Luuser
Pärast kahe blogi läbi lugemist ja ühe inimesega rääkimist ja teise inimese räägitud asjadest ja kolmanda inimesega juhtunust mõtlemist sain ma aru, et mul on igav elu ja ma olen jumalast mõttetu inimene.
Tänan tähelepanu eest.
virin/urin
Valimisreklaamid in my ass
Ausõna, kogu see odav propaganda ajab ära igasuguse isu valima minna. Iga kord, kui ma näen mõnd põsele maalitud lipukesega keskerakondlase larhvi, tekib mul vastupandamatu tahtmine sellele vuntsid joonistada või vähemalt reklaamile tugevasti jalaga virutada. Ma muide ei ole üldiselt vandaalitseja tüüpi, ei mäletagi, kas olen kunagi midagi taolist teinud. Ega ei tee ka nüüd.
Nüüd siis vahib Reformierakond samamoodi igalt poolt vastu ja viimase piisana räägib keegi Ott Lumi Rahvusraamatukogu küljel, et õnn on see, kui tahad tööle minna ja koju minna ning reklaamib oma kodulehte. IRL-i muidugi ka.
Lihtsalt kole.
Ahjaa, see kristlik partei, mis iganes nende täpne nimi ka poleks, nende reklaamid on ka eriti inetud.
Et mina ei taha ausalt idioote valima minna. Hetkel tundub, et kõik on idioodid. Märtsis vaatame…
—
Tikker tuli täna koju nagu alati – trolliga, Siili peatuses maha ja otse trolli tagant üle tee. Keset teed seistes ja oodates, et teiselt poolt tulev autode vool lõppeks, sõitis mööda ja jäi foori taga seisma politseiauto, mille juhipoolne aken oli lahti ning seal istuv ment (päris noor ja kena oli :P) teavitas, et ülekäigurada on natukene sealpool. Tikker õnnistas menti iroonilise naeratusega ja läks südamerahus tema auto tagant üle tee. Seisma jääda ja trahvi teha igatahes ei viitsitud.
—
Kuuse peaks välja viskama. Eile juba oleks pidanud. Üldse ei viitsi. Tõenäoliselt läheb käiku Ruudu kontseptsioon, mille kohaselt kuuske tuleb toas hoida nii kaua, kuni sel veel okkad küljes on, sest muidu oleks ju raiskamine.
Siinkohal vabandaks veel Nadja, Ruudu, Lontu, Pipsi ja Tõnu ees (loodan, et ei unustanud kedagi) eileõhtuse vingumise pärast. Seoses endale antud lubadusega ei saanud sellest siin kirjutada, niisiis olid õnnetuteks ohvriteks erinevad inimesed mu MSNis. Kergem muuseas ei hakanud. Selliste asjade puhul parandab ilmselt vaid haud. Sel korral ka kõnekäänd “hommik on õhtust targem”.
Tra ma ei või
Üldiselt olen ma inimvihkajalikus tujus ja mul on ainult üks pudel veini alles ja see ei hakka pähe ja Nadja kah hülgas mu Oti kasuks.
Avastasin täna hiinaka nimega Kathmandu Hill. See on lihtsalt nii super koht, et… Ei viitsi praegu rääkida pikemalt, sest liiga tigedas tujus olen, kunagi kiidan ohtrasõnaliselt, luban!
Aga praegu tahaks kõva häälega karjuda, kedagi hammustada ja talle kõvasti jalaga virutada. Hea, et ma üksi kodus olen.
Ostke mu elu ära.
(ei ütle, miks, olen juba õppinud, et mõnikord on targem suu kinni hoida)
Linkin Parki albumid avastasin eile oma muusika kaustast, mida pole x aega kuulanud. Sobib hetke tujuga nagu rusikas silmaauku. Ainult Annika vist ei armasta mind, kui koju jõuab.
Kanters, joo vähem!
Krahlis oli väga chill. Täpselt nii kaua, kuni mu kallis kaaslane LIIGA purju jäi. Üldiselt oleks ma ju võinud ta lihtsalt sinnapaika jätta, aga nagu välja tuli, olid meie riided ühe numbri all… What can I say, I’m so f*cking responsible. Lõppkokkuvõttes jõudsin koju pool neli ja suht tigedana, kunas tema sõitis taksoga Uugametsa… Vabadust, Tabasalu poole ikka. Siiani on seal vist.
Mina sõin külmi ahjukartuleid tuunikalakonserviga, rääkisin natuke Lontuga ja jäin kõigi riiete ja meigiga voodisse magama, kuni Annika hommikul kell seitse koju jõudis ning mind üles ajas. Eemaldasin meigi ja riided ning magasin poole kaheni.
Pea valutab.*
Head uut aastat!
*Võttes arvesse fakti, et jõin kõigepealt veini, siis viina, siis šampust ja lõpuks siidrit, on peavalu vist võrdlemisi õigustatud ja mul peaks tõenäoliselt olema hea meel, et enesetunne hullem pole.
PS. Õhtu avastus oli viin sidrunimahlaga. Sellest võib mõneks ajaks saada mu uus lemmikkokteil!
Lihtsalt kole
Sain just kõne kolleegilt, kes pidi ehk aasta lõpus veel paar päeva meil asendama. Ta uuris, kas teda siis pandi graafikusse või ei. Ütlesin, et ta helistaks poodi, sest mul pole hetkel graafikut käepärast. Reaktsioon: “Sa ei olegi tööl???”
Heh, mul ei tulnud pähegi, et ma peaks seal olema (alles 30. lähen), aga kui järele mõelda, siis tõesti – novembri algusest alates olengi praktiliselt iga päev tööl olnud.
Brr. Selline asendamatuse tunne tekib jälle. Ei taha olla asendamatu, ausalt ei taha. Mitte mingisugune raha ei morjenda mind enam lisapäevi tegema. Ja arvake, mis? Kolmandat töötajat pole ikka veel leitud…
Just fun.