igapäevaelu

Suisa haruldaselt mõnus päev oli.

Eile öösel olime kogemata kella kolmeni üleval, nii et uni jäi napilt neljatunniseks. Sellegipoolest suutsin hommikul poolsurnult vedelemise asemel üsna kohe asjalikuks hakata – kõik ära koristada ja Poisi välja magama panna, et siis hommikusööki nautida.

Ema, kes oli läheneva tähtsa töö tähtaja pärast pikemat aega levist väljas olnud, sai oma loengu peetud ja käis üle pika aja külas. Oli aega rahulikult juttu ajada, lapsed said vanaemaga mängida, Plika käis emaga vahepeal linnas ja mänguväljakul…

Muretsesin, et suurt midagi pole lõunaks süüa. Külm ja unine oli olla. Siis tuli ema Plikaga tagasi, tõi sefiirikooki, viinamarju ja kohukesi. Jõudsin vaid mõelda, et nüüd on ainult soolase kraamiga kehvad lood, kui nägin oma suureks üllatuseks köögiaknast Abikaasat, kes korra kodust läbi hüppas, et süüa tuua.

Oo, seda ootamatut rõõmu, tegin tassi kohvi ja pidasime pidusöömaaega. Siis läksid mõlemad lapsed magama ja ema koju, minul oli kõht täis, meel hea, kodu korras – sain rahulikult kaks tundi diivanil lesida ja raamatut lugeda.

Õhtul oli veidi keerulisem, Abikaasa oli magamata ööst eriti väsinud… Aga jõudsin jälle kõik ära koristada ja saime lõpuks lastele vannigi tehtud. Nüüd magavad kõik peale minu, ma ei saanud kuidagi enne voodisse minna, kui põnev raamat läbi loetud. Ma muidugi võtsin pärast lõpetamst riiulist kohe järje ja lugesin natuke selle algust ka… Siis kutsusin ennast korrale ja tulin blogi kirjutama, et saaks siis rahus ära magama minna.

Ühesõnaga mõnus päev. Sihuke hall ilm, mis tegi olemise uniseks ja tänane rütm sobis sellega hästi. Oli aega koristada, juttu ajada, lugeda, rahulikult võtta… Ei olnud ühtki tüli… Sain mõnuga kodus olemist nautida.

Ainult blogivärgiga ei jõudnud üldse tegeleda. Vahel on muud asjad olulisemad 🙂 No mul on veel kolm ja pool kuud aega…

Olin hommikul nii väsinud, et kella kuue paiku Poissi tissi otsa pannes jäin uuesti sügavalt magama ning ei kuulnud absoluutselt, kui ta poole tunni pärast sahmerdama hakkas, mispeal Abikaasa ta põrandale mängima tõstis. Seitsme paiku, kui nad tõusid, ma korra virgusin, aga siis magasin jälle üsna sügavalt, kuni mehed kahekesi toimetasid. See pole sugugi tavaline – ma küll jään enamasti voodisse nii kauaks, kui Abikaasa tööle läheb, aga olen pigem ärkvel ja unine, unelen niisama.

Koristushoog on täiega peal. Juba eile ilmutas see paranemise märke, aga toibusin veel siiski haigusest, olin üsna väsinud ja võtsin vabalt. Täna olen hommikust saati ringi askeldanud – teinud ära õige mitmeid asju, mis juba päevi to do listis on, kuna aga ei karjunud, siis seni ei viitsinud. Määrinud sapiseebiga sisse hunniku pesu, pühkinud põrandaid, koristanud koda, põhjalikumalt kööki, koristanud ära elutuppa tekkinud riidehunniku jne jne jne.

Hoolimata ilmateatest on ilm vähemalt senini mõnusalt päikeseline, saatsin just Plika välja mängima. Esimene masinatäis pesu (mähkmed, 90 kraadi) kohe lõpetab, panen teise täie riideid ka kohe pesema.

Poiss magab, päike paistab, tuju on hea ja lähengi nüüd tagasi koristama.

