Krt, mina ei mängi. Tegin oma kõrvarõngastele aluse, mille idee mul juba aastaid meeles mõlkus ja inspireerisin sellega nii mitmeidki teisi, sealhulgas Dakit. Ta sai nüüd enda oma valmis ja see näeb sadatuhat korda parem välja.
MUST. BUY. MORE. EARRINGS!
Ma olen muidugi terve hunniku ära andnud, peab tõe huvides mainima. Aga siiski, ainult KAHEKSATEIST PAARI. Dakil on peaaegu VIISKÜMMEND.
Homme lähen poodi. URR.
😛
Mõtlesin, et ei viitsi seekord Mahemarketisse minna – odavat lahtist suhkrut neil endiselt polnud (helistasin ja küsisin), muud kraami veel kodus jätkus.
Nüüd torkas pähe, et aega oli nagunii lõpus veidi ülearu, Pips sõidutas mind nagunii autoga, Mahemarket oli nagunii samas kandis ja tatar ning riisihelbed on mul tegelikult üsna otsas. Ja kes teab, millal ma jälle Tallinnasse satun, ainult süüa ostma ju ei tule, SIIS oleks juba odavam Pärnust osta, kui bussipiletite hind juurde liita.
Urr. No äkki keegi, kes Plika sünnipäevale tuleb, on nõus mulle veidi kraami tooma… Hah, alustuseks oleks viisakas kutsed ära saata, ehkki asjaosalised teavad nagunii, et pidu on õigel päeval.
Lapsed magavad ikka veel. Mul on isegi söök praktiliselt valmis (Abikaasat neljapäeviti ju pole) – ei saa kuidagi uusi reegleid rakendama hakata, võin edasi arvutis passida 😀
Mul siin tuli ükspäev YouTube’ist kiri, et mu videol on probleeme autoriõigustega ja et mina ei pea midagi tegema, mingu ma lihtsalt vaadaku, mis viga. No muidugi, mul ei tulnud absoluutselt pähegi, et pannes üles videod oma tantsivast lapsest, on selle taustaks muusika, mille autoriõigus kuulub kellelegi teisele.
Mul on tantsuvideosid kolm tükki, kaks Amelie soundtrackiga, kolmas mingi muu. Amelie omad olid alguses blokeeritud vaid USA-s, nüüdseks üks juba igal pool (Plika ikka vaatab videosid, tema avastas) – ma siis kustutasin selle ära. Las teine Plika rõõmuks olla, kuni see ka igal pool ära keelatakse. Kolmandal video puhul ei keelatud ära, vaid öeldi, et selle juures võivad hakata reklaamid olema. Olgu siis nii.
Tähendab, ma absoluutselt olen nõus, et olid autoriõigused, et neil oli täielik õigus see video blokeerida ja nii edasi. Mina ei mõelnud, aga teadmatus ei vabanda, eks.
AGA. Minu meelest on see nii räme ja mõttetu üle pingutamine 😀 Ja no krt, YouTube on nii ehk naa Amelie lugusid täis… Ma ei tea, kas neid häiris äkki see, et ma polnud juurde lisanud, mis muusikaga tegu ja kinnitanud, et mu eesmärk pole autoriõigusi varastada? Olen taolist juttu teiste videote juures näinud.
No igatahes, jumal sellega. Ma küll ei leia, et minut muusikat tite tantsimise tagataustaks oleks väärt video blokeerimist, aga JOKK. Minu meelest lihtsalt jabur 🙂 Vahet muidugi pole, arvutis on video olemas, teised soovijad on seda näinud, elu läheb edasi.
Ja ise olen jälle natuke targem.
Kirjutasin ja pärisin aru, miks nad Santa Maria mahemaitseaineid ei müü. Kuna kontrollisin selle sarja puudumist juhtumisi Mai Selveris, siis seda ka kirjas mainisin. Sain vastuse, et hetkel on sari vaid Järve, Kadaka ja Pirita Selveris, Mai Selverisse tuleb oktoobri lõpust.
Kirjutasin vastu, et tegelikult on mu kodupood hoopis Suurejõe Selver ja avaldasin lootust, et oktoobri lõpust on sari kõigis poodides.
Aga oh ei, milleks ometi, eks! Mai Selver läbib uuenduskuuri, siis on Santa Maria mahemaitseainete jaoks kõlbulik. Suurejõe Selverisse ei tule, Tartu kohta ei osanud öelda (mainisin kirjas Kessu kodupoodi Veeriku Selverit).
Tramaivõinoh. MIDA nad blokivad? Ma saaks aru, kui tegu oleks kiiresti riknevate ainete või tõeliste nišitoodetega. Aga suurtootja Santa Maria MAITSEAINED… No MIKS pagana päralt ei võiks need igas poes olla… Raske on või???
Vahel ma lihtsalt ei saa aru.
Aga noh, mis ma ikka irisen. Hea, et Mai Selveristki varsti saab, eks.
Iga natukese aja tagant tuleb mingi faking ANONÜÜMNE, kes leiab, et äkki ma ikka ei tohiks blogisse pilte riputada või küsib, kas nood, kes pildil on, ikka teavad seda.
Need ei saa kuidagi olla püsilugejad, sest nood on lugenud mu mõtisklusi taolistel teemadel. Kust kurat tuleb võhivõõrale inimesele pähe, et peaks minema teisele ettekirjutusi tegema? Lehvivad suvaliselt siia, loevad paari postitust, teevad järelduse, et ega ma pole kunagi nagunii mõelnudki, mida pidada silmas avalikul fotode näitamisel ja leiavad, et nende kohustus on tulla mu silmi avama?
Kas neile tõesti ei tule pähe see, et KUUE AASTA blogi kirjutamise jooksul ma olen äkki sellele isegi mõelnud? Korra, paar, kümme, sada korda? Et kui ma olen otsustanud fotosid siia panna, siis ma olen otsustanud, et see on praegu okei ja teised inimesed mu fotodel on sellest teadlikud?
Tramavõi, tõesti, see AJAB närvi.
Kui WordPressi kolin, siis äkki panengi kõik pildipostid ka parooli alla. Siis on kõigil süda rahul, ah?