igapäevaelu – Page 110

Päevad ei ole vennad

15/02/2011 / igapäevaelu, kodumajandus / 1 Comment

Kui ma olen kolm päeva järjest jube usin olnud, siis on ju täiesti normaalne üks päev maha lebotada?

Pühapäeval oli mõnus – hommikupoolikul käisime Abikaasa vanaemal külas, hiljem pesin pesu, koristasin natuke teise poole kolituba ja vedasin kõik raamatukastid siia poolele. Ülejäänud õhtu istusin neid lahti kakkudes ja raamatuid Excelisse kirja pannes. Ega ma pole ju normaalne. Statistika või värk, mulle kohutavalt meeldib selline organiseeritus.

Eile õhtul koristasin magamistoas riidekapi ära – selle, kus asjad puude peal ripuvad. Sinna oli erinevatel aegadel igasugu kraami kuhjatud ja ei mahtunud enam midagi – võtsin kõik välja ja panin süsteemselt ära, sai kohe parema ülevaate, nüüd on kõigil riietel ka oma puu, mitte pole üksteise otsa kuhjatud. Puid oleks tegelikult juurde vaja.

Järgmiseks on plaanis lasteriiete sorteerimine. Ma ükskord juba üritasin seda teha ja sain väheke süsteemsemaks, aga süsteem on jälle sassis. Läbisegi on parajad ja väikesed või siis väikesed ja suured… Pean nii ära pakkima, et eraldi saaks need väikesed, mis tahan ära anda, need väikesed, mis tahan endale jätta ja kõik parajaks saamist ootavad tuleks ka kuidagi organiseeritult ära panna, et need ikka kantud saaks, mitte kuskile kotipõhja ei ununeks.

Aga viitsimine, see sai täna otsa, asemele tuli laiskus. Olen hommikust saati arvutis istunud, trenni kohta uurinud ja… No ma ise ka ei tea, mida ma siin täpselt teinud olen, kui päris aus olla.

Raamatukogu tähtaeg on täna toiduraamatul, aga mina ei viitsi ennast välja vedada. Pikendada ei saa, eks siis maksan viivist. Liiga külm on 😀 Homme lähen nagunii välja, siis ehk käin raamatukogust ka läbi… Mis siis, et need kohad on vastassuundades. Sellise ilmaga tasub vist sõidutalongidesse investeerida.

Krt, ühel teisel raamatul on ka tähtaeg (ja järjekord, nii et pikendada ei saa), siis tuleb ju kahekordne viivis… Aga täna välja minna ikkagi ei viitsi.

Ma nüüd katsun laiskusest üle olla ja toiduraamatut edasi lugeda (jajah, see pole veel läbigi, kaugel sellest). Alternatiiv oleks hakata sortima neid riidekotte, mis siin kuhjas ootavad, aga SEDA ma ju ometi ei viitsi??? 😛

See päev

15/02/2011 / igapäevaelu / 1 Comment

Ajad, mil ma tänasel kuupäeval südamekesi vorpisin ja neid sõpradele kinkisin, jäid (üli)kooliaastatesse. Viimased viis aastat pole ma tänasest päevast mitte midagi arvanud, olen selle olemasolu praktiliselt unustanud.

Aga minu kallile mehele pakuti täna töö juures nii palju kommi, et talle tuli meeleolu… Ja mõtles, et kuidas siis oma naisele midagi ei kingi.

Nii sain ma kümme kollast tulpi ja karbi Geishat. Armastan mõlemaid, olin meelitatud.

Aga tulbid vajusid longu. Said vist aru, et päev pole siin majas oodatud. Võimalik on muidugi ka see, et said lihtsalt tee peal külma 😛

Võrratu laupäev

13/02/2011 / igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / Leave a Comment

Oo, täna on tõeliselt toimekas ja mõnus päev olnud.

