virin/urin

Digikraadiklaasid ahju

Imestan mina, miks nii s*tt olla on, nagu oleks palavik (ja pigem kõrgemat sorti, mitte 37.1 vms) – kolmandal korral kahe tunni jooksul kraadides tuli pähe vana elavhõbedatermomeeter võtta, mis Tartu asjade hulgast välja tuli… 38. Novot, täpselt sihuke tunne ongi, ainult teki alla keerata ja magada tahaks.

Käisime nädalavahetusel Jõgeval (Abikaasa ka Tartus), tagasiteel polnud mantlit seljas, sest autos oli soe ja saime alati suht ukse ette parkida… Aga kolmes kohas ainult kampsuni ja mütsiga õue vahet lippamine ilmselt tervisele väga hästi ei mõjunud.

Seda nagunii, et pärast Haidega maast ja ilmast rääkimisest tabas mind välguna teadmine, et ma olen täielik idioot ja viimase aja viitsimatus-kannatamatus pole mitte lambist tulnud, vaid täieliku vitamiinipuuduse süü. Jajah, mina olen see, kes unustab võtmata teise pudeli rauasiirupit, mis ämmakas kaks päeva enne Poisi sündi veel võtta käskis, kaltsiumi unustasin kah pärast Eestisse kolimist kogu aeg ära (vahel ikka sõin), muust ma parem ei räägigi.

Kraamisin kõik totsikud täna välja ja tegin kindla plaani kõike korralikult võtma hakata, jõudsin ainult rauasiirupi ja D-vitamiiniga ühele poole, siis andis organism alla ja tuli palavik. Eks ma jätkan samas vaimus, vast aitab see kõik kiiremale paranemisele kaasa.

Hetkel lihtsalt kuden ja loodan, et läheb kärmelt üle. Ei jõua Poissi välja magama panna, ei jõua pliidi kütmiseks eeskojast puid tuua.

Plikale oli see reis kolimismuutuste kõrval veidike liig – üle poole ajast oli rõõmus krõll, aga päris palju ka virises, eile sai magama kesköö paiku ja tegi täna kõigi aegade rekordi – ärkas alles kell üks. Nüüd on küll rõõmus nagu noor nirk, esimese asjana üles tõustes nõudis oma papagoid (teate, see veneaegne multikas, kus on boa ja elevandipoeg ja ahviplika jne), siis putru (mis tema suust kõlab küll nagu prt-prt).

Poiss ei maga toas pikalt, tema ringi tassimine on paras ettevõtmine, sest ma olen seitsme kilo jaoks hetkel veidi nõrk, praegu õnneks tudub juba peaaegu pool tundi, mis tähendab, et kardetavasti pikka pidu enam pole.

Ehk Abikaasa jõuab töölt õigel ajal koju, nagu lubas…

Nagu krdi Delfi foorum, rsk!

Kunagi aastaid tagasi, kui ma igapäevaselt Delfi naisteka foorumit lugesin, õppisin üsna kiirelt, et modelliteemasid lahti teha ei tasu, mõni idioot ütleb seal ikka rõõmsalt võitja ette ära. Mul läks vist kaheksa hooaega, enne kui suutsin mõne nii ära vaadata, et võitjat ette EI teadnud.

No ja nüüd kirjutan ma pahaaimamatult paar rida oma blogisse… Ja ka SIIA leiab tee selline idioot.

Ühesõnaga kui siin on mõni modellide fänn, kes pole spoilerist huvitatud, siis ärgu parem eelmise postituse kommentaare lugegu.

Tramaivõi, tõepoolest.

Siiralt teie,
rõve pikk asi

Hirmus

Võtsin modellide viimase hooaja ette. Kohe teises osas esimesel ametlikul show‘l on neil see kuradi lava, kus nad kõnnivad, neljandalt korruselt välja ulatuv… JUPP. Saate aru, lihtsalt sihuke suht kitsas ja lõppeb õhus ära, mingeid seinu ega piirdeid pole. Ma ei karda üldiselt kõrgust, aga sellise asja peal käies oleks ma küll hirmust segi.

Mida kõike nad seal välja ei mõtle… On siis vaja sedaviisi piinata?

HOIATUS: kommentaarides on võitja kirjas – kes ei taha teada, ärgu lugegu!

