpsetamisse õige pikk vahe jäänud, aga nüüd korraga otsustasin, et aitab poeleivast. Lasin Abikaasal Taluturult järjekordse juuretise tuua ja panin täna hommikul taigna hapnema. Ehk on mul seekord mõistust juuretis sügavkülmutada, kui enam küpsetada ei viitsi, see kogu aeg uue ostmine läheb kulukaks 😛

Mõnel on “septembris ei joo”, mul on “novembris poest leiba ei osta”. Noh, ma muidugi ei piirdu novembriga, kavatsus on ikka vähemalt aprillini küpsetada. Kui ilmad soojaks lähevad, siis enam ei viitsi. Vahel lihtsalt ei viitsi, aga noh, juuretis õnneks väga kiirelt ei sure. Peaasi, et kuu aega vahet ei jää…

Puuviljaleiba veel seekord ei teinud, sest polnud midagi sisse panna. Pean muretsema rosinaid ja ploome… Ja seemneid leiva sisse ka. Õnneks on kohe-kohe palgapäev, siis saab varuda.

All in all, jälle üks vägagi rahuldustpakkuv ja koristamist täis nädalavahetus. Kui ainult suudaks söögi tegemisega natuke varem pihta hakata, sellega läks mõlemal päeval kehvasti. Nädalavahetustel sööme hommikust hilja – pigem on tegu brunchi laadse einega ja lõuna jääb seega vahele, aga kui õhtusöök liiga hilja peale jääb, on kuri karjas. Kui ma olen terve päeva usinalt koristanud (mille ajal ei tule söömine meeldegi) ja sellest väsinud ja äkki avastan, et kõht on jube tühi, on iga pisimgi liigne heli või tüli minu jaoks liig. Siis on üsna plahvatusohtlik seis 🙂 Aga noh… See on arenemise koht.

Me kogu aeg mõtleme, et peaks tegema nädala menüü, aga MITTE KUNAGI ei jõua tegudeni, sest kumbki meist ei viitsi netis tuhlata ja retsepte otsida. Nüüd tuli see teema mul vähemalt õigel ajal meelde, praegu on ju uue kuu algus. Kui Erik Orgu toitumiskava igal pool blogides jutuks oli, siis oli kuu keskpaik ja meil söögiraha juba nii vähe, et poleks ilmselt nagunii saanud tema menüü järgi süüa teha. Aga mõtlesin juba siis, et kui need retseptid on tõesti üldiselt rahakotisõbralike koostisosadega ja lisaks saab neid vajadusel kohendada, ühe koostisosa teise vastu vahetada, siis peaks see meile hästi sobima. Kaalu kaotada ma ei taha, samas Abikaasa võiks seda teha. Peamine on aga see, et keegi teeks meie eest ära mitmekülgse ja tasakaalustatud menüü 😀 Ühesõnaga tundub, et proovime ka, peab lähipäevil liituma ja palgapäeval varusid soetama minema. Aga seal on vist korraga ainult nädala menüü näha? See on jama natuke, mulle meeldib toitu kuuks ajaks ette varuda. See tähendab siis, kauasäilivat kraami. Samas noh, eks ma võin ikka osta oma tavapärased asjad ära ja eks siis ülejäänu tuleb jooksvalt…

Ma kahtlustan küll, et galette me hommikusöögiks sööma ei hakka – tatra ja riisi omad ei maitse, maisi omad on küll maitsvad, aga ausalt, ma eelistan enda küpsetatud leiba. Aga ehk saab uusi ideid, mida leiva peale panna… Ja noh, õhtusöögid on ikkagi peamine, milleks on vaja inspiratsiooni. Seda sealt peaks saama.

Kes on Orgu retseptide järgi kokanud – kuidas rahul olete?

Rahvasport ja tervis?

25/10/2015 / toitumine, trenn, virin/urin / 7 Comments

Mulle meeldivad suured jooksud, need on ägedad üritused. Mitte et ma oleks kunagi ise ühestki osa võtnud, aga ehk tulevikus 🙂

Lapsed on osalenud nii mõnelgi lastejooksul, täna käis Poiss kahe staadioni jooksul.

