kööginurk – Page 16

Söögipildid

21/03/2013 / kööginurk, puhas toit, rõõm, toitumine / Leave a Comment

Vaatasin, et mul on kogunenud erinevatel hetkedel üles pildistatud toite, panen need siis lõpuks blogisse ka, et oma fotomajandusega järjele saada.

Ükskord oli lastel eriti ilus ja värviline lõunasöök. Osa pidime küll lõpuks ise ära sööma, aga me vähemalt üritame järjepidevalt… Vahel läheb tiba veenmist või kauplemist vaja, aga üldiselt süüakse üsna kenasti 🙂

Ühe õhtu magustoit oli mul selline – lihtne, aga maitsev. Ja värviline 🙂

Leiva küpsetamisel olin hädas, et leib kippus pärast esialgset ümaraks kerkimist lohku vajuma. Googeldades sain teada, et see võib olla liiga pehmest taignast – mis, nagu keegi mõni aeg tagasi kommenteeris, võib olla ka nätskuse põhjuseks. Sellest ajast saati olen teinud leivataigna nii kõva kui vähegi võimalik (lisan jahu, kuni vispliga segamine raskeks läheb) ning leivad jäävad tõepoolest ümaramad ja mõnusamad. Abikaasa kommenteeris ka, et iga korraga läheb paremaks.

Mõni aeg tagasi tegin taas kaerahelbeküpsiseid. Panin taignasse 250 g/650 ml kaerahelbeid, 100 g rosinaid, 2 muna ja 100 g võid. Rosinad panin purustamiseks koos munaga blenderisse, või sulatasin, segasin kõik kokku. Küpsetasin pöördõhuga ahjus 150 kraadi juures (olen täheldanud, et selle ahjuga võin julgelt tavalisest 25 kraadi maha võtta) miski 10-15 minutit vast, vaatasin välimuse järgi. Tulemus sai täpselt see, mida ootasin – krõbe küpsis, mitte liiga magus, MINU maitsele. Abikaasa ütles, et eelistab banaaniküpsiseid, sest tal ajavad krõbedad küpsised igemed valutama vms ja no ta on vana banaanifänn ka. Nii et igaühel oma lemmik, teen mõlemaid edaspidigi.

Nüüd ootavad tegemist tatrajahuküpsised. Ema saatis mulle sünnipäevapakiga natuke Loodusvägi mahedaid mandli-rosinaküpsiseid, need olid lihtsalt imelised. Ingrid hiljuti tegi ja kiitis, tuli meelde, et olen ise ka kunagi teinud – vaatasin järele, see oli kaks aastat tagasi ja maitsesid väga. Nii et nüüd on mul ideid, kuidas katsetada – pean ainult tatrajahu ostma, mahepoest vast leiab, mandlid-rosinad on kodus olemas. Abikaasa sõnul olid need ka maailma parimad küpsised ja kaerahelbe omadest etemad. Ma muidugi tahaks ilma suhkruta hakkama saada… Purustatud rosinad, arvan ma, tulevad jällegi mängu. Mmm…

Šokolaaditegu

09/03/2013 / kööginurk, puhas toit, rõõm, toitumine / 4 Comments

Maris ajas oma viimase postitusega mulle magusaisu peale – sellise, mis nõudis rohkemat kui puuvilja 😛 Nii ma siis mõtlesingi šokolaadi tegemise ära proovida.

Panin 50 g kakaovõid, 50 g kakaopulbrit, 25 g vahtrasiirupit, peoga rosinaid ja mandleid. Tahvli kaal sai 156 g, hinnaks 33.66/€4.57 – kilohind 215.77/€29.28. Kuna vahtrasiirup on kingitus, siis selle hinda pole arvestatud – kui oleks kasutanud magustamiseks sama kogust mett, oleks tahvli hind tulnud 34.58/€4.69, kilohind 221.68/€30.08.

