toitumine

Šokolaaditegu

Maris ajas oma viimase postitusega mulle magusaisu peale – sellise, mis nõudis rohkemat kui puuvilja 😛 Nii ma siis mõtlesingi šokolaadi tegemise ära proovida.

Panin 50 g kakaovõid, 50 g kakaopulbrit, 25 g vahtrasiirupit, peoga rosinaid ja mandleid. Tahvli kaal sai 156 g, hinnaks 33.66/€4.57 – kilohind 215.77/€29.28. Kuna vahtrasiirup on kingitus, siis selle hinda pole arvestatud – kui oleks kasutanud magustamiseks sama kogust mett, oleks tahvli hind tulnud 34.58/€4.69, kilohind 221.68/€30.08.

Tume šokolaad on minu maitse jaoks ikka liiga kange 🙂 Nii et ostan järgmine kord poodi sattudes piimapulbri ära ja katsetan sellega. Eeldan, et pulbri kogus võiks samaks jääda, seega kakaopulbrit võiks piimapulbri arvelt vähendada… Pooleks äkki või… No vaatab. Igatahes täiesti normaalne šokolaad 😀 Sõin kaks tükikest, rohkem ei tahtnud. Vaatame, kas piimapulbriga variant tekitab suuremat isu 😛

Kakaovõi sulatamiseks lasin kaussi nii kuuma vett, kui kraanist tuli (55 kraadi), ja panin või ämbriga selle sisse. Kui oli sulanud, segasin sisse kakao, seejärel siirupi, lõpuks rosinad ja mandlid ning silusin kogu möksi ühe karbi põhja. Mis teha, jääkuubikuvorme pole 🙂 Tahkeks läks kiiresti – poole tunni pärast tuli meelde vaadata, siis igatahes juba oli. Kahtlustan, et oli juba mõnda aega 🙂

IMG_5251

IMG_5253

IMG_5255

IMG_5257

IMG_5261

Jälle üks kogemus juures. Kui varem ostsime ikka poest tavalist šokolaadi, siis nüüd oli kuidagi iseenesestmõistetav, et teen ise. Norra mõjub hästi 😀

Inspireerivate dokumentaalfilmide õhtu

Ei jõudnud eile õhtul blogi kirjutada, sest vaatasin järjest ära kaks filmi.

Kõik sai alguse sellest, et sain kirja, mis teavitas, et Hungry for Change on märtsi lõpus jälle tasuta täispikkuses netis nähtav. Vaatasin seda juba aasta tagasi ja soovitasin teilegi. Nüüd tuli isu üle vaadata, aga mõtlesin, et oleks mõttekam võtta ette hoopis mõni selline toitumisteemaline film, mis seni veel nägemata. Leidsin googleldades selle postituse, kust kolm filmi (Food Matters, Super Size Me ja Food, Inc) olid nähtud – eile õhtul vaatasin ära ülejäänud kaks ja soovitan soojalt kõiki viit.

Forks Over Knives oli mulle ema jutust tuttav, aga ise polnud seni näinud. Sick, Fat and Nearly Dead oli minu jaoks täiesti tundmatu. Mõlemad olid väga kaasahaaravad ja informatiivsed, samas piisavalt kergesti jälgitavad. Uskumatu on vaadata neid pakse ameeriklasi (ok, üks oli austraallane), kes on tänu rohkele rämpsu söömisele oma tervise täiesti tuksi keeranud, ja jälgida nende teekonda normaalsema söögi avastamise ja tervenemise poole.

Kõigi taoliste toitumisfilmide puhul on kriitikaks see, et nad propageerivad rohkemal või vähemalt määral täielikku taimetoitlust. Mind väga ei häiri, sest ma olen omad otsused juba nagunii teinud – ma usun siiralt, et taimetoidu osakaal on meie menüüs kõige olulisem ja teadlik veganlus, kus on tõesti pööratud tähelepanu menüü mitmekesisusele, on organismile hea (hoolimata sellest, et enamik Eesti tunnustatud toitumisteadlasi vastupidist arvab). Samas olen ma kindel ka selles, et süües veidi puhast liha, mune ning piimatooteid, ei tee ka need meile halba, pigem vastupidi. Igapäevaselt stressis kasvanud ja hormoone täis topitud liha õgimine muidugi kasuks ei tule 🙂 Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem kuulata ikkagi omaenese keha, mitte hakata pimesi endale kõike keelama. Samuti olen ma kindel selles, et tervislikud rasvad on organismile kasulikud ja ei tee paksuks – kahjulikud võiks muidugi miinimumini viia ja kilode viisi pähklite-seemnete pugimine oleks ka liig, aga nende igapäevane toidus kasutamine teeb ainult head. Ja kui keegi räägib, et kasulikud on vaid low fat piimatooted, lähen suisa närvi 😀

