töö

Nädalavahetus on alanud!

/ kolimised, london/UK, rõõm, töö / Leave a Comment

…ja ma ütleks, et üpris heade uudistega.

Avastasin nimelt just, et mu pangaarvelt on £90 bronnis. Alguses ehmatasin küll koledasti, aga siis tuli meelde, et Mees pani kolmapäeval lõpuks mu home office‘i avalduse posti. Koos tööandja fake kirjaga, mis ütles, et ma olen selles firmas töötanud kaks nädalat (kolme kuu ja kahe nädala asemel). Sellest rääkimata, et ma juba aasta aega UK-s töötanud olen ilma igasuguse registreerimiseta…

Igatahes, minu meelest on see bronn positiivne märk – sellest, et mu avaldusega on vähemalt esmapilgul kõik korras. Muidugi, kõike võib veel juhtuda, aga ma ei usu, et nad võtaks raha mu arvelt maha enne, kui on enam-vähem veendunud, et taotlus on ok.

Ma ei tea, miks ma üldse muretsen – tean ju küll kas või Iirise näitel, et neid kirju ja tegelikku tööle asumise aega ei kontrolli keegi… Äh. Lihtsalt. Ikka ju muretsen! Alati oli võimalus, et paberimäärimisega läks midagi valesti vms.

Muidu olen endiselt ärevil. Ma ei suuda ära oodata, millal jõuab kätte homme kell kaks, kui me saame lõpuks ometi kolida! Ma ausõna ei mäletagi, millal ma viimati üldse midagi nii kangesti oodanud ja nii kannatamatult päevi (ja tunde) lugenud olen. Nüüd on see PEAAEGU käes.

Aga enne seda tuleb veel kõik asjad kokku pakkida. Ja leida vastus küsimusele, kuidas need homme kohale saada – autot ei taha tellida, sest see on kallis, aga meil pole üldse raha. Ühistranspordiga sõidaks raudselt 2-3x, sest asju on piisavalt ja minust pole ju suuremat kandjat… Pluss veel see, et mul on sealsamas lähedal kell 11 perearst, aga kolida enne poolt kahte ei saa. Kas võtta hommikul arsti juurde minnes esimesed asjad kaasa ning hakata pärast seda edasi-tagasi käima? Üks (ilmselt siis mina) peaks sellisel juhul paigale jääma neid asju valvama, sest korterisse enne kahte ei pääse. Samas, aeda pääseb ka õuest, võiks kolaga seal istuda. See on idee, tõepoolest.

Aga ma nüüd vist hakkangi vaikselt pakkima, mida paremat mul ikka teha on.

Ei tea, millal ma pärast kolimist ükskord jälle netti saan, vaevalt et seal mõni lahke naaber wifit pakub… Ja mu arvuti on nii p*rses, et puu alla otsima minna ka ei saa. No loodame parimat, nagu alati 😉

Potentsiaali on, kahtlemata

/ muusika, rõõm, töö / 2 Comments

Tänane päev möödus suisa lilleliselt – oskasin juba oma aruga rohkem asju teha ja tuju oli hää. Veetsin terve hommikupooliku nõusid pestes. Khm, jah. Kui vanas kohas oli ainult üks suur saal ning selle kõrval üks köök, kus kitchen porterid nõusid pesid, siis praeguses kohas on köök ja porterid restorani poolel ning meie kohvik-deli poolel peame endaga ise hakkama saama. Seega on kõigil nädalas 2-3 hommikust või siis pärastlõunast pesuvahetust. Õnneks palju nõusid pole, lihtsalt deli määritud võileivamaterjali kausid jms – vähemalt kliendid ei määri, nemad ostavad kaasa.

Igatahes oli tegemist küllalt ja tuju hea. Ning sellel ainsal CD-l, mida terve päeva käiati, oli muuhulgas ka Mika “Happy Ending”, mis on Eesti lahkumispeo ajast üks mu lemmikuid (Daki on süüdi, tema mulle selle albumi tookord tõi!).

Nüüd välja ilusat ilma nautima 😛

Vihma käest räästa alla?

