Eelmise pausi ajal ma miskipärast lihtsalt ei saanud netti sisse, ehkki näitas et wifi olemas ja tugevus hea. Brauseri akent lahti tehes tuli lihtsalt ette page cannot be displayed (või noh, mis Firefox ka ei ütleks), selle asemel, et ma oleks saanud sisse logida.
Teise pausi ajal jälle sain, aga nädala jooksul lugemata blogid võtsid oma aja ja lõpuni ei jõudnudki. Rääkimata siis teile kirjutamisest. Proovime homme!
Tööle tagasi nüüd. Võeh.
Sain just teada, et Annika, kellega pärast Muraka Inglismaale kolimist mõne kuu koos elasin, on korterist välja kolinud, mis tähendab, et oma tagatisrahast võingi unistama jääda.
Oma viga muidugi, et varem ei viitsinud asjaga tegeleda, aga me läksime temaga kapitaalselt tülli ja ma tõesti ei arvanud, et ta nii nahhaalne olla võib.
Ma kunagi kirjutan pikemalt ja seletan asja lahti, praegu olen liiga nördinud.
Ega see £130 mind ei tapa, vähem kui nädala palk, maksan selle siis emale ise ära. Aga see tunne, et keegi, kes oli kunagi üks sinu parimaid sõbrannasid, sinu peale niiviisi s*ttus… No ütleme nii, et ma siin lihtsalt nutsin peatäie selle peale.
Aga pohhui. Raha tuleb, raha läheb. 3000 kr on suur raha, aga 130 naela täiesti makstav. Ja olen jälle targem.
Valus on ikkagi.
Olen siin viimaste päevade jooksul rohkem “elanud”, nii et kirjutada pole suurt midagi, aga see-eest olen hoolsalt üles pildistanud igasuguseid jaburaid, naljakaid, päevakajalisi või lihtsalt ilusaid asju.
Enjoy!
—
See on mingi… Kirik kuskil Big Beni lähistel. Vist on kirik. Tagantpoolt. Maris võib nüüd minu ignorantsuse peale pead vangutada ja pidada teile loengu sellest, mis hirmkuulsa ehitisega tegemist on. Mina pildistasin lihtsalt sellepärast, et ilus on.
Eile oli kesklinn kinni, sest Tour de France oli omadega siiakanti jõudnud:
Trafalgaril on mingi kirik, kus toimuvad praegu ulatuslikud remonditööd. Krunt on ümbritsetud aiaga ja aia peal on täiesti jaburad elusuurused fotod erinevatest kirikutegelastest, kiivrid peas. No kes sellise asja välja mõtles ja milleks see vajalik on? 😀 Aga positiivselt naljakas, nii et miks mitte!
Selline silt oli Victoria kandis mingi kõrge klaasvestibüüliga büroohoone küljes:
Angelis, kus ma töötan, on peatänavaga paralleelne üks väike tänav, kus müüakse peamiselt antiiki, aga on ka söögikohti ja muud. Kunagi Mehega seal jalutades avastasime ühe kohviku keldriakna luugi pealt sildi, mis ikka mõneks ajaks naerust kõõksuma pani:
Üks silt jäi tegelikult veel üles pildistamata, sest nägin seda bussiaknast ja pole viitsinud tagasi minna. Pildil kaks kriipsujukust kooliõpilast ja üks täiskasvanu ning kirja mõte umbes selles, et koolilapsed ilma täiskasvanuta siseneda ei tohi. Kuradi kirjatarvete kauplusse! Nii jabur mu meelest. Aga siinmaal pidavat see hästi levinud reegel olema poodides, et üle kahe koolilapse ei tohi seal korraga olla. Ma ei tea, miks siis… Varastavad äkki kampades või… No igatahes, kui seda silti kuskil näen, siis katsun teile ikka pildi ka orgunnida.
Ja siis lihtsalt kaks ilusat pilti meie kõrvaltänavast. Pean tunnistama, et küll ülevalgustatud ja veidi nadide värvidega, päriselt oli ilusam. Aga no midagigi.
Tegelikult räägin natuke juttu ka. Sellest, kuidas ma täna hommikul jälle vihastasin. Vihastasin oma töö peale.
Vihastasin, kui pidin nädalavahetuse hommikul poole seitsmest tõusma. Mees jäi koju magama ja mina pidin tööle minema. Väljas oli meeletult ilus ilm üle pika aja.
Ja ma mõtlesin sellele, et ma olen absoluutselt kõik nädalavahetused töötanud. Kõige esimesel nädalal anti laupäev vabaks, ilmselt sellepärast, et ma olin nii uus ja see on nädala kiireim päev. Kui õde külas käis, küsisin pühapäeva vabaks ja sain ka. See on kõik. Kõik ülejäänud nädalavahetused olen töötanud. Peaaegu kõik varastes vahetustes – algusega 7.45, 8, 9 või 10 (erilist vahet pole, ausalt).
