igapäevaelu

Täiesti uued aspektid tulu deklareerimisel

/ igapäevaelu, rõõm / 12 Comments

Kahe lapsega kinnisvaraomanikust abielunaisena on igasugu uued asjad, mida silmas pidada.

Kõigepealt avastasin ühisdeklareerimise võimaluse. Kena on, Abikaasa andis nõusoleku, sain asjaga edasi tegeleda.

Siis avastasin, et teise lapse pealt saab raha. Rõõm – ei olnud sellele varem mõelnud, ei teadnudki ilmselt.

Siis rõõmustasin, et maamaksu saab lasta otse maha võtta, panin linnukese. Täna sain teada, et sel juhul saab raha tagasi alles aprillis ja täitsin deklari teist korda uuesti – selle kuu eelarve on miinuses, tahaks raha võimalikult kiiresti kätte saada.

Täna avastasin, et kodulaenu intressi pealt saab ka tagasi – selle peale ma, lollike, kah oma peaga ei tulnud. Paistab, et tuleb deklar kolmandat korda esitada 😀 Saatsin linnukesega netipangas oma laenuandmed ära, on nüüd ilusti maksuameti lehel olemas. Abikaasa unustas koodikaardi töö juurde, tema saab oma linnukese alles homme panna. Kui see tehtud, eks ma siis asun kolmandat korda täitma ja vaatan, kas on veel mingit täiendavat infot vaja, mingist katastritunnusest räägiti kuskil… No ma eeldan, et täites tulevad siis igasugu vajalikud lisaküsimused, millele ma vastata saan, mitte ei pea midagi oma aruga tegema.

Lõpuks lugesin, et kui esimest korda laenuintresse deklareerida, siis kontrollib maksuhaldur kõigepealt üle, kas on ikka õigesti deklareeritud ja ka laenu sihtotstarbelist kasutamist. Et sel juhul ei saa kah raha nii kiirelt tagasi. Huvitav, kui kaua sellega minna võiks… Peaks ju küll lollikindel värk olema – nii laen kui kinnisvara on meie mõlema nimel, see on meie oma kodu, kogu laenusumma läks selle ostmiseks (mitte remondiks ega mööbliks vms). Huvitav, kust see haldur seda kõike kontrollib.

Nojah. Alati on võimalus intresse see aasta üldse mitte deklareerida – nagunii jõudsime neid vaid kaks kuud maksta, mingit suuremat summat selle pealt ei tule. Samas väike raha on ka raha 🙂 Vast tasub selle nimel veidi kauem oodata.

Igal juhul on natuke idioodi tunne. Ma olen muidu pigem see, kes enne hästi põhjalikult uurib ja alles siis täidab. No aga ma tõesti ei osanud mõelda, et maamaksu puhul viivitus tekib, ei tulnud ka üldse pähe, et intressi pealt midagi saab… Alles täna lehest lugesin 😀 Niisiis kolmandale ringile.

Nojah, hommik on õhtust targem. Homme vaatan.

Päevad ei ole vennad

/ igapäevaelu, kodumajandus / 1 Comment

Kui ma olen kolm päeva järjest jube usin olnud, siis on ju täiesti normaalne üks päev maha lebotada?

Pühapäeval oli mõnus – hommikupoolikul käisime Abikaasa vanaemal külas, hiljem pesin pesu, koristasin natuke teise poole kolituba ja vedasin kõik raamatukastid siia poolele. Ülejäänud õhtu istusin neid lahti kakkudes ja raamatuid Excelisse kirja pannes. Ega ma pole ju normaalne. Statistika või värk, mulle kohutavalt meeldib selline organiseeritus.

Eile õhtul koristasin magamistoas riidekapi ära – selle, kus asjad puude peal ripuvad. Sinna oli erinevatel aegadel igasugu kraami kuhjatud ja ei mahtunud enam midagi – võtsin kõik välja ja panin süsteemselt ära, sai kohe parema ülevaate, nüüd on kõigil riietel ka oma puu, mitte pole üksteise otsa kuhjatud. Puid oleks tegelikult juurde vaja.

Järgmiseks on plaanis lasteriiete sorteerimine. Ma ükskord juba üritasin seda teha ja sain väheke süsteemsemaks, aga süsteem on jälle sassis. Läbisegi on parajad ja väikesed või siis väikesed ja suured… Pean nii ära pakkima, et eraldi saaks need väikesed, mis tahan ära anda, need väikesed, mis tahan endale jätta ja kõik parajaks saamist ootavad tuleks ka kuidagi organiseeritult ära panna, et need ikka kantud saaks, mitte kuskile kotipõhja ei ununeks.

Aga viitsimine, see sai täna otsa, asemele tuli laiskus. Olen hommikust saati arvutis istunud, trenni kohta uurinud ja… No ma ise ka ei tea, mida ma siin täpselt teinud olen, kui päris aus olla.

Raamatukogu tähtaeg on täna toiduraamatul, aga mina ei viitsi ennast välja vedada. Pikendada ei saa, eks siis maksan viivist. Liiga külm on 😀 Homme lähen nagunii välja, siis ehk käin raamatukogust ka läbi… Mis siis, et need kohad on vastassuundades. Sellise ilmaga tasub vist sõidutalongidesse investeerida.