Magus üllatus igale võistlejale oli pakk Kalevi kirsi-jogurti maitselisi Draakoni komme ja Vichy Fresh apelsini-mango maitseline jook vitamiinidega.

Kalev kirjutab oma kodulehel:

Draakoni kommipere üks nooremaid liikmeid kirsi-jogurtimaitseline Draakoni nätsukomm on mahedalt koorese ja kirsise maitsega. Draakoni nätsukommid ei sisalda säilitusaineid ega ohtlikke toiduvärve (nn. asovärvid).

Kommide koostis: Suhkur, glükoosisiirup, taimne rasv (palmiõli), happesuse regulaator (sidrunhape), emulgaator (letsitiin), želeeriv aine E407, lõhna- ja maitseaine.

Saku kirjutab oma kodulehel:

Vichy Fresh on lauavesi, mida on maitsestatud looduslike lõhna- ja maitseainetega. Joogi põhiosaks oleva vee puhastamisel on viimane lihv antud hõbeda abil. Alles siis, kui vesi on seeläbi muudetud erakordselt selgeks ja puhtaks, on lisatud maitsvad looduslikud lõhna- ja maitseained. Nii on sündinud maailmas aina enam populaarust võitev uut tüüpi janukustutaja near water.

Mullita near water on sama maitsev kui mahl või limonaad ning sama tervislik ja värskendav kui vesi. Near water on sobilik inimesele, kes soovib vähema magususega tooteid kui limonaadid, kuid samas maitsekamaid kui lihtsalt mineraal- ja lauaveed.

Joogi koostis: vesi, glükoosi-fruktoosisiirup, sidrunhape, looduslikud lõhna- ja maitseained, säilitusained E202 ja E211, vitamiinide segu

Masendus tuleb peale. Minu jaoks on Draakon Kalevi kommidest kõige hullem kräpp üldse. Ükskõik mis teine komm oleks parem. Seal pole MITTE ÜHTKI koostisosa, mis MIDAGIGI head annaks.

Joogi suhtes on veel suurem masendus. Glükoosi-fruktoosisiirupit sisaldav vesi on järsku KASULIK? SAMA TERVISLIK KUI PUHAS VESI? No lubage naerda. Õigemini noh, nutta.

Ja sellist jama pakutakse meie lastele maast-madalast. Spordiüritusel, mis peaks ju ometigi reklaamima tervislikke eluviise…

Eks ta olegi paratamatus, et suurfirmad sponsoreerivad. Oma kräpiga. Väike mahetootja ei tule ju kogu sellele armeele oma kasulikke marjakrõpse jagama.

Ja tavaline puhas vesi, mis tõepoolest oleks tervislik ja kustutaks janu, ei ole ju põnev ega värviline.

Nende konkreetsete toodete puhul ma näiteks tõesti ei saa aru, milline lapsevanem pärast selle koostisosade listi läbi lugemist ostaks neid vabatahtlikult oma lapsele… Või endale. Kulutaks vabatahtlikult sellele oma raha. Ma lihtsalt ei saa aru. Aga noh… Minu jaoks on muidugi 90% toidu nime all müüdavast enam kui kaheldava väärtusega.

Kurb.

Mõned mõtted toidust

09/10/2015 / kööginurk, rõõm, toitumine / 7 Comments

Pole toidu teemadel juba ammu blogis midagi kirjutanud, aga Kriss kirjutas nii hea postituse tänapäeva toidulauast ja magusast ning poes käes siltide lugemisest, et ma kohe pean seda linkima. Põhimõtteliselt ma võiks ise täpselt sama kirjutada 🙂

Ma loen juba aastaid toidupoes käies kõiki silte – see on nii suur harjumus, et teisiti ei oskakski – ja enamasti kaob mul neid lugedes isu noid tooteid osta. Nii palju kui võimalik, teeme me kõike ise. Vahel ikka juhtub muidugi mingeid “valmis” asju ka koju.

