virin/urin

Juhtus nii, et veidi üle kahe nädala tagasi esmaspäeva õhtul ma avastasin, et blogi on maas. Mingeid probleeme on omaette oldud viie kuu jooksul paar-kolm-neli korda varemgi ette tulnud, nii et sarnaselt eelmistele kordadele pöördusin tuttava poole, kelle serveris oma blogi hoidsin, ning küsisin, mis lahti.

No lühidalt oli nii, et mu blogi tekitas serveris julma ülekoormust. Seda on vist korra varemgi juhtunud. Miks, ei tea – mina ei teinud mitte midagi. Tuttav ütles, et ta ei mäleta, kuidas selle eelmine kord ära lahendas, tal on juhe koos ja järgmine päev programmeerijaga vaatab.

Ja siis ta lihtsalt ignoreeris mind kaks nädalat. No põhimõtteliselt ignoreerib siiamaani 😛 Vaadake, ta ongi maailma kõige süüdimatum tüüp. Ta on kohe eluvorm omaette. Need, kes teda tunnevad, saavad hästi aru, millest ma räägin. Ühesõnaga – ma ju ise teadsin, millega riskisin, kui oma blogi tema serverisse panin. Aga jah, seni oli kõik väga hästi olnud, varasemad korrad aitas ta mul alati max päevaga asjad korda saada.

Ja vaadake, ma ei tea siiani, kas nood erinevad probleemid, mis mul ette tulnud on, on sõltunud minust või serverist. Ma tõesti ei tea!

No igatahes, jätkakem. Pärast seda, kui ma olin üritanud tuttavaga tulutult mitmeid kordi ühendust saada (liiga tihti ei tahtnud ju torkida ka), avastasin nüüd laupäeval, et esmaspäeval, viis päeva varem, oli too programmeerija mind Skype kontaktidesse lisanud. Ma tõesti ei pannud seda pisikest number ühte Skype aknas tähele… Nädal aega lihtsalt ootasin ja passisin tühja… Lisaks sellele nädalale, mis ma juba enne oodanud olin, eks.

Võtsin siis kontakti kenasti vastu ja nüüd esmaspäeval sain lõpuks rääkida. Tuli välja, et temale oli jäetud musta töö tegemine ehk mulle ütlemine, et nemad väidetavalt ei tea, kuidas asja korda saada ja kellegi leidmine, kes oskaks, maksab raha.

Tähendab, fair enough, eks. KUI see oli minu tekitatud probleem, siis ilmselt ei olegi nende ülesanne seda lahendada. Aga mind kaks nädalat lihtsalt IGNOREERIDA ja asi kellegi teise kaela lükata… No see teine inimene oli sama tige kui ma ise. Ma ütlesin talle ka, et TEMA selles olukorras kuidagi süüdi pole 😀 Aitas mul kenasti blogi seal serveris kokku pakkida, et ma saaksin mujale kolida.

Sest jah, nende kahe nädala jooksul olin katsetanud meeldetuletuseks nii Bloggerit kui WP online varianti – ja tuli üpris kiirelt meelde, miks ma omaette kolida tahtsin. Niisiis oli ilmselge, et pean oma blogi teise serverisse kolima – ajastus oli selles mõttes hea, et aasta ettemakstud hostingut oli just täis saamas. Tegin taustauuringut, leidsin talutava hinnaga piisavalt tuntud Eesti pakkuja – nii et nüüd olen Netpointi serveris ja maksan neile €3.77 kuus (tuttavale maksin €3.50). Pidin ainult liituma ja FTP kaudu oma kaks faili üles laadima, nemad panid kõik muu tööle. Nüüd vähemalt on mul kindlus, et kui mingi probleem tekib, siis nende klienditugi tegeleb minuga, mitte ei ignoreeri kaks nädalat.

Et jah… Keeruline värk on see omaette olemine. Ma ei tea, millest probleemid tekivad ja ma ei tea, kes neis süüdi on. Kui ma ise olen, küllap siis õpin hädaga neid ka lahendama. Peaasi, et teine pool minuga koostööd teeb, mitte ei ignoreeri.

Eks ole näha, kuidas nüüd uues serveris lood on. Pöidlad pihku, et probleeme ei tekiks!

Armas on see, et ma ei jõuagi kokku lugeda, kui palju lugejaid minuga nende kahe nädala jooksul erinevaid kanaleid pidi ühendust võttis. Tunti muret ja tunti puudust 🙂

Selle vahepealse blogivaba aja jooksul sai Herziga arutletud, et oleks ju hea kerge, kui me oleks ka sellised tavalised kõrge privaatsusega eestlased, kes enesest mitte midagi võõrastele avaldada ei taha. Siis ei oleks vajadust blogida või teeks seda kinniselt ja olekski korras. Aga näe, ei ole lihtsalt, ei ole. No ei oska mina sahtlisse kirjutada, see on igav. Mulle meeldib dialoog! Need kaks nädalat kirjutasin esimest korda elus FB-sse eraelulisi nupukesi, varem pole ma seda kunagi teinud. Aga blogisse kirjutada on ikka palju etem. Mm, aga peakski FB üle vaatama ja sealt ka mõned asjad siia kopeerima.