Kriitikast rääkides, siis Forks Over Knives kohta on hirmpõhjalik artikkel siin (ei jõudnud täies mahus läbi lugeda, aga kinnitas mu arvamust, et nad kohati üle pingutavad) ning Hungry for Change filmi kohta on mõned märkused kirjas siin – nendega nõustun üldjoontes kõigiga, ehkki mulle isiklikult näiteks meeldis selle naise loo vahele põimimine, ma olengi lihtsama maitsega vaataja 🙂 Vähekese mõistusega võttes on kõik need filmid minu meelest suurepärased info ja inspiratsiooni allikad – enamik inimesi ei söö nii palju värsket kraami kui vaja ning pole endale teadvustanud, kui tõsist sõltuvust suhkur ja rasvad ikkagi tekitavad.

Sick, Fat and Nearly Dead mahlapaast tundub kusjuures täiesti selline asi, mida tahaks isegi proovida – kindlasti mitte 60 päeva, pigem alustuseks nädal või kümme päeva ja siis vaatab edasi. Nälgimisse ma ei usu, veepaast oleks minu jaoks liig, aga selline vitamiinilaks oleks organismile mõnus puhastuskuur. Vaatame, ehk teeme kunagi ära!

Keda huvitab, siis panen lõpetuseks treilerid ka. …

Magusamõtisklusi

Mulle jäeti mõni aeg tagasi link maailma kõige lihtsamate kaerahelbeküpsiste retseptiga ja tõepoolest – see on lihtsalt geniaalne. Ma poleks ise elu sees tulnud selle peale, et kaerahelbeküpsistest võib ära jätta ka muna ja või ning kui asendada suhkur banaaniga, kleebib see taigna veel paremini kokku 😀 Kui tavalisi pätsikesi oli pigem tüütu plaadile tõsta, sest need kippusid pudisema, siis banaanitaignaga seda muret pole.

Imelihtne – iga banaani kohta 1 dl kaerahelbeid, soovi korral sisse rosinaid, pähkleid, seemneid, šokolaaditükke või mida iganes muud suupärast… Ja ongi kõik!

Olen neid nüüd kaks korda teinud – 2 dl tundus vähe, eile õhtul tegin 3 dl, täna juba 4 dl kaerahelvestega. Eile tulid seemned meelde alles siis, kui plaat juba ahjus oli, aga täna lisasin chia, kanepi- ja linaseemneid – kõik hea omega 3 sisaldusega.

Enne…

IMG_5178

…ja pärast 🙂

IMG_5180

Muidugi tuli mul eile õhtul pärast esimest ampsu meelde, et mulle pole mitte kunagi maitsenud ükski banaanimaitseline asi peale banaani enda 😀 Aga mina ei tunne enam magusa järele nagunii vajadust, olen oma puuviljadega täiesti rahul. Küpsikud on rohkem Abikaasale ja lastele – neile maitsesid küll. Ja ma ei saa ka öelda, et mulle üldse ei maitsenud, lihtsalt külmaks jätsid, kuna esiteks pole ma banaanitoitude fänn ja teiseks pole mul magusaisu 🙂

Kusjuures lapsed ei küsi mul kunagi magusat, kui see neil just silma all pole – nad ei tule selle pealegi, et peaks kommi lunima vms. Kui vahel tuuakse või ma midagi küpsetan, siis muidugi tahavad, aga igapäevaselt on vaid hommikupuder meega ning erinevad puuviljad.

Ma olen Plikale nüüd seletanud ka, millised toidud on kasulikud ja millised mitte. Ta teab, et komme, šokolaadi ja muud taolist ei ole kasulik tihti süüa – aga harva on okei. Näiteks siis, kui memme juures saab paar kommi või kui vanaema toob kohukest.

Praegu on mul muidugi see eelis, et nad on kodused ja välismõjusid õieti polegi – ootan huviga, mis saab lasteaias ja koolis. Ikkagi on mul tunne, et kuni nad igapäevaselt meie toiduvalikutega üles kasvavad, on lootus, et nad ka iseseisvalt paremaid valikuid teevad. Hea on see, et me ei keela midagi – kõike, mida kodus on, võib süüa. Lihtsalt puuvili on pigem magustoit või vahepala, nii et kui seda vahetult enne sooja sööki küsitakse, siis ütleme, et soolane toit kõigepealt.