Tume šokolaad on minu maitse jaoks ikka liiga kange 🙂 Nii et ostan järgmine kord poodi sattudes piimapulbri ära ja katsetan sellega. Eeldan, et pulbri kogus võiks samaks jääda, seega kakaopulbrit võiks piimapulbri arvelt vähendada… Pooleks äkki või… No vaatab. Igatahes täiesti normaalne šokolaad 😀 Sõin kaks tükikest, rohkem ei tahtnud. Vaatame, kas piimapulbriga variant tekitab suuremat isu 😛

Kakaovõi sulatamiseks lasin kaussi nii kuuma vett, kui kraanist tuli (55 kraadi), ja panin või ämbriga selle sisse. Kui oli sulanud, segasin sisse kakao, seejärel siirupi, lõpuks rosinad ja mandlid ning silusin kogu möksi ühe karbi põhja. Mis teha, jääkuubikuvorme pole 🙂 Tahkeks läks kiiresti – poole tunni pärast tuli meelde vaadata, siis igatahes juba oli. Kahtlustan, et oli juba mõnda aega 🙂

Jälle üks kogemus juures. Kui varem ostsime ikka poest tavalist šokolaadi, siis nüüd oli kuidagi iseenesestmõistetav, et teen ise. Norra mõjub hästi 😀

Magusamõtisklusi

07/03/2013 / kööginurk, rõõm, toitumine / 7 Comments

Mulle jäeti mõni aeg tagasi link maailma kõige lihtsamate kaerahelbeküpsiste retseptiga ja tõepoolest – see on lihtsalt geniaalne. Ma poleks ise elu sees tulnud selle peale, et kaerahelbeküpsistest võib ära jätta ka muna ja või ning kui asendada suhkur banaaniga, kleebib see taigna veel paremini kokku 😀 Kui tavalisi pätsikesi oli pigem tüütu plaadile tõsta, sest need kippusid pudisema, siis banaanitaignaga seda muret pole.

Imelihtne – iga banaani kohta 1 dl kaerahelbeid, soovi korral sisse rosinaid, pähkleid, seemneid, šokolaaditükke või mida iganes muud suupärast… Ja ongi kõik!

Olen neid nüüd kaks korda teinud – 2 dl tundus vähe, eile õhtul tegin 3 dl, täna juba 4 dl kaerahelvestega. Eile tulid seemned meelde alles siis, kui plaat juba ahjus oli, aga täna lisasin chia, kanepi- ja linaseemneid – kõik hea omega 3 sisaldusega.

Enne…

…ja pärast 🙂

Muidugi tuli mul eile õhtul pärast esimest ampsu meelde, et mulle pole mitte kunagi maitsenud ükski banaanimaitseline asi peale banaani enda 😀 Aga mina ei tunne enam magusa järele nagunii vajadust, olen oma puuviljadega täiesti rahul. Küpsikud on rohkem Abikaasale ja lastele – neile maitsesid küll. Ja ma ei saa ka öelda, et mulle üldse ei maitsenud, lihtsalt külmaks jätsid, kuna esiteks pole ma banaanitoitude fänn ja teiseks pole mul magusaisu 🙂

Kusjuures lapsed ei küsi mul kunagi magusat, kui see neil just silma all pole – nad ei tule selle pealegi, et peaks kommi lunima vms. Kui vahel tuuakse või ma midagi küpsetan, siis muidugi tahavad, aga igapäevaselt on vaid hommikupuder meega ning erinevad puuviljad.

Ma olen Plikale nüüd seletanud ka, millised toidud on kasulikud ja millised mitte. Ta teab, et komme, šokolaadi ja muud taolist ei ole kasulik tihti süüa – aga harva on okei. Näiteks siis, kui memme juures saab paar kommi või kui vanaema toob kohukest.

Praegu on mul muidugi see eelis, et nad on kodused ja välismõjusid õieti polegi – ootan huviga, mis saab lasteaias ja koolis. Ikkagi on mul tunne, et kuni nad igapäevaselt meie toiduvalikutega üles kasvavad, on lootus, et nad ka iseseisvalt paremaid valikuid teevad. Hea on see, et me ei keela midagi – kõike, mida kodus on, võib süüa. Lihtsalt puuvili on pigem magustoit või vahepala, nii et kui seda vahetult enne sooja sööki küsitakse, siis ütleme, et soolane toit kõigepealt.

