igapäevaelu

Kas teil on ka vahel nii, et kelleltki kiituse saamine on vastumeelne ja mõtled pigem: ah, las ma rahus teen, ei ole vaja sellest suurt numbrit teha? Kas teil on ka vahel nii, et võite olla kellelegi siiralt ja südamest tänulikud, aga seda välja öelda on raske? Mul vahel on. Mõlemal puhul. Täiesti rändomiga – olenevalt inimesest, olukorrast, tujust… Mingil põhjusel on mul võõrastega viisakas olla kergem kui omadega. Võõrastelt kiita saada samamoodi. Inimloom on ikka veider 🙂

Miks ma kirjutan tihti neid “tegin täna seda-teist-ja-kolmandat” postitusi? Sest mulle on üle kõige oluline see tunne enda sees, et ma olen midagi ära teinud. Kuni ma ise seda usun, seni on kõik hästi. Kiitust ma selle eest eriti ei ootagi. Pigem on näiteks Abikaasa puhul palju olulisem see, kui tema ka midagi “ära teeb” – kui ma näen, et ta püüab olla meie suhtes tähelepanelikum, üritab rohkem korda hoida jne. See on minu jaoks suurim kiitus.

Sel nädalal pole jõudnud üldse “olen tubli” postitusi kirjutada, sest noh… See nädal on olnud peamiselt vooluga kaasa minemise nädal. Olen olnud hõivatud muude asjadega ja pole jõudnud kodusesse ellu väga palju energiat panustada. Hädapärane koristamine on toimunud automaatrežiimil, omavahelised suhted on õnneks okei, söögist rääkides…

Esmaspäeval sõime Abikaasa perelt saadud kraami. Teisipäeval olin mina Tallinnas, lastel lõigati keelekidasid, nii et õhtusöögiks oli neil ja Abikaasal… Jäätis 🙂 Kolmapäeva õhtuks jagus veel esmaspäevast toitu. Eile oli Plika koolis pidu koos suupistetega, saime seal kõhu täis. Täna tegin pelmeene 🙂 Tööl olen kõik päevad söönud tatraputru, mida tegime suurema koguse eelmise nädala teisipäeval 😀 Nagu näha, siis keedetud tatar säilib külmkapis vähemalt poolteist nädalat, sest mingeid kõhuhädasid ei ole ilmnenud. Ühesõnaga ei mingit planeeritud menüüd, puhas kulgemine. Ja tänaõhtused pelmeenid, sest Abikaasa läks nädalavahetuseks sünnipäevale ja mina ei viitsinud meile kolmele rohkem kokata.

Lapsed olid muidugi pöördes. “Emme, pelmeenid! Maailma parim toit! Ma armastan sind!”. Ja pisut hiljem: “Kas sa tõid pelmeene selleks, et meile head meelt teha?”. Tõsi, ma teadsin, et teeb 🙂 Aga eks ikka enda mugavusest ka 🙂 Vahel võib, mulle ka väga maitsevad.

Mul on õhus juba tükk aega teatud keerulised teemad, mis on lõpuni selgeks rääkimata. Ma olen võtnud nende suhtes hoiaku “elame üks päev korraga ja vaatame, mis saab” – aga kui tekib juhus, et saaks ometi midagi selgemaks rääkida ja juhtub hoopis nii, et mõistame üksteist 100% valesti, teeme üksteise käitumisest totaalselt valesid järeldusi… Oi, kui palju jama võib nii tekkida. Ja see on niiiiiii väsitav. Ja siis mõtlen – enam ei jõua. Siis tasapisi taastun. Lõpuks mõtlen – küll saab korda. Üks päev korraga.

Alustasin täna projektiga, loodetavasti saab see olema pikaajalisemat sorti 🙂 Eile sattus ette selline asi:

Täna hommikuks olin nädala sündmustest nii palju rahunenud, et otsustasin – teen ära. Ühe päeva kindlasti – ja katsun samas vaimus jätkata.