E621 väldin igal võimalusel, samas maitsest ma seda ära ei tunne. Eks ta ikka lipsab vahel toidulauale – näiteks kui ma kord kuu või kahe või kolme jooksul tunnen vastupandamatut kartulikrõpsude isu. Ma olen kõik “puhtad” krõpsud läbi proovinud, aga mu lemmikuks on ikka kodumaine Vigur. Paraku naatriumglutamaadiga.

Või siis lihatooted. Ostsin paar päeva tagasi taluturult suitsusinki – maitses suurepäraselt (poest sellise ehtsa maitsega sinki ei leia), aga paganama E621 oli sees. Nutan taga Rebaseonu letti, mis Port Arturist ammu kadus. Miks on nii võimatu leida Pärnus kvaliteetseid lihatooteid? Savi sest mahemärgist, oleks lihtsalt puhas koostiski. Igas mõttes oleks kergem olla taimetoitlane – no eelkõige muidugi eetilistel põhjustel. Kuna mulle aga liha senimaani kohutavalt maitseb, siis olen leppinud, et taimetoitlus on minu jaoks kaugem tulevik või üldse mitte reaalne. Katsun selle asemel lihtsalt vähem ja puhtamat liha tarbida, aga seegi ei õnnestu väga hästi.

Külas käies ma ei pirtsuta, ei tuleks pähegi – see oleks tarbetu ja ebaviisakas ja pole absoluutselt minu asi teiste toidulauda kritiseerida. Söön seda, mida pakutakse, suure rõõmuga. See, kui keegi mulle süüa annab, tekitab minus alati piiritut tänutunnet, sest mulle endale teatavasti kokata ei meeldi 😀 Samamoodi ei kirtsuta ma kunagi nina ühegi nö külakostiks toodud asja puhul. Kuni toit mulle maitseb, seni ma naudin seda – olgu see siis tervislik või mitte nii tervislik.

Väljas söömine on muidugi ka tervislikkuse kontekstis kaheldava väärtusega tegevus – ei tea iial, millest see toit, mis võib väga hästi maitseda ja väga hea välja näha, valmistatud on. Selles mõttes on ju hea, et rahalised võimalused sunnivad väljas söömise pealt kokku hoidma? 🙂

Lapsed saavad külas käies üpris tihti igasugu magusat kraami ja seda pole ma kunagi näinud põhjust neile keelata. Aga see toit, millele ma ise oma raha kulutan ja koju ostan, seda ma väga valin 🙂 Juhtub küll vahel, et me ostame ka “rämpsmagusat” või lihtsalt rämpsu (loe: burgerit), aga noh, pigem harva ja pigem õhtul “salaja” kahekesi söömiseks. Üldiselt sööme hommikuti võileibu, nädalavahetusel ka putru, muul ajal teeme sooja toitu võrdlemisi kontrollitud algainetest, mis ei sisalda kahtlase väärtusega koostisosi (kõige keerulisem ongi juba ülalmainitud lihatoodetega). Ja kõige harilikum magus meie kodus on puuviljad – nii värsked kui kuivatatud. Vahel, kui viitsin, siis küpsetan. Kui keegi on midagi muud magusat toonud, siis sööme seda.

Ühesõnaga jah… Ma ka ei vihka magusat ega suhkrut, olen suur magusasõber. Aga ma tahan süüa maksimaalselt seda, mis on mulle tõesti kasulik. Sealhulgas kasulikku magusat. Ja mulle ei mahu pähe, kuidas keegi saab poejogurteid või -müslisid TERVISLIKUKS pidada. St jah, kindlasti on ka normaalseid müslisid, aga need on tugevas vähemuses ja enamik inimesi ju silte ei loe. Meie peres pole jogurtisöömise harjumust, aga nii lihtne on ju teha maitsestamata jogurtist koduse moosi või muu meelepärase lisamisega endale tõeliselt tervislik vahepala. Ja kui kodus müslit teha ei viitsi, siis tõesti – loe silte ja leia mõni, kuhu pole suhkrut lisatud.

