Vaatasin üle pika aja netist Kodutunnet, kohe kolm osa järjest. Ja sellest saatest, kus oli 2-aastane puudega Kelly ja tema pere, avastasin Larissa – imelise massööri, keda ma siin varemgi korduvalt kiitnud olen, kelle juures me Poisiga päris pikalt võimlemas käisime.
3. novembri saates alates 17:45, kui kedagi peaks huvitama. Üks tõeliselt imeline inimene, kes teeb oma tööd suure armastusega ja hoolikusega, väga tähelepanelikult ja professionaalselt.
Kõik algas sellest, kui ma ükskord suvel ilma igasuguse tagamõtteta Minu Printile natuke reklaami tegin, mispeale mulle nende poolt lõuenditele väikest soodustust pakuti. Noo, pärast pikki kõhklusi tegime elutoa seinale siiski fotod – see jäi ka nii viimasele minutile, et umbes viisin ühel õhtul failid Pilterisse ja ütlesin, et HOMME ON VAJA, poleks jõudnud kuskilt mujalt tellima hakata. No ja ma ei raatsinud lõuendeid ka sellepärast tellida, et mõtlesin – lapsed kasvavad, tulevad uued perepildid, kergem on seda siis raamis vahetada. Ja ülejäänud pildid olid ka nö ajutised, vastavalt praegusele elutoale, PÄRIS elutuba tuleb ju hiljem mujale ja kes teab, mis suuruses pilte sinna vaja on.
No ma jõudsin seda suure foto ja raami asja juba ka kahetsema hakata – klaas on matt, aga ikkagi mingil määral peegeldab valgust, lisaks on kogu krempel raske ja Plikal on kombeks vahel diivani seljatoele ronida. Olen selle küll ära keelanud ja ta üldiselt kuulab sõna, aga ikkagi. Lõuend oleks palju parem variant olnud – kergem ja matim. Aga see selleks. Kogemustest õpitakse!
Minu Printi FB lehte linkisin hiljem ka korra, postituses seoses Post24-ga – no sealt ma ju lugesin ja selle teksti ka oma blogisse kopeerisin, elemetaarne viisakus.
Ja siis miski hetk oktoobri alguses sain ma Timolt kirja, et kuule, kui sul veel mõnd lõuendit vaja on, siis teeme sulle, täitsa tasuta – 40×60 cm suuruses. Et saada fail ja lähima Post24 automaadi asukoht 😛 Ma siis imestasin, et jõulud on alles kolme kuu pärast ja sain vastuseks, et mu blogist tuleb nende lehele ikka vahel inimesi, et tänuks.
Noo, te võite kolm korda arvata, kas ma võtsin selle pakkumise vastu või ei 😀 Tükk aega arutasime Abikaasaga, kuhu ja millist pilti me tahaksime – elutuba ja lastetuba on hetkel valmis, aga kööki või magamistuppa oli mitu ideed. Siis tuli aga meelde, et käisime suvel ju stuudios ja tolle käigu ainus eesmärk oli tegelikult ema soov saada endaga ühele pildile mõlema lapse pered. Et emal on varsti sünnipäev tulemas. Et foto, kus peal on üheksa inimest, peabki olema SUUR, et ikka kõik korralikult näha oleks. Et oleks umbepeen, kui ma hoopis selle lõuendi talle kingiks teeksin.
Ja nii saigi. Lõuend toodi kusjuures suisa koju kätte – helistati ja öeldi, et ei mahu kappi. Ma ise olin too päev just Tallinnas, Abikaasa võttis vastu. Timo kommenteeris kappi mitte mahtumist nii, et alguse värk – ei ablanud ära, et oleks pidanud diagonaalis panema. No see 40×60 oli ju max suurus, mis automaati mahtus 😛
Poolteist kuud pidin kannatama ja lõuendit kapi otsas peitma. Sai seda ikka aeg-ajalt külalistele näidatud, no kuidagi pidi ju oma elevust jagama. Nüüd siis lõpuks saime kingituse üle antud ja seega on mul ometi vaba voli sellest rääkida 😀
Toetasin lõuendi foto jaoks vastu sektsioonkappi, nii on kohe aru saada, kui suure pildiga tegu.
