Eh, ei tule kuidagi välja see kuude väärikam tähistamine – täna unustasime näiteks tähtsa sündmuse nii põhjalikult ära, et päeval oli korra kaks minutit meeles ja uuesti tuli alles hilisõhtul, kui laps juba magas ning Kessu MSNis õnne soovis.
Nii et ilusti riidesse pandud kaisukaru kõrval poseerivast lapsest (noh, et oleks ikka näha, kuidas kasvanud on) te pilti ei saa. Hea, et üldse midagi tehtud sai – sugulane käis oma tütrega külas, oli ju ometi vaja sõbrannaga koos pilti teha 🙂
Käisime täna soovituse peale üht majaosa vaatamas (ruumikas, 3 tuba, odav, saun, kamin, aed), mis piltide pealt super paistis – oleks saanud otse omanikult, esialgu paistis ainus probleem olevat mööbli vähesus. Koha peal selgus otse loomulikult, et peale mööbli oleks pidanud ka külmkapi ostma ning siin-seal remonti tegema (fotod olid vanemast ajast, ühest toast polnud üldse), toad olid liiga jabura asetusega ja kui kõige eelneva puhul oleks ehk veel kaalunud, siis tuli välja, et omanikel on vaja siiski võimalikult kiiresti müüa, nii et kindlustunnet poleks seal olnud. Ühesõnaga jäi ära.
Mida rohkem selle teemaga tegeleda, seda rohkem ajab see kõik vihale! Peaaegu soovin juba, et meile poleks seda esimestki pakkumist sülle kukkunud – siis elaksime siin rõõmsalt ja rahulikult edasi. Nüüd on aga kahtlused ja pidev rahutus – kas kolida nüüd või suvel, kas äkki leidub ikkagi kuskil veel mõni veel parem pakkumine?
Ausõna, tahaks ära metsa kolida ja rahu saada.
Igal juhul vaatasin täna jälle viimase nädala kuulutused läbi ja leidsin täpselt ühe, mis võiks sobida. Kuna tegemist on reede õhtuga, saatsin maaklerile kõigepealt viisakusest meili – ei tea, kui palju ta viitsib nädalavahetusel töökõnesid vastu võtta. Kui ta sellele ei vasta, helistan esmaspäeva hommikul. Kui peaks välja tulema, et on juba läinud – ju siis polnud meile mõeldud.
Tahaks midagi ära otsustada ja ära teha, tahaks RAHU saada. Sest see praegune rahutus ei taha kohe mitte kaduda…
Pets küsis selle postituse kommentaaris meie korterieelistuste kohta. Ilmselt oleks lühike märksõnadest koosnev list talle täiesti rahuldav vastus olnud, aga kuna ma olen naine ja kodu kui sellise teema on mulle nii oluline ja südamelähedane, et lühidalt ei oska vastada, tuleb selle asemel pikk ja põhjalik sissekanne 🙂
Räägime kõigepealt reaalsusest. Kui eelmise aasta sügisel endale üle interneti korterit otsisime, oli meie praegune kodu (fotod siin ja siin) kõigist teistest pakkumistest peajagu üle – kordi stiilsem kui ükskõik milline teine üürikas ning hinnalt pigem soodne. Tol hetkel oli see tõesti parim võimalik variant.
Nüüdseks siin viis kuud elanuna võin kergesti tuua välja selle korteri valupunktid (mis on seda küll eelkõige meie jaoks ning mõnele teisele ei tekitaks üldse probleeme): liiga väike köök ja vannituba.
Meil on lihtsalt liiga palju nõusid ja keskmisest enam kodumasinaid, mis ei taha kööki ära mahtuda. Samas meeldib meile väga süüa teha (loe: Mees teeb tihti süüa) ja pidevaks põhjalikumaks kokkamiseks jääb seal samuti kitsaks.
No ja siis meeldib meile veel kahekesi last vannitada – kui üksinda saab meie väikeses vannitoas suurepäraselt hakkama, siis kahekesi elame sõna otseses mõttes üksteisel seljas.
Eks me oleme selle kõigega juba harjunud – kuna kõik muu peale ruumipuuduse on super, ei tulnud pähegi, et peaks kuskilt midagi paremat otsima.
