toitumine

Puhas rõõm

Tänane õhtu oli erakordselt mõnus. Jõudsime koju alles peale kuut, aga saime järgmised kaks tundi mõnusasti perekondlikult asjatada. Abikaasa kokkas, mina aitasin, pesin pesu ja sättisin kodu, sõime kõik koos õhtust, uued ilusad küünlad põlesid ja muidugi MAASIKATEGA KLAASID!

2015-03-12 21.35.44

Umbehääd klaasid on, mahukad ka – 400ml. Kann ei ole küll kõige praktilisem – juba tühjalt on raske ja üsna suur ka teine, nii et kui vett täis panna, tõstan juba kahe käega ja kallan ettevaatlikult. Aga ILUS on, nii et annan kõik vead andeks.

Täna õhtul oli “heureka” moment – avastasin, et meie lapsed armastavad spinatit. Rohelistest lehtedest kokku keeratud salatit nad reeglina ei söö, ega rukola ei peagi igaühele maitsema… Aga spinatilehed eraldi – anna ainult ette, mõlemad vitsutavad rõõmuga. Kas mitte just spinat pole see, mida USA filmides kogu aeg laste toidu sisse peidetakse, et nad jumala eest sööks, aga mida nad kunagi ei taha?

Poiss on alati olnud toiduga üsna leplik. Plika puhul vahel aga tundub, et ta muud ei teegi, kui pirtsutab toiduga ning lemmiktoidud on tal kõik täiesti masendavad – SAI! MAKARONID! Esimest meil kodus pea kunagi pole, pastat teeme küll. Aga olgem ausad, mullegi maitsevad sai ja makaronid. Muidugi vaid siis, kui tegu on kvaliteetsete toodetega, saial on maitsev kate ja pasta hästi valmistatud 🙂

Vahel tundub, et Plikale ei kõlba pooled puuviljad… Aga hetkel ei suutnud välja mõelda ühtki asja, mida ta EI sööks, peale valmis banaanide – tooremad sobivad küll. Maasika-banaani smuutit miskipärast ei taha, kui see aga pulgajäätiseks külmutada, siis sööb rõõmuga. Ok, apelsini ei taha, kui see on liiga tugeva nahaga, arusaadav. Greipi ei soovi kumbki, aga see ka arusaadav. Samas õunad, pirnid, kiivid, melon, arbuus, igasugu marjad – kandke ainult ette.

Paljusid aedvilju söövad tegelikult ka ladnalt – vähemalt siis, kui need on kuumutamata. Kurk, tomat, porgand, kapsas, lillkapsas, brokoli… Ei saaks öelda, et meie peres söödava värske kraami valik väike oleks. Kui aga köögiviljatoitudest rääkida – olen alati isegi hädas olnud, sest keedetult/aurutatult/ahjus tehtult aedviljad mulle pigem ei maitse. Eelistan kah värsket. No ei saa miskit parata, mulle on see toortoitlus südamelähedane. Samas ma muidugi soojast toidust loobuda ei suuda, nii et söön rõõmsalt edasi pastat, nuudleid, riisi, kartuleid ja liha… Lohutan ennast sellega, et vähemalt on värsket kraami kõrval piisavalt.

Hehe, aga paprikat ei armasta meie perest keegi. Küpsetatud toidu sees see kaotab õnneks oma vänge maitse, nii et väikeste tükkidena pastas vms on see minu jaoks täiesti ok. Salatis kannatan ka välja, kui väga palju pole, aga võimalusel nokin siiski välja – Abikaasa sööb ära, temal nii suurt vastumeelsust pole, samas vaimustust ka mitte 🙂 Lapsed nokivad igalt poolt välja. Ühesõnaga kodus ei ole meil paprikat kunagi.

Kui ma lõin kokku eelmisel aastal toidule kulutatud summa, näitas see, et 28% meie eelarvest kulus puuviljadele. Siis taipasin lisada väljas söömised ja selgus, et hoopis sellele kulus aasta lõikes kõige suurem summa – täpsemalt 24%, puuviljadele jäi 21%. Sealt edasi tulid 11% lihatooted, 10% piimatooted, 9% aedviljad ja rohelised lehed, 5% maiustused ja snäkid, 3% pasta… Ja nii edasi. See oli siis hinnapõhine statistika.

