virin/urin

Emotsionaalne väsimus

Nii hull asi pole, et keegi mu tujude all kannataks – Abikaasa peale olen küll paar korda turtsunud, peamiselt töiste ületundide pärast, lastega olen suutnud õnneks rahulikuks jääda. Aga sisemuses ma hetkel küll rahulik pole, lihtsalt välimiselt sunnin.

Eks seda oligi oodata, et mingi hetk juhe kokku jookseb. Ma loodan, et saan selle kenasti kiirelt lahti harutatud, energiat ja positiivsust on vaja.

Eile õhtul kurjustasin Abikaasa peale, kes järjekordselt lubas õigeks ajaks koju tulla, mis järjest hilisemaks nihkus, lõpuks jõudis poole viie asemel seitsmest. Aga see on juba üks teine jutt, ei hakka sel teemal üldse mõtlemagi.

Sättimise poole pealt jõudsin eile ainult pesu pesta, veidi kööki kraamida, mõned kotid lahti pakkida ja magamistoa magamiskõlbulikuks teha – ehk siis piisavalt ruumi vooditele/madratsile ja voodipesu kõigile. Plika oli niigi õhtuni vanaema-vanaisa juures, ema tõi ta alles kaheksa paiku ära. Poiss magas peaaegu neljani akna taga, aga pärast tema ärkamist ma eriti ka enam midagi teha ei saanud – tahtis tähelepanu, Abikaasat ju polnud.

Plika oli hilisõhtuni hüperaktiivne, lihtsalt jooksis mööda korterit ringi ja kilkas (tal on OI kui kõva hääl). No arusaadav, suured muutused ju, uus kodu. Lihtsalt Poisi magama saamine sellises lärmis polnud just kergeimate killast. Harjumuspärase 20-22 vahemiku asemel vist ehk 23 või enne seda lõpuks kustus.

Lõpuks rahunes Plika ka maha ning saime hakata kõik magama sättima. No ja siis tekkis järgmine probleem – oli muidugi ka ette teada, et see tuleb. Nimelt on Plika harjunud õhtuti meie voodis magama jääma, aga siin seda kommet enam ei taha. Abikaasa oli pikast päevast väsinud ja suht-koht juba magas, mina veensin Plikat, kes kogu aeg meile kaissu ronida tahtis, et tema voodi on ikka palju ägedam – uksega ja puha. Uks tähendab paari äravõetud võrepulka 🙂

Plika veenmine tegi mind lõpuks ikka rämedalt närviliseks – kohe nii palju, et ma hakkasin Abikaasa kallal võtma, et ta seal rahulikult magab, et tema üldse Plika meie voodis magama harjutas 😀 No igatahes jäi Plika lõpuks ikka oma voodisse magama.

Plika hakkas öö jooksul mitu korda nutma ja nõudis sülle – esimene kord tõstis Abikaasa ta endale veidikeseks kaissu ja kui Plika uuesti sügavamalt magama jäi, siis oma voodisse tagasi. Teine kord oli hommikupoole, viiest või seitsmest. Siis jäigi Plika meie voodisse. no sai talle lubatud ka, et hommikul võib kaissu tulla. Usun, et kannatlikkuse ja ajaga hakkab ilusti terveid öid oma voodis magama. Et seda kannatlikkust ainult jätkuks!

Poiss oli ka öösel rahutum kui tavaliselt, sõi päris mitu korda. Ühest ja viiest tegelikult, kolmas kord oli juba kell kaheksa. Iseenesest pole midagi hullu, aga varasemat arvesse võttes täielik tagasiminek. Arvan, et see on vast ka uue kohaga harjumisest, küllap tema hea une jälle paika saame.

Tänane hommik läks ka kuidagi vaevaliselt. Kütsime köögi liiga kuumaks, nii et mul läks kohvi isu ära ja süda oli näljast paha, nii et süüa ei tahtnud (anomaalia, eks). Üritasime Plikale esimest korda speltanisu helvestest putru keeta – nats kõvaks jäi ja vähe sai, aga enamiku sõi ära ja maitse oli väga hea. Vaja lihtsalt kogust suurendada ja enne vees leotada.