/ igapäevaelu, rõõm, töö / 1 Comment

Mul on uue koha (ei saa öelda töökoha, sest firma on sama, eks, ja töö põhimõtteliselt ka) suhtes vastakad tunded.

Esimese asjana avastasin, et seal on kogu kremplil teistsugune ülesehitus – kui vanas kohas oli kogu söögivärk (kuumad toidud ja võileibade tegemine) ühel pool ja kohvik, kus müüdi tõesti ainult kohvi-kooki ja külmi jooke, teisel pool, siis praeguses kohas on sooja toidu osa täiesti eraldi, aga see avatakse vist alles lõunaks, mis tähendab, et hommikusöök on kohvik-deli osas. Mis tähendab, et meie peame toiduga ka tegelema. URR!

Hommikul olin ausalt öelda suhteliselt suures masenduses. Ma pole juba kuu-kaks üldse toidupoolel olnud ja kuna ma tõepoolest vihkan toiduga töötamist, siis oli šokk suur. Mis siis, et esimesel päeval olin üldse terve aja kassas (seal ongi ainult üks kassa, kust müüakse nii kohvi kui hommikusööki) ja jälgisin teiste tegutsemist.

Aga siis tuli lõuna ja ma sõin imehead sealihaeskaloppi imemaitsvate sibulaga maitsestatud kartulitega. Ja pärast lõunat mind ei pandudki delisse võileibu vorpima, nagu kartsin, vaid olin kuni kella neljani kohvikus. Ja seal on pärastlõunad kohvikus ikka tõeliselt vaiksed – mitte nagu vanas kohas, kus kolmest viieni vooris meeletult inimesi.

Ühesõnaga ma lihtsalt chillisin seal leti taga ja ei teinud suurt miskit – esimese päeva asi, ei tea veel ise tegevust otsida (mis siis, et töö sama, igal kohal ikkagi omad reeglid ja süsteemid).

Uus koht on jube suur ja sopiline – nagu labürint. Huvitav, kaua läheb, enne kui ma seal korralikult orienteeruma hakkan… Täna käisin ilmselt pool aega ringiga.

Samas, sisekujunduselt on seal tunduvalt mõnusam – hubasem ja vaiksem.

Et jah. Hommik ja pärastlõuna olid täiesti vastandlikud. Kuna töölt lahkusin ma siiski imehea tujuga, sest sain üle pika aja juba kell neli vabaks, siis ma ütleks, et potentsiaali on. Küllap ma harjun selle väikse toidujamaga ka ära uuesti.

Ja see koht ongi lahti ainult 7.30-16.00, nii et need hakkavadki olema minu töötunnid. Igati peen!

—

Suvi on lõpuks ka Londonisse jõudnud. Ta on juba paar nädalat hiilimisi käinud, vihmaga võidu… Aga eelmise nädala lõpus viimaks tuli ja jäi. Eelmise nädala algusest on mul saanud täielikuks hasardiks kontrollida mitu korda päevas netist BBC ilmateadet (sest prognoosid muutuvad iga päev, mitu korda päevas), et näha, mis ilma nädalavahetuseks oodata on. Viimane nädalavahetus oli ju kolmepäevane ja ma nii lootsin ilusat ilma, mida ka sain. Kuigi viimse hetkeni lubas vihma, jäi see tulemata. Päikest küll eriti palju polnud, aga vähemalt oli SOE.

Selle nädalavahetuse ilm on mulle veelgi olulisem – me ju kolime laupäeval. Oma AIAGA korterisse. Niisiis sain just jälle siiralt rõõmustada, sest iga päevaga järjest paremaks läinud prognoos lubab hetkel laupäevaks 25 kraadi puhta päikesega ning pühapäevaks 24 kraadi kohatise pilvisusega. Vihmast pole terve nädala haisugi ning temperatuurid püsivad kogu aeg üle 20 kraadi.

