igapäevaelu

Seekord selline nädal

Kas teil on ka vahel nii, et kelleltki kiituse saamine on vastumeelne ja mõtled pigem: ah, las ma rahus teen, ei ole vaja sellest suurt numbrit teha? Kas teil on ka vahel nii, et võite olla kellelegi siiralt ja südamest tänulikud, aga seda välja öelda on raske? Mul vahel on. Mõlemal puhul. Täiesti rändomiga – olenevalt inimesest, olukorrast, tujust… Mingil põhjusel on mul võõrastega viisakas olla kergem kui omadega. Võõrastelt kiita saada samamoodi. Inimloom on ikka veider 🙂

Miks ma kirjutan tihti neid “tegin täna seda-teist-ja-kolmandat” postitusi? Sest mulle on üle kõige oluline see tunne enda sees, et ma olen midagi ära teinud. Kuni ma ise seda usun, seni on kõik hästi. Kiitust ma selle eest eriti ei ootagi. Pigem on näiteks Abikaasa puhul palju olulisem see, kui tema ka midagi “ära teeb” – kui ma näen, et ta püüab olla meie suhtes tähelepanelikum, üritab rohkem korda hoida jne. See on minu jaoks suurim kiitus.

Sel nädalal pole jõudnud üldse “olen tubli” postitusi kirjutada, sest noh… See nädal on olnud peamiselt vooluga kaasa minemise nädal. Olen olnud hõivatud muude asjadega ja pole jõudnud kodusesse ellu väga palju energiat panustada. Hädapärane koristamine on toimunud automaatrežiimil, omavahelised suhted on õnneks okei, söögist rääkides…

Esmaspäeval sõime Abikaasa perelt saadud kraami. Teisipäeval olin mina Tallinnas, lastel lõigati keelekidasid, nii et õhtusöögiks oli neil ja Abikaasal… Jäätis 🙂 Kolmapäeva õhtuks jagus veel esmaspäevast toitu. Eile oli Plika koolis pidu koos suupistetega, saime seal kõhu täis. Täna tegin pelmeene 🙂 Tööl olen kõik päevad söönud tatraputru, mida tegime suurema koguse eelmise nädala teisipäeval 😀 Nagu näha, siis keedetud tatar säilib külmkapis vähemalt poolteist nädalat, sest mingeid kõhuhädasid ei ole ilmnenud. Ühesõnaga ei mingit planeeritud menüüd, puhas kulgemine. Ja tänaõhtused pelmeenid, sest Abikaasa läks nädalavahetuseks sünnipäevale ja mina ei viitsinud meile kolmele rohkem kokata.

Lapsed olid muidugi pöördes. “Emme, pelmeenid! Maailma parim toit! Ma armastan sind!”. Ja pisut hiljem: “Kas sa tõid pelmeene selleks, et meile head meelt teha?”. Tõsi, ma teadsin, et teeb 🙂 Aga eks ikka enda mugavusest ka 🙂 Vahel võib, mulle ka väga maitsevad.

Mul on õhus juba tükk aega teatud keerulised teemad, mis on lõpuni selgeks rääkimata. Ma olen võtnud nende suhtes hoiaku “elame üks päev korraga ja vaatame, mis saab” – aga kui tekib juhus, et saaks ometi midagi selgemaks rääkida ja juhtub hoopis nii, et mõistame üksteist 100% valesti, teeme üksteise käitumisest totaalselt valesid järeldusi… Oi, kui palju jama võib nii tekkida. Ja see on niiiiiii väsitav. Ja siis mõtlen – enam ei jõua. Siis tasapisi taastun. Lõpuks mõtlen – küll saab korda. Üks päev korraga.

Alustasin täna projektiga, loodetavasti saab see olema pikaajalisemat sorti 🙂 Eile sattus ette selline asi:

telegram

Täna hommikuks olin nädala sündmustest nii palju rahunenud, et otsustasin – teen ära. Ühe päeva kindlasti – ja katsun samas vaimus jätkata.