Kohv maitses veidralt – ei teagi, kas sellepärast, et olen vahepeal presskannukohviga ära harjunud või sellepärast, et mahesuhkur mingit teist maiku andis. Peab katsetama masinakohvi valge suhkruga ja presskannu oma pruuni suhkruga 😀 Ühesõnaga tuleb emalt veidi valget suhkrut ja suurem presskann laenata. Praegune igatahes ei meeldinud, ehkki Abikaasa arvas, et harjuks ära. Kohvis endas ei saanud igatahes asi olla – sama Rimist pärit mahekohv, mida viimased kuud kogu aeg joonud oleme.

Ja siis läksime turule. Oh jumal, see oli ka nii väsitav käik, et… Ma kohe ei teagi, kuidas edaspidi saab.

Kui me veel Tartus turul käisime, oli Plika kärus ja ringi vaatamine seega imelihtne. Kui me suvel paar korda turul käisime, hoidsin mina Plikal silma peal, kuni Abikaasa ostles. Aga nüüd, kahe lapsega ja koos valides… Plika tuiskas ainult ringi, edasi-tagasi, ei kuulanud kedagi, tahtis kõike katsuda. No täielik kahene 🙂 Kurjaks ma tema peale õnneks ei saanud, aga sisemiselt närvi läksin ikka. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks kahe lapsega üksi turul käidud saama, kui kogu energia läheb Plika valvamisele. Kuidas ma siis neid asju valin ja ostan 🙂 Poisist pole muidugi mingit tüli, tema magab oma kärus.

Mõtlen, kas ma olen Plikat kuidagi valesti kasvatanud või kasvatamata jätnud. Kessu käib kogu aeg oma plikaga Nõmme turul ja pole ma kunagi kuulnud, et neil selliseid probleeme oleks. Eks Plikal on nüüd kombeks poeski riiulite vahel eest ära joosta ja kõike näppida – ta üldse ei nõua, et me neid ostaks, lihtsalt nii huvitav on ju see kõik. Võib-olla on asi selles, et me pole temaga viimased viis kuud üldse eriti poes käinud, pole olnud võimalust harjutada? Eks kannatliku meele ja meelitamisega saame ta alati lõpuks ära kutsuda, aga see kõik on nii närvesööv ja aeganõudev! No ja ma olen KUULNUD, et on olemas samas vanuses ka selliseid lapsi, kellega annab normaalselt ostlemas käia, tahan ka! Ma ei tea, kuidas ma Plika nii kaugele saan, aga kuidagi peab saama.

Iga päev ma igatahes küll turul käima ei hakka. Pigem prooviks piirduda kahe-kolme korraga nädalas, millest üks on nädalavahetusel ja nädala sees ehk õnnestub Abikaasal mõni hommik ka vabaks võtta – ületunde jätkub. No ja alati on võimalus ema appi paluda, et ta Plikaga nii kaua pargis mängiks, kuni mina Poisiga süüa ostan, aga sellisel juhul ei õpi Plika ju minuga normaalselt kaasas käima (mitte et ma teaks, kuidas oleks võimalik seda üldse õpetada, ehk peakski lihtsama vastupanu teed minema ja alati ema abi paluma).

No ja siis muidugi turult ostmine üleüldiselt. Ma saan suurepäraselt aru, et see oli üle pika aja esimene kord. Et me pole veel Pärnu turuga tuttavad. Et kõige sellisega lähebki aega, et harjuda, omad lemmikud leida, rutiin kätte saada. Eks me ostsime tänagi päris korralikult, umbes 200 krooni eest – selle mõttega, et kolmeks päevaks söögimaterjal olemas oleks. Kõiksugu kodumaiseid juurikaid ning väljamaiseid puuvilju (viinamarjade ja mandariinide puhul pole just erilist valikut… Üleüldse peaks aias tiiru tegema, ilmselt leiab seal veel õunugi).

