Elust kaelkirjakuna
Oop linkis huvitavat artiklit Minu elu kaelkirjakuna, mis räägib 190 cm pika ameeriklanna elu võludest ja valudest. See pani mind kohe elu üle järele mõtlema, sest olen ise ka üle keskmise pikk.
Tegelikult – ega ma ju nii pikk polegi. Kõigest 184 cm 😀 Mulle endale tundub see täiesti normaalsena, ainult teised aeg-ajalt ahhetavad.
Artikli autori elu oli tükk aega paras hädaorg, ehkki nüüdseks on ta oma pikkusega sina peal ja eluga rahul. Artiklis oli muuhulgas ära toodud ka seisukoht, et lapsed saavad suhtumise pikkusesse oma vanematelt (pikkus on ju reeglina pärilik) – kui nood suhtuvad oma kasvu negatiivselt, kandub see ka lastele edasi.
Mina ausalt öeldes ei mäleta, et meie peres pikkusesse üldse kuidagi suhtutud oleks – see oli lihtsalt täiesti loomulik. Jaa, ma olin algklassides pikim tüdruk, põhi- ja keskkoolis pikkuselt teine – minu hea sõbranna Karin on veel 2 cm pikem 😀 Ma tean, et ema oli oma eakaaslaste seas pikka kasvu, ka tal oli omal ajal raskusi pükste ja kingade leidmisega. Aga see kõik ei paistnud teda kuidagimoodi häirivat – ja praeguseks on tal oma 172 cm pikkuse ja 40 jalanumbriga püksi-kinga valikut küllaga.
Ma olen oma pikka kasvu alati jumaldanud. Põhikoolis nägin küll piisavalt veider välja ja olin sellest tulenevalt suhteliselt tagasihoidlik, aga ometi ma ei tundnud, et pikkus mind häirivalt silmatorkavaks teeks. Algkoolis ja põhikooli alguses mind küll narriti, aga seda mitte pikkuse, vaid prillide pärast. Ma ei tea, äkki ma siis ikkagi polnud NII pikk.
Keskkoolis, kui ma suureks ja ilusaks kasvasin, parajaks tibiks muutusin ja tähelepanu järjest rohkem meeldima hakkas, oli pikkus minu jaoks vaid lisaboonus. Mulle hakkasid meeldima kõrged kontsad ja miniseelikud – 8 cm konts oli toona igapäevane ja mugav. Pidukonts oli 11 cm 😉 Nii ma siis rõõmsalt käisin, ise 195 cm pikk, ja vaatasin kõigile ülalt alla.
Artikli autor kirjutas, et ei käinud tükk aega väljas ühegi endast lühema mehega. Minul pole seda probleemi kunagi olnud 😉 Jaa, ma olen kogu aeg olnud orienteeritud eelkõige pikkadele meestele, ideaal jääb sinna 195 cm kanti, kõige pikemad deidid on olnud vist 198 cm… Aga pikkus polnud siiski mingi määrav kriteerium, nii olen ma sama rõõmsalt suhelnud endapikkustega, kuni 5 cm pikkusevahe meespoole kahjuks polnud ka eriti märgatav ega häiriv. Vana mina lisaks selle peale veel ulakalt juurde, et voodis on kõik ühepikkused.
Mees, muide, on 186 cm pikk (hmm, ja kui järele mõelda, siis minu esimene pikk suhe ja suur armastus oli ka). Minu jaoks on oluline tunda ennast mehe kõrval väiksena – 2 cm koos mehise kehaehitusega on täiesti piisav, ma tunnen ennast täitsa naisena. Kontsi pole mul kunagi keelatud kanda – kõrgete kontsadega olen küll pikem, aga seda pikemad on ka mu jalad… Ja mis saab meestel olla ilusate jalgade vastu? 😉
Plikast tuleb ka tõenäoliselt pikk tüdruk. Kas samamoodi 12 cm pikem kui mina oma emast? Ehkki põlvkonnad lähevadki järjest pikemaks, on mul seda raske ette kujutada. Igal juhul loodan, et ta saab oma pikkusega sama rahul olema kui mina.
Sest tõepoolest – nii palju kui mina seda näen, siis pikkus on üks suur eelis. Näeb kaugele ja jalad on kaenlaauguni 🙂 Pükse ja kingi leida on küll veidi tüütu, aga kingavalik läheb järjest paremaks ja mõnedes poodides (ehk varsti ka Eestis) on täiesti olemas tall sectionid. Ja kui täitsa häda käes, saab ju alati õmmelda.
Aga ma ei tea, võib-olla ma räägiksin teist juttu, kui ma oleksin 190 cm pikk. Võib-olla see 6 cm olekski määrav?
