väikelapse uni

Jabur öö

Plika ei jää viimasel ajal enam õhtuti tissi otsas magama. niisama muidugi ka mitte. Nii ta siis hängibki kauem, kuni meie ka magama läheme, meie vahel jääb siis tuttu. Aga no see ei juhtu kunagi kell üheksa, eks. Ma küll noil päevil väga kaua üleval ei ole, üksteist on enamasti tagumine aeg, mil ära vajun, pigem isegi varem.

Eile hommikul magas Plika poole üheteistkümneni, lõunaund neljast poole kuueni. Ebanormaalne, eks. Õhtul jäi üldse ilma tissita magama, ka mingi poole üheteistkümne paiku vist.

Mina ärkasin miskipärast öösel kell pool neli üles ja ei saanud enam magada, vahtisin poolteist tundi lakke. Viie paiku jäin lõpuks mõnusalt uniseks. Veerand kuus hakkas Plika jorisema. Saatsin Abikaasa temaga tegelema, sest tahtsin ise lõpuks ometi nats puhata. Plika nuttis nii kõvasti, et Abikaasa pidi ta üles ajama. Istusid siis kell pool kuus kahekesi arvutis 😀

Mina ei saanud ikka mitu tundi magama jääda, suigatasin ja tukkusin seal kuidagi. Abikaasal õnnestus Plika pool kaheksa uuesti magama saada, ise ta vist ongi veerand kuuest saati üleval…

Päriselt magada sain ma pärast poole neljast ärkamist… No ütleme tunnikese hommikul. Ja nägin rõvedaid unenägusid.

Ei tea, mis värk siis nüüd on 😀 Ega ma väga ei kurda, pole põhjust eeldada, et see väga korduma hakkaks.

Plika graafik tuleks muidugi korda saada… Aga no mis ma teen, kui talle ei meeldi õhtuti üksi magama jääda. Ja no TEGELIKULT pole mul ka midagi selle vastu, kui mina hommikul enne teda ärkan, nii et saan kõigepealt rahus oma asjadega tegeleda ja alles siis talle putru keeta. Oh jah.

Aga mis selle teemaga on, et aju toodab kasvuhormooni õhtul kümnest öösel kaheni? Vaevalt et aju midagi ajavahedest teab. Kas ma siis peaks eeldama, et ta toodab seda Eesti aja järgi? Sel juhul on küll halvasti 😛

EDIT viis minutit hiljem: ja see unimüts ärkas lõpuks üles 🙂

Nippe iseseisvalt magama jäämiseks?

Tissivõõrutuse algusest on möödas veidi üle kahe nädala. Viimane nädal on olnud rahulik, kord-kaks on tulnud öö jooksul kätt hoida, ei enamat.

Täna öösel magas Plika esimest korda kätt hoidmata hommikul poole seitsmeni (ja pärast tissi jutis üheksani). Paratamatult pean nentima, et öiste söömiste probleem on täielikult lahenenud, seega oleks aeg võtta ette uued halvad harjumused ja üritada neid paremateks vormida.

Nüüd olen ma aga veidi hädas. Öiste söömistega oli kuidagi lihtsam – kui ta kord juba magas, tuli läbi une virisevat last lihtsalt rahustada, kuni jälle magama jäi. Kuidas teda aga päris ilma tissi ja käruta magama saada, tundub olevat keerulisem ettevõtmine.

Need kaks nädalat on ta lõunaunne jäänud alati kärus, ööunne alati tissi otsas. Ilmselt oleks mõttekam üritada kõigepealt ühe unega ja kui sellega edukalt ühel pool, siis sama meetodit teise une puhul kasutada.

Aga kuidas saada ilma abivahenditeta magama täiesti ärkvel last, olgugi et ta selleks hetkeks väsinud on… No kuidas siis? Lõpetasin just “The Baby Whisperer” esimese osa lugemise (ei viitsi seletada, kes teab, see teab), sealt ei saanud ja eriti targemaks. Teoreetiliselt peaksin hoolega tähele panema, millal laps ära väsib (no haigutab ja nii), ta siis voodisse viima ja nii kaua passima, kuni magama jääb – kui nutab, siis korra sülle võtma ja rahustama, aga niipea, kui vait jääb, kohe jälle tagasi voodisse panema. Lutti Plika enam ei võta, seda rahustuseks pakkuda ei saa.