Palju lihtsam ja mõnusam on kusjuures nüüd, kus meil endil ka enam šokolaadi salavarusid pole. Kõigile ühed reeglid 🙂 Aga mis šokolaadi puutub, siis tänaõhtune vestlus Liisiga inspireeris mind, nii et mul on plaanis osta kakaovõid ja ise šokolaadi tegemine ära katsetada (kakaovõi + kakaopulber + ilmselt vahtrasiirup + vbla ka tibake piimapulbrit). Endal ei isutagi eriti, aga katsetamine tundub põnev ja Abikaasa oleks kindlasti õnnelik, kui šokolaad jälle majas oleks. Pärast seda, kui ma arvutasin välja meie mõlema päevase energiavajaduse ja sain teada, et tema oma on minu omast täpselt POOLE suurem (2200 vs 4400), ei ole mul tema magusaisule enam mingeid etteheiteid. Peaasi, et kõht oleks enne soolast toitu täis ja magus tervislik. Ise tehtud šokolaad sobib suurepäraselt ja on Liisi väitel tunduvalt toitvam, nii et terve tahvli ära söömise asemel piisab ühest tükist. No vaatame 🙂

Elagu kaerahelbed!

28/02/2013 / kööginurk, puhas toit, rõõm, toitumine / 4 Comments

Nisu vähendamine menüüs on pidevalt aktuaalne teema. Järjest enam muutun oma toidulaual oleva suhtes paindlikumaks ning loobun paljudest asjadest, mis olid varem täiesti vältimatud. Kindlasti ei kavatse ma nisu 100% ära jätta, küll aga tahaks, et võimalikult palju oleks sellest täisterajahu kujul. Ning mis puutub nisujahust kookide küpsetamisse, siis olen võtnud eesmärgiks, et mitte tihemini, kui kord nädalas, harvemini võib alati 🙂 Nagunii tuleb nisu ka pastast, mida sööme igal nädalal… Ja kui tuleb magusa küpsetamise tuju, siis selleks on ju olemas KAERAHELBED.

Eestis me viimased aastad kaerahelbeid praktiliselt ei tarbinudki. Ostsin neid vahepeal maheringilt, aga neis oli kesti, mis lastele pudru sees ei meeldinud, samuti avastasin Pärnu turult odavamad Raismikuoja odra- ja rukkihelbed, mis lastele pudrumaterjaliks sobisid, seega polnud kaerahelveste järele enam otsest vajadust. Kusjuures, kui ma õigesti mäletan, siis nondest kestadega kaerahelvestest küpsetatud pätse sõid lapsed küll, ainult pudrus olid kestad probleem 🙂

Norras leidsime pudrumaterjaliks algul vaid mingid mitte kõige odavamad mittemahedad neljaviljahelbed, need olid hommikusöögikrõbinate juures. Mingi aeg hiljem avastas Abikaasa Coopi kuivaineriiulilt soodsama hinna ja suurema kaaluga mahedate kaerahelveste paki. See maksis 13.60, nädal hiljem aga juba 17.90. Veebruar tundub üldse olevat Norras hinnatõstmise kuu, ka muud söögiasjad ja bussipiletid, aga see selleks. 17.90 oli ikka odavam, kui neljaviljahelbed, nii et ostsime kaerahelbeid edasi. Siis avastasime Kiwi, kus samad kaerahelbed on praegu veel suisa 11.10. Meil on praegu 12 pakki varuks ostetud ja ilmselt ostame veel (säilivusaeg lõppeb detsembris). Just nendest teeme igal hommikul putru ja nüüd kavatsen neist rohkem küpsetada ka.

Ainus miinus on, et need pole täisterahelbed, vaid pigem sellised kiirhelveste sorti. Kiudainetesisaldus 100 g kohta on 8,5 g – nägin ühes poes sama firma teisi kaerahelbeid, mis olid hinnalt kallimad, mittemahedad, aga vist täistera… Lähen vaatan, kui suur seal kiudainesisaldus on, huvitav kohe võrrelda… Igatahes oleme praegu leidnud, et praeguste helveste hinna-kvaliteedi suhe on meie pere jaoks parim. Soodne, maitsev ja mahe.

