Viis kuud
Nii ta seal vaikselt kasvab ja puksib 🙂 Ümbermõõt hetkel püsti seistes mõõdetuna 98 cm.
rasedus
20 nädalat
Käisin eile ämmaka juures, mõttetu visiit nagu tavaliselt – kõik oli korras. Nojaa, südamelööke sain kuulda, mis oli nunnu, aga kuna ma tunnen juba kaks nädalat liigutusi, pole selleski midagi erilist. Ainus huvitav info oli see, et mu veri sisaldab veidike M-antikehi, millel nad nüüd hakkavad silma peal hoidma, et nad juhtumisi ei paljuneks – võimalik, et pean edaspidi iga kuu verd andma. Aga muidu on need suht suvakad asjad, seda kinnitas nii ämmakas kui hiljem Google’ist loetu. Ja no mina, vana muretu rase, ei muretse ju millegi pärast 🙂
Neli nädalat ja üks päev LA-ni… Ei suuda ära oodata! Ja katsugu ta siis vaid jalgu ristis hoida 😛
Neelud käivad
Kohutav sefiiritordi isu tuli. Sefiir on mu absoluutne lemmik, ehkki sõltub täiesti tegijast – mõnedel pole üldse nii hea. Tegelikult on kõige paremad hoopis sefiirikorvikesed, kus on eriti palju sefiiri peal 😛 Pärnus meie koduselveris on mingi koogilett, kus on jumalikud korvid… Aah.
No igatahes – see, et sünnipäevapidu ei tule, ei takista ometi torti tegemast. Ükskõik, kas siis esmaspäeval või kolmapäeval, kui Murakas külla tuleb (siis saame meie mõlema sünnipäeva tähistada, juhhei). Vaatasin retsepte ka ja… Jääb vist siiski ära. Meil pole siin ju mikserit (krt, miks see nende asjade listis polnud, mis ma Eestist kaasa võtma pidin, ah??), sefiiri tegemine tähendab aga veerandtunnist mikserdamist, mida ma tõesti ei viitsi vispliga ette võtta – siis läheks ilmselt pool tundi. Tänan, ei.
Nii et sefiiritort jääb ära, nuuks. Pirukateo surun see nädalavahetus igatahes läbi – pidime juba eelmisel tegema, aga ununes. Hing ihkab kapsapirukaid, meil on veel kolm suurt purki Salvesti praekapsast kapis. Ja siis tahaks veel kaneelirulle – krt, näljasena ei tasu ikka mööda koogiretseptide lehti tuulata, kõik ajab suu vett jooksma. Aga kaneelirullid peavad raudselt millalgi tulema – eks näis, kas koos kapsapirukatega või hiljem.
No ja mingi maitsva tordi võiks ju ikkagi ka välja mõelda… Mmh. Peaks vist hoopis minema ja endale midagi süüa otsima 😉 Šokolaadikreemiga saia tahaks, veider isu. Aga pole kreemi, pole saiagi 😀
Ja ongi jälle reede
Nädalad lendavad jube kiiresti mööda. Alles oli esmaspäev ja juba jälle reede. Suurepärane! Nädalavahetused on ju nädala parim osa.
Teine rasedus möödub ebareaalselt, kolmapäeval saab juba 20 nädalat täis. Ei ole kuidagi päriselt sellist tunnet, et ma nüüd olekski rase ja… Sellist erilist tunnet, mis esimesega oli. Väsimus, iiveldus ja muud ebameeldivad esimese trimestri nähud on ammu möödanik, nüüd on ainus märk suurenev kõht, kus üks tegelane aeg-ajalt vaikselt toksib. Teksad enam jalga ei mahu, õnneks on mul dressipüksid ja vabaajapüksid. Jope lukk läheb raskustega kinni, õnneks avastasin kapist aasta tagasi Reservedist soodukaga ostetud kevad-sügismantlid, mille nööbid veel kinni lähevad, ehkki natuke juba ka kisub. Igatahes on äärmiselt värskendav käia väljas ilusa punase mantliga – ilmad on siin soojad, 10+ kraadi, enamik päevadest on päike ka väljas (täna küll mitte), üldse on hea ja kerge olla… Ilus tunne kohe, noh.