Aargh. Kõlab keeruliselt.

Okei, üks asi, mis ma välja mõtlesin – lõunaunne jäämiseks peaks magamistuba pime olema. Seni on ta ju tissi otsas või kärus magama jäänud, kummalgi puhul polnud pimedus vajalik, nüüd aga ilmselt küll. Kardan, et magamistoa kardinad pole nii paksud, ei taha praegu katsetama ka minna – uks kriuksub ja Plika magab sealsamas. Kui saaks toa pimedaks ja ainult öölamp põleks (mida meil ka pole, oleme öösiti ilma hakkama saanud – aknast paistev tänavavalgustus ajab asja ära)… Siis ehk soodustaks see magama jäämist. Või äkki piisakski sellest, kui kardinad ette tõmmata – tuba oleks hämar, aga mitte täiesti pime ja polekski lampi vaja.

Siis on teoreetiliselt veel mingi uinakule eelnev rutiin. Enne õhtul magamaminekut on see täiesti olemas – kõigepealt vann, siis hämaras elutoas kuivatamine ja ööriiete selga panemine, siis unelaul, siis teise tuppa voodisse ja tiss suhu.

Ma ei  suuda otsustada, kas oleks targem üritada enne õhtune magamajäämine ilma tissita harjutada või siis päevane ilma käruta… Magamaminekueelsest tissist ei taha kindlasti loobuda, kas oleks targem anda see siis üldse enne vanni? Või pärast vanni hämaras elutoas? Kui ta on mul süles, siis ehk ei jää magama…

Mõnes mõttes tundub õhtune muutmine kergem olevat, siis on nagunii rituaalid olemas. Päeval ju vanni tegema ei hakka, unelaulu kuulamine, kui väljas on valge, tundub ka kuidagi kohatu. See tuleb YouTube’ist 😛 Mina ei taha veel magama jääda, teate küll, klassika – seega elutoas, mida pole kuidagi võimalik päevasel ajal piisavalt hämaraks teha. Vbla peaksin üldse kõigepealt unelaulu kombed ümber harjutama, sõnad on nagunii peas, võin ju ise ka laulda (ehkki eelistan kaasa laulmist) – ehk peaks kõik une-eelse rutiiniga seotu üldse magamistuppa kolima… Miks me seda juba teinud pole – sest seal pole öölampi, lapse kuivatamiseks-riietamiseks on ilma nats liiga pime, arvuti lauluga on ka teises toas + elutoas on tuli, mida saab nupust täpselt nii hämaraks keerata, kui vaja on.

Palju küsimusi, vähe vastuseid. Palju teooriaid, vähe konkreetseid teadmisi. Ega’s muud kui jällegi – targemad, jagage kogemusi.

Ahjaa, seda ka veel, et Plikal pole ju päris voodit – ta magab põrandal suurte diivanipatjade peal. Seega pole ta võre taga kinni, vaevalt oleks nõus õhtuti ennast üksi poolteist tundi magama lalisema, nagu Kessu plikal kombeks on – isegi kui me ta nii kaugele saaks, et ta üksi olles kohe karjuma ei hakka, siis tõenäoliselt roomaks ta lihtsalt voodist välja ja tuleks ikka teise tuppa meie juurde. Keeruline 😛 Võib-olla peaks talle alustuseks hoopis korraliku voodi muretsema… Aga sel juhul vist pigem suurema lapse voodi, kui võreka… Kust ta saaks ka maha ronida. Ja üleüldse meeldiks mulle kõige rohkem, kui diivanipatjade variant jääks, kõige vähem jamamist.

Öösel

Voodis magamine on endiselt üle tähtsustatud – milleks, põrandal on ju ka hea!

Mis tissivõõrutusse puutub, siis viimased ööd on suhteliselt hästi läinud – tavaliselt vigiseb kaks korda, halvemal juhul tuleb ühel neist paar mintsi ringi jalutada, enamasti piisab käe hoidmisest ja selja silitamisest. Hommikuvigina peale tõstan tissi otsa, enamasti magab siis veel edasi ja ärkab lõpuks normaalsel ajal. Lõunaunne jääb väljas kärus, ööunne tissi otsas. Need kaks asja veel mõnda aega ei muutu – kui ööd on nädal-paar normaalsed olnud ning sisetunne ütleb, et võiks hakata järgmise asjaga harjutama, eks siis hakkamegi 🙂

Tissivõõrutus, kuues öö

Ometigi mingid nähtavamad edusammud!