Aga siis langes meile sülle pakkumine Mehe sõbralt, kes otsis üürnikke siit ca 500 m kaugusel asuvasse korterisse. Üür oli praegusest tunduvalt soodsam, seega mõtlesime korteri igaks juhuks üle vaadata – pigem selleks, et siis praeguse omanikuga üüri alandamise suhtes läbi rääkida.
Meie suureks üllatuseks hakkas meile seal korteris aga nii väga meeldima, et oleksimegi tahtnud päriselt sinna kolida. Tegu samuti kolmanda korrusega ja suht sarnase plaaniga korteriga – samuti ilusa korraliku remondiga (no mitte päris nii stiilne, kui siin, aga kõvasti üle keskmise) ja vähese mööbliga. AGA… Kuus ruutu suurem, mis tähendas avaramat elutuba ja vannituba. Köögis polnud lauda, mille arvelt oli tunduvalt rohkem kappe ja tööpinda – ühesõnaga just see, mida meil vaja oli.
Rääkisime praegusele omanikule asja täiesti ausalt ära ja saimegi temaga kolimise osas kokkuleppele. Oleksime küll ilma jäänud oma tagatisest ning pidanud ostma uude korterisse voodi ja diivani, aga odavam üür ja rohkem ruumi oleks selle tasa teinud – me saime küll siin ka üüri veidi alla, aga teise pakkumisega see paraku võistelda ei suutnud.
No ja siis arvas teise pakkumise tegija, et hoiab ikka korterit suveni müügis ning me lubasime praegusele omanikule, et me enne juulit-augustit ei koli. Ja siis avastasime kaks head pakkumist, millest mõlemast ilma jäime. Ja nüüd täna õhtul arvas selle teise pakkumise tegija, et kes kurat ikka praegusel ajal kortereid ostab, ta parem võtaks selle müügist maha ja me võiks kohe sisse kolida, vastasel juhul peaks ta mässama ajutiste üürnike leidmisega – aga kuna me ütlesime praegusele omanikule juba ära, et me enne suve ei koli, siis oleks nõme hakata kolmandat korda meelt muutma. Ei teagi, mis nüüd saab, lubasime veel mõelda ja arutada. Aga nüüd ma kiirustan juba asjade käigust ette, tahtsin noist kahest heast pakkumisest lähemalt rääkida.
Selle kuulutuse peale saadetud meilile tuli vastuseks, et üürnikud on juba leitud. Kolm päeva pärast kuulutuse üles panekut, aga nii soodsa tehingu peale seda oligi arvata. Ega me ei tea, kas see oleks meile reaalselt meeldinud ja sobinud, aga piltidelt paistis kena, kolm tuba ja odav üür olid kahtlemata suured plussid, oleks tahtnud üle vaadata.
Hoopis rohkem jäi mulle südamesse see kuulutus – kuna see oli lisatud möödunud aasta juunis, olin kindel, et tegu on mingi veaga, ei hakanud helistama, saatsin lihtsalt meili. Sain paar päeva hiljem üllatava vastuse, et korter on veel alles ning vaatamise kokkuleppimiseks peaksime helistama. Kui helistasin, siis öeldi, et korter üüriti pool tundi tagasi välja 😀
Ega me ju sellegi puhul tea, kas see oleks päriselt sobivaks osutunud – kolmandast toast ja dušist pilte polnud jne. Aga see, mis kuulutuses olemas, pani kõrvu liigutama küll – kolm tuba, läbi kahe korruse (mulle kohutavalt meeldib selline paigutus, mis siis, et see trepp oleks lapse puhul paras surmalõks – oleks saanud ju piirded panna ja…), kamin!, mõnus kööginurgake, täiesti viisaka remondiga toad (mitte küll nii ilus kui praegu või selles teiseski korteris, mida meile pakuti, aga siiski kena). Vaid paarsada meetrit Rimini (norm toidupood läheduses oleks väga teretulnud), kuussada meetrit sõpradeni (miskipärast on nii välja kujunenud, et enamik sõpru pesitseb meil Karlovas, ehkki üks kolis just kesklinna, teised plaanivad suvel maale kolida jne). Ja kõigest 3000 krooni.