Et lõpetada rõõmsa noodiga, siis minu värske avastus tervisliku magusa vallas on puuviljaleib. Eks ma olen seda külas varemgi saanud, aga pole kunagi ise ostnud. Nüüd juhtus, et lapsed lunisid Abikaasaga eile OTT kaubaringil käies ühe puuviljaleiva välja – nad ise kusjuures kodus pirtsutasid, nokkisid ploomid välja ja jätsid enamiku ülejäänust alles (ma ei teagi, mis neile seal ei istunud – hamba all krigisevad kanepiseemned äkki, aprikoosid ka kellelegi ei meeldinud). Mulle aga maitses NII VÄGA.

Pole sel sügisel veel leivaküpsetuslainele saanud, aga kui jälle pihta hakkan, siis on plaanis nüüdsest iga leivaküpsetamisega teha tavapärasele kahele pätsile lisaks veel kolmas just puuviljadega. Mõtlen, et kuivatatud ploomid ja rosinad, nendest täitsa piisab – aprikoose ja muud ma lisama ei hakkakski. Ja nii ongi kogu aeg olemas lihtsalt valmistatav ja tervislik magus, et poleks kohe üldse mingit kiusatustki õhtuti salaja “rämpsmagusat” tarbida.

Kooki küpsetada ma kogu aeg ei viitsi, aga leiba küpsetan külmal perioodil nagunii ja kolmandikule taignast puuvilju sisse segada – pole midagi lihtsamat! Rääkimata tervislikkuse aspektist – täistera rukkijahu vs nisujahu, eks. Ma olen küll kasutanud igasugu alternatiivseid ja põnevaid tervislikumaid jahusid ning teen seda kindlasti ka edaspidi, aga argipäeva õhtute tervislikuks magusaampsuks on puuviljaleib ideaalne 🙂

Muidugi oleks super ja suurepärane kogu aeg ainult 100% kasulikust ja tervislikust kraamist toituda, aga ma äärmustesse väga ei usu ja kuna alati ju kodus ei söö, siis on lihtsalt elu tunduvalt kergem ja mugavam, kui muul ajal nö vooluga kaasa minna. Nii et minu jaoks on igati mõistlik koju ostetavat toitu hoolega valida, aga samamoodi süüa mujal seda, mida pakutakse, ning seda täpselt samamoodi nautida.

Keegi pole öelnud, et ei peaks üldse saia ja kooki sööma – nädalavahetusel ja pidulikel puhkudel ikka võib, miks mitte. Ma imetlen neid inimesi, kes suhkrust 100% loobuvad, et sõltuvusest vabaneda ja olen korduvalt mõelnud, kas peaks ise sama teed minema. Samas ei näe ma selleks enda puhul isegi mitte mingit sügavat põhjust, sest ma olen alati magusa söömisega piiri pidanud. Kui ma olen näljane, ei taha ma magusat nähagi – mulle meeldib süüa soolasest toidust kõht täis ja siis ampsata ehk lõpetuseks midagi magusat. Paljudel inimestel on aga häda, et nad ei suuda lõpetada magusa söömist enne, kui kõik on otsas – olgu tegu siis 50g või 300g šokolaaditahvliga, ikka saab korraga otsa. Vat sel juhul vist jah tõesti juba võiks mõelda, et äkki oleks lihtsam üldse mitte…

Mul on lihtsalt vedanud 🙂 Esiteks mul pole meeletut magusavajadust ja teiseks olen tänu suurepärasele ainevahetusele piitspeenike 🙂

Kuidas ma ontlik ökoema ei ole

23/05/2015 / toitumine / 2 Comments

Seoses eileõhtuse burgerite nautimisega tuli meelde, kuidas nädal tagasi Tallinnas Liisiga arutasime, mida õhtul süüa ning meie pere burksisöömise harjumustest rääkimine pani meid mõlemaid südamest naerma. Liisi soovil kirjutan nüüd sellest ka blogis, sest äkki tõesti on jäänud mulje, et ma olen läbinisti öko.

Vaadake, ma usun siiralt mahetoidu kasulikkusesse ja võimalusel ka tarbin seda, reaalsuses see paraku nii lihtne ei ole. Üle poole meie toidulauast on täiesti “tavaline”, me lihtsalt sööme nii palju värsket kraami, mida mahedalt osta ei jõua (või siis mahedalt ei müüdagi). Igasugu kuivained ja pastad jne, neid on muidugi lihtne mahedalt osta – kui vähegi võimalus, ma alati valin maheda. Tihti aga ühel või teisel põhjusel pole.

