Kell kümme käisime (nagu kolme kuu eest lubatud) taas stuudios. Vahepealsete kuudega on sealne tegevus kõvasti hoogu juurde saanud, nii et samaks õhtuks enam pilte valmis ei jõua. Homme-ülehomme, ootan kannatamatult 😛
Pärast pildistamist haarasime vanast Kaubamajast hunniku sooje saiakesi ja läksime Jaani juurde nädalavahetusel laenatud riideid tagastama. Märkamatult sai seal paar tunnikest ära kulutatud, nii et otsustasime koju minemise asemel hoopis linnas mõned asjad korda ajada ning kella kolmeks otse arsti juurde minna.
See sai eelmises postituses juba mainitud, et Plika kaalub hetkel 7,5 kg ja on 69 cm pikk. Mis siis veel? Mõlemad süstid sai pärast mõningat arupidamist siiski ära tehtud ja me ei kahetse oma otsust – Plikale ei mõjunud need kaks sutsu mitte kuidagi. Oli terve päeva ja õhtu sama rõõmus ja roosa nagu tavaliselt.
Kella poole neljaks jõudsime lõpuks koju tagasi. Kessu vaatas korra üle ukse sisse ja tõi sünnipäevalapsele tulpe, need said ka juba eelmises postituses pildile. Kutsusime ta õhtuks ametlikult külla ja lubasime selleks ajaks koogi küpsetada.
Päeva üllatus oli kõne kullerilt, kes teatas, et mulle on lilled. Kuna ma tol hetkel kodus polnud ja kullerile kell neli ei sobinud, lubas ta hoopis kell seitse tulla. Mis seal ikka. Põnevus oli igatahes suur – kes saadab meile lilli? Kuna ema kinnitas telefonis, et tema see polnud, ning õekesega hiljem MSNis rääkides tuli välja, et tema ka mitte, jäi ainult üks variant: see pidi olema teine tädi 😛
Jaa, kell seitse oli võrratu kimp ukse taga (oi, ja kui hästi see veel lõhnab!) ja otse loomulikult oli see tõepoolest Haidelt. Kaasas olnud kaart soovis vanematele pikka meelt, sest raskemad ajad on alles ees 😀
Kessu võttis õhtul sõbranna oma poisiga ka kaasa, nii et meil oli siin kolm tegelast, kes olid juhtumisi kõik üksteisest kaks korda vanemad – Kessu plika on minu omast poole vanem ja poiss oli Kessu plikast poole vanem. Üritasime pilti ka saada, aga no katsu sa kolme last korraga ilusat nägu tegema panna, mitte ei õnnestu. Parim kaader on siin:
Ja koogindusest lähemalt rääkides – otsustasime hakata erinevaid rabarberikooke katsetama. Esimeseks valisime vanaema rabarberikoogi, mille retsepti leidsin Sille toidublogist. Meie panime rabarberit poole kuni kolmveerandi klaasi asemel suisa kaks ja tuli täitsa mõnus (kartsin, et saab järsku liiga hapu, aga absoluutselt mitte):
Selline tore päev siis. Esimene kord, kui sai Plika sünnipäeva tõepoolest natuke tähistatud – eks see ole ju ka esimene olulisem verstapost. Pool aastat… Minu suur laps 🙂