Kui ma tegin sellesama statistika toidu KAALU põhjal, siis 55% meie söögist moodustasid puuviljad. Muidugi jah, kõik need ära visatud koored ja südamed moodustasid sellest arvestatava osa… Aga siiski! 943 kg puuvilju 😀 Edasi tulid 14% piimatooted, 10% aedviljad, 6% lihatooted, 3% kuivained ja krõbuskid (viimane siis konkreetselt vaid laste kamapallid autoreisidel, müslit vms kraami me ei söö), 2% muna, 2% leib-sai, 2% maiustused ja snäkid, edasi kõik juba 1% ja vähem.

Kaalupõhine statistika pole muidugi selles suhtes päris täpne, et väljas söömisi pole üldse arvestatud (nende puhul ma ju kaalu kirja panna ei saa), külas on ka alati igasugu asju söödud… Aga iga ampsukest kaaluda ja toitumispäevikut pidada ei viitsiks ma eales, mind huvitab ikka puhtalt eelarveline pool 😀 Väljas söömiste, maiustuste ja lihatoodete puhul innustab juba ainuüksi hinna ja kaalu suhe nende osakaalu vähendama.

Kui nüüd mõelda, et alles juulis jätsime me maha piima joomise ja hakkasime sööma suuremal hulgal puuvilju, siis on päris põnev oodata, millise statistika ma järgmise aasta alguses teha saan.

Puuviljasõltlased, seda me oleme. Ja nüüd veel spinat kah. Ma ütleks, et seis on päris hea ja ei ole kohe üldse probleemi, et meile kõigile maitsevad endiselt ka sai, kook, pasta ja liha. Küsimus on üldises osakaalus 🙂

Lihast ja vihast ja üldse söögist

Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.

Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:

Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.

Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha 🙂 Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.

Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu 🙂 Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus 😛 Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.

Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.

Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?

Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.

Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.

Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.

Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad 😀 Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi 😛 Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.

Oad on maitsvad… Koos hakklihaga 😀 Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.

Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi 😀 Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.

See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami 🙂 No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.

Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga 😀 Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.

Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.

Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.

Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju 😀 Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik  mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.

Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…

Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.

Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu 😀 Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.

Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…

Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.

Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.

Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik 🙂 Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.

Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.

Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad 😀 Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.

Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.

Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.

Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.

Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna 🙂

Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.

Selveri areng

Kuna töö tõttu on minu teine kodupood nüüd Rimi ning me sööme suurtes kogustes puuvilju, mille valik ning hinna ja kvaliteedi suhe on parim Maximas, siis tegelikesse kodupoodidesse Selverisse ja Konsumisse me eriti tihti ei satu (Konsumis, olgem ausad, käisime ennegi harva).

Igal juhul läks Abikaasa hiljuti üle pika aja Selverisse ning mul tekkis pasteedi isu (Selveri pasteet on mu lemmik), seega palusin tal endale ühe karbi tuua.

Täna jäin silmitsema karbi kaant. Ma tean küll, et see muutus on juba ammusest, umbes aasta-paari tagusest ajast, aga igal juhul kirjutasin ma Selverile oktoobris 2010 ja kurtsin, et nende pasteet on jube hea, aga E621 seal sees küll mitte. Vastuses öeldi (sain selle muideks samal päeval, kui käisime notaris kodu ostmas), et ise nad seda sinna sisse ei pane – see sisaldub maitseaines, mida nad kasutavad.

Eks nad said lõpuks isegi aru, et maitseaineid on ka ilma naatriumglutamaadita 😛 Nüüd on koostises ainus küsitav asi “lõhna- ja maitseaine”, mis teatavasti võib tähendada ükskõik mida. Noh, vähemalt pole E621. Suhkur muidugi ka, jah, ma ju eelistan valget suhkrut vältida… Ja ega rafineeritud soolgi minu teema pole. Aga me ostame seda pasteeti pigem harva, nii et pole suurt vahet.

