Võib rahule jääda
Eile oli selline päev, kus ma pidasin terve päeva endaga sisemist võitlust. Võitlus on ilmselt liiga ränk sõna, aga… No ütleme, oli rahulolematus 😀 Mitte millegi tegemiseks tuju polnud. Analüüsisin küll täitsa ausalt, miks tuju pole, keskendusin sellele, mida ma võiks TAHTA teha, mitte sellele, mida ma teha EI TAHA… Ja küll ma üritasin ennast ühel ja teisel viisil usinale lainele saada, väga ei õnnestunud. Pesu muidugi pesin, aga see on üsna automaatne nädalavahetuse tegevus ja pigem meeldib mulle 🙂 Põrandate pesemist kaalusin, loobusin üsna kiirelt. Mitte midagi muud asjalikku ka ei teinud.
Ühesõnaga veetsin suurema osa päevast arvuti taga, mis oli võimalik vaid tänu sellele, et lapsed olid üsna kergelt hallatavad – mängisid legodega ja omi mänge, väga suuri tülisid polnud, väga palju minult ka midagi ei tahetud.
Eile oli igatsus sõbra järele, külalise järele. Reaalse luust ja lihast inimese järele, kellega klaasike veini võtta ja jutustada. Aga kõik sõbrad on ju kaugel… Niisiis võtsin olukorrast parima ja jutustasin pool päeva Marisega, virtuaalselt.
Söögiga oli eile nii, et sõime kell pool kaksteist “hommikusöögiks” putru ja võileibu, kella viie paiku “lõunasöögiks” hommikust üle jäänud üles soojendatud putru ja veel võileibu 😀 Õhtusöögiks andsin lastele jäätist (Abikaasa ostis eelmine nädal viieliitrise, nii et seda veel jagus), endale tegin hiljem, kui nad juba magasid, mõned küüslauguleivad 😀
Õhtul oli Poisil rühmakaaslase sünnipäev – ema viis ta ära ja kommunikatsioonierrori tõttu ei jõudnud minuni info, et Poiss oleks autoga koju toodud, seega läksin talle ise kenasti järele. Kell kaheksa õhtul, pimedas, bussiga, kulutasin oma viimase bussipileti ära 😛 Aga noh, Plika oli vähemalt pöördes – sai PIMEDAS bussiga sõita 😀
Sel ajal, kui Poiss sünnipäeval oli, palus Plika, et ma talle arvutist voltimise raamatu paneks (Steinbergi “Paberist voltimine” on mul paberkujul kadunud, aga leidsin mingi hetk veebist PDF variandi – parem, kui mitte midagi) – ja siis voltis koeri ja kasse, joonistas neile nägusid pähe, tegi neid maskideks, millega veel järgmisel hommikulgi mängiti.
Ega mul pole kunagi olnud midagi selliste laisklemispäevade vastu, neid on ka vaja. Asi oli eile pigem selles, et oleks võinud lastegagi siis rohkem aega veeta, aga ei lähe mina ennast ausõna kuskile pressima, kui olen laisas tujus ja lapsed mängivad omaette kenasti 😀 Samuti oli tuju täpselt selline… Kehvemapoolne. Mis tähendab, et ma ei nautinud kogu seda laisklemist nii väga, kui oleks võinud. Aga ma andsin endast siiski parima ja päev sai kenasti suuremate kadudeta õhtusse veeretatud.
Tänase suhtes mul polnud isegi mingit suuremat lootust, aga näe – täna tuli usinus. Nii et sai taas pestud nii voodipesu kui põrandad. Kahenädalase vahega! Pidasin plaanist kinni! Jee!
Lapsed olid hommikul imearmsad. Näiteks Poiss pesi omal algatusel nõud ära (kraanikausis oli üks alustass, üks kauss ja mõned söögiriistad) – ta pole seda mitte kunagi varem kodus teinud, meil lihtsalt on kuidagi nii välja kujunenud, et pärast sööki pesen mina kõik nõud. Aiast toodi õunu, need lõigati tükkideks, nii et lõpuks oli kolm kausitäit õunu ootel, mis päeva jooksul pintslisse pisteti. Muul ajal mängisid omi mänge, vahepeal käisid küll mulle rääkimas, mida teevad, mingeid ehitatud asju näitamas… Alati pandi pärast seda viisakalt uks kinni ja lasti mul edasi uneleda, kuni ma veerand kaheteistkümnest ennast lõpuks voodist välja ajasin.
Ülejäänud päeva olid suhted lastega kohati teravamad, kui oleks tahtnud. Alguse sai kõik klassikalisest situatsioonist, kus söögilaua ääres lollitatakse ja üksteist pöördesse ajatakse ning minu rahulikku sekkumist ei kuulata, nii et ma lõpuks plahvatan… Ja siis hiljem, kui ma nad põrandate pesemise ajaks õue kupatasin ja nad iga viie minuti tagant käisid vigisemas, kuidas neil on igav ja millal tuppa saab 😀 Ja need lugematud korrad küsimisi, millal mul koristatud saab, kas multikat vaadata saab, millal küpsetada saab… Argh.
Ühesõnaga jagelemist ja pahandamist oli rohkem, kui oleks tahtnud, samas midagi väga hullu siiski polnud ja õhtu oli äärmiselt armas ning üsna rahulik.
Hommikusöögiks sõime kell üks võileibu 😛 Poole kuue paiku tegin kiire pasta kapis leidunud lõppudest – suitsupõsk, sulajuust…
Ja kuna ma olin lastele lubanud, et nad saavad täna küpsetada piparkooke sellest taignast, mis jaanuari alguses kingiti ja sai sügavkülma pandud, siis käisid nad mõlemad pesemas ära üsna varakult ja suurema protestita. Lollitamist oli muidugi taas rohkem, kui oleks meeldinud, aga all in all, üsna eduline ettevõtmine.
Ja siis nad küpsetasidki selle pool kilo tainast täitsa kahekesi ära. Mina tõstsin ainult taigna, jahu, vormid ja taignarullid lauale, panin plaadi valmis, tõstsin selle ahju ja sealt hiljem välja. Muuga saadi omapäi hakkama. Nii täitsa võib!
Nüüd õhtul, pärast laste magama panemist, tuli veel väike usinushoog, nii et trükkisin telefoni meelespead järgmise kahe kuu koolisündmustest, otsustasin ära, millises advendilaada toimkonnas osaleme ja saatsin selle kohta kirja, vastasin ühele Poisi sünnipäevakutsele, vaatasin läbi öökapil olevad paberid ja tõstsin kõige peale Poisi arengutabeli, mida lasteaed vist praeguseks juba tagasi ootab… Täitmiseni ei jõudnud, ma teen seda reeglina siis, kui emaga samal ajal konsulteerida saan, sest need küsimused ajavad mul vahel juhtme kokku. Õnneks on see viimane kord, kus ma seda tegema pean 😀
Nii et – lõppkokkuvõttes võib nädalavahetusega täiesti rahule jääda. On tunne, et olen olnud piisavalt tubli 😛 Jee.