Sest ma olen küll kogu aeg loomupärane optimist ja katsun virisemise asemel pigem lahendusi otsida, aga on teatud teemad, mille pärast ma olen viimasel ajal hädaldanud kaugelt liiga palju – nii teistega rääkides kui enda peas üle mõeldes. Ja otsustasin: nüüd on kõik. Ei enam. Ja katsungi täiesti teadlikult igasugused ligi hiilivad virinamõtted eos ümber mõelda. Kui miskit hakkab pähe tulema, siis mõtlen selle asemel: küll saab korda. Või: lase olla, ela üks päev korraga. Või: aeg näitab. Või ükskõik mida muud selles stiilis – vastavalt sellele, mis parasjagu mõttesse tükib.

Täna on toiminud, väga mõnus on. Justkui on uus reegel, mis vabastab igasugusest muretsemisest (nagu keegi oleks mul varem seda teha käskinud, eks). Ma muidugi tean, et see ongi lihtne täpselt nii kaua, kui miski ühel hetkel jälle räigelt närvi ajab. Vat SIIS mitte (mõttes) viriseda, SEE saab olema väljakutse. Aga noh, elan üks päev korraga ja katsun võimalikult zen olla, mis muud.

Ja see, kuidas ma mõtlen ja räägin rahast, selle peab ka põhjalikult ümber harjutama. Selles mõttes on isegi super, et on teadmine: uuest aastast läheb kergemaks – aga uue aastani on veel mõned kuud. Seis on praegu… Väljakutseid esitav 🙂 Ja ma otsustasin, et ma siis nüüd kujutan ainult ette seda, kuidas õige pea on kõike külluslikult ja ei võta üldse enam suhu ega mõttesse seda väljendit, et… Ei ole. Noh, saate aru küll. Mõtlen selle asemel: kõigeks jagub piisavalt ja kujutan ette pudrumägesid ning piimajõgesid 🙂

Vot sellised auahned plaanid. Eks vaatame, kuidas nende realiseerimine õnnestub. Annan endast igal juhul parima!

Plaanipäratult

Ma kahtlustasin, et plaanipäratu pole üldse sõna, aga googeldasin ja tundub, et siiski on 😀

Kuna hakkasime eile õhtul suppi tegema alles peale kuut, sai see valmis vist nii umbes poole kaheksaks. See on meie õhtute needus – söögitegemisega alustamine kipub jääma hilja peale ja õhtusöök seega ka. Mulle tegelikult üldse ei meeldi nii hilja söömine, sestap ongi reegel, et hiljemalt kuuest alustame, seitsmest sööme. Aga noh… Vähemalt on, kuhu areneda, eks 😛

Niisiis, supp sai eile valmis nii hilja, et lapsed olid selleks ajaks kõhu õuntest juba üsna täis söönud. Kuna mõlemad tulid siiski laua taha ja sõid veidi ning teatasid SIIS heatujuliselt, et kõht on täis ja läksid tagasi mängima, polnud mul selle vastu midagi. Kuni ei vinguta ja täidetakse kõhtu värske kraamiga – jumala eest, lasku käia.

Erimeelsused tekivad siis, kui tullakse vingus näoga laua taha ja deklareeritakse enne söögi proovimist: “Aga mulle ju ei maaaaaaaaitse!”. Uskuge mind, neid kordi on ka küllaga – vahel tundub, et umbes 90% ajast. Mind you, et nad lõpuks siiski söövad 😀

Kell kaheksa olid nad äärmiselt ametis oma mänguga – arvutimängu paberile joonistamisega 😀 Kui läksin neid pesema suunama, oli esimene küsimus: kas me võime unejutu lugemise asemel mängida? Ma ütlesin, et oleksin sel juhul kurb, pole mitu päeva lugeda jõudnud, täna väga tahaks. Seepeale pakuti välja, et nad mängivad siis selle mängu lõpuni. Küsisin, kaua läheb. Arvasid, et viis minutit. Ok, nõus, läksin tööd tegema, said isegi kümme minutit. Kui uuesti pesemist meelde tuletasin, siis läksidki kohe. Hämming. Meeldiv. Muidugi nad jaurasid ja lollitasid vannitoas ja raiskasid pesemisele ilmselt rohkem aega, kui pädev oleks olnud, aga ma tegin samal ajal tööd ja ei lasknud ennast sellest häirida 😀 Korra mingi hetk hüüdsin: kas mul on üldse kellelegi lugeda, need peavad olema rahulikud lapsed… Õnneks üle võlli ei keeratud, rahunesidki maha. Poiss tõi omaalgatuslikult isegi mõlema riided magamistuppa pesukaussi ära – ise kommenteeris, et see on tema kohustus ja aitab õde ka.

