virin/urin

No kurja küll

Sain magama kell neli, ärkasin kell kümme, koristasin veel terve päeva ja jõudsin õhtul peale kuut lõpuks ema juurde. Ja kui ma olin siis lõpuks lapsed voodisse saanud ning tahtsin natuke hinge tõmmata ja arvutis mõnuleda, siis avastasin, et olin kogemata vale toitejuhtme kaasa võtnud.

Otse loomulikult olid ema majapidamise kahe läpaka juhtmed täpselt samasugused nagu see, mis mul siin on – peenikese auguga. Aga minu Dellil on suurem auk 🙁

Nüüd kasutan ema pisikest läpakat, millega ei saa isegi palle mängida, sest mäng on liiga vähe ekraanil näha 😀 Ja ei saa modelle ega filme vaadata, sest need on ju minu arvutis. Ega ma ju enne tähele ei pannud, et juhe vale, kui aku tühjenemise märguanne tuli ja ma juhet taha üritasin panna… Proovisin kähku paar osa modelle mälupulgale tõmmata, aga arvuti suri enne välja.

Õah. Kui lapsed jääks magama, siis ma läheks sinna tuppa ja oleks suures arvutis. Poiss vist magabki, aga Plika hüüdis miskit veel paar minutit tagasi…

Mh. Poolik olen ilma oma arvutita. Homme saan juhtme loodetavasti kätte. Aga HOMME on ju NII KAUGEL!

PS. Isegi blogi parooli pidin tükk aega meelde tuletama, oma arvutis on see ju automaatne ja olen nagunii kogu aeg sisse logitud 😀

Järjekordne kolimine

Uhh, milline päev! Huvitav, kas õnnestub kunagi kolida ka nii, et asjad saavad kokku pakitud loogiliselt ja korralikult ja rahulikult ja õigeaegselt… Ma lootsin, et seekord õnnestub, aga otse loomulikult ei läinud taas kord nii.

Ma lihtsalt ei suutnud ennast õigel ajal kokku võtta. Aega ju oli, aga kogu see värk oli nii… Kõikehõlmav 😀 Et oli raske kuskilt otsast pihta hakata. Vaimne tõrge. Osaliselt kindlasti ka laiskus. Aga siiski, ma lihtsalt ei tahtnud oma elamist kokku pakkida, viimse hetkeni.

Nii et põhimõtteliselt olin enne tänast teinud minimaalselt. Mingid kaugemad ettevalmistused ainult. Ja kogu elamine ühe päevaga kokku pakkida on ikka päris ränk.

Oleks, et saaks autoga kolida, eks. Aga ei, jälle lennuk ja selle pagasilimiidid 🙂 Nii veetsingi päeva palavikuliselt ringi tuulates ja sortides välja asju, mis tulevad Norrasse kaasa või jäävad ema juurde. Pakkisin need kuidagimoodi kokku ja õhtul peale kaheksat tuli sõbranna oma tuttavaga, kel furgoon ning aitas kõik ema juurde viia. Kui oleks pidanud seda tavaari ema autoga vedama, siis oleks vist küll viis korda sõitnud 🙂

Njaa… Pagas saab olema 3×20 + 3×8 kg ja noh, ütleme ausalt, ema juurde sai ikka rohkem asju kaasa võetud. Praegu viskasin nagunii üsna suvaliselt kottidesse, kõik tuleb ümber pakkida… Eks siis näis, palju veel maha jääb. Külli peaks novembri lõpus autoga tulema ja lubas minu asju ka tuua. Ma olen pähe võtnud, et kõik fotod, mis seintel, peavad Norrasse kaasa saama ja Iirise joonistatud lastetoa maal ka. Külli arvas, et mahutab need autosse küll. Nojaa, ja siis mul on veel seitse kotti lasteriideid 🙂 Neid, mis ootavad parajaks saamist. Ma loodan, et ta mulle need ka ära toob, sest kolme aasta jooksul lähevad kõik ju käiku. Ma tõesti ei tahaks oma hoolega kogutud varusid maha jätta, et koha pealt ostma hakata. Nojaa, oleks ju võimalus, et Külli tooks praegu ainult need, mis on lähiajal parajaks saamas ja veidi suuremad saaks keegi kunagi hiljem tuua. Aga need on mul kõik läbisegi ja ma ei jõua hakata veel suuruste järgi ka sortima… Loodame parimat.

Nüüd on juba sügav öö, olen tühjaks teinud lastetoa ja koridori, aga elutuba, köök ja magamistuba on kõik pooleli. Tuleb kõik asjad läbi vaadata ja ära paigutada. Elutoaga olen peaaegu ühel pool, köögikapid on tegelikult kõik läbi sorditud ja asjad ära pandud, aga musti nõusid ja suvalist kraami on kõik kohad täis. Magamistoas on kaos 😛 Seal on kõik need asjad, mis peab veel kuskile ära mahutama – teisel pool on ruumi laialt, aga seal ju ei köeta, nii et sinna ma riidest ja paberist asju niiskuse ja hallituse hirmus panna ei julge, neile peab siin sellise koha leidma, et uuele elanikule väga ette ei jääks.

