Pooleaastane Plika
7,5 kg ja 69 cm 🙂
plika
Tikri käsitöönurgake: kuidas teha riidest roosi
Te olete ostnud oma võsukesele kaltsukast 65 krooni eest hurmava kleidi, mida kaunistavast neljast roosist on üks paraku kadunud. Te olete käinud Abakhanis, seal veerand tundi nõutu näoga erinevaid valmistehtud lilli uurinud, millest ükski pole selline nagu vaja. Te olete uurinud ka seal müüdavaid punaseid paelu, kuid ükski neist ei paista sobivas värvis ega laiuses ning kuna müüjatel on kiire, jääb nõu küsimata, nii et lahkute ostuta, samal ajal teades, et järgmisel päeval te siunate ennast selle eest.
Kas avastate järgmisel päeval, et tõepoolest, kodus pole etteaimatavalt ühtki sobivat paela (miks peakski olema, taeva pärast, tänapäeval on ju kinkekotid), ilm on s*tt, taas linna minemine ei ahvatle, riideid täis sahtlitest ei leia absoluutselt mitte midagi muud, mis kohe kätte jõudvaks sündmuseks sobiks, seega kleiti on siiski järgmiseks hommikuks vaja?
Pole viga, kõigele leidub lahendus.
Pärast seda, kui olete kõigepealt MSNis lähedal elavale sõbrannale vingunud, kuidas elu on s*tt ja ebaõiglane ja mitte midagi selga panna pole ning lükanud tagasi tema lahke pakkumise ühe või teise kleidi laenamiseks, samuti tuvastanud, et ka temal pole punast paela, tuleb teile ehk meelde, et olete sukamaniakk ning omal ajal Londonis elades sai muuhulgas soetatud paar põlvik-sukki, mis teil kandes miskipärast alla vajuvad ning mis seega kasutuskõlbmatult sukasahtlis seisavad:
Ning te avastate, et tõepoolest – just SEE lint on äravahetamiseni sarnane olemasolevate rooside materjaliga. Te otsite välja oma õmblustarbed, mida te olete viimase kümne aasta jooksul kasutanud vaid nööpide ette õmblemiseks või hargnenud õmbluste parandamiseks. Te uurite roose lähemalt, siunate, vannute ja üritate paelast midagi roositaolist kokku keerata, otse loomulikult täiesti edutult.
Aga õnneks on teil olemas Kõige Targem ja Kõige Loogilisema Mõtlemisega Elukaaslane, kes ütleb: “Googelda! Raudselt on YouTube’is mõni video.”
Ja tõepoolest, pärast mõningat otsimist ja ahastust, et videotes tehakse teistmoodi roose, kui teil vaja on, leiate te lõpuks video, mis õpetab tegema täpselt sellist roosi, millised on ka teie võsukese kleidil:
Edasine on juba käkitegu. Video kolm korda läbi vaadata, veel siunata, vanduda, õmmelda, üles harutada, katse-eksituse meetodit kasutada… Ja voilà – roos ongi valmis! Kindlasti mitte 100% selline, nagu teised, aga petab ära. Lõppude-lõpuks kannab teie laps seda kleiti nagunii vaid korra, enne kui sellest välja kasvada jõuab (pildi peal kusjuures on roosidele erinev läige jäänud ja isetehtu paremini näha, päriselt vaadates on aga täiesti ühte värvi ja praktiliselt eristamatud):
Palju õnne! Tänane päev on asja ette läinud! Võite enese üle uhkust tunda! Google’i ja YouTube’i abiga võib igaühest saada käsitööline!
Nüüd, kus lapse riietuse probleem on lahenenud, võite rahus keskenduda järgmistele veelgi keerulisematele ülesannetele: mida ENDALE selga panna, kuidas anda ühtlast tooni oma päikesest punaseks põlenud ninale ja pähe päevitunud valgele prillikontuurile, kuidas oma välja kasvanud juuksesorakatele kaubanduslikku välimust anda jne jne jne. Nondele muredele pole paraku nii kerget lahendust loota.