Poiss võttis endale ise “kohustuse” – viib bioprügi välja kompostihunnikusse. Saab selle eest kogu aeg kiita ja eks talle see kiitus muidugi meeldib, nii et kui midagi kasulikku teeb, siis ikka ka kommenteerib kõrvale – see on minu kohustus 😀

Mul on juba aasta või kaks plaanis lastetuppa mingi ajutine mustapesukorvi laadne asi tekitada (idee sain kunagi Manni blogist), kuhu nad igal õhtul oma riided panna saaks, mida siis nädalavahetusel ülejäänud musta pesu juurde “tühjendada” – kõik need 5+ siin elatud aastat on olnud magamistoas voodi all üks suur pesukauss ja üks titevann – esimene värvilise/tumeda, teine heleda pesu jaoks. Korvi/kasti pole musta pesu jaoks lihtsalt kunagi olnud, poleks väga kuskil hoida ka. Kausid mahuvad täpselt voodi alla ja ei ole ees. Kunagi, kui remonti teeme…

Nojah, igatahes, kuni ma lastetuppa seda korvi pole tekitanud, olen nüüd üritanud lapsi suunata, et toogu igal õhtul oma must pesu ise magamistuppa ära ja vahelduva eduga nad isegi teevad seda. Ülejäänud pool ajast teen seda mina – hommikuti, kui lapsed on ära läinud. Või kui ma parasjagu pole usinas tujus, siis kuhjuvad mustad riided terve nädala lastetuppa tugitooli peale, kust ma selle hunniku siis nädalavahetusel kaussidesse sorteerin 🙂

Jälle pikk loba eimillestki 😀

Igatahes, õhtul olid lapsed nunnud ja magama jäid kenasti.

Täna hommikul ei saanud keegi voodist välja. Mina olin olnud üleval poole üheni – hilisõhtul tuli meelde, et üks tööasi tuleks veel hommikuks ära teha, eks ma siis tegin. Abikaasa oli jäänud magama õhtul kell kaheksa, seega oleks eeldanud, et tema on juba enne äratust üleval, aga pani kinni ja ei tõusnud. Plika äratus oli lastetoas, selle peale ei ärganud vist kumbki laps 😀

Ühesõnaga, kui siis viis minutit hiljem minu äratus peale tuli, hakkasime vaikselt rääkima, ennast üles ajama. Plika virises oma voodis, et ta ei saa mulle kaissu tulla, Poiss virises sellepärast, et me teda piisavalt vara üles ei äratanud ja arvutiaega on alles vaid veerand tundi, Abikaasa tegi tule alla, pesi hambad ära, tuli siis voodisse tagasi ja virises, et tal on virisevatest lastest kõrini 😀

Tõdesin, et Poisiga peab lihtsalt ühe jutuajamise maha pidama ja vajadusel hommikuse arvuti keelustama (pigem siiski lihtsalt selgeks tegema, et hilisema ärkamise korral ongi aega vähem ja viriseda sellepärast ei tohi) – aga seda kindlasti mitte hommikul, kui on kiire. Siis läksin Plika juurde. Too virises sellepärast, et pool ajast toob Abikaasa ta hommikuti süles minu kaissu (täna ei toonud ja pool ajast ta on nagunii ise tulnud) – tema ei taha tõusta, tema tahtis minu kaissu tulla. Seletasin, et oleks siis võinud ise, pole midagi parata, nüüd tuleb ikkagi tõusta. Virises edasi – ma ütlesin, et kuule, issi lihtsalt ei jõudnud õigel ajal tõusta, sest tal on kehv olla ja tunne, et hakkab haigeks jääma. See mõjus – võluväel muutus laps rahulikuks ja kihutas voodist välja teise tuppa issit kallistama. Siis pani riidesse ja pesi, Poisi arvuti läks plaanitult pool kaheksa ise kinni ja ta oli ka täiesti rahunenud, ülejäänud hommik möödus valutult.

