virin/urin

Pähh

Elektroonilist valijakaarti on Teil võimalik tellida kuni 31. jaanuarini 2007.a.

Jäingi hiljaks. Tüüpiline. Enda süü, et varem uurida ei viitsinud. Aga olgu peale – e-valida saan ikka. Järgmine kord üritan siis õigel ajal asjale pihta saada.

Mul olid üleeile jälle jõulud. Jõuluvana tõi mulle ID-kaardi lugeja. Nüüd ma mängin sellega. Äge on.

Kui kunagi EPL-ist seda artiklit lugema sattusin, siis muidugi irvitasin irooniliselt kommenteerijatega kaasa, aga mõtlesin samas, et iseeenesest poleks paha, kui mul ID-kaardi lugeja olemas oleks. Reaalselt selle muretsemiseni poleks ma tõenäoliselt aga niipeagi jõudnud. Jõuluvana on tegija.

Kui nüüd keegi veel asja Firefoxis ka toimima paneks, oleks ma täiesti rahuldatud. Aga olgu, õilsa eesmärgi nimel võin vahel ka Idiot Exploreri avada.

Nii et võite 4. märtsil nüüd hoopis mulle ID-kaardiga külla tulla. Joome ennast kõik täis ja hakkame valima 😀

Valimistest ja poliitikast rääkides – minu blogi on rakendatud propagandavankri ette. Mõtisklesin tükk aega kõheda tunde üle, mida see minus esialgu tekitas, ning jõudsin lõpuks järeldusele, et mul on täiesti suva. Ma võin rohelisi ka reklaamida, vabalt. Lihtsalt mainiks veelkord ära, et ma ei tea nende valimisplatvormist suurt midagi (noh, nimi räägib küll enda eest, aga detailidega ma kursis pole) – neil on Villu Tamme ja sellest mulle piisab. Lisaks räägib nende kasuks ka see, et nad pole noore ja rohelise (irw) erakonnana jõudnud veel oma marki täis teha. Noh, elame-näeme – me ju kõik teame, mis Res Publicast sai (*muigab kurjakuulutavalt*).

Veel kord puust ja punaseks

Kuna tundub, et sellest ei piisanud.

Sellised sissekanded EI sünni ilma asjaosaliste loata. Kui ma taolisi pilte oma blogisse panen, siis nendel olevad isikud on asjast teadlikud ja sellega nõus. ENNE avaldamist. Tavaliselt kirjutan ma pigem nii või nii või jätan üldse kirjutamata.

Aeg-ajalt avaldan ma teiste inimeste pilte ka ilma nende teadmata, kui olen suhteliselt kindel, et neil poleks midagi selle vastu. Sel juhul on vastavad märkused ka piltide juures ära toodud ning kõik asjaosalised võivad vähimagi vastuväite korral minu poole tuututada, et ma pildid maha võtaksin. Siiani pole kaebusi olnud.

Muraka ja Iirise puhul ma näiteks reeglina ei küsigi luba, sest ma tean, et neil pole midagi selle vastu ning kui ma peaks kuidagi siiski puusse panema, siis nad on mu blogi regulaarsed lugejad ja ma saaksin sellest kohe teada. Siiani pole kaebusi olnud.

Lühidalt – mina ei ole m*nn. TEIE olete, kui minust niiviisi arvate.

Glad we got that clear finally.

Iseseisva elu rõõmud

Detsembri teise poole elektriarve oli 400 krooni. 1-25 jaanuari elektriarve on 500 kr. Võrdluseks võin tuua, et eelmisel aastal samas korteris elades ja Murakaga kahe peale makse makstes maksin elektri eest järgmised summad:

10.03 – 221 kr
10.04 – 77 kr
10.05 – 180 kr
23.05 – 112 kr
11.06 – 80 kr
11.07 – 22 kr
26.08 – 20 kr
08.09 – 105 kr
10.10 – 144 kr
06.12 – 220 kr
15.12 – 154 kr

Selgituseks nii palju, et viimase summa maksin üksi ja täpselt detsembri esimese poole eest, teised on Murakaga kahe peale ehk arve numbrid olid siintoodust poole suuremad. Mõnel kuul maksime mitu korda tulenevalt sellest, et elektri näite ütleme me korteri omanikule, tema ise Eesti Energiale ning arved ei tule mitte 1-30, vaid veidike suvalisemalt.

Üldpildi saate sellegipoolest kätte. 500 krooni 25 päeva eest EI ole normaalne. Peaks vist Annikaga ette võtma viisaka vestluse teemal “radikad VÕTAVAD palju elektrit ja kui sa tahad seda pidevalt sees hoida, siis hakkad elektriarvest üle poole maksma”.