Kui ma paar nädalat tagasi Tarasele vihjasin, et ma olen kaks kuud nädalavahetustel ainult hommikuses vahetuses olnud, siis ta pani mulle üks nädalavahetus isegi kaks sulgemist. Kui ma nägin, et järgmine laupäev jälle vara oli, palusin pühapäevaks sulgemist ja sain ka… Sellest järgmine nädal oli taas laupäev varajane ja palusin taas pühapäeva vabaks või sulgemist. Sain 12-21 vahetuse (mis on ka tegelt jumala bullsh*t, äratuskella peale pean ikka tõusma ja terve päev töö pärast p*rses – erilist vahet pole, kas lõpetan 21 või 22.30). Ja nüüd siis jälle, täna 8-17, homme 9-18, järgmine laupäev 7.45-15.45…
P*rsse, noh. Oleks, et nad siis maksaks nädalavahetustel ja riigipühadel rohkem! Niigi maksavad vähe :S Ja siis rüga KÕIK nädalavahetused ka veel.
Taras ütles, et kui sa tahad laupäeva vabaks, siis ütle mulle, mitte ära tigetse siin. No pagan, ta on kuradi manager, ta võiks nagu VAADATA, et igaüks saaks aeg-ajalt nädalavahetustel vabu päevi või hiliseid vahetusi, see on tema töö hoolitseda selle eest, et graafik oleks kõigile võrdne. Ma küsin endale vabu päevi siis, kui mul neid tõesti konkreetselt vaja on, iga nädal rääkima minna tundub totter. Aga näib, et muud moodi ei saa.
Igatahes kavatsen ma talle homme peale lennata jutuga, et kuna Mees hakkab nüüd valge inimese moodi (st E-R 9-17.30) tööl käima, siis on mulle veel olulisem nädalavahetus vabaks saada ja kuivõrd ma nagunii järgmised viis nädalat vabatahtlikult kuus päeva nädalas töötan, siis ei tohiks ometi olla nii võimatu mulle seda ühte vaba päeva nädala lõpus anda. Tegelikult ma saan isegi aru, et iga nädal ei saa. Aga siis andku vähemalt sulgemine, et ma saaks hommikul kaisus välja magada ja rahus hommikust süüa ja… P*rsse.
Ah, nagunii otsin endale augusti lõpus uue töö. Aga praegu frustreerib.
Tegelikult ei ole enam hullu. Ja kui Mees mulle täna võtmeid toomas käis, siis Egle nägi teda ja küsis, kas ma olen teise pausi juba saanud ja kui ma ütlesin, et ei, siis ta ütles, et mine. Nii armas temast. Ja siis ma sain pool tundi pargis päikese käes lesida ja üldse oli kõik väga lill.
Et saab ainult paremaks minna, eks 😉
Kui sa oled öösel kella viieni üleval, sest “homme ei pea ju tööle minema ja võib poole päevani magada”, siis juhtub raudselt nii, et sinu naabrid peavad kohaseks hakata just selsamal hommikul kell kümme puurima ja haamerdama. Ja sul on tunne, et nad teevad seda täpselt su toaukse taga. Või et seinad on sõna otseses mõttes papist.
Ja vähe sellest, et su naabritel tuli äkiline remondihoog… Sel ajal, kui sa tirid ikka tekki üle pea ja üritad kangekaelselt veel mõneks ajaks unele suikuda (lootes naiivselt: äkki SEE puurimine oli nüüd viimane ja nad jätkavad vaiksemalt), arvab sinu kohalik pank, et on just õige aeg sind SMSiga õnnistada.
Welcome to Lloyds TSB. Thank you for opening an account with us. If you have any queries about your account, please call us on 0845 3 0 000. Calls recorded.
*hingab sügavalt sisse*
Aga noh, olgu peale, kuna eile öösel sai välja magada, see öö ju viis tundi ikkagi ka, terve päev on vaba ja homme tööle alles kaheks – eks ma saan selle vaikselt ja valutult tasa tehtud, ma arvan. Ja loodan.
EDIT 10:58
Kusjuures kui ma poole tunni pärast alla andsin, päriselt üles ärkasin ja arvuti lahti tegin, siis nüüd nad raiped jäidki suht vait! Aga vahel harva lõikab ikka mõni lühiajaline puurimine nagu liha luusse, et ega vist magada ikka ei saaks, juhtugu see siis iga 5, 15 või 25 minuti tagant…
Offtopic:
Your profile views:
Since Feb ’06: 5,032, Last week: 3
Et nagu mind on Orkutis terve selle nädala jooksul ainult kolm korda vaadatud??? Oi, ma hakkan vist populaarsust kaotama.
