Hakkama sain!

/ latte art, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Tegin täna esimest korda kohvi, mille kvaliteediga ise piisavalt rahule jäin – ei piim ega lill polnud küll päris perfektsed, aga see tuli MINU vähesest harjutamisest, mitte masina kiiksust. Tundub, et ma pole lasknud masinal seni lihtsalt piisavalt soojeneda (juhendis räägitakse midagi kümnest minutist, minu meelest sellest ei piisa, pigem 15-20… Või no äkki ma siis ei oodanud kümmetki minutit täis, ei tea), sellepärast tuligi piim vastik mulliline.

Aga täna käis Haide perega siin, nii et meil oli kokku suisa kuus kohvi/kakaojoojat – esimesed kolm laari (kaks tassi saan korraga teha) tulid keskpärased, aga jätsin masina sisse, et hiljem soovijatele veel kohvi teha ning siis tuligi välja SEE:

Ja pärast seda veel see ka, aga piim sai sutsu liiga vahune.

Igatahes sain ma lõpuks oma veast aru, see on kõige olulisem. Kui nüüd veel väiksema kannu ka saaks, et ainult ühe kohvi piima korraga kuumutada, siis peaks vähekese harjutamisega absoluutselt parimaid tulemusi saavutama 🙂

Oi, mul on hea meel… Nii lapsikult hea meel!

Rohkem külalisi, kellele kohvi teha!!!

London, mu arm

/ london/UK, rõõm / 5 Comments

Iir kirjutab, nii kohutavalt hästi kirjutab 🙂

Mul on nii hea meel, et me Eestisse tagasi kolisime. Mul on nii hea meel, et just nemad Steniga meie korterisse kolisid. Mulle meeldis Londonis väga, aga meie aeg seal sai vähemalt praeguseks ümber (sest kunagi ei tea, mis tulevik toob, eks, ehkki tagaskolimisplaane hetkel küll pole), Iirele paistab aga ideaalselt sobivat – paremini, kui mulle üldse kunagi sobiski.

Nüüd oleks vist õige aeg üles tunnistada, kuidas me tol päeval, kui ma pensioniametist kinnitust sain, et rahaasjadega kõik korras on, patuga pooleks Londoni lennupiletid ära ostsime. Patuga pooleks sellepärast, et enne ei tasu teatavasti hõisata, kui raha arvel on ja kui Mees töö leiab, ei pruugi ta nii ruttu puhkustki saada. Aga Easyjeti allahindlus lõppes just tolsamal päeval ning eelmisest allahindlusest saati, mis oli pealegi suht hiljuti, olid meid huvitavavad piletid juba kallimaks läinud, nii et… Riskisime. Raha osas riskisime õigustatult, töö osas loodame tööandja mõistvale suhtumisele. Meil on tegelikult asja ka, saame selleks ajaks aastavanused interneti ja BT lepingud oma nimelt ümber teha, viimaseid otsi kokku tõmmata jne.

Nii et 19-26 mai ootab meid London 🙂

Ja me saame teha kõike seda, mida olen igatsenud siin ja siin. Lisaks veel kindlasti päevake Camdenis ning jalutuskäik South Bank’il.

Ah, ma ei suuda ära oodata! Eestis on hea, aga London on igavesti mu südames.

esimene õhtu

Olulised otsused

/ elufilosoofia / 4 Comments

Käisime täna kirikutes. Kõigepealt Pauluse, siis Maarja teenistusel. Esimeses ei olnud seda tunnet, teises oli.

Läheme leeri 🙂

Tunnid on küll juba pihta hakanud, aga üsna alguses, seega pole hullu. Mai alguses on õnnistamine.

Mina olen tegelikult juba leeris käinud, nii umbes kaheksa aastat tagasi. Keskkooli ajal käisin üpris regulaarselt kirikus, meil oli seal vahva noorteseltskond, kellega peale ühise teenistustel ja piiblitundides käimise ka muid (st kirikuväliseid) asju koos tegime. Aga siis kasvasid kõik suureks ja kolisid erinevatesse linnadesse, nii see ära vajus. Ülikooliajast saati pole kirikusse peaaegu üldse sattunud.

Ristitud ma nagunii pole ja kuna leerist on hiiglama palju aega möödas ning see oli metodisti kirikus, nüüd aga käime luteri kirikus, otsustasin ikka tunnid ka koos Mehega uuesti läbi käia, ehkki põhimõtteliselt peaks niisamagi saama.

Sellised lood siis. Täitsa hea tunne on 🙂

Kuidas see juhtus?

/ plika / 3 Comments

Kuna Plika ei olnud kella üheksa paiku seda nägugi, et tahaks magama jääda, panin ta tegelustekile, et ta seal ennast väsitaks. Tegelesin ise vahepeal natuke muude asjadega ja kui uuesti tema poole vaatasin, oli ta suutnud ennast teki keskelt kuidagimoodi sinna nurka nihverdada – mina panin ta KESET tekki, täpselt samas suunas oli pea, aga lõua all oli beež lapike, mis ka fotolt näha.

Kõhu peal ringiratast keerutab ta ennast juba mõnda aega, aga niiviisi edasi pole küll minu mäletamist mööda suutnud varem liikuda. Proovisin ta keset tekki tagasi tõsta, et näha, mis ta siis peale hakkab, aga selleks ajaks oli ta juba väsinud ja jorises, nii et panin selle asemel magama.

Kas see oligi siis nüüd roomamine või? Või ehk tuleks sellist nihverdamist kuidagi teistmoodi nimetada? Ma ju ei näinud, kuidas ta seda täpselt tegi…

—

Kaks hirmpõnevat asja täidavad hetkel mu meeli (nii et mingit üldist mulli ja ülevaadet pole tuju ega kannatust kirjutada), aga need on liiga isiklikud, lisaks veel üldised ja kaheldavad, ei saa mitte avalikult rääkida. Need sõbrad, kellega tahaks rääkida, on nagu kiuste just sel nädalavahetusel raskesti kättesaadavad (loe: pidevalt offline). Oeh!

Scroll to Top