virin/urin

Ja tahaks jälle Londonisse

/ london/UK, virin/urin / 2 Comments

Lugesin ennist Kessu muljetusi nende viimasest Londoni-reisist (reisiblogi on neil kinnine, sestap pole mõtet linkida). Pole seni olnud aega üldse Londoni peale mõelda, aga nüüd tekkis igatsus küll.

Karm reaalsus on aga see, et igasugu Londoni-teema on endisest kõvasti keerulisem. Kahe lapsega sõprade one bedroomi elutoa diivanil just ei ööbi ja hotellid meie eelarvesse ei mahu – seda enam, et Plika on õige pea kahene, mis tähendab tema lennupileti puhul kas täishinda või paremal juhul 33% soodustust.

Ühesõnaga tuleb vist oodata, kuni Poiss ükskord nii vana on, et mõlemad lapsed reisi ajaks vanaema-vanaisa hoole alla jätta saaks. Aga see on ju alles ei tea millal! Ja Londonisse tahaks juba õige varsti. Näiteks jaanuaris, kui on suured allahindlused. Või aprillis-mais kevadet nautida. Või suviste allahindluste ajal.

Oeh.

Jälle nullseis

/ virin/urin / 5 Comments

Lootus leida oma kodu oli suurem kui kunagi varem… Noh, saime just teada, et see koht on ka läinud.

Järelikult tuleb kuskilt midagi veel paremat… Aga ma olen juba üpris kannatamatu 🙂

Täielik hämming

/ virin/urin / 2 Comments

Enda meelest üritasin eelmises postituses kirjeldada puhast rõõmu, et sain oma seisundist hoolimata siiralt nautida pulmapidu, mille seltskonna ma teadsin olevat keskmisest pöörasema ning alkoholi osa keskmise pulmaga võrreldes suurema kui tavaliselt. Oma rõõmu, et hoolimata rohkest alkoholist ja purju joomisest ei juhtunud midagi hullu, et kõik viperusedki läksid hästi. Et oli palju positiivset emotsiooni, siiraid hetki, mõnusaid vestlusi, toredaid inimesi. Et ei olnud üldse hull olla ainus kaine inimene seltskonnas.

Nüüd aga tuleb välja, et jätsin kirjutatuga hoopis mulje, nagu oleks tegu olnud mõttetu läbuga.

Lisaks sain teada, et olen ohutundeta rase, kes läheb kutsumise peale mõtlematult kõikuvale purdele, kus sel hetkel on kolm toredat inimest, kellega sai tükk aega rahulikult ja lõbusalt juttu räägitud – kuidas ma ometi ei osanud ette näha, et ühel hetkel tormab sinna veel viis ülemeelikut inimest, mistõttu asi võib lõppeda märjalt…

Lõpetuseks tunnen ennast muidugi veel häbitundeta vargana. Ehk küll jah, asenduskaabu kaasa võtmine oli vist rohkem Abikaasa idee, mina tunnen ennast selliste skeemide puhul pigem ebamugavalt, aga samas vastu ma ju tõepoolest ei olnud.

Nii palju siis positiivsest emotsioonist, oh jah. Ei saaks öelda, et seda enam palju alles on.

Uhh

/ virin/urin / 1 Comment

Ma olen muutunud viimase kahe aastaga täielikust lastevihkajast suureks titesõbraks, aga… Kuskilt läheb siiski piir! Vaatasin just Orkutist pahaaimamatult tuttava vastsündinu pilte – enamik haiglas ja täiesti okeid, aga üks… Tehtud kohe peale sündi, veidi verine ja rohke lootevõidega kaetud kisav laps kaalu peal.

PALUN! See on teie jaoks eriline hetk, aga teised ei pruugi päris nii detaile näha tahta. Ja ilmselgelt ma TEAN, millest ma räägin, ma olen ise kõik selle läbi elanud. MÕNED erilised hetked võiksid jääda perekonnaringi…

Elu või asi

/ igapäevaelu, virin/urin / Leave a Comment

On nii palju head emotsiooni… Ja ma mõtlen, kuidas tahaks seda kõike kirja panna, teiega jagada. Enne, kui mul võimalus avaneb, lajatab aga negatiivne niiviisi pähe, et kogu hea on nullitud ja kirjutamistahe kadunud. Ja kui ma olen oma hüsteeriahoost lõpuks rahunenud, olen lihtsalt väsinud ja tuim. Söön ära suure kausitäie jäätist maasikatega, loen natuke foorumit ja lähen magama.

Nii palju siis sellest. Eks ma mainin seda head emotsiooni paari lausega ja igavalt kunagi hiljem, kui tuju on. Ja kes seda veel arvata oskaks, millal ma ükskord viitsin fotod arvutisse tõmmata… Pole seda juba mitu nädalat teinud.

Oeh. Sellisel puhul ei aita ka kõik nood eelmises postituses mainitud kuldsed reeglid. Ma suudan üle poole ajast neid järgida, aga… Seda on kaugelt liiga vähe.

Scroll to Top