Ema oli ülirahul. Mina sain esimest korda elus lõuendit lähemalt näppida ja ainult kinnitust sellele, et kui kunagi päris elutoa saame, siis sinna tulevad raudselt mitte raamitud pildid vaid lõuendid.
No ja üleüldiselt, tohutu positiivne emotsioon. Täiesti ootamatult sülle kukkunud kink! Mulle ja minu kaudu emale 🙂
Ühesõnaga Minu Printile maksimumpunktid turunduse eest. Nii mõnus on selliste toredate väikefirmade otsa sattuda, eelmine postiivne üllataja oli mäletatavasti läätsed.com. Mulle meeldivad väikesed ja paindlikud kohad, kus klienti hinnatakse, talle igati vastu tullakse ja vahel suisa selliseid üllatusi tehakse 😀 Ma küll otsin alustuseks alati soodsaid hindu, aga kui juba leian teenusepakkuja, kes mulle meeldib, siis ma naljalt enam mujalt otsima ei hakka. Mõnus on, kui klienti tahetakse hoida.
Ja eriti meeldis mulle üks jupp Timo kirjast: Mulle päriselt meeldib ilusaid pilte teha 🙂 See on ka põhjus, miks ma omale sellise väikese toreda firma tegin.
Hingega tehtud asjad on ikka kõige paremad!
Võiks nagu arvata, et kui Plika lasteaias käib, jääb mul rohkem vaba aega või mis 😀 No ehk hakkab jääma ka, kui ta ükskord harjunud on ja terve päeva seal. Praegu võtab see keset päeva järel käimine pigem võhmale ja üleüldiselt aega vähemaks.
Eile viis Abikaasa Plika aeda, kuhu ta rõõmsalt jäi. Kui ma järele läksin, sõi rõõmsalt lõunat, aga räägiti, et õues mängimise ajal oli vahepeal nutnud – et tema on väsinud ja tahab koju emme juurde tuttu minna. Rahustati maha ja polnud suuremat häda.
Täna viis jälle Abikaasa (no ja jääbki viima, eks), jäi jälle rõõmsalt. Aga kui ma järele jõudsin, siis nuttis akna peal. Oli seekord nutma hakanud juba siis, kui nad õue minekuks riidesse panema hakkasid ja ehkki kasvatajal õnnestus ta õues enam-vähem maha rahustada, siis oli ikkagi nutune. Lõunat sõi, siis hakkas jälle nutma.
No nuttis ennast mu süles välja, siis oli jälle rahul. Kasvatajaga arutasime – ta arvas, et kuna toas mängis Plika suure rõõmuga, siis pole mõtet praegu küll päris koju jätta või hakata varem järele tulema, et kui hullemaks läheb, siis ehk. Ja ma ise arvan, et Plika õueminekuga seotud nutuhood olid põhjustatud sellest, et esmaspäeval ma tulin talle kasvataja soovitusel järele siis, kui nad parasjagu õues mängisid ja läksime sealt otse koju. Nüüd ma seletasin Plikale põhjalikult, et ma enam ei tulegi siis, kui ta õues on, et see oligi ainult esimese päeva teema, et nüüd ma tulen siis, kui ta on saanud ilusti kõhu ka täis süüa. Kõva prep talk ühesõnaga. Kodus ta oli küll kogu mu jutuga nõus, igati rõõmus ja valmis aeda minema. Näis, kuidas homme läheb… Loodame parimat.
Eile oli Abikaasal vaba päev ja tema vanemad olid tal terve päeva aias abiks – lõikasid õunapuid ja põletasid prahti. Õhtul läksime minu ema sünnipäevale – see sattus küll hästi, endal poleks olnud ei aega ega jaksu süüa teha.
Ema oli kõvasti ette valmistanud ja poes tundide kaupa silte lugenud, et lastele mõeldes ikka võimalikult puhas toidukraam kokku saaks. Kartulisalat ja ahjuviinerid ja kolm eri kooki ja… Oeh. Õnnis. Tõin talle spetsiaalselt tordiküünlad ka, sest Plika jaoks tähendab sünnipäev just seda, et sünnipäevalaps puhub küünlaid, kõik teised plaksutavad ja hüüavad hurraa. No selle plaksutamise ja hurraatamise osa me unustasime, aga küünlad said puhutud 😀
Õhtul koju jõudes olime tohutult väsinud – olin täiesti kindel, et lähen koos lastega magama. Aga puhkasin natuke kinnisilmi tugitoolis tukkudes ja sain energia tagasi – Abikaasa oli päevasest füüsilisest tööst nii väsinud, et ütlesin Plikale, et täna räägib issi ainult muinasjuttu, ülejäänud asjad teed emmega. Toimis! Mina panin ööriided selga ja käisime koos pesemas, siis kuulas Abikaasa kaisus muinasjuttu, siis viis Abikaasa ta voodisse ja läks ise ära magama, mina laulsin paar laulu, panin teki peale, tulin ära ja jäigi rahulikult voodisse. Ilma igasuguse kisata. WIN.