Sest ma olen küll kogu aeg loomupärane optimist ja katsun virisemise asemel pigem lahendusi otsida, aga on teatud teemad, mille pärast ma olen viimasel ajal hädaldanud kaugelt liiga palju – nii teistega rääkides kui enda peas üle mõeldes. Ja otsustasin: nüüd on kõik. Ei enam. Ja katsungi täiesti teadlikult igasugused ligi hiilivad virinamõtted eos ümber mõelda. Kui miskit hakkab pähe tulema, siis mõtlen selle asemel: küll saab korda. Või: lase olla, ela üks päev korraga. Või: aeg näitab. Või ükskõik mida muud selles stiilis – vastavalt sellele, mis parasjagu mõttesse tükib.

Täna on toiminud, väga mõnus on. Justkui on uus reegel, mis vabastab igasugusest muretsemisest (nagu keegi oleks mul varem seda teha käskinud, eks). Ma muidugi tean, et see ongi lihtne täpselt nii kaua, kui miski ühel hetkel jälle räigelt närvi ajab. Vat SIIS mitte (mõttes) viriseda, SEE saab olema väljakutse. Aga noh, elan üks päev korraga ja katsun võimalikult zen olla, mis muud.

Ja see, kuidas ma mõtlen ja räägin rahast, selle peab ka põhjalikult ümber harjutama. Selles mõttes on isegi super, et on teadmine: uuest aastast läheb kergemaks – aga uue aastani on veel mõned kuud. Seis on praegu… Väljakutseid esitav 🙂 Ja ma otsustasin, et ma siis nüüd kujutan ainult ette seda, kuidas õige pea on kõike külluslikult ja ei võta üldse enam suhu ega mõttesse seda väljendit, et… Ei ole. Noh, saate aru küll. Mõtlen selle asemel: kõigeks jagub piisavalt ja kujutan ette pudrumägesid ning piimajõgesid 🙂

Vot sellised auahned plaanid. Eks vaatame, kuidas nende realiseerimine õnnestub. Annan endast igal juhul parima!

Kirjutasin ennist, et on küll hea tunne, kui nädalavahetusel saavad tavapärased toimetused tehtud, aga palju erilisem, kui saab tehtud midagi plaanivälist. Umbes sama on igapäevaelu puhul – tunnen mõnu sellest, kui teen plaani ja sellest kinni pidamine läheb edukalt, veel rohkem rõõmustan aga selle üle, kui asjad EI lähe plaanipäraselt ja suudan uuenenud olukorraga kenasti kaasa minna.

Sest kui sul on suurepärane plaan, mis mingil põhjusel feilib, siis paneb ikka vahel nördima küll, eks. Aga plaanide muutumine on loomulik osa elust ja mida paindlikum olla, seda lihtsam endal…

Pühapäeval oli näiteks plaan teha õhtusöögiks karjuse pirukat – kuna Abikaasa läks lastega sauna, oleks pidanud söök olema valmis ja söödud juba kella viieks. Pärast sauna plaanisime koos perega näosaadet vaadata ja sinna kõrvale ise tehtud popkorni ning küüslauguleibadega maiustada.

Juhtus aga nii, et kell kolm hakkasime alles teist poolt koristama, seega otsustasime lükata karjuse piruka hoopis esmaspäeva õhtusse – katsuda vahepeal niisama hakkama saada ja süüagi õhtusöögiks vaid algselt näksimiseks mõeldud kraami. Mina olen muidu esimene, kes näljast pahuraks läheb ja päid otsast hammustama kipub – nädalavahetustel on liiga tihti olnud nii, et satun koristamisega liigselt hoogu ja unustan söögi täiesti ära, mingi hetk on vahe liiga suureks veninud ja enesetunne kohutav, misjärel tülid äärmiselt kerged tekkima. Kuna meil oli aga seekord hiliseks hommikusöögiks puder, pisut hiljem “lõunaks” võileivad ja kohv ning õhtupoolikul maiustasime arbuusiga, siis pidasin kenasti õhtuni vastu, ilma et oleks liigselt näljaseks muutunud.