(jah, see oli iroonia, kui keegi veel aru ei saanud)
Aga muidu on nii, et täna hommikul jooksis juhe täiesti kokku. Nii, kui kella peale üles ärkasin, siis vihastasin meeletult. Vihastasin ja sattusin täielikku masendusse. Nutsin pool hommikut ja veel töö juures ka.
Aga noh… Tööl on nagu alati. olgu nii s*tt tuju kui tahes, lõpuks läheb ikka korda. HEAD tuju ma küll tänase päeva jooksul ei saavutanud, aga John üritas mind pidevalt naerma panna (jube armas temast) ja see tal vahel õnnestus ka. Isegi Egle tuli kallistama ja lohutama ja… (ma ei tea, Eglega on üldse kummaline teema, ta oli alguses see kõige bitchim supervisor, aga nüüd saame jumala okeilt läbi ja noh, naljakas lihtsalt)
Et tuju… Läks vihast ja masendusest apaatiaks. Ei jõua enam suurt midagi tunda. Ilmselt on apaatial mingi seos ka faktiga, et ööl vastu laupäeva magasin 2h (ja sedagi poolärkvel seisundis, sest uni lihtsalt ei tulnud), päeval magada ei jõudnudki ja täna öösel… Sai vist kõva seitse tundi (*pööritab silmi*)… Millele järgnes üheksatunnine tööpäev ja siis käisin veel Iirisega mingit tuba vaatamas, nii et koju jõudsin 23 paiku.
Ma eeldan ja loodan, et homme on tuju parem, sest noh, hommik on õhtust targem ja ma ei ole ju kunagi eriti pikalt masenduda osanud. Lihtsalt üle viskas. Nüri abitusetunne tuli. Aga ma kordan endale, et kolme nädala pärast kolime ja siis peaks enamik praeguseid probleeme (vähemalt teoreetiliselt) lahenduse leidma. Ma muidugi ei kahtle, et siis tulevad uued ja teistsugused…
Rääkisin eile õhtul emaga ja mõtlesin pikalt oma rahaasjadest ja jõudsin järeldusele, et katsun kõik oma võlad tagasi maksta selleks ajaks, kui Pips augusti keskel siia tuleb. Sinnani on kuus nädalat ja iga nädal £150 kõrvale pannes peaks ilusti hakkama saama – esimesed kolm nädalat uue korteri üüri ja tagatise jaoks, järgmised kolm emale võla maksmise jaoks.
Häda on muidugi selles, et ma teenin nädalas nii umbes £140-£200… Khm, jah. Aga väljaminekuid peale bussipileti (nädalas £14) ja söögi (mille pealt, olgem ausad, annab ikka kõvasti kokku hoida) eriti olla ei tohiks. Ütlesin Tarasele, et tahan kindlalt kuus päeva nädalas töötada ja pealegi tõsteti mul ju palka, IRW. Ühesõnaga väheke ebamugav saab olema, aga teostatav.
Nii et praeguste auahnete plaanide kohaselt peaks mul augusti keskpaigaks kõik võlad makstud olema ja üritan Pipsi siinolemise ajaks nädala puhkust saada (töökaaslane Anna arvas, et kui kolm kuud oled töötanud, siis võiks nädala saada küll). Seda muidugi sel juhul, kui ma siis ikka seal töötan, sest kui ma nüüd juuli lõpus poistega kokku kolin, siis tõenäoliselt lõunasse ja kuna praegune töökoht jääb jube kaugele, siis mõtlesin nagunii kodu lähedale uue ja (loodetavasti tasuvama) töö otsida. Aga eks see otsimine võtab oma aja ja kes teab, äkki uues kohas oleks graafik veel hullem (Pipsi lõbustamise mõttes hullem), ehk on tark nii kaua siiski vanas kohas püsida, seda enam, et puhkuseraha neile küll kinkida ei taha, aga kuna mul lepingut pole, siis ma ei usu, et nad mulle selle töölt lahkudes välja maksaks, nagu Eestis asjad käivad… Või kas Eestis üldse makstaks mingit puhkuseraha, kui sa kolme kuu pärast juba töölt ära lähed? Vaevalt, seaduse järgi pole enne kuut kuud ju võimalik puhkust võttagi…
Aga siinmaal on asjad kõik lihtsamad, nagu öeldud – töölepingut mul pole, iga nädal kantakse palk arvele ja puhkust antakse ka juba tõenäoliselt kolme kuu pärast, kui vaja. Et mulle täitsa sobib. Mugav on.
Vot sellised lood siis.
Aga üldiselt on siiski apaatia ja masendus ja ikaldus, tahaks kalli ja kaissu ja pai.