2014-09-11 09.20.19

Ise proovisime mingil hetkel ka korra pasteeti teha, aga see harjumus ei jäänud külge 😛 Ja tegelikult on eesmärk ju liha tarbimist vähendada, nii et mingeid ulatuslikke kokkamisi lihaga (või nojah, pigem siis maksa ja pekiga, irw) nagunii läbi viia ei viitsigi.

Jälle uusi mõtteid toitumise teemal

Alustuseks soovitan kõigil lugeda läbi ühe asjaliku artikli, kus on meelde tuletatud lihtsaid ja loogilisi tõdesid toitumise kohta. Tervist tõepoolest ei tasu jätta arstide hooleks, ikka ise oleme vastutavad. Kõik algab sellest, mis me suhu pistame. Mõned kohad on selles artiklis mu meelest tibake liiga mustvalgelt väljendatud, lihtsustatud või liialdatud (see võib aga vabalt olla tõlkimise/refereerimise tulemus), aga üldjoontes igati loogiline ja asjalik.

Ja nüüd asja juurde.

Ma olen korduvalt maininud, kuidas mulle meeldib flirtida veganluse ning toortoitluse mõttega. Olen ka alati öelnud, et üleöö mingeid suuri muutusi läbi viia üldiselt ei õnnestu ning mina olen valinud aeglase tee, katsudes tasapisi toidulauda järjest tervislikumaks muuta ning vaadata, kuhu see mind viib. Muutused viimase viie aasta jooksul, mil olen toitumisest teadlikumalt mõelnud, on olnud märgatavad.

Kui viimati toitumise teemat enda jaoks selgeks mõtlesin, jäin vist selle juurde, et toidud võiksid olla võimalikult terviklikest algainetest valmistatud ja puhtad (mahedad). Et palju taimset ja värsket tuleb väga kasuks, aga ma ei usu sellesse, et veidi puhtaid piimatooteid, õnnelike loomade liha või (täis)teraviljatooteid halba teeks.

Täna sattusin ma Telegrami vahendusel lugema üht blogipostitust, kust läksin edasi ülejäänud blogi lugema – alustuseks intervjuu mulle juba ammusest tuttava toortoituja Sille Poolaga, mis oli väga huvitav ja inspireeriv, siis lugesin läbi kogu ülejäänud blogi. Järgmiseks on plaanis Sille enda blogi läbi saada – olen tema üksikuid postitusi varemgi lugenud, aga terve blogiga läheks aega, Paradiisi Maitse sai just sellepärast esimesena ette võetud, et postitusi oli vähe ja sain korraga läbi.

Ütleme nii, et mõtteainet on jälle juures. Ma absoluutselt ei ütle, et nüüd teangi, mis on tõde või usun, et just toortoitumine/puuviljatoitumine on kõige õigem, aga üldiselt tundub uus info igati asjalik. Olin senini teadnud, et juurviljad peaks ikka ülekaalus olema, puuviljadega seevastu ei peaks üle pingutama, ikkagi lihtsüsivesikud 😛 Mitte et ma oleks ennast kunagi puuviljade osas piiranud, lihtsalt selline mulje oli seni leitud infost jäänud. Nüüd aga lugesin, et mõningate väidete põhjal olevat inimene vanasti hoopis puuviljatoiduline olnud (nojah, aedviljad ka) – siin on sellest kirjutatud ja toodud põhjusi.

Ühesõnaga – on mille üle mõelda. Jälle on maailmapilt natuke avaram. Ma arvan, et sel suvel pöörame toortoitumisele teadlikku tähelepanu. Kindlasti mitte 100%, vaid lihtsalt teadlikult rohkem värsket kraami, nüüd ei muretse ka enam niiväga puuviljade ja juurviljade osakaalu pärast. Olgem ausad, puuviljad ja marjad on alati rohkem maitsenud kui juurviljad 😉 Ma küll jumaldan ka toorsalateid, nii et need saavad samamoodi menüüs olema. Ja üleüldse, mingeid piiranguid ei hakka siin praegu seadma, neisse ma ei usu. Lihtsalt teadlikumalt rohkem värsket kraami – just sellist, mille järele parasjagu isutab. Vaatame, kuidas läheb. Suvel on ju hea ja kerge.