Ta nimelt üritas mulle paar nädalat tagasi selgeks teha, et tema radikas ei võta üldse nii palju elektrit (detsembri arve peale), ehkki meie majapidamise elektritarbimine on täpselt sama kui enne, ainus vahe on selles, et kahe arvuti asemel on üks ja lisandunud on radiaator.

Ausalt öeldes oleks mul sellest täiesti suva ja ma maksaks silmagi pilgutamata poole arvest kinni, aga kuivõrd tema teatas mulle detsembri lõpus, et ei kavatse maksta interneti eest, kuna ta põhimõtteliselt ei maksa asjade eest, mida kuskilt mujalt (näiteks raamatukogust) tasuta saab ning selle tulemusena maksan nüüd neti eest iga kuu 175 krooni asemel 350 – noh, mina pean ju ka selle raha kuskilt kokku hoidma, eks…

Eriti huvitav oli see, et päev pärast meie jutuajamist, kui ma olin oma arvuti juba põhimõtte pärast parooli alla pannud, logis minu MSN saladuslikul kombel iseenesest sisse. Sest noh, kui läpakal kaas lahti teha ja MSNil on automaatne log-in, siis ta logibki kohe sisse, mis siis, et Windows küsib alustuseks passwordi, et üldse midagi arvutis teha saaks. Vat selline tore lugu.

Ah, kui tore on lapsik olla.

Kas keegi oskab arvata, kui palju võtab elektrit selline tavaline vene õliradikas, 0,5kW/220V vms, nagu nad on? Sisse lülitatud õnneks mitte küll ööpäev läbi, vaid reeglina vist ainult öösiti, sest külmas polevat võimalik magada… (ei oska kommenteerida, sest eelmisel talvel oli siin korteris niigi poole külmem kui praegu ja ma ei tunne vajadust keset jaanuarit lühikeste käistega ringi käia)

Et noh. Arvestades seda, et ma pean oma õnnetu interneti eest iga kuu 350 krooni maksma, ei jõua eriti veel 500-krooniseid elektriarveid ka kinni taguda. Aga kui internet on selgesti eristatav kulu, siis ühe radiaatori voolutarve paraku mitte.

Igasugune hea nõu teretulnud!

EDIT: Elektri hind on praegu 125,96 s/kWh ehk selle radika kasutamine peaks siis maksma 63 senti tunnis. Minu loogika kohaselt. Minu loogikat võib ümber lükata ja täpsustada. Ootan!

EDIT 2: Rääkisin sellest arvutusest annikale ja sain ainult loengu osaliseks, et minul on arvuti, aga temal pole ja äkki peaks üldse kõigi lampide elektrikulu eraldi arvestama. Keegi tark võib mulle siin siis seda ka öelda, palju mu läpakas umbes voolu võtta võiks. Lahti on ta kuskil pool ajast, sest 2/3 kuust käin ma tööl, aga öösiti selle eest tõmban asju jne. Oleme siis ägedalt väiklased, miks mitte.

Karmavõlad, ilmselgelt

Esmaspäeval, eile JA täna? Tramaivõi. Saan aru, et PP on ilmselgelt liiga väike koht, aga tundub et Tallinn samamoodi (ah, nagu ma seda varem teadnud poleks). Põgeneda. Kaugele. Ära.

Kaks eelmist õhtut närisin küüsi ja võitlesin endaga, et siia mitte midagi kirjutada. Täna sai mõõt täis. Võiksin muidugi ka peensustesse laskuda, aga tean, et detailid ei tasu end ära. Siis on pärast katki ka kõik ilusad inimesed minu ümber, kes ometigi milleski süüdi pole. Las Tikker olla parem üksi katki.

Kusjuures ebatavaline on minu puhul see, et kui ma tavaliselt lähen ja halan kõigile, siis kõik need kolm korda olen ma lihtsalt vait olnud. Nojah, nüüd siis enam mitte. Aga personaalselt ma halama ei lähe. Häbi on lihtsalt. Elan ennast asjade peal välja.

Tegelikult on muidugi väga häiriv olla tujus, kus peab ennast väevõimuga tagasi hoidma, et mitte millelegi jalaga virutada või miskit millegi vastu loopida. Eile näiteks lendas peegel pooleks. Ma olen ikka parim.

Aga noh, mis ikka. Jooks ennast täis, aga raha on vähe ja seltskonda ka pole. Niisiis vaatan teise kuus osa Nannyt otsa ja elu on jälle lill. Mõju on garanteeritud.

Tramaivõi.

KÕRINI!

Tänan tähelepanu eest. Tõenäoliselt ei kirjuta ma siia järgmised kolm päeva jälle midagi. Saate aru, eks.