Urinal

Taaskord Murphy – minu ainsad tõeliselt hästi istuvad ja kõigega sobivad mustad teksad (no teate – ei ole liiga kitsad ega liiga laiad, täpselt õige pikkusega, ei jäta poolt p*rset paljaks, lukk ei lähe lahti jne jne jne) on lihtsalt KADUNUD!

Olen 99% kindel, et need sai esimese asjadelaadungiga Londonist tagasi saadetud – tookord läksid need asjad, mida me suuremat ei kasutanud, mu kõht neisse enam sisse ei mahtunud. No aga nüüd ma olen ammu-ammu kõik Londoni kastid lahti pakkinud ja kõik muu üles leidnud (sh nende ideaalsete teksadega koos ostetud enam-vähem okeid tumesinised teksad, mis on siiski sutsu liiga ümber ja madala lõikega), aga lemmikteksasid pole.

KUHU TE KADUSITE??? Mul pole ju mitte midagi muud jalga panna. Peale nende mitte nii ideaalsete ja siis veel vähem ideaalsete variantide. Kodus ma võin oma pooletoobiste pükstega käia, aga kui vahel kuskile minek on, tahaks ometi hea välja näha. Einoh, ma näen üsna sama hea välja ka nonde tumesinistega, mis ma endale praegugi jalga venitasin, aga enesetunne oleks teistega hoopis parem… Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Eh, Murphy, mine kanni 😛

Mis seal ikka, ilu nõuab ohvreid!

Hullumaja

Ei tasu ikka ennatlikke järeldusi teha ega rõõmustada. Plika keeldus ka täna lõunaunne jäämast. Ja nagu sellest veel vähe poleks, keeldus ta ka õhtul magama minemast. Kaheksa paiku hakkasime üritama, alles pool üksteist jäi.

Minul on üldiselt kannatust küllaga, ma võiks vabalt Plika juures tund-kaks passida ja teda veenda, et nüüd on tuduaeg. Aga mina ei kõlba, papat nutetakse taga. Abikaasal paraku nii palju kannatust pole. Ja kui ta oli kolm korda Plika juurest ära tulnud, sest tal sai kopp ette, läksin mina ka närvi, sest Poiss ainult karjus ja ei jäänud rahule.

Ühesõnaga mina oleks olnud meelsamini Plikaga ja Abikaasa Poisiga, aga ega meie tahtmistest ju keegi ei hooli. Nii me siis hullusimegi – vahepeal suutis üks ennast rahulikuks sundida, vahepeal teine, vahepeal mõlemad lapsed kisasid ja meie lihtsalt ignoreerisime. Vahepeal oli häbi, et meie, täiskasvanud, ei suuda rahulikuks jääda, et aidata väikeseid inimesi, kellel on nii raske, aga kes ise ei oska veel rahuneda ega ennast väljendada. Ja järgmine hetk ei lugenud see kõik enam jälle mitte kui midagi, sest närvid olid nii püsti. Kordamööda põgenesime karjuvate laste eest teise tuppa.

Mina ei tea, mis teha. Ma ei tea, miks Plika ei maga. Ma saan aru, et tal on Eestisse kolimisest saati raske olnud ja nüüd, jälle uues kodus, samamoodi kohaneda vaja. Aga no kurat, MAGADA ju ikka võiks vahel. Väsita palju tahad, ei jää lõunaunne. Õhtul normaalsel ajal kah ei jää. Ainult kisa: ei taha tudu, ei taha tudu.

Lõpuks, kusjuures, läks ta täiesti ise oma voodisse ja jäi magama. Enne seda oli ta kümme minutit telefonis vanaemaga rääkinud, kuni mina Poissi tissitasin. Kui ma Poissi voodisse panema läksin, siis Plika juba magas oma voodis.

Sihuke tunne, et lööks käega. Et ei üritakski Plikat enam magama panna. Ärgu siis magagu lõuna ajal, ärgu siis magagu õhtul enne, kui ise soovib, oodaku kella kümne või üheteistkümneni.

Aga oma aega tahaks ju ka. Abikaasaga omavahel olemise aega. Sellisel kombel seda lihtsalt polekski. Ja no kõik targad ju räägivad: laps ei oska ise magama jääda, meie peame teda aitama. No aitaks küll, aga ei tea, kuidas. Õigemini mina ei sobi ja Abikaasa ei taha/oska ja… Surnud ring.

Täielik masendus.

Scroll to Top