Lohutan ennast sellega, et ju polnud kumbki neist korteritest siis meile mõeldud.
Selline on siis reaalsus. aga kui rääkida ideaalist…
3000 krooni kandis.
Kolm tuba – 45-ruudusest korterist täiesti piisaks, ma arvan, need toad ei peaks üldse suured olema. Lihtsalt selleks, et oleks hea ööbivaid külalisi majutada (elutoad on ju enamasti läbikäidavad) ja pikemas perspektiivis juba Plikale. Samas on kolmas tuba luksus, mille eest eraldi suurt peale ei raatsiks maksta – lihtsalt juhtumisi leidsin kaks kuulutust, kus selle nii soodsalt nö kauba peale sai.
Esimesel korrusel (teine sobiks ka, kolmas oleks viimane piir). Kuna elu näitab, et 36 ruutu jääb meile väheks, siis no… Vähemalt 40 – mida rohkem seda parem. Võimalusel suurema köögiga või et seal vähemalt kappe-tööpinda piisavalt oleks.
Asukohast – otsides oleme silmas pidanud eelkõige Kesklinna, Karlova, Supilinna, Ülejõe ja Tähtvere linnaosasid. Üldiselt sõltub kõik siiski konkreetsest kohast ja pakkumisest – mingitel tingimustel oleksime kindlasti nõus ka mujale kolima. Normaalsete hindadega toidupoe lähedus oleks kahtlemata suur pluss.
Kütte koha pealt ei oskagi seisukohta võtta – keskküte ja gaasiküte on mugavad, ahjuküte odavam ja tervislikum. Ahjukütte puhul oleks ilmselt kasulik ka alternatiivne küttevõimalus elektri näol. Üldiselt oleme kütte suhtes leplikud.
Ilusa remondi ja mööbliga. See kõik võib vabalt olla odavate vahenditega tehtud – siingi korteris on mööblitükid pigem odavad, lihtsalt maitsekalt valitud ja/või korda tehtud. Mida rohkem eluks vajalikku mööblit olemas on, seda parem – meil endal on olude sunnil ka natuke mööblit muretsetud, aga selle kolimine on nii tüütu töö, et jätaks pigem enamiku rõõmuga maha, kui uues kohas vaja poleks. Jällegi – mingitel tingimustel oleme nõus ka ise midagi juurde ostma. Kindlasti poleks nõus kolima korterisse, mis on täiesti ilma mööblita, vana ja koleda mööbliga, remontimata või lihtsalt maitsetu.
Aed oleks hiigelsuureks plussiks – olgu see kasvõi nurgake, kuhu lapse käru panna, et ta saaks värskes õhus magada. Veel etem oleks muidugi selline aed, kus saaks soojemate ilmadega hommikukohvi juua või suveõhtutel grillida. Paraku pole aed niivõrd oluline, et selle puudumisel kolimata jääks.
Vannist me väga ei hooligi – kui on olemas, on hea, kui ei, pole hullu. Dušš on muidugi must be. Lapse vannitamiseks leiab vast ikka kuskil koha.
Normaalsed naabrid. Joodikute või 24/7 lärmakaid pidusid pidavate tudengitega kõrvuti elada tõesti ei tahaks.
Igasugused pehmed väärtused nagu kamin jms oleks olulised mõjutajad, aga nende puudumine pole jällegi määrav.
Ongi vist enam-vähem kõik. Praegu tundub kõige tõenäolisem see, et kolime ikkagi sinna Mehe sõbra korterisse (kas aprillis või augustis, eks seda veel vaatab), aga kui kellelgi peaks olema midagi meile sobivat välja pakkuda – kontakti leiate paremast äärest 😉 Omalt poolt lubame usaldusväärseid, korralikke ja maksujõulisi üürnikke pikemaks ajaks – sest kui üür on soodne ja koht meie vajadustele vastav, siis ei ole küll enne kolimisplaani kui pind väikeks jääb (siinkohal tuleb mängu kolmas tuba) või oma kodu soetamine reaalseks saab (mida ei juhtu paraku ilmselt niipea).
Just seda mulle oligi vaja!