Olin lõpuks ikka poole ööni üleval, sest blogi tahtis ju kontrollimist, norm polnud täis.
Kuna alles hilisõhtul tuli meelde, et poes ununes käimata, leib on seega otsas ja hommikul midagi süüa pole, sebisin ennast selle asemel Kristina poole külla ja hommikust sööma. Pool kümme pidin kohal olema, no kümme minutit jäin hiljaks 😛 Sain lattet ja omletti ja mõnusasti lobiseda, Poiss oli muidugi hull nihverpulk, sebis igal pool ringi ja näppis kõike keelatut.
Läksin Kristina juurest otse Plikale järele. Lasteaiamuljed said juba kirja, koduteel keeldus ta alguses ise kõndimast, aga mul polnud astmelauda kaasas, sest algne plaan oli olnud veel kodust läbi minna ja siis võtta. Õnneks jäi poolele teele Konsum, kust mul oli nagunii plaanis see õnnetu leib ära osta, nii ma siis leppisin Plikaga kokku, et poeni võib süles olla, siis ostame ühe kohukese ja ülejäänud tee koju kõnnib ise 😀
Kui ma lõpuks koju jõudsin, Poisile midagi sisse söödetud sain (sooja toitu ja midagi muud asjalikku polnud, sai veidi Plika kohukest, natuke võileiba, mõned rosinad ja hommikupudru jäägi) ja lapsed poole kahest lõpuks magasid, olin omadega täiesti läbi, aga sada asja ootas tegemist. Mõtlesin, et teen esialgu minimaalselt – panen pesu pesema ja teen tule pliidi alla, aga siis logelen kogu laste magamise aja, koristada võin õhtul ka ja süüa saavad jälle makarone (Abikaasat täna õhtul polnud, nii et söök oli ainuisikuliselt minu mure).
Noh, muidugi sattusin kogemata hoogu, minuga seda ikka juhtub. Panin pesu pesema ja tegin tule pliidi alla, siis hakkasin magamistoas pesuresti tühjendama, et oleks uut pesu kuhugi kuivama panna, siis tegin juba voodi ära ja muidu toa korda, siis korjasin elutoast asjad kokku… Nii see läks 😀 Ühesõnaga koristasin terve laste uneaja ja lõpetasin nõudepesuga just siis, kui Plika ärkas. Sain pesu kuivama, koorisin piima ära, tegin jogurtit ja samal ajal tomatisuppi. Ja õhtul veel vahvleid kah.
Ühesõnaga hämmastav, kui läbi ma olin ja kui palju ma ikkagi ära tegin. Ma olen enda üle kohe täitsa uhke.
Plika sain ilusti ilma virinata magama, aga Poisi uni oli nii õrn, et ta ärkas Plika lalina peale üles. Kuna mind enam toas polnud, siis nutma ta ei hakanud, vestlesid seal kahekesi üsna kõvahäälselt pea kella kümneni, siis kustusid. No vähemalt ei karjunud, eks. Nii et jällegi – WIN.
Leboaeg on lõpuks käes, tahaks tegelikult neid kaarte ja raamatut uurida, mis Kristinalt laenasin, aga blogi tahab kirjutamist ja kontrollimist ja kell on juba üksteist ja… Tundub, et need kaardid jäävad homset ootama.
Ikkagi. Viljakas päev oli. Süüa sai hästi, pesu on puhas, kodu on korras, lapsed rahul ja magavad.