Ja kui te välja mõtlete, mida te põlvikute kandmisel valesti tegite, saate neid edaspidigi kanda – lindist kulus roosile kaduvväike osa.
Veel vaktsineerimisest
Loen Mehele vaktsiini lehelt:
Lastele on võimalik teha riikliku vaktsineerimiskalendri vaktsiinide asemel kombineeritud vaktsiine, millega väheneb süstekordade arv või esineb vähem kõrvaltoimeid.
Mees: “Aa, kui ma ise maksan, siis ma saan mingit mitte loomade peal testitud kraami või?”
Kuidas tegelikult on? Kas siis, kui ise maksaks nonde teiste eest, oleks lapsele ohutum vms? Ma ei ole viitsinud häbiväärsel kombel sellesse teemasse suuremat süveneda – riiklik kava paistis mõistlik. B-hepatiidi mõtlesin küll Kessu eeskujul hilisemaks lükata, aga haiglas veendi mind ümber ja no olin tol hetkel kergesti mõjutatav…
Nohu ja vaktsineerimine?
Sihuke lugu, et Plika on umbes kolm nädalat nohus olnud. Eelmise kahe nohukogemuse põhjal ei võtnud alguses midagi ette – eeldasin, et läheb ise ära. Novat, seekord ei läinud. Silmapõletik tuli ka nohuga umbes samal ajal, võib-olla veidi hiljem – puhastasime kummeliteega, aga jällegi ei aidanud.
Selle nädala alguses, kui nohule ja silmapõletikule veel rögisev köha lisandus, torkas mul lõpuks pähe, et järgmisel nädalal on ees poole aasta läbivaatus, sealhulgas kaks vaktsineerimist. Helistasin kolmapäeval arstile ja sain kohe aja ka. Käisime ära – kuulati, vaadati kurku, võeti vereproov… Kops oli korras, veri ka (st põletikku polnud), kurk natuke punane.
Arst ütles, et pole viga midagi, võib vaktsineerida küll. Kiitis heaks Rhinomeri ninapumba ja Humeri, mis mul juba olemas olid, soovitas silmatilku ja kõik.
Ema arvab samas, et last ei tohiks kindlasti vaktsineerida, olgu tegemist kasvõi ainult nohuga. Ma ise kaldun vist ka pigem nii arvama. Kaks tükki korraga pealegi, põhimõtteliselt kuus – viisikvaktsiin ja B-hepatiit.
Et kui need vaktsineerimised seniks edasi lükata, kuni laps terveks saab, siis see ei keera ju vaktsiinide toimet kihva? Ma ei tea sest teemast nii põhjalikult… Oh jah.
Aga muidu on laps kogu aeg rõõmus nagu noor nirk – ei palavikku ega tavalisest rohkem jorinat. Sellepärast ma alguses ei muretsenudki üldse. Oh neid petlikke kevadilmu.
Esimene kõrvits
Eelmisest postitusest oli ilmselt kasu. Tuli järsku tuju kõrvitsaga ühele poole saada. Tegelikult oli juba ammu põnevus – kuidas see küll minna võiks… Lihtsalt proovimiseni ei jõudnud.
Ludinal läks alla ja laps oli rahul. Homme siis kaks kuubikut. Ots on lahti tehtud!
Muudest plaanidest nii palju, et hommikusöök on söödud, grillimise lükkasime homsele, külvama pole viitsinud minna ja kogu elamine, v.a. garaaž, on teist korda millimeeter haaval läbi otsitud. Tulemusteta.
Meenus, et tegelikult käis trell koos puuridega ükskord meie majapidamisest siiski väljas – too nädalavahetus, kui õeke rootsist saabus, kolis üks Mehe sõber oma mahamüümisel olevat korterit tühjaks ja me saime muuhulgas näiteks tema riidekapi endale. Mees käis seda kappi lammutamas – ikka trelliga. Korteri praeguse omaniku käest on küsitud, sinna ei jäänud. Kaht autojuhti, kes meid selle kolimise käigus aitasid (minu ema ja Piia), on alarmeeritud, nad lubasid autod läbi otsida niipea, kui aega saavad. Kui ei leia, siis läheb uuesti garaažis tuulamiseks…