Esimene vigin kesköö paiku, kui parasjagu ise magama läksime. Viis minutit käe hoidmist ja magas rahulikult edasi.

Teine vigin kella nelja paiku. Abikaasa jalutas temaga kaks minutit ringi, hoidis siis pool tundi kätt ning seejärel oli hommikuni rahu majas. Kas see pool tundi ka tõesti pool tundi oli – ei tea, sest esimest korda nende ööde jooksul ei passinud ma pingsalt üleval, vaid suutsin õige pea tagasi unne suigatada. Vast kõige ilmekam märk sellest, et asjad on tõesti paranenud.

Hommikul pool kaheksa hakkas Plika läbi une rääkima ja ärkas siis üles. Naeris ja jorises vaheldumisi, ma siis pakkusin talle tissi ka, ega ma kade pole. Nüüd sai kinnitust fakt, et kui niisama tissi paljaks võtan, siis ta ainult mängib sellega, imema hakkab alles siis, kui ta õigesse asendisse panen.

Aga sellist asja, et ise tissi küsiks, meie peres vist ikka ei ole. Või ei saa ma sellest aru? Targemad, rääkige, kuidas üheaastase tissi küsimine võiks välja näha.

Ma vahel ikka juurdlen, kui palju võib ühes postituses kasutada sõna tiss, ilma et see pornograafiliseks muutuks. Aga no ma ei viitsi mingeid viisakaid sünonüüme välja mõtlema hakata ega tärnikesi panna 😀

Tissivõõrutus, viies öö

Plika ärkas poole kümnest (!) ja poole kahest, mõlemal korral läks lõpliku rahustamiseni umbes tund. Sarnaselt eelmisele ööle nuttis ta pikalt ja ei lasknud ennast kuidagi lohutada. Süles olla ei tahtnud, ajas ennast kangeks. Maha rahustada saime ta mõlemal korral pakikese Nelsoniga (hambavaevuste vastu mõeldud pulber) – kui see manustatud, lasi ennast süles ringi tassida ning hiljem voodisse panna ja magama jäämiseni kätt hoida.

See nutt teeb mind päris nõutuks. Abikaasa arvab, et asi pole tegelikult hammastes ja Nelson rahustab Plikat pigem sellepärast, et ta saab midagi suhu (sest pulbri mõju peaks ilmnema veerand tunni pärast, aga Plika jääb palju kiiremini rahulikuks). No aga mis oleks alternatiiv? Lutti ei võta, vett eriti ei taha, süüa keset ööd ju andma ei hakka. Lihtsalt lõpmata masendav on, kui ta ärkab ja nutab ja ei rahune millegi peale.

Hambad tal muidu ikka kasvavad – ülemised silmahambad on korraliku teraviku välja ajanud, alumine vasakpoolne punnitab ka väljapoole, aga pole veel läbi murdnud, rohkem Plika vaadata ei lasknud. Samas ei ole ta viimasel ajal eriti näppe suhu toppinud, mis on jällegi hambateooria vastu.

Gaasid on põhimõtteliselt alati variant, aga minu meelest pole tema menüü tavalisest kuigivõrd erinenud ja no miks päeval häda pole, ainult öösel? Ei tea. Igatahes see ei meeldi mulle.

Hommikul vigises pool seitse, siis sai tissi ja magas poole üheksani. Mul on kirjutamata reegel, et kui hommikul tissi saab, siis peab lõuna ajal ilma tissita magama jääma, kui hommikutiss ära jääb, siis ma luban endale mõnikord laiskust ja mitte välja minemist.

Täna on jälle selline tüüpiline Londoni ilm – hommikul sadas ladinal, siis paistis tükk aega päike, nüüd on lihtsalt hall. Otse loomulikult pidi päike enne ära minema, kui me õue jõudsime… Aga okei, kell on kaksteist, me siis hakkame mänguväljaku poole sättima. Veerand tunnikest kiikumist ja jalutamine senikaua, kui Plika magama jääb, on kõik, milleks ma ennast motiveerida suudan. Oleks suvi, oleks hoopis teine asi, aga no mida ma teen veel mitte käiva lapsega sellise ilmaga? Ei jõua teda ju lõputult kiigutada.

Scroll to Top