Abikaasa tegi täna ettepaneku, et homme tuleks suurpuhastust teha. Äärmiselt tervitatav – tavaliselt olen mina see, kes peale käib ja lõpuks jääb ikka kõik tegemata. Aga noh, korteriomanik avaldas kaks nädalat tagasi soovi külla tulla, et pööningult oma kokkupandav töölaud või midagi muud sama jaburat ära viia, ta võib vabalt seda nüüd teha… Murakas tuleb kolmapäeval… Ja no sünnipäevaks on ikka kohane kõik puhtaks küürida – mis siis, et mingit pidu ei tule. Endalgi hea olla 🙂
Pluss muidugi meie iganädalane poeskäik, mida ma alati rõõmuga ootan. Abikaasa on selle nädala jooksul autoga probleemideta sõitnud, eks ole näha, mis homme saab, kui veidi pikem teekond ette võtta. Peangi hakkama poelisti tegema.
Või õigemini alustuseks lähen teen hoopis hommikusööki. Plika sõi tund aega tagasi ilusti ise kõik oma pudru ära ja jogurtit ka veel peale, mina ei ole veel söömiseni jõudnud…
Viimaste päevade tegemistest
Laupäeva hommikul kell 7.45 startisime bussiga Tartu poole. Plika käitus viisakalt, pool ajast magas suisa maha. Tartus võtsime takso Tähtverre ja läksime esiti oma vana kodu üle vaatama. Oh, täielik nostalgia! Ja pisike Sander, kes nüüd Plika voodis magab, on niiii armas. Ja nii pisike 🙂
Ma olin ära unustanud, kui palju asju meil panipaika ära pakitud oli, nende läbivaatamine oli enam kui tüütu. Õnneks oli enamikele kastidest nende sisu peale kirjutatud. Oleks kaste vaid jätkunud, paraku said need mingi hetk otsa ja ülejäänud träni sai suurtesse kilekottidesse, millele keegi enam kirjutama ei vaevunud.
Lühidalt leidsin ja pildistasin üles kõik titeriided, mille Plikast alles jätsin järgmist ootama. Leidsin üles kõik soovitud rasedariided – mitu paari pükse mahub nüüd jalga, juhhei. Ja see oli ka enam-vähem kõik, ülejäänud asjad jäid sinnapaika. Polnud nii olulised ka.
Mõned tükid kooki nosinud, kihutasime üheksa maja edasi Kessu poole, meie nädalavahetuse staapi. Järgmised kolm tundi möödusid mul peamiselt puhates, köögis istudes ja õgardlusega tegeledes. Pakuti lõunat ja kooki ja lõpuks sõstraid kah veel 😛 Plika magas enamiku ajast Kessu plika kärus lõunaund – käru ise oli toas, ma lihtsalt ei saanud teda muudmoodi magama, kui kärru pannes ja seda poole meetri kaupa esikus edasi-tagasi sõidutades.
Õhtul läksime rongile, et Haide juurde jõuda. Mina olin muidugi aegsasti jaamas, eeldasin täieliku naiivsusega, et rong läheb esimeselt platvormilt, viis minutit enne väljasõidu aega tekkisid aga kahtlused, mis telefoni teel aru pärides õigeteks osutusid, nii et ronisin tunnelisse, kus ma vist varem ainult korra elus käinud olen, tulin välja kahe rongi vahel, omamata õrnimatki aimu, kumb neist õige on. Ühest tuli just inimene välja, nii et sain küsida ja kinnitust, et see on vale. Keerasin ümber, et teise peale astuda ja too pani uksed mu nina ees kinni. Otse loomulikult oli tegemist ka päeva viimase rongiga. Tuli juba kiire hüsteeria, kui juhtus ime ja rong tegi minu pärast uksed uuesti lahti. Siiani ei suuda seda õnne uskuda.
Haide juures oli mõnus nagu alati. Plika asjatas enamiku ajast omaette ringi ja lasi lastel ennast kantseldada, meie saime mõnusasti juttu ajada. Öö veetsime koos kassiga printsessivoodis 🙂
Plika lemmiktegevus oli mööda treppi kihutamine – muudkui üles ja alla. Videot teha mõistsin alles hommikul, siis ta polnud enam alla tulemisest huvitatud, sai ainult ülesminemine lindile (ehk küll pigem mälukaardile) püütud.