Küpsetasin üks õhtu magusaisuga kaerahelbepätse ning vaimustusin – nii kiire ja mugav ning maitsev. Siis inspireeris mind MrsB oma postitusega eriti tervislikust kaerahelbe-seemnemaiusest – just tänu sellele ostsin datleid, chia ja kanepiseemneid (viimaseid olin küll korra ka Eestiski ostnud). Eile õhtul küpsetasime jälle, seekord kombineerisime kahest retseptist – kaerahelbed, muna, või, purustatud datlid ning mitut sorti seemneid. Datlid suhkru asemel töötab täiega! Nende kilohind on muidugi 140, suhkrul ainult 40 (enne oli suhkur 35 – veebruarist kallim). Ei kaalunud küll datleid, nii et ei oska kommenteerida, kui palju neid võrreldes suhkruga läheb – panime vist 15 tk. Kaerahelbeid panin alguses 6 dl ja kaalusin, see oli 240 g, hiljem aga lisasime veel taignasse juurde, sest tundus, et võiks, seega ei oska täpset kogust öelda.

Mõtlesime, kas datlite asemel töötaksid äkki suhkruasendajana ka näiteks purustatud rosinad (maherosinate kilohind on datlitest üle poole odavam, suhkrust kolmandiku võrra kallim – 66.60), kavatseme selle kindlasti ära proovida. Terveid rosinaid paneme ka järgmine kord sisse, seekord lihtsalt polnud aega neid leotada. Kui googeldasin blended raisins, leidsin selle retsepti ja pidin pikali kukkuma, KUI ebatervislikud kaerahelbeküpsised olla võivad. Selline suhkrukogus, õudne. No ja mida sest jahust sinna toppida? Ok, ma tean, mõned eelistavad selle lisamist konsistentsi ja maitse jaoks, aga minu jaoks pole mingit vahet ja kaerahelvestest küpsetamise point ongi minu jaoks jahu vältimine 😛

Kui soolase kokkamises ma väga loov pole, siis küpsetamine on just minu teema. Siin oskan ma loominguliselt mõelda, katsetada, koostisaineid asendada jne. Kaerahelbed on mu meelest vaimustav võimalus kiirete igapäevaste magusate snäkkide valmistamiseks – milleks mul seda kooki üldse vaja on? Kui veel suhkru ka saaks puuviljadega asendatud, oleks absoluutselt super. Minu eesmärk pole 100% millestki loobuda, aga kui ma leian oma kodus nisule ja suhkrule alternatiivid, siis muidugi kasutan võimalust. Seda kergema südamega võin tarbida suhkrut ja nisu siis, kui olen külas, sünnipäeval, kui tuuakse külakosti… Nii jõuab seda meie toidulauale nagunii. Aga oma kodus eelistan tervislikkust 🙂

Hea, et ikka kaks tegin…

16/01/2012 / kodumajandus, kööginurk, öko, puhas toit, rõõm / 1 Comment

…muidu poleks homme hommikul ikka midagi süüa olnud 😛

Ma olen endiselt NII rahul, et lõpuks leivaküpsetamisega päriselt otsa peale sain. Täna võin jälle öelda, et küpsetasin seni parima leiva – eelmine kord panin ilmselt hajameelsusest ikkagi vaid ühe leiva jagu vett, täna hommikul hapnema pannes oli pott tunduvalt rohkem täis.

Vanasti panin taigna õhtul hapnema ja küpsetasin järgmisel päeval, nüüd panen hommikul hapnema ja küpsetan õhtul. Viimane variant meeldib mulle palju rohkem, sest nii on järgmisel hommikul värske leib võtta, leib ongi ju mulle kõige olulisem just hommikul. Kusjuures sellise ajagraafiku mõtlesin välja tänu sellele, et hakkasin endamisi arutlema, kuidas leivaküpsetamine siis toimuma hakkab, kui ma tööl käin. Kenasti saab 🙂

Olen oma leivaga lõpuks nii rahul, et julgen oma leivateoharjumused ka kirja panna – nüüdseks on kõik nii mälus ja käpas, et Nele postitusest enam näpuga järge ajama ei pea.

