Tagasi Eestis
Lend oli suhteliselt sündmustevaene, kõik läks libedalt. Seekord polnud meil isegi ülekilode kartust, kodus ju kaal olemas 🙂
Kaks märkimisväärset asja siiski.
Esiteks tegi Iiris emaga meist varem kohale jõudes check ini ära, unustades tema nimele registreeritud pagasi, mis tuli koos minuga. Muretsesime küll, et äkki tuleb nüüd mingi jama, aga absoluutselt mitte – sai lihtsalt check ini tädile öeldud, et unustati pagas registreerida, sest see saabus sõbraga hiljem järele ning kohe võeti kohver vastu, ei mingeid küsimusi ega lisaks maksmist.
Teiseks polnud lennuk välja müüdud – olime B-grupis, läksin sisse viimase kolmandikuga ja sain terve oma rea, sest tahtsin vahekäigu pool istuda (wc, eks) ning keegi ei tulnud küsima, kas minu kõrval olevad kohad on vabad. Nii ma seal siis uhkes üksinduses külitasingi. Üldse tundus kõik kuidagi rahumeelne, polnud tavalist tunglemist ega närvilisust… Või oli mul seekord ükskõik ja sellepärast tundus?
Ühesõnaga kõik sujus.
Eestisse jõudes hülgasin igasuguse vastutuskoorma ning lasin ülejäänud seltskonnal oma kotte tassida ja transporti organiseerida, põhimõtteliselt magasin kogu aja erinevates autodes maha.
Kuna ma ei jõudnud Marist hoiatada, et me tuleme kaheksakesi ja lähme kohe Pärnusse (Kaidi tahtis ka vastu tulla, aga ma arvasin, et antud asjaoludel pole mõtet), siis ta oligi mind päriselt ootamas ja meil oli aega 10-15 minutit juttu rääkida, kuniks transporti organiseeriti.
Ja poolteist aastat tagasi oli Maris see, kellel oli ainsana võimalus mind ära saata, kõik teised olid kas koolis või tööl või vales linnas. Ta on mu Londoni kaitseingel.
Nüüdseks olen juba kosmeetikust läbi käinud ja suhteliselt surnud – öö jäi ju praktiliselt vahele, ainult bussis, lennukis ja autos tukkusin. Asutangi vist ennast varsti magama – kell küll alles pool üheksa, Londonis pool seitse… Tunnikese ehk ootan veel, et tsükkel väga sassi ei läheks.
Ahh, aga milline rahulolu oli oma Bloggeri ajavöönd ja nimi ja logod ja MSNi nimi ära muuta. Ma olen TAGASI EESTIS!