Ja kell on nii palju ja ma olen nii väsinud ja kohutav kopp on ees 😛 Lapsed saatsin ema juurde, ise olen viimast ööd kodus, homme 11-12 paiku annan elamise üle.

Aga tundub, et ma täna valmis küll ei jõua, katsun homme kella peale ärgata ja jätkata… Või noh, ega ei juhtuks midagi ka siis, kui mina veel viimaseid asju kokku pakin samal ajal, kui uus elanik oma asju lahti.

Oeh. Oleks ma juba ometi Norras. Kolimine on nii tüütu.

Vähemalt suutsin ma just pallide päevataseme lõpuks ära teha – kell kolm tuleb ju uus ja oi seda häbi, kui oleks üks tegemata jäänud, siiani kõik tehtud 😀 No mul polnud täna üldse aega arvutis istuda, alles õhtul võtsin puhkehetke, aga kaheksa elu said kiirelt läbi ja… Nüüd, tund enne “tähtaega”, sai ikkagi tehtud ja suisa kolme tähekesega. Selle peale tulingi suurest rõõmust blogi kirjutama 😀

Aga ma nüüd katsun siiski natuke veel koristada, enne kui lõplikult ära vajun.

Uus rekord

Tänane hambaarsti arve oli €134 (ja krediitkaart on nüüd nullis ning mul pole õrna aimugi, kuidas ma homme maksan, sest tavaline arve on ka peaaegu tühi). Siiani on suurim arve ühe visiidi eest olnud €52.

Ja kõige kurvem on see, et ma maksin täna teist (kui mitte kolmandat?) korda asja eest, mis oli varem lihtsalt halvasti tehtud.

Ma hakkasin hambaarstil käima 2011 jaanuaris. Oli küllaga auke, lisaks lasin “ümber teha” kõik neli esihammast, selle käigus kahte surnud hammast valgendati ja tulemus sai igati kena. Kaheksa visiiti hambaarsti ning kaks hügienisti juurde, €331 võrra vaesem ning mais 2011 lahkusin arsti juurest teadmisega, et kõik mu hambad on suurepärases korras.

Neli kuud hiljem – septembri lõpus – hakkas üks hiljuti “ümber tehtud” esihammastest valutama. Panin oma arstile aja, aga ooteaeg oli ligi nädal. Kannatasin mitu päeva, läksin lõpuks esmaabisse, edasi ravisin oma arsti juures. Suretas selle hamba, lisaks mõned uued augud mujal. Kuus visiiti hambaarsti ning üks hügienisti juurde, €137 võrra vaesem ja detsembri alguseks oli kõik väidetavalt taas korras. Kusjuures siis arst ka ütles, et kui hammas peaks nüüd veel valutama hakkama, siis aitab vaid tipuravi, mida tema ei tee ning mille jaoks peaksin nagunii hambapolikliinikusse minema.

Järgmine hambaarstiaeg sai pandud pool aastat hiljem, selle aasta juunis. Kusjuures miks – sest tundsin, et toosama esihammas tuikab. Tuikamine andis järele ja arst tuletas meelde, et tema nagunii enam selle hambaga teha ei saa. Mõned augud olid, need parandas ära. Kaks visiit hambaarsti ja üks hügienisti juurde, €99 võrra vaesem ja minul kindel teadmine, et nüüd võin rahus Norrasse kolida.

Tuikamine andis ennast aeg-ajalt ikka tunda, aga oli alati vähene ja kadus iseeenesest. Kuni ma nüüd eelmisel neljapäeval tugevama valuga ärkasin ja taas esmaabis lõpetasin. Kus mulle öeldi, et juurekanal pole lõpuni täidetud, seda pole korralikult puhastatud ja otse loomulikult tuleb põletik sel juhul tagasi.

Sellel arstil, kelle juurde nüüd sattusin, olid esimesed vabad ajad alles novembris, aga mind pandi ootejärjekorda selleks puhuks, kui keegi aja ära ütleb ja õnnestuski juba tänaseks aeg saada (kusjuures homseks teine veel). Kahel kõrvuti asuval esihambal tehti juurekanalid lahti, puhastati mingi kange lahusega, mis haises nagu ujula, kloor vms äkki (seda polnud kohe kindlasti varem tehtud, sest mind pole varem niiviisi kinni kaetud) ja täideti kanalid korralikult ära. Üks tuimestussüst, kaks pilti, lõpuks veel panoraampilt… Nii see €134 arve tuligi.