Järgmisel hommikul põrutasime üheksase rongiga tagasi Tartusse ning staapi ehk Kessu poole, et poolteist tundi aega parajaks teha. Siis jätsin kotid sinna, laenasin Plikale käru ja läksime kirikusse. Plika jäi veidi enne kahtteist kärusse magama ja põõnas terve teenistuse aja – ma olingi just endamisi veidi muretsenud, kuidas ma temaga seal üksinda hakkama saan, ta on nüüd ju palju liikuvam, kui viis kuud tagasi, mil me viimati kirikus käisime. Aga läks ülimalt hästi.
Siis jälle staapi, kus taas kord lõunat pakuti ning seejärel tuli Külli meile autoga järele ja viis tunnikeseks enda poole. Plika mängis Külli poisiga, meie maiustasime Külli küpsetatud šokolaadikringliga (hm, seda küll me kõik, lapsed kaasa arvatud). Lõpuks viis Iivo mind autoga bussijaama ning sõitsimegi tagasi Pärnu poole. Täna avastasin saapast pisikese pastaka, mille Plika oli “tänutäheks” Külli juures sinna peitnud – see pole päris pastakas, vaid sihuke junn, millega ühele tahvlile kriipseldada ja seda kõike saab ühe nupuliigutusega ära pühkida, spets värk. Kõige jaburam on see, et ma ju kandsin neid saapaid ja ei tundnud ise kordagi, et midagi valesti oleks…
Täna käisin ja võtsin ennast siinmaal ka rasedana arvele. Siiani imetlen pisikest nunnu pildiga rasedaraamatut – no te võrrelge ise selle mõttetult lahmaka A4 papkaga, mida UK-s kaasas kandma sunnitakse:
Pärastlõunasest käigust Abikaasa vanaema juurde sai juba eelmises postituses räägitud. Sealt tulime juba kahe tunni pärast ära, sest Plika oli kahtlaselt kuum ja kahtlaselt viril, nina tilkus ka. Jäi kodus kohe magama ja põõnas kaheksani (hea küll, lõunauni oli ka ainult veidi üle tunni ja tavalisest varem, nii et ta oli ka väsinud).
Aga… Palavik on :S See riba, millega laubalt mõõta, värvis ära 38-39, aga kasutamisõpetuse järgi olid värvid puus, ei saanud täpselt aru, mis õige on. Lõpuks saime kubemest mõõdetud 37.9. Pluss nohu alge… Ja seda meil mõlemal.
Vietnami salv sai varvaste vahele määritud, küüslaugutükid lõhnavad voodipeatsis, ise ainult palvetan, et palavik oleks homseks kadunud ja nohu ka kaoks. Lootust on, sest nina tilkus tal suht vähe ja need olid osaliselt ka nö nutupisarad.
Ise määrin iga 10 minuti tagant vietnami salvi nina alla ja loodan kah parimat. Üks ninapool on vahelduva eduga kinni, muidu pole mingit häda.
Eks homme saab apteegist vajalikku kraami ostetud, et lend ladusamalt mööduks – midagi meie mõlema ninale ja vajadusel paratsetamooli küünlaid. Kui seis peaks hommikul tänaõhtusest hullem olema, siis ei välista ka lendamise ära jätmist, usun aga siiralt, et hommik on ikka õhtust targem ja olukord parem – Plika haigus on tõenäoliselt põhjustatud sama palju Abikaasa järele igatsemisest kui külmetusest, ta paraneks Londonis tunduvalt kiiremini, kui veel kauemaks Eestisse ja issist eemale jäädes (lennupiletitega seonduvast meeletust jamast ja rahakulust rääkimata).
Nii et pöidlad pihku!
Johhaidii, kell on selle postituse kirjutamisega märkamatult üle kesköö läinud. Kohver sai õnneks ennist pakitud, viimase kahe tunni jooksul olen pidanud kolm korda Plikat rahustamas käima – iga vähegi kõvem heli (kohvri kolks vastu kapiust, minu köhatus jm) paneb ta läbi une hüsteeriliselt nutma. Siis ei aita muud, kui tükk aega silitamist ja rahustamist. Kõige jaburam on see, et kui ta ükskord jälle vait jääb, hakkab kohe läbi une rääkima – ja seda mitte nutuse, vaid täiesti rõõmsa häälega. Aitäh ja ta-daa…
Aga heakene küll, magama pidin ju minema. Äratus on 6.45.
EDIT: Ja just tuli meelde, et pidin ju veel Katsiga täna kokku saama… Haigusejama pärast sai see kui meelest pühitud. Krt 🙁