Mõttemõlgutusi meedia põhjal
…ehk siis mul on liiga palju aega ja tarbin igasugu ajakirjandust 🙂
Euroteema njämmutamine (see ja see on vaid paar näidet kümnetest, ei viitsi rohkem linke otsida) on minu meelest täiesti mõttetu. Kui tuleb, siis tuleb – ega me seda muuta saa. Lähevad hinnad kohati veidi kallimaks, lähevad – jällegi, mis kasu sellest, et kõik kirevad, ega midagi ju muutu… Täiesti mõttetu energia raiskamine.
Võrdõiguslikkust käsitlev artikkel kirjutab, et Eestis olevat enamik peresid sellised, kus naised peavad nii lapsi kasvatama kui kodutöid tegema, mehed ainult teenivad raha ja sügavad mune. No ja siis kommentaarides targutatakse, et kõik Eesti mehed on matsid ja sellepärast ei võtaks endale elu sees Eesti meest, välismaal on ikka kõik parem.
Maitea, hämming. Olen kindel, et Eestis on igasuguseid mehi. Nõmedaid ja normaalseid. Aga miks te võtate siis endale need nõmedad mehed? Ei ole nii palju aru peas, et enne inimest piisavalt tundma õppida ja olla kindel, et tema iseloom on teie jaoks vastuvõetav, kui otsustate temaga lapsi saada ja ülejäänud elu koos veeta? Minu meelest on see elementaarne…
Elementaarne on see, et leidub nii mõttetuid mehi kui naisi. Elementaarne on see, et enne nii tähtsate otsuste tegemist, nagu seda on laste saamine ja abielu (tänapäeval paraku aina rohkem just sellises järjekorras), on kaaslast piisavalt tundma õpitud ja otsustatud, et tema on HEA, mitte mõttetu 🙂
Muidugi, ikka juhtub vahel nii, et lapsed tulevad ootamatult, aga no kui lapse isa on mõttetu mölakas, siis on igatahes kergem üksikema olla… Valikud on ju olemas.
Mina ei kujutaks küll ette, et Abikaasa panus meie ühisesse ellu piirduks ainult raha koju toomisega. Minu jaoks pole oluline, et ta teeniks minust rohkem – muidugi on hirmus tore, kui on hea palk, olgu siis temal või minul, aga peamine on see, et oleks armastus, toetus, üksteisega arvestamine. Ikka võib juhtuda, et keegi on vahel mõnda aega töötu, siis on lihtsalt võimalus kodusesse ellu rohkem panustada. Sama loogiline on see, et kui Abikaasa käib tööl ja mina olen lapsega kodus, siis tegelen mina koduste asjadega rohkem kui tema (sest Plika on hea laps ja tema kõrvalt on aega küll). Mina olen loomu poolest parem koristaja, Abikaasale meeldib rohkem süüa teha, meie perele sobib selline tööjaotus. Mõnele teisele sobibki jälle see, et naine on püsivalt kodune, tegelebki laste ja majapidamisega, mees teenib piisavalt, et ta ei peaks tööl käima. Miks siis mitte?
Ühesõnaga igasugu mudelid toimivad – peaasi, et mõlemad suhtepooled sellega rahul oleks. Ja kui pole ning asja parandada ei õnnestu, siis milleks üldse koos olla ja raske elu üle vinguda?
Ja väita, et kõik Eesti mehed on mõttetud matsid, no kas saaks veel lühinägelikum olla? Loogiline, et aeg-ajalt on juhuseid, kus armutakse välismaalasesse, abiellutakse, saadakse lapsi, elatakse välismaal. See kõik on ju hea ja tore. Aga suhtumine, et Eestist normaalset meest ei leiagi, ainult välismaalt… Argh.
Keisrilõikest – sattusin igavusest lugema Delfi veebibeebi rubriigi artiklit, millega mina igati nõus olen. Kommentaarides on ootuspäraselt nii neid, kes nõustuvad, kui ka neid, kes hirmsasti maha teevad. Ja mina lihtsalt mõtlen, miks inimesed ei loe korralikult ja tunnevad ennast ilmaasjata puudutatult seal, kus ennast tundma ei peaks. Kui kritiseeritakse emasid, kes liiga kergekäeliselt tissi asemel pudelit annavad või emasid, kes nõuavad keisrit vaid sellepärast, et kardavad valu/välja venimist vms, miks hakkavad vihaselt vastu lahmima need, kel emb-kumb pole lihtsalt võimalik olnud? Tavaliselt on kriitika juures üsna üheselt ära mainitud, et pole mingit kobinat nende suunas, kes tõesti ise ei saa. Nende jaoks on tänapäeva teaduse ja meditsiini tulemid rinnapiimaasendaja ning keisrilõige jumala õnnistus – kunagi, kui neid polnud, oleks neil lihtsalt halvasti läinud (hea küll, enne RPA välja töötamist anti rinnapiima puudumisel lihtsalt muid asju, see pole nii elu ja surma küsimus… Aga RPA on tänuväärt leiutis sellegipoolest – mis siis, et seda praegusel ajal liiga kergekäeliselt kasutatakse).
