Alati, kui ma kirjutan oma püüdlustest mitmekesisemalt/mahedalt toituda või juhin tähelepanu sellele, et poolfabrikaadid ja valmistoit sisaldavad sageli igasugust jama, tuleb rida ühetaolisi kommentaare. Ühed väidavad, et töö, laste ja täisväärtusliku elu kõrvalt pole võimalik iga päev normaalselt süüa teha, teised küsivad, et kui kõik on nii ebatervislik, mida siis üldse süüa võib, kolmandad kirtsutavad nina ja ütlevad, et nemad seda, teist ja kolmandat küll ei söö.
Kullakesed, mina ei sunni teid midagi sööma. Kui soovite, seiske iga päev soojaleti sabas. Kui soovite, käige iga päev väljas söömas. Sööge saiakesi, makarone, võileibu, hamburgereid, toorsalatit… Jumala eest, tehke, mida iganes tahate.
Ma toitusin kogu ülikooliaja makaronidest lihamaitseainega – jajah, kõige odavamad makaronid ja E621 sisaldav maitseaine. Hommikul, lõunal ja õhtul. Mulle maitsesid makaronid ja neid oli imelihtne teha. Makaronid hakklihaga või pelmeenid olid luksus, mida kõhna rahakoti tõttu vaid harva lubada sain. Muidugi oleks ka toonase eelarvega saanud palju tervislikumalt toituda, aga esiteks ei teadnud ma siis kahjulikest ainetest midagi, teiseks mind poleks ilmselt ka eriti huvitanud, kolmandaks ma absoluutselt ei viitsinud süüa teha – ja teate mis, ega ma siiani suuremat siiani ei viitsi.
Laste saamisega kasvab enamasti teadlikkus igasugustest asjadest – sealhulgas toidust. Nüüd olen ma teravalt teadlik kõigist noist kahjulikest ainetest, mida enamik poes müüdavast sisaldab, olen palju lugenud sellest, kuidas toorainet kasvatakse ning mis ebameeldivused kõige selle keemiaga kaasneda võivad. Ma ei ole kaugeltki 100% mahetoituja, ma olen vahelduva eduga vähem ja rohkem mahe (olenevalt sellest, kui palju ma viitsin parasjagu ringi sebida). Jättes kõrvale maheda, vaatan poes alati silte ja valin lisaaineteta kraami, sellegipoolest ostan vahel näiteks noid sügavkülmutatud saiakesi, mis kodus ahju lükata jne jne jne. Sel suvel olid meie kulutused toidule varasemast suuremad, sest me lihtsalt ei viitsinud selle suure kuumusega ja remondi kõrvalt kokata – sai tavalisest tihemini näiteks Steffani pizzat tellitud. Ja võileibu söödud, mitte ainult hommikul 😛 Ja hoolimata üllatest plaanidest on meie kodus valmistatavad toidud siiamaani suuremalt jaolt väga lihtsad.
Mina lihtsalt juhin teie tähelepanu sellele, et enamik tänapäeva söödavast kraamist on rohkem või vähem kaheldava toiteväärtusega. Kirjutan oma pingutustest paremini ja tervislikumalt süüa. Aga kindlasti pole mul teile pakkuda imenippe, kui süüa teha ei viitsi, raha on vähe ja lihtsad toidud ei maitse. Tähendab, kaks lahendust ma võin välja pakkuda küll – palgake endale kokk ja öelge talle, mida süüa soovite ning millisest toorainest see tulema peab. Või siis uurige välja, millised on need toitlustusasutused teie kodulinnas, kus tehakse tõesti värsket, kvaliteetset ja maitsvat toitu ning sööge kogu aeg väljas. Mõlemad lahendused, ma usun, jäävad enamikule rahakotile tõttu kättesaamatuks.
Kui tõesti TAHTA tervislikult toituda, siis seda ka saab. Need, kes tahavad, nende jaoks on iseenesestmõistetav uurida, leida endale omad kohad, kus saab osta vastuvõetava hinnaga tervislikku/mahedat kraami, leida see aeg, et kodus kokata (muide, seda saab suurepäraselt teha koos perega!). Ning kui kõik süsteemid on korralikult paigas ja harjumused välja kujunenud, siis avastada, et see ei võtagi üldse nii palju aega ega vaeva.
Kui ei viitsi, järelikult pole see piisavalt oluline. No näiteks üksikud inimesed viitsivad vähem kokata, kui paarisuhtes olevad. Ja nood omakorda vähem kui lastega pered. See on ju ainult loomulik.
Mina olen alles teel. Vahel liigun edasi, vahel seisan paigal, vahel liigun suisa veidi tagasi. Aga see, kui ma parasjagu ei viitsi mahetooteid taga ajada või üldse süüa teha, nii et lükkangi oma saiakesed ahju või makaronid keema, ei tähenda, nagu ma oleks oma suhtumist toidusse muutnud – hoolimata laiskuse astmest usun alati kindlalt, et võimalikult kohalik, puhas ja tervislik kraam on parim ning et ON võimalik kogu aeg tervislikult süüa, asi on lihtsalt tahtmises ja viitsimises.
Midagi ei juhtu, kui vahel rämpsu süüa. Midagi ei juhtu (esialgu) ka siis, kui seda pidevalt süüa. Eks igaüks ise teab, kui palju viitsib uurida ja mässata, kui palju usub sellesse, et tervislikumal toitumisel on pikemas perspektiivis väga suur kasu sees.
Ma hea meelega kirjutan kõigest, mida ma olen teada saanud, mida ma ise teen… Aga vahel mulle tundub, et kui ma oma kogemusi ja avastusi jagan, siis ükskõik, mida ma kellegi küsimusele vastan, otsitakse selle peale lihtsalt järgmine vabandus, miks ikka nii ei saa või miks see ei sobi. Nagu eeldaks mu lugejad, et mina neile tervislikku toitu valmistama tulen, sest neil endal pere ja töö kõrvalt selleks ometi aega pole ja tatrapuder ei maitse kah.
—
Ja ärgu võetagu kõike eelnevat viimaste kommenteerijate poolt südamesse, ma ei ürita absoluutselt konkreetselt teile etteheiteid teha. Kogu selle postituse sisu on kirjutatud teadlikult kunstiliselt liialdades, üksikuid kommentaare kontekstist välja kiskudes ning tarbetult võimendades, see tugineb mitte ainult teie, vaid ka varasemate postituste kommentaaridele, mille autoriteks on väga palju erinevaid inimesi.
Aga üldiselt mulle mõttevahetus kommentaarides ju väga meeldib 😛