Üldiselt ma olengi jõudnud selleni, et internet on küll hea infoallikas ja toitumisteooriaid on lõputult, aga lõppkokkuvõttes peaks olema tõsine teadlane, et kuulutada veendumisega, mis siis õigem on. Teadlane ma pole, küll aga on mul võimalus erinevaid toitumisstiile katsetada ja hoolikalt keha kuulata. Nii vaimne kui füüsiline enesetunne, tervis, samuti naha, juuste ja küünte seisund peaksid üsna hästi infot andma selle kohta, kas olen õigel teel või mitte.

Igatahes olen ma kindlalt seda meelt, et muutused peavad tulema loomulikult. Tasapisi ja sisemusest. Kui mul on vajadus edasi katsetada, ju siis ikka ei ole veel kõik selline, nagu võiks olla. Ja nagu olen siiamaani toiminud, lähen ka edasi – ei hakka mingit 100% dieeti pidama, lihtsalt vaatlen, kuidas mingid muutused mõjuvad.

Aasta alguses läbi viidud muudatuste kohta võin öelda, et rohke värske kraami lisamine sooja toidu kõrvale on saanud harjumuseks, ilma selleta on kohe midagi puudu. Samuti ei tabanud mind selle aasta alguses tavapärane väsimus ja energiapuudus – või kujutan seda endale ette? Viimasel ajal on küll mitu madalseisu olnud, aga need on rohkem vaimsed ja põhjused on mulle väga hästi teada 🙂

Teine suur muudatus oli piimajoomise oluline vähendamine ja mida aeg edasi, seda vähem sellest puudust tunnen. Olen üsnagi ära harjunud toidu kõrvale vett jooma. Ehk tuleb nüüd isegi soovituslik 1,5 liitrit päevas täis, ehkki mõõtnud ma kunagi pole.

Kolmandaks olen tähele pannud teatud reageeringut rafineeritud nisust toodetele (aga võib-olla kujutan ma seda ette). Näiteks kui ma sõin tühja kõhuga mitu võisaia (tavalist täitsa valget saia – me ei osta seda pea kunagi, aga kui saime paki imemaitsva singiga just sel päeval, mil leivatainas ununes õigel ajal hapnema panemata, siis ei kannatanud oodata ja tõime ühe saia koju) või tüki kooki (mille küpsetasin seekord ainult valgest jahust, sest täistera oli otsas), siis korraks oli hea, aga üsna kiirelt läks olemine seest kuidagi väga ebameeldivalt õõnsaks. Samas kui söön võileibu, siis sellist õõnsat tunnet ei tule. Samuti ei ole probleemi, kui söön tüki kooki või mõned küpsised (patustame siin vahel, kohalikus poes on head šokolaaditükkidega küpsikud viimasel ajal kogu aeg soodushinnaga) pärast korralikku soolast kõhutäit. Sellised tähelepanekud siis. Ma olen oma keha kuulamises alles üsna algaja ja osa võib vabalt olla ka soovmõtlemisest tulenev ettekujutlus… Aga ma katsun ennast võimalikult objektiivselt hinnata 😀

Kõik need taimetoitlaste retseptid pole mulle kunagi eriti isuäratavad tundunud, seega ei ole nende proovimine siiani nii libedalt läinud. Ma kavatsen seda muidugi edaspidigi teha, aga noh, lihtsalt rohkelt puuviljade-marjade söömine tundub juurikate kokkamisest palju lihtsam 😛

See on iseasi, et mina olen ikkagi mahetoidu usku ja värske mahekraami osakaal on Eestis paraku kesine. Tallinnas on muidugi asjalood etemad kui Pärnus. Lisaks kaugelt transportimine… Samas – olgu mahe või mitte, kaugelt tulnud või mitte – vähemalt elus toit, eks. Selle kõige üle võiks pikalt vaielda. Igal juhul on puhas/mahe toortoitumine suvel mõeldavam kui muul ajal 🙂

Kuna ma olen väga laisk söögitegija ja suur puuviljade fänn, saate isegi aru, miks minus tekitab elevust idee, et kogu aeg suuremas osas puuviljadest toitudes võib täitsa kenasti ära elada. Tuleb ise katsetada, eks siis näis, kas see sobib mulle 😀