Palju lihtsam ja mõnusam on kusjuures nüüd, kus meil endil ka enam šokolaadi salavarusid pole. Kõigile ühed reeglid 🙂 Aga mis šokolaadi puutub, siis tänaõhtune vestlus Liisiga inspireeris mind, nii et mul on plaanis osta kakaovõid ja ise šokolaadi tegemine ära katsetada (kakaovõi + kakaopulber + ilmselt vahtrasiirup + vbla ka tibake piimapulbrit). Endal ei isutagi eriti, aga katsetamine tundub põnev ja Abikaasa oleks kindlasti õnnelik, kui šokolaad jälle majas oleks. Pärast seda, kui ma arvutasin välja meie mõlema päevase energiavajaduse ja sain teada, et tema oma on minu omast täpselt POOLE suurem (2200 vs 4400), ei ole mul tema magusaisule enam mingeid etteheiteid. Peaasi, et kõht oleks enne soolast toitu täis ja magus tervislik. Ise tehtud šokolaad sobib suurepäraselt ja on Liisi väitel tunduvalt toitvam, nii et terve tahvli ära söömise asemel piisab ühest tükist. No vaatame 🙂

Projekt: toitumine

Kuna mind on õnnistatud kiire ainevahetusega, olen ma üks neist vähestest naistest, kes pole kordagi elus muretsenud kaalu pärast, pidanud dieeti ega lugenud kaloreid. Samuti pole mind kunagi huvitanud toiteväärtusega seonduv: süsivesikud, valgud, kiudained ja nii edasi – see tundus mulle alati liigkeerulise teadusliku jamana. Kuna kaaluprobleeme polnud, ei näinud põhjust mingeid soovitatavaid koguseid taga ajada – sõin seda, mille järele parasjagu isu oli ning üritasin lihtsalt võimalikult palju tervislikku toitu osta. Seda, et juurikad-puuviljad ja täisterakraam on hea, rafineeritud kraam seevastu halb, teadsin isegi mina 😀

Mul käivad need toidulaua tervislikumaks muutmise püüded ikka hooti – enamasti just pimedal perioodil. Eks see ole ainult loogiline – mida soojem ja valgem õues on, seda rohkem on energiat ja tegemist, nii et söögile eriti mõelda ei malda, samuti on siis saadaval rohkelt värsket kraami, mis on juba nagunii tervisele hea. Pimedal ja külmal ajal seevastu oleme palju kodus, on rohkem aega mõtiskleda, uurida ja kokata, tihti hakkab mingil hetkel kimbutama energiapuudus, mis motiveerib lahendusi otsima.

Ma ei mäleta, miks ma hakkasin uurima söömise ajal joomise kahjulikkuse kohta, aga just seda ma detsembri alguses tegin. Tolles postituses jõudsin lõpuks otsapidi välja energiapuuduse ja vale toitumise seoseni, nii saigi alguse viimane toitumise projekt – mitte küll kohe, kes see vahetult enne jõule ikka väga tervislikuks hakkamisele mõtleb 🙂 Aga mõte oli idanema pandud ning uuest aastast hakkasime erinevaid muudatusi ellu viima.

Kolmandik jaanuarist möödus haiguste tähe all – siis ei jõudnud midagi mõelda, ostsime lihtsalt palju värsket ja kerget kraami, sest see läks kõige kergemini alla. Kõige suuremad muudatused toimusid nagunii alles veebruaris, aga jaanuarist võib siiski kaks edusammu välja tuua.

Esiteks vähendasime otsustavalt tarbitava piima hulka, seda küll eelkõige raha kokkuhoiu eesmärgil – see, et vee joomine on nagunii kasulikum, oli mulle vaid lohutuseks 😀 Eestis oli piim tervislik (mahe, töötlemata, rasvane) ja normaalse hinnaga, mistõttu polnud mingit põhjust selle joomist piirata, siin meil aga tuttavat talunikku pole ning poepiim on kallis lurr, kust miskit kasulikku nagunii ei saa. Kui oktoobri viimase kuue päevaga ostsime 17,5 liitrit piima (254.20/€34.49), novembris 86,5 liitrit (1269.20/€172) ja detsembris 76,75 liitrit (1077.90/€146), siis jaanuaris vaid 24,25 l (367.70/€50) ning veebruaris suisa 17 liitrit (244.40/€33).

Teiseks käis jaanuari lõpus külas mu ema, kes on gluteeni- ja laktoosivabal dieedil, seega otsisime tema tulekuks valmistudes sobivaid toiduaineid, mis pani mind hiljem üldisemalt selle dieedi kasulikkuse üle mõtisklema, samuti vaimustusime tänu emale rohelisest salatist (lähemalt selle postituse lõpus), millel on nüüd kindel koht meie menüüs.