Ühesõnaga… Mul endiselt on tunne, et ma suudan plaanipäratusega kaasa minna. Ja endiselt on tunne, et peaks küsima Abikaasalt, mida tema sellest arvab. Sest üldiselt, kui meil on kokku lepitud, et üks teeb ühte ja teine teist, siis teise asjadesse ma oma nina ei topi, kui mult abi ei paluta… Omaalgatuslikult sekkun alles siis, kui näen, et hädasti on vaja. Nagu täna hommikul. Ega Abikaasa ei öelnud ka ise kordagi eile õhtul ega tänagi, et tal on kehv olla – alles mu küsimise peale…

Täna õhtul on Plika koolis pool seitse lastevanemate õhtu, nii et ma ei teagi, kuidas söögiga saab. Mõistlikum oleks olnud ilmselt uurida, kas äkki ema on meid nõus toitma ja lapsi hoidma, aga ega ma sellele enne ei mõelnud, nüüd on juba kanafilee pasta jaoks sügavkülmast välja võetud ja tuleb kindlasti täna ära teha. Ehk siis… Ilmselt peaks söök valmis saama ENNE kooli minemist, et seda süüa kohe PÄRAST tulemist. Pole õrna aimu ka, kaua seal läheb, kardan, et äkki kauem kui tund.

Aga noh. Küll kuidagi ikka saab.

Kuni ma suudan jooksvalt kodu korras hoida, seni on ülejäänud plaanid, nii “pärased” kui “päratud” :), kergemad opereerida. Hetkel on mul endiselt see õnnis faas, kus on aega natukesekaupa toimetada – õhtul enne magama minekut jääb kõik korda, hommikul peale pere lahkumist ja enne minu lahkumist jääb kõik korda, töölt koju tulles tavaliselt ka esimese asjana on juba midagi vaja kuskilt sättida… Kuni ma jõuan seda jooksvalt teha, ma üsnagi naudin neid toimetusi, need ei võta ka kaua. Niipea, kui tekib see moment, kus olen liialt väsinud või on millegipärast paha tuju või tekib tunne, et mina pean üksi kõigi järelt koristama, on tõenäoline, et ma jätan mingid jooksvad toimetused tegemata, siis hakkavad asjad kuhjuma ja ongi ikaldus.

Ühesõnaga, tuleb olla heas tujus ja jooksvalt toimetada. Seni, kuni ma seda suudan, on kõik hästi 😀

Kümme aastat tagasi

2006-10-12-3FB tuletas mulle täna meelde, et kümme aastat tagasi tegi Lepp minust selle pildi.

Too aasta oli ilmselt kõige hullumeelsem mu elus (vt ka kümme päeva hiljem kirjutatud postitust :P). Meenutades toonast perioodi ja vaadates tagasi viimasele poolele aastale, oskan ainult küsida: mis juhtub 2026? Ma ei tea, kas ma tahan teada.

Kümne aasta tagused sündmused päädisid Londonisse kolimisega ja kohtumisega Abikaasaga, pisut hiljem ootamatu rasedus ja kõik muud jutud.

Ootan huviga, kuidas praegune olukord laheneb. Nagu ma noil päevil endale pidevalt korrutan: ükskord vaatan ma sellele ajale tagasi heatahtliku sooja naeratusega ja saan aru, milleks seda kõike vaja oli. ÜKSKORD.

Aga see aeg pole veel kaugeltki käes.

Praegu on endiselt “elame üks päev korraga” faas. Stabiilsus tuleb vaikselt tagasi ja olukord tundub tasapisi normaliseeruvat, aga ma võin siiski tõdeda vaid üht: iga kord, kui tundub, et midagi hakkab selgeks saama, läheb veel segasemaks.