Oleks rohkem raha, võiks käia iga teatud aja tagant vereanalüüse tegemas, see oleks minu jaoks hirmus põnev – vaadata, kuidas mingite vitamiinide ja muu vajaliku kraami osakaal kehas muutub. Aga no perearstilt minu vanuses inimene midagi väga põhjalikku tihti just välja ei nuia. Pole ju mingeid vaevusi, see pigem selline enda lõbuks asi. Kunagi võiks mingeid analüüse teha küll, aga ega igakuiselt polegi vast mõtet. Paar korda aastas? Eks näis… Esialgu piisab enesetunde jälgimisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav link. On’s oliiviõli siis nii kasulik, kui väidetakse? Jälle mõttekoht. Mitte et oleks kahjulik, seda ma küll ei usu. Aga jah, loogilised tunduvad needki argumendid. Samas mulle tunduvad väga palju asjad loogilised, mis seda tegelikult teps mitte ei pruugi olla.

Igal juhul on tohutult põnev aina uusi asju avastada. Tohutult põnev on see teekond tervislikuma elu suunas. Huvitav, kuhu ma lõpuks välja jõuan?

Söögipildid

Vaatasin, et mul on kogunenud erinevatel hetkedel üles pildistatud toite, panen need siis lõpuks blogisse ka, et oma fotomajandusega järjele saada.

Ükskord oli lastel eriti ilus ja värviline lõunasöök. Osa pidime küll lõpuks ise ära sööma, aga me vähemalt üritame järjepidevalt… Vahel läheb tiba veenmist või kauplemist vaja, aga üldiselt süüakse üsna kenasti 🙂

IMG_5187

Ühe õhtu magustoit oli mul selline – lihtne, aga maitsev. Ja värviline 🙂

IMG_5191

Leiva küpsetamisel olin hädas, et leib kippus pärast esialgset ümaraks kerkimist lohku vajuma. Googeldades sain teada, et see võib olla liiga pehmest taignast – mis, nagu keegi mõni aeg tagasi kommenteeris, võib olla ka nätskuse põhjuseks. Sellest ajast saati olen teinud leivataigna nii kõva kui vähegi võimalik (lisan jahu, kuni vispliga segamine raskeks läheb) ning leivad jäävad tõepoolest ümaramad ja mõnusamad. Abikaasa kommenteeris ka, et iga korraga läheb paremaks.

IMG_5235

Mõni aeg tagasi tegin taas kaerahelbeküpsiseid. Panin taignasse 250 g/650 ml kaerahelbeid, 100 g rosinaid, 2 muna ja 100 g võid. Rosinad panin purustamiseks koos munaga blenderisse, või sulatasin, segasin kõik kokku. Küpsetasin pöördõhuga ahjus 150 kraadi juures (olen täheldanud, et selle ahjuga võin julgelt tavalisest 25 kraadi maha võtta) miski 10-15 minutit vast, vaatasin välimuse järgi. Tulemus sai täpselt see, mida ootasin – krõbe küpsis, mitte liiga magus, MINU maitsele. Abikaasa ütles, et eelistab banaaniküpsiseid, sest tal ajavad krõbedad küpsised igemed valutama vms ja no ta on vana banaanifänn ka. Nii et igaühel oma lemmik, teen mõlemaid edaspidigi.

IMG_5314

Nüüd ootavad tegemist tatrajahuküpsised. Ema saatis mulle sünnipäevapakiga natuke Loodusvägi mahedaid mandli-rosinaküpsiseid, need olid lihtsalt imelised. Ingrid hiljuti tegi ja kiitis, tuli meelde, et olen ise ka kunagi teinud – vaatasin järele, see oli kaks aastat tagasi ja maitsesid väga. Nii et nüüd on mul ideid, kuidas katsetada – pean ainult tatrajahu ostma, mahepoest vast leiab, mandlid-rosinad on kodus olemas. Abikaasa sõnul olid need ka maailma parimad küpsised ja kaerahelbe omadest etemad. Ma muidugi tahaks ilma suhkruta hakkama saada… Purustatud rosinad, arvan ma, tulevad jällegi mängu. Mmm…

Scroll to Top