Sellest olen kunagi kuskil kirjutanud, et kuni Londonini tundusid kõik kolimised täiesti loogilised – polnud mingit küsimust, kuhu järgmisena. Seda just linna, mitte konkreetse korteri mõttes, neid sai ikka vahetatud.
Londonist esimest korda Eestisse kolides tekkis esimest korda võimalus mõelda, KUHU kolida. Enne elasin Tallinnas, Londonis igatsesin aga millegipärast Tartu järele. Abikaasa on alati Tartu fänn olnud, seega polnud küsimustki. Ja Tartus oli väga mõnus, ainult oma sõpradest tundsin puudust – enamik neist elab Tallinnas. Selle eest oli Kessu praktiliselt naaber, see oli hindamatu.
Siis tegime jälle ühe sutsu Londonisse ja tagasi tulles otsustasime hoopis Pärnusse tulla. Seni oli see meie meelest olnud küll üpris mõnus, aga liialt vaikne ja igav linn, mingit iha siin püsivalt elada ei olnud. Laste sündides muutuvad väärtushinnangud aga järsku üpris teistsugusteks, nii et kui mu teine rasedus ja seega Eestisse tagasi kolimine juba kindlad olid, tuli ema Pärnu jutuga. Arutasime seda Abikaasaga tükk aega ja tunduski lõpuks täiesti loogiline.
Viis kuud ema juures elades mõtlesin mitu korda, kas tegime vea – kas oleks äkki pidanud ikka Tartusse jääma. Praegu võin 100% kindlalt öelda: Pärnusse kolimine oli kõige õigem otsus, mis üldse teha sai.
Väikeste lastega on perekonnaga ühes linnas elamine hindamatu. Sõpradega kohtumiseks väga tihti nagunii aega ei jää. Nüüd on küll 90% meie sõpradest mujal, üle Eesti laiali, aga kummalisel kombel on neid nüüd isegi kergem näha, kui enne. Okei, Abikaasa jaoks vast mitte, temal oli Tartus ju piisavalt vabadust tulla ja minna. Ja minagi sain ju üksi käia, kui Abikaasa Plikat hoidis – toona ei osanud ma tihti aga kuskile minna. Virisesin, et elu on ebaõiglane, kuna kõik minu sõbrad on nii kaugel. Samuti tundsin puudust kahekesi väljas käimistest – last eriti kellegi hoolde jätta polnud, Kessu juures küll korra-paar oli.
Ega meil pole Pärnuski nüüd eriti võimalust olnud, et kahekesi kuskile minna või tihti sõpru näha. Aga perekonnaga suhtleme pidevalt, see ongi hetkel kõige olulisem. Elu on palju kergem, kui on alati võimalik abi paluda. Igasugu käimisi on palju lihtsam klapitada – kui mul on vaja kuskile minna sel ajal, kui Abikaasa tööl on, saab ema alati aidata. Kui on vaja autot laenata või lasta ennast kuskile ära viia, siis keegi perekonnast ikka saab.
Ja nüüd, kus meil on lõpuks oma elamine, saame ka jälle rohkem sõpru näha. Muidugi, keset talve ei viitsi keegi eriti kaugemalt külla tulla, endal pole kahe põnni kõrvalt praktiliselt üldse aega kuskil kaugemal käia. Aga varsti tulevad kevad ja suvi ja puhkus ja… Oh seda elu siis!
Viimase aasta Pärnu kinnisvaraturuga üpris täpselt kursis olnuna tean, et meie kodu on suurepärane leid. Abikaasa leidis endale vähem kui kuu ajaga uuele kodule imelähedal asuva erialase töö, mis talle meeldib. Meie perekond elab meiega samas linnas, samuti meie uuele kodule üpris lähedal. Minu kosmeetik ja juuksur on kogu aeg Pärnus olnud – mäherduse vabaduse see annab, kui ma ei pea taolisi käike kuu aega ette planeerima, saan lihtsalt helistada ja minna… Ja lapsehoidja on ka olemas 🙂
Millise vabaduse see annab, et Plika harjus suvel ema juures elades vanaema-vanaisaga nii ära, et on nüüd alati rõõmuga nõus nende pool olema. Muidu oleksime võinud oma viimasest Soome reisist vaid unistada. Tulevikus, kui Poiss natuke suurem on, saame hakata tihemini ka päris kahekesi väljas käima.
Ja milline võimalus on meil nüüd suvel sõpru vastu võtta – elame ju suvepealinnas ja esimest korda elus on meie elamises külaliste jaoks üks vaba tuba.
Nii et ma olen Pärnus väga rahul. Jah, oleks veel ideaalsem, kui sõbrad oleks samas linnas, aga praegusel eluperioodil ei oleks nagunii võimalust nendega väga tihti kohtuda – õnneks on olemas arvuti, mille vahendusel on lihtne suhelda. Ma saan kõigi oma sõpradega MSNis piisavalt lobiseda, ehkki näost näkku oleks muidugi veel mõnusam. Aga parem varblane peos kui tuvi katusel 😛
Pärnus on mõnus. Poleks arvanudki, et ma võin siin nii rahul olla. Ma üldse ei eelda, et ma nüüd ülejäänud elu siin elaks, aga no viis-kümme aastat kindlasti. Eks elu näitab…