Head uut aastat, mu kallid sõbrad. Ma lõpetasin just Skyfalli vaatamise. Ja ma võiks öelda, et olen peaaegu marus.
Kuna ma olen ikkagi viisakas neiu ja äkki on mõni, kes veel filmi näinud pole ning spoilereid ei taha (haa, Herzi kunagise postituse jätsin ma tema hoiatusel pooleli, alles nüüd lugesin läbi – hea on, et seda varem ei teinud!), siis jätkakem tavapärasel viisil. …
Täna oli täiesti suurepärane päev. Iga päev võiks nii mõnus olla.
Jätkates sealt, kus eelmise postituse lõpus pooleli jäi – lapsed ärkasid (st Plika ei maganud, aga tohib sellistel puhkudel voodist välja tulla siis, kui Poiss ärkab) ja vaatasid multikaid, mina koristasin ära esiku, siis kaose külmkapi pealt, lõpuks olin sunnitud Abikaasa üles ajama, et magamistuba ka koristatud saaks.
Sel ajal, kui mina koristamist lõpetasin, mängis Abikaasa natuke lastega. Seejärel praadis liha ja tegi kreeka salatit, mina vannitasin samal ajal lapsi. Siis tegime kõik koos piparkooke ja panime lapsed magama.
Ideaalne, mis?
Aga muidugi otsustas isand Murphy, et päev sai liiga hea ja just nüüd oleks õige hetk meile üks külaskäik teha.
Kõigepealt sattusime Abikaasaga rääkima meie rahaasjadest. No teada on, et halb seis, aga ma nii vihastasin ühe talle saadetud sõnumi peale. Meil on keeruline olukord seoses autoga, mida ma siin täpsemalt lahata ei saa, aga jah… No pole midagi rõõmustavat. Ma olen seda kõike kogu aeg teadnud ja olen seni lihtsalt edukalt autojamadele mitte mõelnud, sest põhimõtteline plaan asjade lahendamiseks on meil olemas ja ega see minu muretsemine nagunii midagi muudaks. Pärast tänaõhtust vestlust läks aga tuju ära.
Siis oksendas Plika voodi täis. Väga suure tõenäosusega oli see lihtsalt köhahoost, me siin köhime kollektiivselt. Saime kenasti kõik puhtaks ja riided vahetatud, Plika tagasi magama.
Veidi hiljem hakkas Poiss vigisema – läksin vaatama, oli end poolenisti voodist põrandale keeranud. Teda tagasi sättides tundin, et kahtlaselt kuum – no selge, palavik. Kui palju, ei tea, mul on ainult tavaline (st küll jah, digitaalne) kraadiklaas, mida kasutame kaenla all… Kuna meeletult kuum ei ole, ei hakka last üles ajama ka. Aga Plika ja Poisi laupasid võrreldes on Poisi oma ikka tunduvalt kuumem.
On siis nüüd vaja vahetult enne jõule haigeks jääda?
Kirsiks tordi peale hakkasin lõpuks mässama oma digitaalse jõulutervituse projektiga, mis tuleks ometigi kiirelt laiali saata, aga mu kontseptsioon ei realiseerunud kuidagi rahuldaval kombel. Käkk, käkk ja käkk 😀 Hing sai nii täis, et tahaks kogu selle kaardisaatmise üldse sinnapaika jätta. Samas on nii palju kalleid inimesi, keda tahaks meeles pidada.
Mh.
Jaa, ma tean küll. Auto pärast pole mõtet muretseda, sest sellest ei muutu midagi. Laste haigus pole miskit hullu, sest tõenäoliselt pole Plika puhul tegu kõhutõvega, mis tähendab, et see oli ühekordne vahejuhtum ja palavik pole maailma lõpp, ka väikese palavikuga laps saab jõule nautida. Ja kaardid, noh… Need võib tõesti saatmata jätta ja maailm ei jää seisma. Või võiks midagi muud välja mõelda.
Lihtsalt praegu on ving. Mul on üle aastate fenomenaalne jõulutuju, -ootus ja -vaimustus, kuni viimse hetkeni sujub kõik ideaalselt ja siis tuleb Murphy – põmaki, põmaki, põmaki.
Aga ei. Hoolimata sellest, et praegu on tuju s*tt, ma olen siiski nii palju optimist, et loodan – homme ärgates on kõik korras. Auto meelest läinud, lapsed terved ja kaardid… Jumal nendega. Võib hiljem ka saata.