Mis meetoditega need kõik aga kasvatatud on, olgugi et kodumaised, pole mul muidugi õrna aimugi. Plika valvamisega oli piisavalt tegu, et jõuda hädavaevu kõik ära valida. Kui saaks mõnikord üksi rahulikult minna, siis võiks ju uurida ja igalt müüjalt küsida, kuidas kasvatatud on. Ehkki jah, olgem ausad, nad esiteks ei pruugi teada ja teiseks võivad ükskõik mida kokku valetada. Oma talunikku oleks ikka vaja, peab uurima. Maatoit.ee oli minu meelest see Pärnu mahering, aga nende leht on juba kuid üsna katki – ei tea, kas üldse lähebki enam käima.

Õnnelike kanade mune ei õnnestunud kah leida, polnud isegi eriti üllatunud. No ma peaks varsti Mormelari käest kontakti saama, siis saab sealtkaudu. Aga praegu nood kanad sulgivat 😀

Mahepoest saaks muidugi kõike kraami garanteeritult mahedalt, aga eks see kajastu ka hinnas, no ja turg on meie kodule tunduvalt lähemal ka. Märgist kui sellisest on mul ju täitsa suva, lihtsalt usaldusväärne müüja peaks olema.

Oo, ja mis mind eriti masendas – ühe turulkäiguga tuli meie majapidamisse KÜMME väikest kilekotti. No ei tulnud endal üldse pähe, et võiks kaasa võtta, ega meil siia neid ju veel kogunenud polegi. Huvitaval kombel ei tulnud turul pähe ka asju niisama riidekotti panna – pesemata kartulite ja räimedega muidugi nii toimida ei saa, aga vähemalt kartulite jaoks võiks ju vabalt oma koti kaasa võtta. Ja igasugu muu kraami jaoks ka. Täna olime aga kui peata kanad.

Nojah, esimene kord, küllap läheb paremaks, nüüd oskame paremini valmistuda. Vähemalt on meil nüüd kilo värsket räime täna praadimiseks (njämm!), kapsast hakkliha-kapsahautise jaoks ja porrut püreesupi jaoks homseks-ülehomseks, porgand ja kaalikas niisama näksimiseks, lisaks veel kartulit, sibulat, küüslauku (ei jõua ennast ära siunata, et suvel juhust ei kasutanud, kui Liis FB-s ise kasvatatud 100-kroonise kilohinnaga maheküüslauku pakkus, no siis ei mõelnud veel üldse… Järgmine aasta ehk!), viinamarju, mandariini ja Pajumäe jogurtit.

Hapukoore ja piima ostsin turu juures asuvast Säästukast, seal on liiter kroon odavam kui mujal 🙂 Maapiima jahile pole ikka jõudnud, ehkki see on endiselt plaanis. Midagi ei paista siin aga jõudvat.

Hetkel paneb Abikaasa juba pikemat aega Plikat magama – käisin piilumas, Abikaasa magab ja Plika on oma voodis, seegi hea. Tema muidugi ei maga, räägib omaette juttu. Vast jääb ka varsti. Poiss jäi vähemalt veidi peale kahtteist turuteel tuttu ja põõnab siiani akna taga.

Koju jõudsin vist veidi enne kahte, isegi olen saanud nüüd tund aega rahulikult arvutis istuda, kõik meilid-blogid-foorumid läbi lugeda ja siia kirjutada. Aga ikka on nii pingeline olla, selline tunne, et juba läheb pimedaks ja päev saab läbi, aga pole jõudnud mitte midagi asjalikku ära teha.