Noh, ühe asjaga saab ennast alati lohutada – vähemalt ei ole igav 😀

Plaanidest ja nende ümber tegemisest

Kirjutasin ennist, et on küll hea tunne, kui nädalavahetusel saavad tavapärased toimetused tehtud, aga palju erilisem, kui saab tehtud midagi plaanivälist. Umbes sama on igapäevaelu puhul – tunnen mõnu sellest, kui teen plaani ja sellest kinni pidamine läheb edukalt, veel rohkem rõõmustan aga selle üle, kui asjad EI lähe plaanipäraselt ja suudan uuenenud olukorraga kenasti kaasa minna.

Sest kui sul on suurepärane plaan, mis mingil põhjusel feilib, siis paneb ikka vahel nördima küll, eks. Aga plaanide muutumine on loomulik osa elust ja mida paindlikum olla, seda lihtsam endal…

Pühapäeval oli näiteks plaan teha õhtusöögiks karjuse pirukat – kuna Abikaasa läks lastega sauna, oleks pidanud söök olema valmis ja söödud juba kella viieks. Pärast sauna plaanisime koos perega näosaadet vaadata ja sinna kõrvale ise tehtud popkorni ning küüslauguleibadega maiustada.

Juhtus aga nii, et kell kolm hakkasime alles teist poolt koristama, seega otsustasime lükata karjuse piruka hoopis esmaspäeva õhtusse – katsuda vahepeal niisama hakkama saada ja süüagi õhtusöögiks vaid algselt näksimiseks mõeldud kraami. Mina olen muidu esimene, kes näljast pahuraks läheb ja päid otsast hammustama kipub – nädalavahetustel on liiga tihti olnud nii, et satun koristamisega liigselt hoogu ja unustan söögi täiesti ära, mingi hetk on vahe liiga suureks veninud ja enesetunne kohutav, misjärel tülid äärmiselt kerged tekkima. Kuna meil oli aga seekord hiliseks hommikusöögiks puder, pisut hiljem “lõunaks” võileivad ja kohv ning õhtupoolikul maiustasime arbuusiga, siis pidasin kenasti õhtuni vastu, ilma et oleks liigselt näljaseks muutunud.

Õhtul avastasime, et näosaadet netist otse vaadata ei saagi (mingi varasem hooaeg sai, tean kindlalt) – telekas ehk suur ekraan meil isegi nüüd on, aga digiboksi mitte, kunagi ostetud USB põhist telekajubinat ka käima ei saanud… Ühesõnaga ei mingit näosaadet. Seega ei hakanud ka popkorni tegema (kinoõhtut ju polnud!), sõime lihtsalt õhtusöögiks küüslauguleibu – saidki lapsed õigel ajal voodisse ning mina normaalsel ajal duši alla (plaanisin enne saate algust ära käia, aga koristamisega läks nii kaua, et ei jõudnud).

Meil on mõnda aega vaikimisi kokkulepe, et õhtusöök peaks valmis saama kella seitsmeks, aga kuna pirukas oli pikemaajalisem ettevõtmine (sestap see ka algselt nädalavahetuse plaaniks sai), sai söök täna valmis alles enne kaheksat. Õnneks sõin tööl üsna hilja, nii et jällegi – kõht ülearu tühi ei olnud. Selle aja sees, kui pirukas ahjus oli, vaatasime meie hoopis näosaadet. Muidugi mitte lõpuni, vist 3-4 etteastet jõudsime ära vaadata, ülejäänu jäi homseks. Õhtusöögilaua taha istusime veidi enne kaheksat. Pärast seda saatsime lapsed kohe pesema ja magama.

Kuna mul ei tulnud eile öösel und, sattusin töölainele ja sain magama alles kell kolm, siis ka tükk aega vähkresin ja mõtlesin – lõpuks oli tunne, et ma ei jäänudki magama, kui Abikaasa ütles, et tuleb üles tõusta… Siis olin õhtuks omadega nii läbi, et ei jõudnud lastele lugeda. Mis seal ikka, said siis õhtujutu tahvlist kuulata. ERR aitab noil puhkudel alati hädast välja 🙂

Terve õhtu olin väsimusest tulenevalt igasuguste helide suhtes ülitundlik, paar korda sai laste peale sellepärast veidi häält tõstetud ka, aga ühtki suuremat tüli ei tekkinud. Olen enda üle uhke.