Kui vaatan hommikul, et järgmiseks hommikuks enam leiba ei jätku, siis võtan poti, panen sinna 8 dl sooja vett, kallan sisse juuretise ja nii palju rukkijahu, et tekiks umbes hapukoore paksusega pläust. Potile kaas peale ja praeahju hapnema – nii ei jää päevaste toimetuste ajal ette. 6-8 tundi hiljem tõstan juuretise osa eraldi potsikusse ning segan sisse kaks väikese kuhjaga teelusikatäit soola (hetkel on rose sool), 2 dl suhkrut (rafineerimata demerara), paar näpuotsatäit koriandrit ja peoga igasugu seemneid – hetkel on kodus vaid emalt saadud lina- ja mooniseemned, plaanis on seemnevaru täiendada, ehk pähkleid ka, pole veel lihtsalt jõudnud. Üheks teiseks puhuks ostetud, aga seisma jäänud rukkihelbeid viskasin ka sisse, nüüdseks on need otsas. No ja siis veel jahu, täitsa ilma mõõtmata, lihtsalt nii palju, et vispliga veel segatud saaks (vispel on õnnistus, ütlen ma, suur tänu Nelele selle idee eest. Puulusikaga oli palju keerulisem ja sõtkuda mulle ei meeldi, olen liiga mugav).

Minu kogused on kahele leivale – üks oleks vähe, sest esimene läheb tavaliselt soojalt, kolm jällegi palju, sest mulle maitseb värske leib ja leivategu on nii lihtne, et võin tihemini küpsetada küll. Niisiis määrin vormid võiga, panen taigna vormi, silun märja käega, torkan näpuga augud sisse ja panen pliidile rätiku alla kerkima. Kuna meil on köögis päris soe, siis kerkivad tegelikult juba kahe tunniga üsna hästi, no ma enamasti ikka lasen “igaks juhuks” 3-4.

Siis ahi sooja ja veekauss ahju, küpsetan 225 kraadi juures 15 minutit, 200 juures 20 minutit ja 180 juures 25 minutit. Iga temperatuurikeeramise ajal pintseldan leivad veega üle, viimase 25 minuti küpsemise ajal korra vahepeal veel ka. Siis ahjust välja, pool tundi jahtuvad räti all, seejärel võtan vormist välja ning jahtuvad samamoodi rätiku all edasi. No ja sel ajal juba muidugi degusteerin ka. Täna, nagu pildilt nägite, sai peaaegu terve leib ära degusteeritud 😀

Nii mõnus on kodus leiba teha, selle asemel, et poest lõputul hulgal kilekotikesi koju vedada. Ja poe leib pole pooltki nii hea, isegi mitte mahedad variandid, pole kunagi nii pehme ja nii maitsev… Ja juuretisega leib ei lähe hallitama, see on ka mõnus. Kui poe leib (need ju enamjaolt pärmiga) mõnikord liiga kauaks seisma jäi, siis juhtus vahel ikka, et viimased viilud läksid hallitama, koduse leivaga seda muret pole. No see saab muidugi nii kiirelt otsa, et ei jõuaks nagunii hallitama minna 😛

Nii et üks kasulik harjumus jälle juures. Tundus keeruline, aga kui õiged nipid kätte sain, on tõeliselt lihtne – tuleb küll ette planeerida, sest aega läheb kokku pea terve päev, aga minu osa sellest on minimaalne, ainult paar kokku segamist, vormi tõstmine ja veega pintseldamine.

Jogurt, hapukoor ja leib tulevad nüüd kõik kodust. Järgmiseks tahaks lõpuks pasteediteo ette võtta ja siis tuli veel meelde, et pelmeenitegu tahtsin ju ka kangesti proovida – vormi pole ikka õnnestunud skoorida, peab vaatama, niisama mätserdada ei viitsi.

Ise teha on mõnus!