Plika ärkas küll hommikul alles üheksast ja sai ometi värskes õhus ringi joosta ja kiikuda, aga IKKA on kell juba pool neli ja ta pole veel lõunaunne jäänudki. Meie enda viga muidugi, et hommikul nii kaua mökutasime ja turu poole alles peale lõunat minema hakkasime, Plika sai peale kahte alles sööma ja sellele kulus ka omajagu aega.

Kardan juba ette õhtust magamaminekut, õigemini siis panekut – ehkki peaks ju vabalt võtma ja positiivselt suhtuma. Tahaks lihtsalt juba seda aega, kus Plika jälle üheksast voodisse läheb ja hiljemalt kümneks magab, täna aga nihkub see jälle tõenäoliselt tund-paar edasi. Ehk vähemalt sellist hüperaktiivsust pole nagu eile ja ehk saab Poisigi hiljemalt kümnest ööunne.

Oeh, ma ei teagi, mis nüüd teha. Arvutiasjadega olen ühel pool, peaks hakkama sättima. aga kuni Plika ei maga, ei saa ma seal eriti ringi liikuda – üleüldse on magamistoa koristamine kõige olulisem, aga isegi kui Plika lõpuks tuttu jäänud on, siis peaksin seal ringi hiilima. Eh, eks ma üritan siis rohkem kööki organiseerida, mul on eeskojas veel üks poolik kast, mis Londoni köögikraami täis on. Kuhu see küll kõik mahub, see on iseküsimus. Aga ikkagi ei saa ma enne sinna kolistama minna, kui Plika on kustunud. Seni lihtsalt närin küüsi ja üritan midagi vaikselt-vaikselt elutoas sättida.

Ma ju tean, et kõik läheb paremaks, ma tõesti tean seda. Aga mul on vaja positiivsust. Mul on vaja teadmise asemel ka TUNNET. Siis jõuan jälle sellest kaosest läbi närima hakata. Praegu pole aga ei särtsu ega eluvaimu. Paanika tuleb, kui mõtlen, kuidas ma siin üksi hakkama saama pean – kahe lapse eest hoolitsetud ja kodu korda sätitud… Ema muidugi aitab ja Abikaasa PEAB hakkama töölt õigel ajal koju tulema. Oeh.

Homme läheme Abikaasa vanaema poole lõunale – enne seda tuleks veel Plikaga väljas kiikuda ja joosta, sest pärast peaks ta kodus otse magama minema. Mis kõik omakorda tähendab, et homme ei saa ka enne pärastlõunat koristama hakata. Aga no krt, puhkust on ka vaja. Eelmine nädalavahetus jäi niigi traditsiooniline vanaema juures käimine ära, sest siin oli nii palju tegemist.

Ma võiks täna vist lõputult vinguda, seega parem lõpetan. Ja panen teile ühe pildi meie vingest pesurestist, nüüd kuivab seal küll kõike. Eile sain ka rõõmustada, kui avastasin, et riidepuid saab selle riputusosa otsas igapidi keerata – just kartsin, et need jäävad nüüd risti ja võtavad mitu lühikest nööri kuivatusruumi ka ära, aga sai teistpidi panna. Kõigele on mõeldud!

CIMG2049

Selliseid päevi rohkem ei taha

Teate ju küll neid päevi, mõned lihtsalt on sihukesed… Et kõik, mis p*rse minna saab, see ka läheb. Novot, mul oli täna selline.

Alguses oli kõik hullult hästi ära plaanitud – Abikaasa võtab ennast töölt varem vabaks, nii et kui ema kell kaks oma töö lõpetab, korjab ta Abikaasa auto peale ja toob koju, jätame Plika emaga lõunaund magama, võtame Poisi kaasa ja läheme kõiki neid sadat vajalikku asja ajama.

Siis tuli välja, et emal läheb hoopis kolmeni, aga siis poleks jälle meil enam aega jäänud, sest pool neli pidi Elioni tehnik tulema. Mõtlesime siis välja uue ja kavala plaani – ema sõitis Abikaasa töö juurde, Abikaasa viis ta autoga tööle ära ja sai auto endale, hiljem pidi siis lihtsalt emale järele minema. Plika pidime esialgu kaasa võtma ja enne Elioni tehniku tulekut koju ema juurde tooma.