Masinatäie pesu jõudsin isegi pesta, sest nädalavahetuse koristamisega kogunes veel üks laar + täna tulid lasteaiast Poisi pissised püksid… Kuivab nüüd.

Tööl oli ka mõnusalt toimekas päev, üle pika aja naudin jälle igapäevaseid kohustusi. Vahepeal oli nii pikalt madalseis, sest olin ise emotsionaalselt ebastabiilne, lisaks lahkhelid ülemusega… Nüüd olen stabiilsem ja ülemusega on ka asjad klaarid. Hea on jälle tööst täit rõõmu tunda.

Ühesõnaga rahulolu.

Nüüd olen ise ka pesus käinud, mõnulen arvutiga voodis teki all, vaatan ilmselt poolelioleva osa OC Cleanersist lõpuni ja lähen siis varakult magama. Homme lähen Plikaga kooli – vanematele pakuti võimalust põhitundi jälgida ja otse loomulikult kasutasin seda. Tööle homme nagunii ei jõua, sest lõuna paiku tuleb korstnapühkija, seega töötan kodust. Imeline, et see kõik on nii lihtne!

Küll on hea, et ma jaksan jälle igapäevaelu pisiasjadest rõõmu tunda. See aitab stabiilsuse säilimisele oluliselt kaasa.

PS. Eile õhtul sain hakkama veel sellise vägiteoga, et parandasin ära kuus aastat vana hommikumantli ühe lahti hargnenud varrukaotsa õmbluse, mis on aastaid selline olnud ja pole mind varem häirinud. Nüüd käis hommikumantel pesus ja korraga tundus, et võiks ometi korda teha. Ja kui ma juba õmblemas olin, nõelusin kinni ka hargnenud õmbluse Poisi pluusil ja Ikea täispuhutava lepatriinu küljest mänguhoos ära tõmmatud jala. Sellised pisikesed õmblustööd ei ole üldse rasked, aga miskipärast venivad ikka vahel mitu kuud… Või aastat 😛 Miks, ei saa isegi aru.

Rahulikud hommikud

Kui lapsed veel lasteaias käisid, olid hommikud rutiinsed ja sisse harjunud, probleeme oli väga harva. Tänu koolile on nüüd logistikat ja kohustusi rohkem – kas asjad on koos, hommikusöök… Ja Plika pole kunagi olnud usin ärkaja. Nii et liiga tihti on meie hommikud olnud sellised, kus Plika keeldub voodist välja tulemast, sest tal on uni ja külm, Poiss keeldub arvutit kinni panemast, ehkki tema hommikune pooltund on läbi, sest tahab lõpuni mängida mängu, mis kestab igavesti… Nii et meie Abikaasaga lihtsalt käime ja õiendame – tõuse üles, pane arvuti kinni, kas asjad on koos, tee kiiremini, muidu sa ei jõua süüa… Äärmiselt tüütu.

Oleme Abikaasaga iga kord tõdenud, et need on meie endi selgeks arutamata asjad, aga sellest tõdemusest reaalse arutamiseni ei jõudnud kuidagi. Nüüd nädalavahetusel jõudsime LÕPUKS OMETI nii kaugele, et rääkisime täpsemalt läbi – mis hommikuti valesti läheb, mida me üksteiselt ootame, kuidas asjad paremini sujuksid.

Abikaasa ja Poiss on hommikuinimesed ja ärkavad alati esimesena, minul ja Plikal on raskem, meile meeldib viimse hetkeni voodis uneleda, seega leppisime kokku, et:

  • arvutile paneb Abikaasa hommikuti automaatse poole tunni pärast välja lülitumise, sel kombel ei ole vaja Poisiga vaielda (seda olen ma nõudnud juba nädala või kaks, parental control pmst)
  • tegeleb hommikul omas tempos oma asjadega – kui vaja, teeb tule pliidi alla, vahel teeb veidi trenni, vahel käib duši all, vahel on veidi arvutis – nii, et ta jõuaks nendega ühele poole, et…
  • valmistada ette hommikusöök, milleks peab kõik olema valmis 7.40 – lapsed söövad kumbki ühe võileiva, Plikale tuleb kooli võileib kaasa panna, Abikaasa ise võtab nendega koos kiire ampsu, sest läheb edasi otse tööle – ja 7.50 saavad lapsed hakata riidesse panema, et ära minna
  • mina unelen Plikaga viimse hetkeni ja vastutan selle eest, et Plika oleks 7.40 laua taga söömiseks valmis, samuti Plikale õhtuti meelde tuletamise eest, et vaadaku koolikott üle ja pangu vajalikud asjad kokku, et see oleks hommikul “minekuvalmis” – hommikul pole enam kellelgi aega sellele mõelda ja korduvalt on olnud juhtumeid, kus Plika ei viitsi pärast trenni riideid vahetada ning avastab seega järgmise trenni ajal trenniriiete kotist retuuside ja sokkide asemel eelmise päeva sukkpüksid vms

Lühidalt kokku võetuna: üldine ülesannete jaotus oli meil hommikuti nagunii sama, lihtsalt virisevate lastega tegelemine ajas juhtme kokku ja mõlemal poolel oli tunne, et teine pool võiks rohkem panustada. Poisi virina elimineerisime, Plika võtsin enda hooleks, Abikaasa aga lubas, et ei jää oma asjadega liiga viimasele minutile.

Plika enda hooleks võtmine tähendas, et ma rääkisin temaga eile pikalt – küsisin, kas ma saan hommikul tema ärkamist kuidagi kergemaks teha, mille peale ta ei osanud midagi asjalikku välja pakkuda. Tõdesin, et sel juhul tuleb lihtsalt ikkagi ärgata ja mitte vinguda, mis siis, et on raske – sest see ei aita kuidagi ja teeb samas kõigi tuju kehvaks 😀 Nii et rääkisime läbi ja ta lubas – magab edaspidi pidžaamaga, et poleks nii külm, tuleb mulle hommikuti kaissu nagu tavaliselt, aga kui mu kolm kordusäratust on läbi, siis ei virise, läheb riidesse panema ja pesema.

Ja kujutate ette, SEE TOIMIS! Poisist ja arvutist ma ei tea midagi, ilmselt see ka toimis, sest mingit häda sealt täna ei kostnud. Aga Plika päriselt tõusiski kohe virinata voodist ja läks riidesse panema! Ja oli 7.37 köögilaua taga 😀 Ja nad sõid ja läksid välja ja keegi ei virisenud ega pahandanud kordagi 😀 Ok, Abikaasa tõstis häält, kui ülemeelikud lapsed söögilaua taga lollitasid, aga seda tuleb vahel ikka ette.

Kui ma seda postitust kirjutama hakkasin, oli mu algne kavatsus muidugi vaid paari sõnaga mainida, et hommik ometigi toimis, ning kirjutada pigem rõõmust, mis kaasneb võimalusega hommikul rahulikult üksi toimetada…

Kaheksaks olin ma ühesõnaga üksi ja koristasin suure rõõmuga veel tunnikese. Panin resti pealt pesu ära, tegin elutoa kirjutuslaua korda, samuti sättisin köögis ära kaks kappi, mida alles hiljuti koristasin. Kapiruumi on väga vähe ja asju palju, seega peab igal asjal olema oma kindel koht – kuna Abikaasa võtab sealt aga igapäevaselt söögitegemiseks asju ning neid tagasi pannes teatavasti minusugune pedant pole, tuleb kasuks, kui ma seal võimalikult tihti korra taastan, et ennetada kaost 😛

Üheksast sõin hommikust ja kirjutasin kõrvale blogi, nüüd on vaja veel üks asi ära teha, nii et tööle jõuan ilmselt alles 11 paiku… Kuidas ma jumaldan seda võimalust hommikul omas tempos toimetada, sest ma ei pea kuskile kella peale minema! Ideaalis jõuan tööle 9-10 vahel, aga nii hea on, kui ei PEA seda tegema. Kuna sattusin eile hilisõhtul töölainele, sai õige mitu tundi tööd tehtud, öösse välja… Võrratu on see, et saan teha tööd pühapäeva öösel ja esmaspäeva hommikul kodus koristada. Suisa imeline.

Scroll to Top