Eelmise postituse jätkuks tundub igati kohane üks olude kirjeldus. Kui mul on hea tuju, siis otsin hasartselt kõigest midagi rõõmustamisväärset – ka noist asjust, mis on esmapilgul pigem negatiivse alatooniga. Kes Pollyannat lugenud on, neile tuleb selles ehk miskit tuttavat ette 😉

Abikaasa läks eile õhtul Tartusse poissmeesteõhtule. Esimene mõte: krt. Kahekesi on lastega ju ikka mugavam kui üksi. Aga tegelikult oli hoopis palju asju, mille üle rõõmustada. Näiteks selle üle, et me jõudsime eilse päeva jooksul mitu asja korda ajada – lampe osta jms. Selle üle, et Abikaasa tegi enne ära minekut ülimaitsvaid kotlette ja küüslaugukastet. Et tema perekond oli õhtul siin ja aitas õunu korjata – nii et lapsed mängisid tükk aega kõik õues ja minul oli hooleta. Kui pidin hiljem Poissi magama panema, siis Plika mängis teistega edasi ja polnud seda ohtugi, et ta tuleks ukse taha kõõluma ja segama, nagu ta seda vahel teeb.

Rõõmustasin selle üle, et ma sain õhtuks kogu elamise korda sättida – mida ma sain nii rahulikult teha jällegi vaid tänu sellele, et lapsed väljas mängisid. Et meil oli Plikaga ülimalt mõnus ja rahulik õhtu – kui külalised enne üheksat ära läksid, istusime koos elutoas – mina tegin arvutis oma asju, Plika istus mu kõrval ja joonistas, mina siis sekka muudkui kiitsin ja küsisin, mis pildil on, kirjutasin valmis piltide taha kuupäevi jne.

Rõõmustasin selle üle, et Plika magama panek läks ladusalt – pidin teda küll mitu korda väga konkreetselt suunama, sest ta muudkui tahtis veel joonistada ja raamatut vaadata, aga kuulas siiski sõna.

Rõõmustasin oma magavate laste, korras kodu ja vaba õhtu üle – selle üle, et sain süüa präänikuid ja lugeda head raamatut.

Poiss ärkas öösel nelja paiku, mida ta tavaliselt ei tee. Mina aga ikka rõõmustasin – selle üle, et ma tema nuttu kohe kuulsin, et mul polnud tänu normaalsel ajal magama minekule sugugi raske tõusta, teise tuppa minna ja talle tissi anda, selle üle, et Plika ärkas oma suurema hädaga täpselt samal ajal ja käis poti peal – kaks kärbest ühe hoobiga. Rõõmustasin ka selle üle, et mõlemad lapsed jäid pärast oma murede lahenemist kohe jälle magama.

Rõõmustasin sellepärast, et Poiss ärkas hommikul alles peale seitset ja mitte nutuga, vaid rõõmsalt – täpselt nii, nagu pärast öiseid ärkamisi tavaliselt olnud on, sain hommikutissi ära jätta (no mul on reegel, et 2x ööpäevas, seda ma naljalt ei murra). Rõõmustasin sellepärast, et kodu oli korras, päike paistis ja ma polnud unine.

Rõõmustasin sellepärast, et reeglina hea isuga Poiss, kes viimased kaks hommikut oma pudrust miskipärast pool alles jätnud on, tegi täna hommikul jälle puhta töö – sõi lisaks pudrule ka ühe õuna.

Rõõmustasin sellepärast, et Plika ärkas heas tujus ja pani ennast minu juhendamisel täitsa ise riidesse, kuni mina Poissi toitsin.

Rõõmustasin selle üle, et lapsed hiljem kenasti koos mängisid. Ja kui ma nad kahekesi liivakasti saatsin ja endale kohvivett keema panema läksin, siis tegin kohe väikese rõõmuhüppe, sest pole midagi paremat, kui rahulik hommikukohv ja maitsvad võileivad arvuti või raamatu taga – seda ma siin praegu naudingi.

Nii palju rõõmu ainult ühest õhtust ja hommikust. Tehke järele!