Täna oli Plika esimene “päris” lasteaiapäev. Kui reedene kasvataja oli hästi nooruke ja armas, sai lastega väga hästi läbi ja meeldis väga, siis teine kasvataja, kellega täna kohtusime, oli 13-aastase kogemusega ja ka tohutult mõnus. Rääkis kohe pikalt ja laialt, mida nad seal teevad, kuidas reeglid on… Rõhutas, et igasuguste probleemide korral tuleb alati rääkida, sest oluline on koostöö ja laste turvatunde tekitamine. Et harjutamiseks peaks võtma aega, et kindlasti ta helistab kohe, kui on mingi probleem… Et sööma ei sunnita, ta mäletab enda lasteaiaajastki, kui vastik see oli.. Et igasugu joonistamiste-meisterdamiste puhul võtab ta aega ka selleks, et iga lapsega individuaalselt tegeleda jne jne jne. No tõesti igati kompetentne ja kogu tema jutt istus mulle hästi, sobis minu kasvatuspõhimõtetega. Ja ta ütles, et tema jaoks on ka lasteaias ikkagi kasvatajad ja õpetajad alles koolis, et tema ei suuda ümber harjuda. WIN! Lapsed hüüavad kasvatajaid enivei tädiks (ja nimi otsa), nii et seal vahet pole.
No igatahes, üheksaks me läksime ja kuna Plika jälle minust välja ei teinud, siis ma läksin kümnest ära. Poole kaheteistkümneks kutsuti tagasi, sest täna ta veel sööma ei pidanud, nii et seekord siis enne lõunasöögiaega koju.
Kui ma järele jõudsin, olid nad ikka veel õues – kasvataja ütles, et Plika oleks nagu aasta aega juba aias käinud. Tuli ilusti tegevustega kaasa, kuulas sõna ja nii edasi. Homsest alates hakkab ta lasteaias hommikust ja lõunat sööma, järgmisest nädalast proovime ilmselt magamist ka.
Arutlesime Abikaasaga, kes Plikat aeda viima hakkab. Kuna ma nagunii Poisile hommikul putru keedan, siis võiks ma ju Plikale ka süüa anda ja ta alles üheksaks viia. Samas need kaks päeva vara tõustes pole Plika kuigi isukas olnud, seega tundub lasteaias söömine loogilisem. Ja ma ausalt ei viitsi igal hommikul Poissi selleks riidesse toppida, et Plikat viima minna… Abikaasa sai oma ülemusega läbi räägitud, tema tööaeg on nüüdsest ametlikult 8-16.30 asemel 8.30-17 (nagunii kippus see juba enne sedaviisi libisema – hommikul jäi hiljaks ja õhtul läks kauem), nii et ta saab enne tööle minekut Plika ise aeda viia – hommikusöök on pool üheksa, sobib hästi. Selle 15-minutilise jalutuskäiguga peaks Plika kenasti üles ärkama ja näljasemaks muutuma (võtsin täna aega – üksi lähen kiire kõnniga viis minutit, Plikaga longime 15).
Homme on Abikaasal veel vaba päev, seekord tema viib ja toob Plikat – tahab ka rühma näha ja olukorraga tutvuda.
Täna oli mul veidi peale ühte hambaarst ja pool viis kosmeetik – no ei õnnestunud aegu järjest saada. Kuna Abikaasa oli nagunii kodus ja see oli ühtlasi ka laste lõunaune aeg, siis kasutasin juhust, et nende kolme tunni jooksul erinevaid taaskasutuspoode külastada. Selles mõttes muidugi veidi feil, et esmaspäeviti on mitu tükki kinni, osadesse ma ei jõudnud, osadesse ei viitsinud, aga käisin silla juures Ringluspoes (sealt pole ma kunagi eriti midagi leidnud, ainult mõned väikesed alustassid, mis ka peretüli käigus puruks loobitud said :D) ning Tallinna mnt Humanas ja Sõbralt sõbrale poes.
Sõbralt sõbrale on mu konkurentsitu lemmik Pärnus. Seal on kraam kuidagi mõnusam ja mitmekesisem kui mujalt, täiesti suvalisi ja jaburaid, aga vajalikke ja vahvaid asju leiab. Ma olen mitu nädalat üles tähendanud nimekirja, mida kõike mul taaskasutuspoodidest vaja leida oleks – vaase, suurt kaussi, kohvitopsi, puust lusikaid ja nuge, koridorivaipa ja muud taolist. Nõusid ja lasteriideid piilun alati, seda nagunii.