Pole isegi oma RSS lugejat üleeilsest õhtust saadik lahti teinud. Ei tunne, et tuju oleks.

EDIT: Murakas, su šampus läks loosi, sorry. Ja selle järel läheb tõenäoliselt Kantersi oranž Absolut sidrunimahlaga.

EDIT 2: Mul on peale miniabsoluti veel pool pudelit viina??? Halleluuja! Kahju, et sidrunimahl peaaegu otsas on.

Things are looking up, thank god.

Tsitaat Nannyst:

See psühhiaater on nii hea, et tema vastuvõtule ei saa enne, kui mõni tema patsientidest enesetapu sooritab.

Uue aasta prohmakad

Üldiselt pole mul kombeks kokkulepitud kohtumisi, kohustusi vms unustada, sassi ajada, neist viilida… Uut aastat on aga olnud vaid kaks nädalat ning juba olen saanud maha kahe kummalise prohmakaga.

Esiteks olin pannud endale kosmeetiku aja 8. jaanuariks, kohale läksin aga enesekindlalt täpselt nädal hiljem. Asi lahenes küll lõpuks suhteliselt hästi – kuna mu buss jäi veidi hiljaks, helistasin kosmeetikule üle, et kinnitada oma peatset saabumist, mispeale tuli välja, et mind pole üldse kirjas, aga ta võib mu poole tunni pärast või järgmisel päeval siiski ette võtta. Valisin viimase variandi ja sain oma karvadest täna õnnelikult lahti.

Kusjuures mul on raudse kindlusega meeles, et juba eelmine kord Pärnus, kui ema minult küsis, millal jälle tulen, rääkisin talle 15. kuupäevast – seda sama päeva õhtul, kui olin endale märkmikusse 8. jaanuar maalinud. Ega ma seda märkmikut tegelikult ei vaata, kuupäevad püsivad mul reeglina hästi meeles, kellaaja pärast peamiselt kirja panen, see võib kuuga ikka meelest minna.

Teine prohmakas on aga hoopis kole palju tigedaks ajavam. Nimelt viibib Murakas mõned loetud päevad Eestis ning Londoni lennu eelsel õhtul pidi ta minu juurde ööseks tulema – viimane ühine peedijoomine ja nii edasi, USA muljed ja kõik muu, pole ju teda üle kuu näinud ning ei näe edaspidi veel pikemat aega… Ühesõnaga ootasin seda õhtut väga.

Ja millega ma hakkama sain? Rääkisime Murakaga üksteisest järjekindlalt mööda ehk siis tema rääkis 16. õhtust Tallinnas ja 17. ära lendamisest, mina aga olin kuidagi meelde jätnud 17-18 ning kui veel eile Murakalt üle küsisin, millal sa KOLMApäeval tuled, ei pannud ka tema mu apsu tähele.

Tulemus siis selline, et kui ta mulle täna peale üheksat õhtul Tallinna poole sõitvast bussist helistas, pidin mina vaid nentima fakti, et ma olen idioodist udupea ning viimane buss Tallinna läks kell seitse.

Tegelikult tabas mind peaaegu et märatsushoog, nii tige olin. Vaene ema, kes seda taluma pidi. Tahtsin pimedas tee äärde hääletama minna, mida ma loomulikult lõpuks ei teinud. Lootsin, et ehk sõidab siit läbi mõni Eurolinesi vm Riia buss, paraku pidi see juhtuma alles kell kolm öösel. Ei olnudki teha muud, kui teavitada Annikat, et Murakas tuleb ööseks, aga mind ennast pole 🙁

Õnneks lepitas mind maailmaga teadmine, et Muraka lennuk läheb alles 16.15 ehk ma kihutan homme varahommikul Tallinna ja kasutan viimaseid tunde võimalikult kasulikult. Kui lennuk oleks läinud hommikul kell kuus, nagu tal viimati USAsse läks, oleksingi vist öösel kella kolmese bussiga Tallinna põrutanud, et vähemalt lennujaama jõuda. Aga läks natuke paremini.

Eks homme ole näha, kuidas asjad kulgevad. Nadja arvas, et peedi jõuame ikka ära juua, peaasi, et lennukist maha ei jää.

Aga siiski, täitsa lõpp. Sellised asjad pole minu moodi. Hakkan vist vanaks jääma 🙁

Ja eriti arukas minust poole kolmeni öösel üleval passida, kui kuuest juba tõusta vaja, aga Kaja blogi oli nii huvitav, et ei saanud enne jätta, kui läbi sai 🙂 Nüüd kähku-kähku magama ka.

Scroll to Top