virin/urin

Lihtsalt geniaalne

Mõtlesin välja, miks minu uus moodne telefon äratas mind laupäeva asemel alles esmaspäeval – äratuse seaded on hetkel sellised, et see toimib vaid esmaspäevast reedeni. Ma ei viitsinud pikemalt mõelda teemal, kas ta äratab mind nüüd hommikul kell kümme viis päeva jutti, eks see ole ülehomme näha.

Neetud moodne tehnika.

Kui keegi teeks mulle ettepaneku see mobla maha müüa, oleksin sobiva summa eest koheselt nõus. Ma olen lihtsalt liiga mugav.

Aga kuna seda ettepanekut tõenäoliselt ei tule ja sai siiski neljakohaline summa makstud, siis üritan oma uue moblaga sina peale saada. Vaatab, kuidas õnnestub.

Loen Kaja Pino blogi. Meeldib. Muidu ei oleks jälle pool ööd üleval.

Mulle ei meeldi fantaasiakirjandus. Potterid ja Sõrmuste isandad ja ulme võite endale ***** pista. Mulle ei meeldi paraku ka klassikaline peenem kirjandus, mida seltskonnas jututeemaks võtta. Need va kohustusliku kirjanduse teosed ja muu taoline seega. Eks ma üritan mõnda millalgi üle lugeda, ehk olen täiskasvanumaks saanud. Krossi “Keisri hull” on ainus raamat, mis kohustuslikust kirjandusest mulle enam-vähem peale läks.

Ühiskonnas aktsepteeritum osa minu lugemisvaramust on krimkad (jumaldan ja ostan Stouti ja Gardnerit, väga meeldib Christie jne), põhivaramu tuleks aga maha vaikida – seebid nimelt. Lohutan ennast sellega, et päris pehmekaanelisi sopakaid ma ei loe (see jäi keskkooli aega), ikka mõrvu ja põnevust peab ka olema. Erseni NYT sari ja muu taoline seega.

Jah, ma tunnistan avalikult, et ma olen kerglane inimene. Elage sellega!

Blah

Ma olen nii purjus, et sõin suure näljaga ära pool kaussi Muraka pärandatud šokolaadimaitselistest teraviljapallidest (uskuge mind, need on tõesti rõvedad).

Tegelikult tahtsin Big Tastyt, aga mäki teenindajad ei suutnud ennast piisavalt kokku võtta, et veerand tunniga minu ees seisvale autole KIIRtoitu müüa, seega sai mul ootamisest siiber ja otsustasin kodus makarone keeta.

Ütleks veel midagi, aga siis ma murraks oma lubadust.

Kas sellist talve me tahtsimegi?

Ärkasin täna suht viimasel minutil ning mul polnud kodus kordagi mahti aknast välja vaadata. Seepärast sain väikese šoki, kui trepikoja aknast nägin, et mingi valge lumetaoline ollus on actually maha sadanud.

Väljas aga soovisin, et paari päeva tagune ilm, millest siinsamas blogis kirjutanud ja kirunud olen, tagasi tuleks. Mul oli nimelt oma kõige soojema mantliga haletsusväärselt külm. Ja seda siis, kui väljas on kõigest nulli kraadi ringis. Olen ikka külmavares küll, ah?

Lohutan ennast sellega, et õhuniiskus on hetkel kindlasti kõrge ja see panebki külmetama, aga… Üldiselt võiks minu poolest selle musta maa ja +5 kraadi tagasi võtta. Hea meelega. Või siis -5 ja päris paks lumi.

Praegu on aga nii, et pole ei liha ega kala, ainult lumetaoline ollus ja vastik kontidesse pugev niiskus (viimast võin pealegi ette kujutada).

Tänan tähelepanu eest, ma olen tegelikult täitsa heas tujus. Lihtsalt panin oma mõtted kirja, et saaks kinnitust vana tõsiasi – eestlane pole kunagi millegagi rahul ja vingumine on tema lemmiktegevus 🙂

(Tegelikult tahaks hoopis kevadet ja SUVE!)

PS. Avastasin just, et mu uued kõrvarõngad sobivad perfektselt lipsuga – mõlemad on musta-punasetriibulised. Rahulolu.

37,3

Imestasingi, miks ma linnast koju jõudes nii väsinud olin ja kogu keha kuidagi valutab. Nüüd siis tean. Oeh. Tahaks sidrunit, et meega teed teha, aga ei viitsi poodi minna. Kohvikoor sai ka otsa.

Tahaks kedagi, kes mind terveks raviks. Aga olen üksi ja homme on tööpäev.

Mis seal ikka.

Käisin täna üle väga pika aja raamatukogus – lihtsalt tuli selline mõte ja jalutasin enne koju minemist Sääse raamatukogust läbi, see silt on mulle pidevalt trolliaknast silma jäänud. Sain muuhulgas ühe trioloogia kolmanda osa, mida juba ammu lugeda tahtnud olen.

Tikker armastab seepe, kuni seal piisavalt põnevust leidub.

Avastasin, et siin on lugemiseks liiga pime. Ühtki lahendust ei oska ka välja mõelda. Hirmkasulik tervisele ja silmadele.

Mul on nüüd kolmas sammas ja uued kõrvarõngad. Olen endaga päris rahul.

Aga väsinud ja haige on olla. Niuts.

Midagi ilusat, palun

Jõudsin järeldusele, et ma olen auga ära teeninud selle, et minuga juhtuks midagi hirmkolejube jalustrabavalt ilusat. Jah, saite õigesti aru, see peaks olema seotud mõne pika pandava poisiga. Mul puudub igasugune kontseptsioon sellest, kes see olema peaks, kõige tõenäolisem kandidaat võiks olla keegi veel tundmatu persoon, kes mu võluvat isiksust esmakordselt nähes minusse meeletult armuks (ja mina temasse ka, see on eeldus, eks!!!).

Sellist… Filmide romantikat tahaks.

Mõtlesin sügavalt oma elu üle järele ja leidsin, et see on sisaldanud pärast A-d suuremal hulgal sitapäid: Lepp, R, veel üks tüüp, kelle nime esitähte ma siin isegi mainima ei hakka, aga kellest ma vahepeal ikka üle mõistuse palju mõtlesin (anonüümselt olen teda ka siin blogis paar-kolm korda väga lühidalt maininud). Kõiki neid kolme ühendab üks: hea seks, erineva tugevusega tunded, vähem või rohkem võimatult ilusat koos veedetud aega ja mälestusi sellest, liiga kiire lõpp, arusaamine, et nad on s*tapead (või idioodid), koledad mõtted ja mälestused, lõpuks alistumine, ükskõiksus.

Ehk siis.

Üks jubekoleilus jalustrabav asi, palun.

Jah, palun, aitäh.

PS. Sry, Lepp, ma armastan sind ikka. Sa lihtsalt oled s*tapea selle pärast, kuidas minuga käitusid ja seda ma sulle ei andesta. No hard feelings. Enamasti on mul sellest sügavalt pohh.

Scroll to Top