Veebruari alguses analüüsisime oma seniseid väljaminekuid ning võtsime vastu ühise otsuse, et ostame nüüdsest vaid tõesti tervislikku toitu. Sellest tulenevalt tegin esimest korda elus ise juuretist ja hakkasin lõpuks ka Norras leiba küpsetama (võrdselt nii raha kokkuhoiu, maitseelamuse kui tervislikkuse eesmärgil), samuti tegime esimest korda edukalt ise majoneesi (jällegi nii raha kokkuhoiu kui tervislikkuse ajenditel). Majoneesi ja õlide üle arutledes tekkis blogisabas elav arutelu, veidi hiljem ennast veel põhjalikumalt õlidega kurssi viies hakkasin taas sujuvalt mõtisklema üleüldisest toitumisest.

Veebruari keskel avastasime enda jaoks uue toidupoe Kiwi – kõigest paari nädalaga on sellest saanud asendamatu soodsa ja mitmekesise mahekraami allikas, kust ostame pea poole oma iganädalasest söögist. Sealt leitud lai valik hea hinnaga mahedad ube ja läätsi aitas oluliselt kaasa meie toidulaua tervislikumaks muutumisele – eriti Abikaasa puhul, sest tema elukorraldus on tänu öisele tööle organismi harjumustele loomuvastane, eluviis minu omast tunduvam liikuvam ning energiavajadus ja ühtlasi ka ligipääs rämpsahvatlustele tunduvalt suuremad 🙂

Kuu alguses, pärast ühist tervislikkuse kokkulepet, oli Abikaasa poolt veel veidi patustamist šokolaadi, kuklite ja martsipani näol. Kui ma olin selle peale valjuhäälset nördimust avaldanud, rääkisime pikalt põhjustest ning leppisime kokku, et hakkan talle igal öösel kerget einet valmistama  ning esmaspäevasele tööle süüa kaasa panema.

See on arusaadav, et keset ööd tõustes pole isu, nii oligi ta senini enamasti söömata tööle läinud – paremal juhul ehk sõi mõned puuviljad. Kuna töö seisneb tal aga kuus tundi järjest vaheldumisi auto juhtimises ja jooksmises (tihti ülesmäge), pole ka ime, et tööpäeva lõpuks kell seitse hommikul on nälg ning tee peale jääva bensiinijaama magusad kuklid on ahvatlus, millele on äärmiselt kerge järele anda. Koju jõudes praadis ta endale enamasti hommikusöögiks veel 4-5 muna 🙂

Esmaspäeviti sõi ta küll kõhu hommikul korralikult täis, aga oli siis 11-12 tundi järjest kodust ära – kõige halvemal juhul ei söönud selle aja jooksul üldse (ehk nosis vaid šokolaadi), enamasti kasutas aga kahe toiduringi aegset vaba tunnikest selleks, et MacDonaldsit, Subway laadset võileiba või muud rämpsu süüa.

Võttes arvesse Abikaasa pea peale pööratud unegraafikut ja pingelist tööd, olengi ilmselgelt mina see, kes peab hoolitsema, et ta õigesti sööks ja piisavalt puhkaks. Päris alguses oli mul endalgi tegemist uude elukorraldusse sisse elamisega, teise riigi toiduvalikuga harjumine ja enda jaoks sobiva üles leidmine võttis omajagu aega, no ja üldiselt olin ma ise ka öösiti väsinud, seega oli mugavam leppida Abikaasa väitega, et ta ärgates süüa ei taha. Tervise seisukohalt polnud see aga kaugeltki mitte hea korraldus – nüüd on meil juba mõnda aega kindel öine rutiin, mis ei jäta mulle mõtetki, et ma äkki ei viitsi. Keedan igal öösel kaks muna (pehme kollasega, tema lemmikud), teen kaks võileiba ning panen kõrvale midagi värsket – salatit, tükeldatud porgandit, lillkapsast vms. Paar puuvilja ka ning siis võib tööpäev alata.

Abikaasaga tuli just paar päeva tagasi jutuks, et kui varem oli tal igal hommikul lihtsalt õudne munaisu, siis nüüd on see tänu igaöisele keedumunale (koguseliselt kaks korda vähem, praadimisest vs keetmisest rääkimata) täiesti kadunud. Nüüd praeb ta endale hommikul hakkliha sibula ja küüslauguga ning hautab seda ühes ubade ja läätsedega – täna just vähendas minu soovitusel liha ning suurendas ubade-läätsede kogust. Sain ka maitsta, mitte mingit erinevust varasema rohkema lihakogusega polnud – ja läätsed on selles segus lihtsalt suurepärane lisand.