Nojah, ja siis muidugi hakkas kõik venima – Abikaasal läks tööl kauem, minul lastega kauem, lõpuks jõudsime ikka välja alles siis, kui Abikaasa oli ema koju toonud. Ja kuna ma olin Plikale tükk aega lubanud, et papa kohe tuleb ja siis läheme kõik koos õue, ei saanud ju seda lubadust ka murda, ehkki lahkusime kodust nii hilja, et Plika lõunaune aeg oli ammu käes.

Läksime alustuseks panka, sest pärast kolme korda proovimist polnud mul ikka õnnestunud digiallkirja õigesti anda (kogu selle krüpteerimise ja dekrüpteerimise käigus läks kuskil alati midagi valesti ja jäi salvestamata) ning ehkki ma oleks tahtnud juba hasardist veel proovida, ei olnud lihtsalt aega sellega tegeleda, seega lubasin kontorist läbi käia ja infoletti jäetud kindlustuslepingu tavalisel moel allkirjastada.

Ma ei saa küll päris täpselt aru, miks nad seda infolauda seal üldse peavad, seal ei ole MITTE KUNAGI inimest, täiesti närvi ajab. Tähendab, enne ei ajanud, ehkki kõik need neli-viis korda, mil seal laenu asjus käisime, pidime mõnd tellerit paluma, et ta konsultandile meist teataks. No täna oli mul konkreetselt infolaua töötajat vaja, aga seal oli ainult tema mobiil (ma ei saa aru, kuidas see oli julgetud sinna niiviisi jätta, kellelgi oleks olnud nii kerge see möödudes taskusse pista). Kontor oli ka rahvast täis, seega ei tahtnud tellereid tüütama minna, neil oli niigi palju tegemist. Paar minutit ootasin, siis andsin alla ja läksin lihtsalt ära, sest nii kiire oli.

Autosse jõudes olin nii närvis, et palusin Abikaasal lihtsalt otse uude koju sõita, mis siis, et meil veel ligi veerand tundi vaba aega oli – kümme minutit sellest oleks kulunud sõidule, ülejäänud viiega poleks miskit teha jõudnud. Oleks ma selle peale varem tulnud, oleks võinud kauem pangas passida, järsku oleks ikka lõpuks allkirja antud saanud…

Elioni mees vähemalt tegi kiiret tööd, saime veerand tunniga hakkama. Tahtsin veel külmkapi tööle panna, aga pärast selle teiselt poolt kööki tirimist avastasin, et seda tuleks kõigepealt seestpoolt küürida, seega jätsin sinnapaika.

Läksime siis tagasi linna, tegin vee ja elektri lepingud enda nimele ümber, Abikaasa üritas samal ajal lapsi taltsutada… Siis ökopoodi, et pesugeeli ja söögivarusid osta, siis koju, et Plika sinna jätta, siis ehituspoodidesse segistite kohta uurima.

Õnneks sai segisti ostmisest positiivne kogemus – erinevalt Bauhofist, K-rautast ja Espakist leidsime Ehituse ABC-st päriselt müüja, kes polnud asjatundmatu ja/või ükskõikne – jagas teemat, seletas küsimata ja oskas vastata kõigile küsimustele. Hind, kusjuures oli ka kõige odavam – kahes teises poes, kus seda veel oli, maksis 1480 ja 1390, seal 1299. Ja kui kassas maksmiseks pangakaarti rahakotist välja võtsin, nägi müüja Aitäh kaarti ning teatas, et sellega saab 5% alla.