Nii et loodetavasti on hommik siis õhtust targem 🙂
Mh, pallide taseme lähevad järjest kirvemaks. Mäletan, et olin 212-ga tükk aega hädas. Suur kergendus, kui lõpuks tehtud sain – ja 213 oli veel hullem. Sain sellegi nüüd lõpuks tehtud (pusisin vist suisa mitu nädalat) ja võidurõõm oli otsatu – aga 214 on VEEL jubedam. Neli sõpra on selle siiski ära teinud, nii et eks ma ikka üritan vapralt edasi.
Eternal Isles tasemeid ei viitsi enam üldse mängida, põhimäng tundub palju ahvatlevam. Jumal tänatud päevatasemete eest, mis vaheldust pakuvad ja punkte koguvad, muidu oleks ilmselt ammu mängimise pooleli jätnud. Mis, jah, oleks üldise ajakasutuse koha pealt ilmselgelt hoopis pluss, aga ma nii naudin seda mängu, et ei taha kuidagi täiesti loobuda. Õnneks kuluvad kaheksa elu suht kiirelt ära ja elusid juurde ma enam põhimõtte pärast ei küsi, nii et ülearu palju aega ma selle mängu taga ka ei veeda.
Naatukene kergemad võiks need tasemed olla, noh. Mulle meeldivad väljakutsed, aga mitte nii kirved 😛
Külli jõudis kohale ja tõi mulle just asjad ära. Lasteriided ja -jalatsid, mõned raamatud, viis kilo mett, raamitud pildid seintelt (kõige suurem küll ilma raamita, rulli keeratuna, muidu poleks mahtunud), lastele lepatriinutoolid, pusled, nukk ja veel mõned asjad… Ja laste klahvideta arvuti, mille klahvid ja toitejuhtme ma ise varem kaasa tõin 😀
Ema saatis lisaks NELI 300 g Kalevi šokolaadi, suitsuvorsti, viimase Pere ja kodu ning ristsõnu.
Aga pettumus on just neis viimastes. Ajasin Külli mehelt tema kaks ristsõna ära just sellepärast, et ta oli ära lahendanud kõik tavalised küsimus-vastus ristsõnad ning jätnud lahendamata minu lemmikud, need lihtsamad – tähesegadikud, sõnade paigutamise ruudustikku, tähtede ja numbrite ühildamine… Neid oli mõlemas ristsõnas tervelt kaheksa. Mina naiivselt arvasin, et küllap on kõigis ristsõnades ühetaoline valik, seega ei tulnud pähe emale öelda, et ta just Pirko Extraid saadaks. Sain kolm mingit muud, kõik erinevad… Ja neis on kokku kõigest neli minu lemmikut 🙁 Ma muidugi lahendan kõik muu ka ära, aga ma ootasin kõige rohkem just nimelt ristsõnu ja just nimelt oma lemmikute pärast ja olen nüüd niii pettunud.
Naiivne, noh. Oleks võinud vähemalt emale öelda, et vaadaku sisse ja valigu selle järgi, kus mu lemmikuid rohkem on. Ei öelnud. Omad vitsad peksavad.
Lähen katsun nüüd oma pettumust šokolaadiga leevendada ja mõtlen, kuhu seintele pildid tulevad 😛
Seoses sellega, et lastele on saapaid vaja, uurisin lähemalt netist tellimise võimalusi – EL väline maa, tollimaksud ja nii edasi. Siiamaani ma sellest süsteemist päris täpselt aru ei saa, aga tuli meelde, et saatsin siia ju Eestist turvatoolid ja kui paki väärtust küsiti, siis kirjutasin sinna suvaliselt €425, mis on üle 3000 NOKi. Nüüd jõudis kohale, et ilmselt saabub mingi hetk meile tollimaksu arve ja minu kirjutatud summat arvestades tõenäoliselt üsna ulmeline… Asja iroonia seisneb selles, et tegelikult on need toolid esiteks ilmselt umbes poole vähem väärt ja teiseks oleks ma võinud sinna täiesti suvalise väiksema numbri kirjutada – keegi nii täpselt ju ei tea, millised toolid ja kui palju kasutatud… Kuni 1000 NOK väärtuses on eraisikute vahelised pakid ilma tollimaksuta, vist on nii.
Einojah, mis ma oskan öelda. Loll saab kirikuski peksa 😀