Esmaspäeviti on Abikaasa nüüd ka suure karbi sama segu kaasa võtnud, samuti erinevaid puuvilju ja vett. Statoili tasuta kuumadest jookidest sai tal õnneks juba mõni aeg tagasi kõrini, nii et uue aastanumbriga kaant ta termotopsile enam ei ostnud. Selle asemel võtabki lihtsalt kodust suure pudeli vett kaasa – jällegi tohutu edasiminek tervislikus plaanis, sest midagi kasulikku need masinast tulevad kuumad kiirjoogid ilmselgelt ei sisaldanud.

Nüüd on mul järgmine väljakutse – mõelda välja alternatiiv hakkliha, ubade ja läätsede segule. See on küll tervislik ja toitev ning maitseb Abikaasale väga, aga igal hommikul (ja lisaks igal esmaspäeval) ei jõua ju sama asja süüa 🙂 Tegu peaks olema millegi kergelt ja kiirelt valmistatavaga, sest hommikuti mina ju magan, Abikaasa kokkab ise ja tahab kiirelt süüa saada. Samas peab see olema piisavalt toitev, sest pärast kuut tundi füüsilist koormust on vaja korralikult energiat taastada.

Teine väljakutse on juba eelmises postituses mainitud maitsvate taimetoitude proovimine ja igapäevasesse menüüsse lülitamine ning selle arvelt liha osakaalu vähendamine, et jõuaks lõppkokkuvõttes enamiku toidust mahedalt osta.

Esialgselt oli käesolev postitus mõeldud kirjutamaks hoopis sellest, kuidas ma olen viimasel ajal uurinud toiteväärtuse ja erinevate toitainete kohta ning see on olnud äärmiselt hariv, põnev, silmiavav ja kasulik – üks asi on lihtsalt teada, et üks toit on hea ja teine halb, teine asi on aga lugeda, MIKS see nii on… Ja sissejuhatus, mis pidi seletama, kuidas ma selle kõige vastu üldse huvi tundma hakkasin, venis omaette postituseks. Eks kirjutan siis hiljem ühe postituse veel 🙂

Samuti on mul juba pikemalt kavas üldisem postitus meie viie aasta pikkusest maheteekonnast, mille tarbeks olen mitu päeva vanu postitusi lugenud, et ise kunagist olukorda meelde tuletada ning eelmise kahe aasta toidust igakülgseid ülevaateid teinud – see kõik on olnud muide äärmiselt innustav, sest edusammud on aastate lõikes selgelt näha. Kuna ma olen aga teatavasti esiteks äärmiselt põhjalik ning teiseks suur numbrite ja statistika fänn, siis ühest ülevaatest kasvab sageli välja kolm teist ja veel põnevamat, sekka uusi teemasid, mis ka kõik kohe lähemat uurimist vajavad, nii tekibki sellest ühest kavandatavast postitusest lisaks sada teist. Loodame, et ma oma suure ülevaatega ikka ka mingil hetkel ühele poole saan 😛

Leiva hind

Nii, kaalusin täna täpselt kõik kogused ja hiljem leiva enda kenasti ära ning tean nüüd enam-vähem täpselt oma leiva kilohinda.

Ühel odaval poeleival oli kilohind 33.80, ülejäänutel 60 ringis.

Kui ma küpsetaks tavalisest täistera rukkijahust, valgest suhkrust ja soolast, tuleks kilohind 7.80.

Kui ma küpsetaks mahedast täistera rukkijahust, pruunist suhkrust ja soolast, tuleks kilohind 17.65.

Kuna ma aga lisan lisaks ülamainitud mahedatele koostisosadele ka igat sorti maheseemneid: päevalille, kõrvitsa, lina, seesami, kanepi, chia… Siis tuleb minu leiva kilohind 26.85 🙂 Seemneid ma muidugi muul ajal ei kaalu, vaid lisan suvaliselt – täna panin ikka väga heldelt, nii et pigem võib see hind isegi tavaliselt veidi väiksem tulla.

Lisaks minu aeg ja elekter… Aga ka minu rõõm ja rahulolu absoluutselt iga kord, kui leiba küpsetan või söön.

Pole midagi paremat enda tehtud leivast!

Mõtlesin alguses küll, et mahejahu on tavalisest üle poole kallim, ei raatsi osta. Aga kui ma küpsetan iga kolme päeva tagant kaks pätsi leiba, ütleme 11 korda kuus, siis tuleb jahu pealt hinnavahe 134 kr. Meil kulub söögile kuus umbes 6000 kr, sellega võrreldes on see summa nagunii väike. Mahe on hea 🙂

Scroll to Top