Igatahes kui teil on vaja nõu san tehnika kohta, siis Küllike Ehituse ABC-s jagab asja täiega. Selline heledate juustega lühemat kasvu naine. Tõsine kergendus oli lõpuks asjatundlikku nõu saada. Ta seletas Abikaasale küsimata ära, kuidas meid huvitaval segistil too kuumusepiiraja töötab (teised müüjad ei teadnud, et see üldse olemaski on), soovitas pritsimise vältimiseks veel üht pisikest kummijullat, mis omakorda veel rohkem vee säästmisele kaasa aitab, rääkis, et temal on Gustavsbergi segisti juba kaksteist aastat probleemideta vastu pidanud, oskas seletada dušipeade vee säästmise süsteemide erinevusest… Seletas, kuidas segistit hooldada (ei tohiks sprayga puhastada, see võib sinna vahele minna ja lahustada toda ainet, mis kangi nii sujuvalt liikuma paneb)… Näitas ka kallima klassi segisteid ja seletas, miks nood paremad on (ma olin juba tegelikult enne netist natuke lugenud ka sellesama asja kohta, aga no see hinnaklass oli ikka meie jaoks ilmselge liig). Ühesõnaga teadis kõike. Nii saigi meie välja valitud ilus segisti ära ostetud ja süda on rahul.

Siis jättis Abikaasa minu Kaubamajakasse ja läks ise tagasi, et pesumasina paigaldaja vastu võtta. Meie pidime minema ema ja ema mehega Teleyhe lepinguid selleks supersoodsaks Elisa perepaketiks ümber tegema, täna oli pakkumise viimane päev. No ja muidugi tuli välja, et ei saagi teha, sest emal on arveid oma nimele vaja, aga mitte kellelgi ei tulnud KORRAKSKI meelde too tasuta telefon, mille tõttu emal järgmise maikuuni kohustuslik sama leping peab jääma… Nii et täiesti asjatu käik. Oma viga muidugi täiesti, aga kahju ikkagi – Elisa müüja ütles ise ka, et nii soodsat pakkumist enam kindlalt edaspidi ei tule 🙁

Ema oodates rallisin Poisiga Rimis ringi ja uurisin natuke Brita kanne. Ausalt öeldes ei saanud absoluutselt aru, mis neil peale värvi, tegumoe ja mahutavuse vahet on. Mingitel uuematel on peale kirjutatud cool ja pilt näitab, et võib külmkappi panna. Kas vanemaid siis ei või? Hämming.

Aga noh, muidu ma ise oskasin nii palju arvata, et see kann, mis siin emal on, on igatahes liiga väike, nii et ma rihiks pigem seda 3,5-liitrist. Või äkki 2,4, igatahes mitte väiksemat. Ja seal oli üks punane, mis nägi päris numps välja 😛 Aga peaks minema kuskile poodi, kus müüja oskaks äkki seletada, mis neid mudelitel ikkagi vahet. Nojah, kõige mõttekam oleks üritada ilmselt nende kodulehelt mingit infot leida, aga esiteks tundub see leht pooletoobine ja teiseks ei leia ma kohta, kust muusikat kinni keerata, mis kaotab igasuguse tahtmise seal pikemalt ringi surfata.

Pesumasin ja segisti on nüüd paigas – eks ma homme näen, täna oli ju Abikaasa seal üksi. Pesumasin pandi kohe käima ka ja lõi mitu korda korgid läbi – lõpuks sai tolle teise köögi 6-amprine meie elutoa 10-amprisega ära vahetatud (on ikka amprid, jah?), siis sai korda. Elutoas on ainult arvutid ja ruuter, need ei pidavat nii palju vajama. No loodame, elektrisüsteemi tuunimiseks enne paari kuud küll raha pole…

Tahaks kangesti juba sisse kolida ja jäädagi, aga nii palju asju oleks veel vaja teha ja Abikaasa ei saa enam ühtki vaba päeva võtta. No tegelikult, kui ma külmkapi puhtaks ja tööle saan, nii et on võimalik sinna sööki osta, siis peaks juba pmst hakkama saama. Eks ma nats kardan, olen ju nii kaua rohke abiga koos elanud, nüüd siis kahe lapsega sinna lahti pakkimata elamisse… Aga ma ei jõuagi kunagi midagi pakitud, kui ma kogu aeg ema vahet jooksen, tuleb ikka ära kolida. Ideaalis me homme jääkski juba ööseks, aga eks see kõik olene.