Ja mis kõige “toredam” – mul on neli auku. Pluss kolmas esihammas tuleks ka sarnaselt kahele tänasele uuesti teha. Pluss hambad on jälle mustad ja igemed põletikus, ehkki hügienisti juures käisin viimati ka suvel ja põletikku olen korduvalt ravinud. Ju ma siis ei pese ikka piisavalt hoolikalt ja olgem ausad, suurem asi niidikasutaja tõesti pole. Aga kas tõesti ongi normaalne, et pärast juunikuist hügienistikülastust öeldakse juba oktoobris, et vaja soodapesu teha? Ma ju ikkagi pesen hambaid igal hommikul ja õhtul, enda meelest korralikult…

Ahjaa, lisaks neljale ülalmainitule on tarkusehambas suur auk. Alumised on ammu välja tõmmatud ja sama oli plaanis ka ülemistega. Kuna need aga valu ei teinud (vastupidiselt alumistele, mis aeg-ajalt “kasvasid” vms) ja olin vist toona Londonisse kolimas, jäid alles. Kusjuures arsti juures käies ma miski hetk isegi küsisin, kas ei peaks neid välja tõmbama. Kui ma ei eksi, siis vähemalt ühte neist isegi parandati! Mis on tagantjärele mõeldes täiesti mõttetu, sama raha oleks võinud välja tõmbamise eest maksta. Praegune arst ütles, et muidugi tuleb mõlemad välja tõmmata ja kui ta järgmine nädal esmaabis on, siis teeb selle ka ära.

Ühesõnaga… Ma olen natuke kurb ja natuke hämmingus. Mulle tõesti meeldis mu eelmine arst ja nüüd tundub, et ta pani nii mõnegi asjaga puusse. Aga noh… Vähemalt juhtus see kõik enne Norrasse kolimist. Vähemalt õnnestus mul kiiresti ajad saada. Vähemalt saab NÜÜD kõik korda. Aga need summad… Kosmilised. Eelmise aasta alguses nelja kuuga €331, eelmise aasta lõpus kahe kuuga €137, sel suvel kuu ajaga €99, eelmise nädala €26 esmaabis + tänane €134 + edasiste visiitide käigus veel soodapesu + nelja augu parandus + kahe hamba välja tõmbamine + veel üks juurekanal.

Ja tuleb meelde, et mingi alumise purihamba kohta vist räägiti täna, et täidis on liiga suur ja see hammas tuleks üles ehitada… Poolkrooniga? Või midagi sellist. Seda vist praegu ei pea tegema, aga ta soovitas ära teha, kui järgmine kord Eestis olen.

Mis seal ikka… Peaasi, et kõik korda saaks.

Mis nad nende kommidega teevad??

Okei, ma vist just mõtlesin ühe asja välja – ostsin Kalevi pralineekomme pistaatsiapähklitega ja siis imestasin, miks need ei maitse nii hästi nagu vanasti… Aga mu lemmikud on ju hoopis india pähklitega. Aus viga.

Aga kurat, Oravakesed! Need olid ka vanasti mu lemmikud! Ma ei osta kommi praktiliselt kunagi, pigem šokolaadi, aga nüüd ükspäev sai soodushinnaga kommipakk korvi poetatud. Maitse on täielik pettumus. Tahaks teada, kas on muutunud komm või ma ise 🙂

Üleüldse olen äärmiselt kapriisne, enamik kommidest ja šokolaadidest mulle ei maitse. Kui ma soodushinnaga neli 200 g rosinate ja pähklitega KarlFazeri šoksi ostsin, siis tundus, et seda on nüüd küll jube palju. Oli tõesti, mitu head nädalat sain läbi… Aga nüüd on otsas, soodukad on ainult kehval šoksil ja ma ju ei raatsi täishinnaga osta. Juba tegin selle vea, et julgesin proovida Laima pähklite ja rosinatega šoksi – oli täpselt sama halb kui ülejäänud Laima toodang 😛

Möödas on need õndsad päevad, kui Abikaasa töö kaudu €3 kilohinnaga purunenud šokolaadi osta sai…

Ma olen seda ilmselt juba korra öelnud

…aga see on nii kohutavalt vastik, kuidas moemaailmas mõõtude pärast irisetakse. Jälle olid kaks tõeliselt ilusat, absoluutselt mitte kuskilt otsast paksu, lihtsalt kena ja vormikat tüdrukut… Kellele öeldi, et nende 94 cm puusaümbermõõt ei lähe kohe mitte, oleks vaja 86 cm.

Milleks vormid, eks, nõuame aga kondikubusid. Keerame aga võimalikult paljude tüdrukute enesehinnangu p*rse ja sunnime nad ennast näljutama. Mille nimel???

Oh jah.

Scroll to Top