Motivatsioonipuudus
Ma ei suuda sundida ennast lastega õue minema, kui on nii külm ja hall. Ma lihtsalt ei taha! Poiss magab nagunii veel lõunauned õues, seega tema värske õhu normiga on okei. Plika seevastu…
No on lihtsalt kuidagi nii läinud, et kunagi oli soe ja sai käidud, siis olid pikalt taudid-köhad-nohud ja nüüd on ilm nii vastik. Päikeselistel päevadel pole mingil põhjusel saanud minna, nüüd siis saaks, aga EI TAHA ju. Soojas toas olla on palju mõnusam 🙁
Oleks, et Plika hullult nuruks, et tema tahab õue – kui ma küsin, siis ta vastab pigem, et ei taha minna. Aga ilmselgelt olen mina ema ja ma ei peaks mitte küsima, vaid ütlema – nii, nüüd läheme õue. Sest värsket õhku ja karastust on ju vaja.
Kui Plika lasteaias käiks, oleks mure kohe lahendatud 😛 Meile pakuti hiljuti kohta Raekülla, ei võtnud, kodulähedases oleme järjekorras esimesed ja kohe, kui mõni koht vabaneb, on see meie. Keset aastat sellised asjad aga eriti tihti ei juhtu. Hea küll, pole mingit mõtet rääkida sellest, mis oleks, kui… See koht tuleb täpselt siis, kui tulema peab!
Tuleks lumi maha, see motiveeriks veidi. Suur ikaldus on ka see, et mul pole endiselt sooje pükse. Tõele au andes pole küll jõudnud veel proovida kombinatsiooni villased retuusid + teksad, praeguse paari miinuskraadiga peaks sellest ju teoreetiliselt piisama. Suusapükse olen küsinud Rademarist ja seal POLE MITTE MIDAGI. Tähendab siis, selliseid, mis mulle pikkuselt sobiks. Isegi meeste omi mitte.
Mõtlen, et peaks vist ikka õmmelda laskma. Mitte suusapüksid, aga lihtsalt mingid soojad voodriga püksid. Aga mis materjalist need olema peaks? Et peaks tuult ja annaks sooja, ei oleks kaalult liiga rasked ja sellise üldisema välimusega, et sobiks nii viisaka kui vabama stiiliga. Kas selliseid üldse saaks? 😀 Keeruline.