Oh, üks asi tuli veel meelde, mis kohe ära osta tuleb – pesurest. Ma olen vähemalt kolme erinevat kasutanud ja ei ole ühegagi täiesti rahul olnud. On kellelgi äkki soovitusi? Mingit sihukest tahaks, mis korralikult mahutaks, sealhulgas ka laiemaid asju… Ja ei oleks sihuke nikats, mis iga puudutuse peale kokku kukub. Praegu tundub, et peab jälle selle kõige tavalisema ostma, kus on keskel pikkupidi nöörid ja otsad saab lahti teha, seal siis kitsamad… Sest teised, mida proovinud olen, on veel hullemad olnud.

Ja kas keegi teab, kust saab osta Eestis toodetud puidust pesulõkse? Kessu ütles, et sihukesed asjad olla olemas, tahaks. Ema lubas küll lahkelt osa enda omadest kaasa võtta, aga meil oleks ilmselt rohkem vaja.

Grrr

Miks küll on nii, et kõik läheb alati kallimaks, kui oled arvestanud? Jätsin enda meelest piisava varuga ja nüüd pean ikka krediitkaardi appi võtma.

Aga hea küll, asi on seda väärt 🙂

Tõdemus

Terve mõistusega inimesed Naistevahetusse ei lähe. Seda oli tänasest saatest selgelt näha.

Ja lastest on kahju, eriti pisikesest…

Ei jõua ära oodata, millal omaette kolime ja telekat enam majapidamises pole. Hetkel peaksin oma tegemised kööki kolima, kui tahaks telekat vältida. Mulle köögis suuremat ei meeldi 😛

Täielik feil

Miski hetk sel kuul hakkasid mu postkasti sadama kirjad kodumaise Hipsiku riidemähkme kohta – täpsemalt kutsed esitlusele. Esimene meil tekitas viisakat huvi – kuna esitlus toimus otse loomulikult Tallinnas, millest mulle miskit tolku polnud, tundsin huvi peamiselt selle vastu, kuidas minu meiliaadress nendeni jõudis.

Nagu arvata oligi, siis oli see blogist üles korjatud (ma seda aadressi lihtsalt mujal ei kasuta) – mis seal ikka, on see ju avalik tõesti, riidemähkmetest olen ka korduvalt kirjutanud. Iseenesest ju meelitav, et keegi viitsib mind “meeles pidada”, mina kui ökosõber peaksin ometigi kodumaise riidemähkme peale rõõmust kõrvu liigutama. Ja no tõesti, eks kogu see ettevõtmine ole ülimalt kiiduväärt küll.

Ainult et kui ma selle kutse veel teist ja kolmandatki korda sain, siis hakkas juba veidike närvidele käima. Igal kutsel oli küll mõnevõrra erinev tekst, aga point jäi samaks – tule sel päeval sinna kohta. Ilmselt olid need saadetud mõttega, et kõigepealt teatame, siis tuletame meelde ja toimumise päeval tuletame veel üks kord meelde, et inimestel oleks ikka kindlasti meeles kohale tulla.

Kohale tulla ei saanud ma kolmest kutsest hoolimata, heameel meelespidamise pärast asendus aga ärritusega rohke spämmi üle.

Hea küll, viimase kutsega samal päeval tuli ka pressiteade. Lugesin selle isegi läbi ja korjasin üles infokillu, et Apteek1 tasuta beebipakis on nüüd muuhulgas Hipsiku mähe. Plika ajal ma seda pakki ei tellinud, sest sisu tundus olevat mõttetu, mul oli kõik vajalik olemas. Samal põhjusel olin selle nüüdki tellimata jätnud.