Hommikul lasti mul magada. Mulle endale tundus, et JUBE kaua, tegelikult tulin voodist välja pool kümme 😛

Käisime Plikaga Selveris, et leiba-saia osta – Maritilt saadud kelgu tuleproov, no jube mõnus oli. Nii sai Plika oma värske õhu normi kätte ja meie hommikusöögimaterjali.

Sai oli niiiii pehme ja imemaitsev. Krõbe koorik, pehme sisu, teate ju küll. Ja küüslaugujuust ja sink ja kohv… Mmm! Lõunaks veel kohupiimapannkoogid kah.

Mingi hetk rääkisin Marisega ja jäi jutt, et võib-olla ta tuleb meile hiljem külla. Koristamine oli mul nagunii plaanis, aga võimalikud külalised lisavad alati motivatsiooni, nii et hakkasime aga pihta.

Tõstsime kõik toolid-diivanid paigast ära, et sealt alt tolmu võtta. Leidsime muu kraami hulgas kaks kadunud pusletükki ja Plika juukseklambrit – ma olin ülirõõmus. Kööki küürisin ka tavalisest põhjalikumalt (puhastasin nõuderesti, pliiti jne) ja pesu sai pestud – muuhulgas Poisi lamamistooli kate ja mängumatt. Voodipesu vahetasin ära, lastele tegime vanni, ise käisime ka duši all.

Praegu on kõik veel pooleli ja homseks on tegemist küllaga. Elutoas on endiselt hunnik asju ära panna, köögikappe tahaks koristada ja teiselt poolt raamatukastid siia sooja tuua, ema ajas hallituse jutuga hirmu peale.

Igal juhul on meeletu rahulolu – mõnus oli koos koristada ja korras kodust on ikka suur rõõm. Eks homme jätkame, et veel rohkem korda saaks.

Nüüd sööme veel seda pehmet imehead saia ja vaatame My Familyt.

PS. Maris koristas kodus nii agaralt, et väsis ära ja ei viitsinudki külla tulla. Aga nagu Abikaasa nentis – vähemalt saime meie oma elamise tänu temale korda 😀

Uitmõtted

11/02/2011 / igapäevaelu, plika / 2 Comments

Oh, ma endiselt loen seda toredat kinnist blogi ja nii põnev on. Aga praegu ma üritasin ette kujutada, kuidas Plika kooli läheb… No ma hästi ei kujuta veel sedagi ette, kuidas ta lasteaeda läheb 😛

Enamjaolt võtan ma oma lapsi iseenesestmõistetavalt, ehkki iga päev mõtlen mitut puhku, kui ägedad nad ikka on. Aga Plika puhul tabas mind küll täna selline ahhaa-efekt: SEE on MINU laps! See asjalik plika, kes oskab ise arvutist endale Youtube’i papagoi video lahti teha, kes haarab mu piimatassi, et sealt juua, ning sätib selle siis enda ette lauale…

Ma olen küll sellega harjunud, et Plika pole enam tita, Plika on juba inimene… Aga ikkagi, vahel ei jõua kohale. Beebiga majas olen küll harjunud, oskan paremini suhestuda.

Kui lapsed kunagi lasteaeda ja kooli lähevad, oh, no see on juba hoopis teine teema. Et jah, ega ei kujuta hästi ette küll.

Ma muidu lubasin endale, et kui lapsed voodis on, siis panen kohe selle kuu ostud kirja – reisil ei viitsinud, hunnik tšekke ootab rahakotis. Nojah, siin ma nüüd siis istun ja loen seda blogi. Pooleli jätta ka ei raatsi – just hiljuti jõudsin pulmadeni ja ma ju tean, et sellest järgmisel aastal on beebiuudiseid oodata… Nagu vaataks mingit sarja, mille üldisemaid asju sa ette tead ja ei jõua ära oodata, et sari sinnamaale jõuaks, kus seda kõike detailselt näed. Blogide võlu. Ta õnneks nii palju ei kirjuta kui mina, sellises koguses loba lugemine oleks ikka piin 😀