Ühesõnaga iga inimene ja iga sünnitus on individuaalne. Kõige tähtsam on ema ja lapse tervis ning heaolu. Keiser on paljudel puhkudel enam kui õigustatud. Aga need põhjused, mille põhjal mõned keisrit soovivad, on ikka õõvastavad – sihukesed inimesed ei peaks üldse lapsi saamagi. No ja eriti mõttetu on soovida keisrit lähtudes sellest, mis ühel või teisel sünnitusel juhtus – ikka oma tervislikku seisundit ja sünnituse kulgu tuleks silmas pidada.
Oeh. Lahmimist ma ei kannata. Mõttetut kritiseerimist ka mitte. Sellepärast ma võin ise paljugi mõelda, aga välja ütlen ainult siis, kui tunnen, et saan oma kriitika ära põhjendada, kui see on minu meelest tõesti õigustatud. On nii palju teemasid, millest ma ilmselgelt piisavalt ei tea – see, et mulle miski õige tundub, ei tähenda, et see ka nii oleks.
Aga samas tissitamist pooldan küll. Loomulikku sünnitust ka 🙂 Ja olen täiesti kindel, et kui vähegi VÕIMALUST on, võiks neid eelistada. Samas… Ega ma vist väga ei lähe kritiseerima naist, kes on teinud teised valikud. Inimesed ju ongi erinevad.
Samamoodi ei saa ma aru neist, kes arvavad, et naiste ainus eesmärk on emaks saada ning lastetutelt muudkui pärivad, millal siis ometi…? No andke asu, maailm on niigi ülerahvastatud – kõik ei pruugi järglasi tahta ning sellest ei muutu mitte midagi. Kui lapsed meeldivad, sünnitage ise, milleks sellega teisele ajudele käia! Teadlik otsus lapsi mitte saada ei tee inimest vähemväärtuslikuks ega mõttetuks.
Oh, üks teema tuli veel meelde – ajateenimisest on ajakirjandusest mitmesuguseid arvamusi läbi käinud, nt kurikuulsa Roone Roosti oma (tema kunagine eliitkoolide üllitis oli mu meelest muidugi räigelt üle pingutatud – kindlasti oli palju sellest tõde, samas on asjal ka teine külg… Aga mitte sellst ei tahtnud ma rääkida).
Minu tutvusringkonnas on igasuguseid – osad on käinud, osad pole. Need, kes pole, ei üritanud kuidagi kõrvale hiilida, olid lihtsalt meditsiinilised vastunäidustused, mille põhjal vabastati. Ei käinud nad arstidelt võltstõendeid nuiamas, lihtsalt oligi nii. Ega nad muidugi ei kurvastanud ka.
Aga nendest, kes lihtsalt arvavad, et ajateenistus on nõme ja üritavad iga hinna eest sellest pääseda, need on mu meelest ise nõmedad. Olen kindel, et paljuski võib kogemus sõltuda sellest, kuhu sa satud, mis inimestega teenid ja kellele allud, aga kui sa oled ikka ise normaalne ja optimistliku suhtumisega, siis saad sealt ka positiivse kogemuse. Abikaasa on käinud ja talle väga meeldis. Ja mina olen väga uhke, et mul selline mees on 🙂
– – –
Üldises plaanis on minul ikka ühed ja samad kuldsed reeglid. Võimalikult hästi eraldada need häirivad asjad, mida on võimalik muuta ja mida pole. Esimeste muutmise nimel tegutseda, teisi ignoreerida, võimalikult vähe vinguda. Suhtuda kõigesse võimalikult eelarvamustevabalt ja positiivselt. Muretseda võimalikult vähe, rõõmustada võimalikult palju. Ajada oma rida ning püüelda oma eesmärkide poole, aga kui sellest hoolimata juhtub midagi, mis tundub esialgu olevat nii paha, vale ja ebaõiglane, siis lihtsalt püüda võimalikult kiiresti leppida ning võtta seda kui elu õppetundi. Küll kunagi hiljem saab aru, miks see hea oli.
Ja otse loomulikult on kõigist neist reeglitest seda kergem kinni pidada, mida rahulolevam sa ise parasjagu oma eluga oled. Sest kui närvid on pidevalt püsti, siis lihtsalt ei jõua mõelda sellele, et küllap see on millekski hea. Seda olen ma viimasel ajal väga valusalt tõdenud.
Mina igatahes töötan praegu selle kallal, et uus kuu tuleks parem kui eelmine 🙂