Aga võimalus saada tasuta proovida kodumaist riidemähet pani mind muidugi ümber mõtlema. Ostma poleks ilmselt hakanud, sest mul on igasugu erinevaid riidemähkmeid juba kodus piisavalt, aga uudishimu oli ju ikka, katsuda ja proovida oleks sellegipoolest tahtnud – et kas on siis sama hea, ehk isegi parem… Äkki isegi nii palju parem, et võiks mõne soetada… Ja vähemalt oskaks teistele riidemähkmetest huvitatutele soovitada, mult ikka aeg-ajalt küsitakse nõu.

Täitsin siis netist tellimuse ära. Kiristasin hambaid, sest sellega kaasnes vaikimisi nõusolek anda kõik oma kontaktid (meil, postiaadress, telefon) umbes kuuele erinevale firmale (SEB pangast igasuguste titekraami tootjateni). Lohutasin ennast sellega, et kui nad hakkavad mingit jama saatma, saan ennast alati noist listidest kustutada.

Tõin paki Kaubamajaka apteegist ära, tulin koju, tegin lahti… No ja mida polnud, oli muidugi Hipsik. Kusjuures ma olin paari värske ema käest kuulnud, et nad sealt Hipsikut ei saanud, aga no nemad said selle paki ka juba kuu aega tagasi. Mõtlesin, et vast nüüd ikka on, kui pressiteade lubab. Küsisin isegi apteegis töötaja käest – too ei teadnud, pakk oli kleeplindiga kinni ka.

Ühesõnaga jah. Tahtsin keskkonnasõbrana proovida kodumaist riidemähet, aga sain selle asemel mõttetult suure ja pooltühja pappkarbi, mis sisaldas:

  • hunniku läikpaberil reklaami
  • juuni ja juuli pere ja kodu (juuli ja augusti oma sain juba haiglast kaasa)
  • paar Pampersi mähet, mida esiteks oma lapsele alla panna ei taha ja teiseks on see suurus talle juba väike
  • paar kreemitotsikut, mille koostisosi ma küll lugenud pole, aga olen enam kui kindel, et pärast selle tegemist ei taha ka neid oma lapsele peale määrida (hea küll, Sudocremi isegi võiks, aga samasuguse totsiku sain juba haiglast ja panin väljaskäimise kotti, sest kodus kasutame Bepantheni, sedagi kulub vähe)
  • ühe plastikust titelusika, mis mul juba olemas on (Kessu andis, kui omal ajal Plika lisatoiduga alustasin ja avastasin, et Tartu linna hõbelusikas, mida algselt kasutada kavatsesin, nii pisikese suu jaoks veel kaugelt liiga suur on)
  • kaks ühekordset kilelina, mis ma, hea küll, ära kasutada võin, aga mida mul jällegi reaalselt vaja pole, sest mul on kolm pestavat olemas ja nendest üldjuhul täiesti piisab
  • kaks Pigeoni rinnapatja, aga nüüd, poolteist kuud hiljem, läheb mul rinnapatju vaja minimaalselt, varsti enam ilmselt üldse mitte – augustikuises pulmas, kus ma lekkimisega hädas olin, oleks küll ära kulunud, need pidavat kuulu järgi ühed parimad (ja kalleimad) olema…
  • mingi probiootikumi näidise, mida mul ka mingit vajadust proovida pole

Ehk siis terve kastitäis täiesti mõttetut kraami – räme ökofeil ühesõnaga.

Paki sain juba laupäeval – toona polnud aega kirjutada, hiljem unustasin ja kogu see asi olekski ilmselt sinnapaika jäänud. Aga Abikaasa õde, kes juuli lõpus sünnitas, tahtis ka ainult Hipsiku pärast seda pakki tellida – saime teda hoiatada, et pole mõtet…

Viisakas inimene, nagu ma olen, saatsin selle postituse lingi pressiteatele vastuseks – tagasisidet tuleb ju ikka anda…

Scroll to Top