Õhtul avastasime, et näosaadet netist otse vaadata ei saagi (mingi varasem hooaeg sai, tean kindlalt) – telekas ehk suur ekraan meil isegi nüüd on, aga digiboksi mitte, kunagi ostetud USB põhist telekajubinat ka käima ei saanud… Ühesõnaga ei mingit näosaadet. Seega ei hakanud ka popkorni tegema (kinoõhtut ju polnud!), sõime lihtsalt õhtusöögiks küüslauguleibu – saidki lapsed õigel ajal voodisse ning mina normaalsel ajal duši alla (plaanisin enne saate algust ära käia, aga koristamisega läks nii kaua, et ei jõudnud).

Meil on mõnda aega vaikimisi kokkulepe, et õhtusöök peaks valmis saama kella seitsmeks, aga kuna pirukas oli pikemaajalisem ettevõtmine (sestap see ka algselt nädalavahetuse plaaniks sai), sai söök täna valmis alles enne kaheksat. Õnneks sõin tööl üsna hilja, nii et jällegi – kõht ülearu tühi ei olnud. Selle aja sees, kui pirukas ahjus oli, vaatasime meie hoopis näosaadet. Muidugi mitte lõpuni, vist 3-4 etteastet jõudsime ära vaadata, ülejäänu jäi homseks. Õhtusöögilaua taha istusime veidi enne kaheksat. Pärast seda saatsime lapsed kohe pesema ja magama.

Kuna mul ei tulnud eile öösel und, sattusin töölainele ja sain magama alles kell kolm, siis ka tükk aega vähkresin ja mõtlesin – lõpuks oli tunne, et ma ei jäänudki magama, kui Abikaasa ütles, et tuleb üles tõusta… Siis olin õhtuks omadega nii läbi, et ei jõudnud lastele lugeda. Mis seal ikka, said siis õhtujutu tahvlist kuulata. ERR aitab noil puhkudel alati hädast välja 🙂

Terve õhtu olin väsimusest tulenevalt igasuguste helide suhtes ülitundlik, paar korda sai laste peale sellepärast veidi häält tõstetud ka, aga ühtki suuremat tüli ei tekkinud. Olen enda üle uhke.

Masinatäie pesu jõudsin isegi pesta, sest nädalavahetuse koristamisega kogunes veel üks laar + täna tulid lasteaiast Poisi pissised püksid… Kuivab nüüd.

Tööl oli ka mõnusalt toimekas päev, üle pika aja naudin jälle igapäevaseid kohustusi. Vahepeal oli nii pikalt madalseis, sest olin ise emotsionaalselt ebastabiilne, lisaks lahkhelid ülemusega… Nüüd olen stabiilsem ja ülemusega on ka asjad klaarid. Hea on jälle tööst täit rõõmu tunda.

Ühesõnaga rahulolu.

Nüüd olen ise ka pesus käinud, mõnulen arvutiga voodis teki all, vaatan ilmselt poolelioleva osa OC Cleanersist lõpuni ja lähen siis varakult magama. Homme lähen Plikaga kooli – vanematele pakuti võimalust põhitundi jälgida ja otse loomulikult kasutasin seda. Tööle homme nagunii ei jõua, sest lõuna paiku tuleb korstnapühkija, seega töötan kodust. Imeline, et see kõik on nii lihtne!

Küll on hea, et ma jaksan jälle igapäevaelu pisiasjadest rõõmu tunda. See aitab stabiilsuse säilimisele oluliselt kaasa.

PS. Eile õhtul sain hakkama veel sellise vägiteoga, et parandasin ära kuus aastat vana hommikumantli ühe lahti hargnenud varrukaotsa õmbluse, mis on aastaid selline olnud ja pole mind varem häirinud. Nüüd käis hommikumantel pesus ja korraga tundus, et võiks ometi korda teha. Ja kui ma juba õmblemas olin, nõelusin kinni ka hargnenud õmbluse Poisi pluusil ja Ikea täispuhutava lepatriinu küljest mänguhoos ära tõmmatud jala. Sellised pisikesed õmblustööd ei ole üldse rasked, aga miskipärast venivad ikka vahel mitu kuud… Või aastat 😛 Miks, ei saa isegi aru.