Krt, ühel teisel raamatul on ka tähtaeg (ja järjekord, nii et pikendada ei saa), siis tuleb ju kahekordne viivis… Aga täna välja minna ikkagi ei viitsi.

Ma nüüd katsun laiskusest üle olla ja toiduraamatut edasi lugeda (jajah, see pole veel läbigi, kaugel sellest). Alternatiiv oleks hakata sortima neid riidekotte, mis siin kuhjas ootavad, aga SEDA ma ju ometi ei viitsi??? 😛

See päev

/ igapäevaelu / 1 Comment

Ajad, mil ma tänasel kuupäeval südamekesi vorpisin ja neid sõpradele kinkisin, jäid (üli)kooliaastatesse. Viimased viis aastat pole ma tänasest päevast mitte midagi arvanud, olen selle olemasolu praktiliselt unustanud.

Aga minu kallile mehele pakuti täna töö juures nii palju kommi, et talle tuli meeleolu… Ja mõtles, et kuidas siis oma naisele midagi ei kingi.

Nii sain ma kümme kollast tulpi ja karbi Geishat. Armastan mõlemaid, olin meelitatud.

Aga tulbid vajusid longu. Said vist aru, et päev pole siin majas oodatud. Võimalik on muidugi ka see, et said lihtsalt tee peal külma 😛

Võrratu laupäev

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / Leave a Comment

Oo, täna on tõeliselt toimekas ja mõnus päev olnud.

Hommikul lasti mul magada. Mulle endale tundus, et JUBE kaua, tegelikult tulin voodist välja pool kümme 😛

Käisime Plikaga Selveris, et leiba-saia osta – Maritilt saadud kelgu tuleproov, no jube mõnus oli. Nii sai Plika oma värske õhu normi kätte ja meie hommikusöögimaterjali.

Sai oli niiiii pehme ja imemaitsev. Krõbe koorik, pehme sisu, teate ju küll. Ja küüslaugujuust ja sink ja kohv… Mmm! Lõunaks veel kohupiimapannkoogid kah.

Mingi hetk rääkisin Marisega ja jäi jutt, et võib-olla ta tuleb meile hiljem külla. Koristamine oli mul nagunii plaanis, aga võimalikud külalised lisavad alati motivatsiooni, nii et hakkasime aga pihta.

Tõstsime kõik toolid-diivanid paigast ära, et sealt alt tolmu võtta. Leidsime muu kraami hulgas kaks kadunud pusletükki ja Plika juukseklambrit – ma olin ülirõõmus. Kööki küürisin ka tavalisest põhjalikumalt (puhastasin nõuderesti, pliiti jne) ja pesu sai pestud – muuhulgas Poisi lamamistooli kate ja mängumatt. Voodipesu vahetasin ära, lastele tegime vanni, ise käisime ka duši all.

Praegu on kõik veel pooleli ja homseks on tegemist küllaga. Elutoas on endiselt hunnik asju ära panna, köögikappe tahaks koristada ja teiselt poolt raamatukastid siia sooja tuua, ema ajas hallituse jutuga hirmu peale.

Igal juhul on meeletu rahulolu – mõnus oli koos koristada ja korras kodust on ikka suur rõõm. Eks homme jätkame, et veel rohkem korda saaks.

Nüüd sööme veel seda pehmet imehead saia ja vaatame My Familyt.

PS. Maris koristas kodus nii agaralt, et väsis ära ja ei viitsinudki külla tulla. Aga nagu Abikaasa nentis – vähemalt saime meie oma elamise tänu temale korda 😀

Uitmõtted

/ igapäevaelu, plika / 2 Comments

Oh, ma endiselt loen seda toredat kinnist blogi ja nii põnev on. Aga praegu ma üritasin ette kujutada, kuidas Plika kooli läheb… No ma hästi ei kujuta veel sedagi ette, kuidas ta lasteaeda läheb 😛

Enamjaolt võtan ma oma lapsi iseenesestmõistetavalt, ehkki iga päev mõtlen mitut puhku, kui ägedad nad ikka on. Aga Plika puhul tabas mind küll täna selline ahhaa-efekt: SEE on MINU laps! See asjalik plika, kes oskab ise arvutist endale Youtube’i papagoi video lahti teha, kes haarab mu piimatassi, et sealt juua, ning sätib selle siis enda ette lauale…

Ma olen küll sellega harjunud, et Plika pole enam tita, Plika on juba inimene… Aga ikkagi, vahel ei jõua kohale. Beebiga majas olen küll harjunud, oskan paremini suhestuda.

Kui lapsed kunagi lasteaeda ja kooli lähevad, oh, no see on juba hoopis teine teema. Et jah, ega ei kujuta hästi ette küll.

Ma muidu lubasin endale, et kui lapsed voodis on, siis panen kohe selle kuu ostud kirja – reisil ei viitsinud, hunnik tšekke ootab rahakotis. Nojah, siin ma nüüd siis istun ja loen seda blogi. Pooleli jätta ka ei raatsi – just hiljuti jõudsin pulmadeni ja ma ju tean, et sellest järgmisel aastal on beebiuudiseid oodata… Nagu vaataks mingit sarja, mille üldisemaid asju sa ette tead ja ei jõua ära oodata, et sari sinnamaale jõuaks, kus seda kõike detailselt näed. Blogide võlu. Ta õnneks nii palju ei kirjuta kui mina, sellises koguses loba lugemine oleks ikka piin 😀

Scroll to Top