Ja kui ma pole tööle midagi süüa kaasa võtnud, mida juhtub tihti, siis on mu lõunasöök väike pakk juustu-sibulaleibu, mille koostisosadeks on muuseas ka naatriumglutamaat. Lihtsalt sellepärast, et ma ei viitsi käia päevasuppi söömas (sellest on kõrini ka), muud variandid on igapäevaseks töölõunaks eelarvele liig ja ma lihtsalt EI OSKA Rimist midagi normaalset osta. Seega – kui on nälg, ostan kiirelt paki leibu ja tulen tulema. Ei raiska eriti aega ega raha, peletab suurema nälja ja aitab õhtusöögini vastu pidada. Lisaks on mul töö juurde varutud hunnik kuivatatud ploome, need on vähemalt mahedad. Neid söön ka 🙂

Aga jõudes tagasi burgerite juurde, siis MULLE KOHUTAVALT MAITSEB HAMBURGER. Andke andeks, aga maitseb. Õnneks ei ole meil nii palju raha, et pidevalt burksi süüa. Eelarve on piiratud, seega pigem kulutame mahetoidule ja värskele kraamile, eks. Aga näiteks eelmisel aastal sõime burgerit keskmiselt kaks korda kuus ja Stefi pitsat korra kuus. Sel aastal oleme olnud tublimad – pitsast on võrdlemisi kõrini, nii et seda olemegi vist söönud vaid korra… Ja burgerit korra kuus või harvemini.

Reeglina sööme me burgerit siis, kui lapsed pole läheduses. Ei taha ju oma järelkasvule seda jama sisse sööta, kulukas lõbu nagunii. Aga paar korda aastas ikka juhtub, et sööme kõik koos burgerit – sel juhul ostame neile kõige väiksemad ja endale kõige suuremad 😀

Eriliselt pani Liisi naerust väänlema mu meenutus, kuidas me ükskord Tallinna sõites McDonaldsist endale Big Tastyd ostsime, samal ajal, kui lapsed said endale mõlemad paki kamapalle ja pudeli vett. Ja olid sealjuures ise ülirõõmsad. Pakk kamapalle, pakk neljaviljakrõbuskeid ja kaks “lutiga” veepudelit on meie standardvarustus lastele pikemate autosõitude ajaks 😛

Limonaadi ja friikartulite fänn pole ma kunagi olnud. Samas on meil teema Hahni pubi friikartulitega – sealt saab suure karbitäie küüslaugukastmega ca €2 eest. Eelmisel aastal oli harilik see, et õhtul näljasena, kui lapsed juba magasid, sai toodud Hesburgerist burgerid ja Hahni pubist friikad. Sel aastal pole seal käinud… Ja Hesist oleme kaks viimast korda võtnud eined, sest need sooduskupongid on seekord eriti lollakad, suuri burgereid eraldi soodsamalt ei saa.

Ühesõnaga jah. Pole mus ontlikku midagi ja söön burksi suht iga kuu. Nii harva pole sel õnneks tervisele mingit olulist mõju. Ilmselt ka korra nädalas oleks veel suht vastuvõetav. Aga pigem ikka harvemini. Kasulikumaid maitsvaid toite on ju ka 🙂

2-4 pakki juustu-sibulaleibu igal nädalal häirib mind natuke rohkem. Aga nii see paraku on, et ma olen väga laisk kokkaja ja rämpstoit hiilib lauale eelkõige siis, kui on kiire ja nälg. Nii et see 45 senti maitsva, ehkki mitte eriti kasuliku suutäie eest, mis kiirelt nälja kustutab, on siiani mu jaoks optimaalseim variant.

Mis kõige olulisem – kui ma juba rämpsu söön, siis ka naudin seda täiega. Muidu poleks ju mõtet 😀 Lastele olen ka täiesti ausalt öelnud, et teatud toidud on kräpp, aga kuna need on maitsvad, siis vahel harva ju võib.