On huvitav seda ilmajuttu lugeda, ah? 😛 Ma lihtsalt olin juba meeleheitel pikaksveninud talve pärast (sest no paar-kolm nädalat tagasi oli veel täitsa talve lõpu laadne ilm, normaalset kevadet pole sel aastal mu meelest olnudki) ja naudin nüüd täiel rinnal soojust ning varbavaheplätusid.

Elu on üpris ilus.

Head uudised

/ london/UK, rõõm, töö / Leave a Comment

Täna teatati mulle, et alates homsest olen uues kohas. Juba! Ma olin nii kindel, et pean terve Tracie puhkuseaja veel vanas kohas passima… Enivei, uus koht on vanast nii 5-10 minuti jalutuskäigu kaugusel, tööle sõites lihtsalt üks bussipeatus rohkem. Olen seal ruumides paar korda koolitustel käinud.

Uus koht asub keldris, nii et päevavalgust ma enam tööl olles ei näe. Samas, ma pigem lõpetan kell neli ja naudin päikest kodus aias, kui vahin päikest terve päeva läbi akna, lõpetan kell kuus ja ootan, millal tuleb ükskord buss, mis pole nii täis, et mind ka peale võtaks ja ma lõpuks koju saaks.

Sami sõnul peaks ma uues kohas ainult hommikused vahetused saama ja ka kohvikus olema, aga ta polnud milleski päris kindel, seega pean lihtsalt homme kohale minema ja vaatama… Ja uue manageri ära veenma, et ma tõepoolest pean saama KÕIK hommikused vahetused ja olema AINULT kohvikus. Vast õnnestub 😉

Palusin Mehel uue kodu lähedal asuvasse perearstikeskusesse helistada ja uurida, kui palju ette tuleks ämmaemanda aeg kinni panna, kas mul oleks vaja see nädal spetsiaalselt kohale minna pabereid määrima või ehk piisab järgmisest nädalast… Ning tuli välja, et nad võtavad vastu ka laupäeviti. Ja ma saingi juba selleks laupäevaks aja, pean 10.45 seal olema ja pabereid määrima, siis saadetakse perearsti juurde ja tema siis suunab edasi ämmaemanda juurde. Sweet. See mure ka lahendatud.

Paberimäärimise rõõmudest veel nii palju, et aadressi muutmine läks pangas seekord ludinal (meenutuseks, et siinmaal ei saa aadressi netipangas muuta, vaid tuleb kohale minna ja ankeet täita ning viimati tuli mulle selle peale koju kiri: sry, su allkiri pole selline, nagu ankeedil, mis sa arvet avades täitsid, tule uuesti ja täida VEEL kaks ankeeti, me üritame siin identiteedivargusi vältida) – ilmselt sellepärast, et onu sisestas andmed kohapeal arvutisse ja mul oli juhtumisi lisaks ID kaardile ka pass kaasas, millega ma kunagi oma arvet avamas käisin ja mille koopia neil ilmselt kuskil andmebaasis olemas oli. Ja nad lubasid mulle isegi bank statementi homme uuele aadressile saata, siis saan kohe address proofi ka (kunagi nad üritasid väita, et seda statementi saadetakse kord x kuu tagant ja tihemini ei saa ja nad ei saa miskit teha).

Ja siis ma täitsin lõpuks home office‘i ankeedi ära, Mees paneb homme posti. Sain tööandja kirja, mis ütleb, et ma olen seal töötanud kaks nädalat… (kolme kuu ja kahe nädala asemel). No loodame, et kõik läheb hästi ja saan asjad korda. Ja £90 läheb. Nuuks!

Aga olgu, magama nüüd!

Kaua oodatud vabadus

/ rõõm, suhted, töö / 8 Comments

Mul algas just ametlikult bank holiday weekend ehk tööle minema ei pea enne teisipäeva. Mõnus!

Tööl on muidu sellised toredad lood, et mingi kõrgem ülemus otsustas kõik graafikud ümber teha – kui siiani käisid kõik tööl vahelduva eduga erinevatel kellaaegadel ja said teha erinevaid asju, siis nüüd on kindlad kellaajad ja tööülesanded. Ja otse loomulikult olin mina see “õnnelik”, kes sai endale kõik kohviku sulgemised.