Laiskussi reisipohmell

09/02/2011 / igapäevaelu, reisimine / 2 Comments

Üsna tihti on mul pärast pikemaid reise kodus täielik halvatus, no mitte midagi teha ei viitsi. Hea küll, Rootsi pole kaugel, aga reis võtab poolteist päeva ja kahe lapsega on vist väike väsimus lubatud? Mitte midagi rasket absoluutselt polnud – paar tunnikest bussis, öö maha magamine laevas, siis autoga Pärnusse. Saime ilusasti Tallinnas paaris kohas käidud, tegime tee peal veel söögipeatuse ja nii edasi, väga viis.

Pärnusse jõudsime kolme paiku, siis olin lastega õhtuni ema juures. Abikaasa käis vaheldumisi kütmas ja oma vanematekodus asjatamas (oli üks tähtis edasilükkamatu asi, üks tore sünnipäevaüllatus tema emale). Õhtuks olin ma omadega nii väsinud ja läbi, Plika oli magamata, Poiss viril… Koju jõudes oli kõik sassis ja ikka külm ja… Vähemalt saime lapsed kiirelt ja probleemideta magama, siis lasin Abikaasal poest kooki ja võileivamaterjali tuua. Lihtsalt oli koogi isu ja kõik… Enne magamaminekut istusin ainult arvutis, lugesin raamatut ja sõin.

Täna hommikul oli absoluutselt sama suur viitsimatus. Vedasin ennast kuidagi üles. Plika istus terve hommikupooliku Abikaasa arvuti taga ja vaatas multikaid. Kui ma tahtsin talle putru keeta, oli ta just köögilaua pealt eilsest üle jäänud pool juustupikukest kätte saanud ja näris seda, ma siis ei vaevunud, kisa oleks ära võtmisest liiga suur olnud. Terve suure pikukesepooliku sõi ära, hämming.

Poiss ei pidanud 11-ni vastu. Kisas enne paar tundi, kustus mu õlal. Magas siis pool tunnikest toas, panin kärru kell 12. Jorises seal mõnda aega, aga jäi õnneks tuttu, siiani on vaikus.

Plikale keetsin lõunaks pelmeene. Pärast nende ära söömist ei tahtnud ta isegi potile, läks köögist omal algatusel otseteed voodisse ja jäi paugust magama. Eks ilmselt magab ka reisiväsimust välja. Õue täna ei jõudnudki – nii ilus ilm, häbi kohe. Aga no mis ma teen, kui Poisi uni nii lollil ajal tuli ja viitsimatus nii suur oli.

Vahepeal mind tabas isegi korra usinusehoog, mille ajal jõudsin resti pealt pesu kokku lapata ja kappi panna, aga see läks kiirelt üle. Nüüd on jälle viitsimatus, passin arvutis. Üks tore blogi on pooleli, nii et ei raatsi isegi raamatut kätte võtta. Keedan endale kah pelmeene. Ja seda kooki on kapis veel alles… Ainult piim hakkab otsa saama.

Ma arvan, kui ma söönuks saan, siis äkki viitsin natuke asjatada ka. Või kui lapsed peaks enne üles ärkama, siis ootan Abikaasa kojutulekut. Keegi peab selle läbu ju ometi ära koristama! Mulle tegelikult ju väga meeldib koristada, aga ainult siis, kui lapsed samal ajal oma asjadega tegelevad või kellegi teise hoole all on.

Natuke narr tunne on. Puhkasin ju nädal aega, nüüd peaks olema akud laetud ja tegutsemistahe suur. Selle asemel puhkan puhkusest, ümbeeringi täielik seapesa. Nomaiteanüüd…

Aga süüdimatu nagu ma olen, ei lase ennast sellest kõigest väga häirida. Naudin puhkehetke – ega koristamine jänes pole, et eest ära jookseb 😛