Üheksatunnine uni tegi igasugustele haigusidudele vähemalt näiliselt 1:0 ära – Mehe palavikutunne on kadunud ja enesetunne neli päeva tagasi aset leidnud oppi arvestades nii hea kui olla saab ning mina tunnen ennast nagu uus ja särav kümnepennine 🙂
Jõudsin hommikupoolikul duši all käia, masinatäie pesu pesta, kõik prahi elamisest kokku korjata, kolme päevaga tekkinud mustade nõude hunnikud ära likvideerida, köögi ära koristada ja mitu päeva edasilükatud telefonikõnega ühele poole saada.
Siis läksime Maideniga kärutama ja ilm oli tõepoolest just täpselt nii kevadine, nagu Mees lubas – päike paistis ja kõik sulas ja linnud laulsid… Ja poole tee peal läks nii palavaks, et ei saanud muudmoodi, kui pidi kindad ja mütsi ära võtma. Mhmh, eilset enesetunnet arvestades polnud see ilmselt kõige targem mõte, aga no lihtsalt ei saanud muudmoodi 🙂 Isegi Maximast käisin läbi ja vedasin neli liitrit (otse loomulikult soodushinnaga) mahla koju.
Mees jõudis minu äraolemise ajal põrandad ära puhastada, nii et meie elamine on taas peaaegu normaalset välimust saavutamas. Nüüd on vaja natuke kodutööd teha ja varsti leeritundi.
Milline kergendus on jälle ennast hästi tunda! Ma niiiii loodan, et ilm lähebki nüüd aina kevadisemaks, on seda talve ju olnud küll. Märts ikkagi!
Pisi sõidutas Meest poe vahet, saime süüa 🙂
Tukkusin päeval, ehkki mitte väga pikalt – laps ju ei lase. Mõjus igal juhul turgutavalt, igasugused valud kadusid vahepeal täitsa ära, isugi tuli nii palju tagasi, et tahtsin sooja sööki. Nüüdseks küll pea jälle tuikab.
Tavaliselt sibeleb Plika pärast voodisse panemist veel endal pool kuni poolteist tundi tekki pealt ära, nii et teda tuleb käia iga natukese aja tagant uuesti sisse mässimas ja lutti suhu panemas, halvemal juhul peab ta mingiks ajaks lihtsalt kõhuli keerama, et teda rohkem väsitada või hakkab ta lõpuks isegi virisema, nii et teda tuleb mööda tuba ringi kanda.
Täna mässisin ma ta veidi enne üheksat sisse – isegi lutti ei tahtnud -, soovisin head ööd, läksin teise tuppa ja valmistusin mentaalselt veel tunniajaseks jamamiseks, aga viie minuti pärast tudus laps nagu inglike. Asi võis olla selles, et me ei käinud temaga väljas, seega magas ta kogu päeva jooksul vaid 3xpool tundi ning pidi õhtuks üsna väsinud olema, ehkki see tema üldisest olekust väga välja ei paistnud. Igal juhul – oleks selliseid magamajäämisi vaid rohkem!
Üleüldiselt on siiski uim uim uim – korterist oleks nagu kaos üle käinud, mitte midagi teha ei jõua, passime nagu zombid. Päeva jooksul oli ka helgemaid hetki, nüüd õhtuks on aga asi sama trööstitu kui oli hommikul. Eks uni vast aitab ikka.
Mehel on muide homme hommikul mingi töövestluse laadne asi, ilmselt pigem mingi esimene üldine voor – igatahes põnev, põnev… Üks neist headest kohtadest on see 🙂
Õahh. Mees avastas just vannitoast lapse kakased riided, mis ma ennist sapiseebiga sisse määrisin ja mõtlesin hiljem kõige muuga pesumasinasse visata, aga otse loomulikult unustasin. Otse loomulikult otsustas see suhteliselt harva ja tavaliselt öösiti (st ühekordsesse mähkmesse) s*ttuv laps just täna, kus tahaks teha nii vähe, kui absoluutselt võimalik, oma riidemähkme nii põhjalikult täis lasta, et kõik läbi tuli ja määritud sai.
Ähh, suva. ei juhtu midagi, kui ma need homme masinasse viskan.
Igal juhul magama nüüd.