No ma olin ikka täiesti endast väljas. Teadsin küll, et see on ainus võimalus, kuidas ma saan kogu aja kohvikus olla (Tracie sai kõik hommikused vahetused, aga tema on selle eest pool päeva restorani poolel, mida mina vihkan), aga no ainult sulgeda – iga päev 9-18 (kui sa oled harjunud pool aega 7-16/8-17 käima) – on ikka karm. Hormoonid möllasid ja pisarad voolasid (no ei saanud sinna midagi parata) ja manageri ajasin vist täiesti närvi 😀

Aga siis teatas ta mulle, et health & safety kohaselt ei või üldse olla kaks rasedat naist kohvikus, nii et ta peab ühe meist kuskile teise kohta suunama ja kuivõrd Tracie on Costa nö ülemus, siis oleks teda raskem asendada kui mind… Ehk siis mind saadetakse kuskile mujale tööle.

Lubati anda varasemad vahetused ja kui hästi läheb, siis saan ainult kohvikus olla (aga ei pruugi), järgmisel nädalal pidi mingi kõrgem ülemus minuga sellest rääkima tulema. Noh, eks ma mõningaid inimesi hakkan taga igatsema, ehkki enamustest on suht suva ja see Leedu bitch, keda ma üldse ei kannata ja kes meil praegu juba mitu nädalat supervisorit asendab, no temast on ju suisa õnn lahti saada. Töö on nagunii igal pool samasugune, sellest mõttes pole vahet.

Kuna Tracie läheb ülejärgmisest nädalast kaheks nädalaks puhkusele, siis esialgu ei saadeta mind veel kuskile. Eks me siis vaata. Mul suht suva. Saaks ainult nendest sulgemistest lahti, see on kurnav.

Aga täna ma nendest asjadest rohkem ei mõtle, sest ees ootavad kolm võrratut vaba päeva.

Homme läheme uue korteri üürilepingut sõlmima – kõik pöidlad pihku, et omanikul Maasika vastu midagi poleks!

Ja ülehomme on meil aastapäev. Esimene aastapäev. Jajah, esimene. Ja ma olen kolm kuud rase. Huvitav on see, et meie koos oldud aeg tundub mulle palju pikemana. Nagu oleks igavesti koos olnud 😀 Ma ei tea, kas see on hea või halb… Ma ei kurda.

Seoses aastapäevadega tekkis mul jälle see igavene küsimus – millal üldse on kõige õigem tähistada aastapäeva? Esimene kohtumine? Esimene suudlus? Esimene seks? See päev, kus te otsustate, et olete nüüd paar?

A-ga oli lihtne, esimesed kolm kuupäeva langesid kokku. Mehega on juba natuke raskem.

Mina olen asjaolusid arvesse võttes siiani leidnud, et esimene suudlus/seks (sest noh, need jällegi langevad mul tihti kokku) on kõige kohasem aeg. Seega siis pühapäeval 😉

Ja seoses seksi teemaga jõuan ma ikka ja jälle tagasi selleni, et minu arust pole mingit mõtet pingutada ja oodata ja raskesti kättesaadavat mängida, et mees jumala eest ei arvaks, et sa oled l*ts, kui sa oledki oma loomult vabameelset laadi, kelle jaoks kohustustevaba seks (esimesel õhtul) pole mingi probleem.

Kui sellest asjast on määratud midagi tulema, siis tuleb nagunii. Mina üldse ei viitsigi aretada mingit teemat mehega, kellele minu vabameelne ellusuhtmine on probleem. Pigem otsin omasuguseid – kuniks vallaline, seksib omatahtsi ringi, aga suhtes on truu. Ja ma pigem hoiatan kõiki kohe alguses ette, millega neil tegemist on. Eks ainult julgemad jäävadki pärast seda veel alles. Mees oli üks neist, muig.

Aga iseenesest oleks ju huvitav teada, mille järgi keegi aastapäeva tähistab. Minu blogilugejad, kes te olete hetkel suhtes, jagage oma kogemusi!

Scroll to Top