Täna leidsin sealt ühe tassi (50 senti), vaasi (€1.40), puust lusika, noa ja orgi (€1, 30 ja 20 senti).
…Plikale kleidi (s104, 90 senti) ja maasikaga pluusi (s110, €1) ning (HAHA) kolmandale lapsele või mõnele tutvusringkonna titele kaks nummit kirjut mütsi (mõlemad 50 senti), body (s62, 20 senti) ja tudukombe (vist s68, 40 senti).
No päriselt noh, ma ei suuda ostmata jätta eriti nunnusid ja eriti odavaid titeriideid. Ma olen täiesti kindel, et saame kunagi veel vähemalt ühe lapse ja minu meelest on nii, et kui otsida just mingit kindlat suurust või eset, siis on lootus seda odavalt ja ilusalt leida palju väiksem. Ma ei osta arutult titekraami kokku, aga no 20 ja 40 sendi eest mõned eriti armsad ja praktilised asjad – iga kell. Kui endal vaja ei lähe, siis lapsi sünnib sõpradel-tuttavatel kogu aeg, saab neile kinkida.
Samamoodi olen otsustanud, et suuremaid suurusi võin samadel tingimustel ette osta – peab olema eriti kena ja eriti odav. No näiteks Humanasse on kavatsus reedel tagasi minna, siis on kõik lasteriided 50 senti. Täna olid veel €1.50. Laupäeval olid veel kõik kaubad €4 ja sellest odavamad asjad -30%, siis ma käisin Papiniidu Humanas ja sain ka lastele paar asja. No ühesõnaga:
Laupäeval leidsin endale uue (silt küljes) H&Mi pikkade käistega tumerohelise pluusi (ei viitsinud pildistamiseks üles otsida, juba pestud ja kapis), Poisile €1.50 eest päkapikumütsi, ühe teise nunnu mütsi, mis talle paraku veidi väike oli, aga Haide põnnile loodetavasti paras (Poiss on keskmisest suurema peaga), Plikale €2.45 eest lillatriibulise mütsi (sobis NII hästi tema lilla mantliga, ehkki rangelt võttes sobis selle mantliga ka valge müts, mis Marit meile pärandas) ja €2 eest s98 lillad velvetid – Plika on nii kõhn, et enamik pükse on talle lootusetult laiad, need ostsingi sellepärast, et nägid väga kitsad välja. No napilt lähevad kinni ja sääred on isegi pikad, aga saab ilusti üles keerata. Täna oli kogu kraam €1.50, sain Poisile tõsiselt ägeda musta gooti sugemetega jaki ja Plikale kaks kleiti – roosa s110, teksakleit on 4-aastasele (mis iganes suurus siis), aga juba praegu paras.
Ma jumaldan taaskasutust. Eriti siis, kui ma saan asju tasuta või eriti mõttetu hinna eest. No tõsiselt noh… 20-50 senti! Veidi rohkem olen nõus maksma siis, kui mul on mingit konkreetset asja vaja – no Plikale näiteks praeguses suuruses riideid, mida võiks rohkem olla jne. Aga varuks ostan ikka ainult eriti nunnusid ja eriti odavaid, lolliks sellega ei lähe. Ruumi meil kodus õnneks ka on.
Homme on plaan Segasumma komisjonikauplusse minna, polegi seal mõnda aega käinud. See on ka üsna vahva, leiab jaburat nodi (kilpkonna vihmavari Plikale – €1.50, Eesti pusle – €1 jne) – ja nad on kodu lähedal ja panevad oma FB lehele ikka aeg-ajalt kaubast pilte (nii ma mäletatavasti pusle saingi). Hiljutiste piltide peal olid mõned päris kenad vaasid, lähen neid nillima. Ja lasteriideid ka. Linnas on seal Port Arturi tasuta parkla juures Lapselt lapsele komisjonipood, kust ma mõni aeg tagasi Poisile jope ja kindad ostsin, seal on mõnus korralik organiseeritud valik ja täitsa normaalsed hinnad – tahtsin täna minna, aga esmaspäeviti kinni, no eks siis mõni teine päev. Plikale oleks veel seoses lasteaiaga paari asja juurde vaja, ehk näkkab.
Miks ma peaks asju uuena ostma, kui on võimalus seda mitte teha? Jaa, on asju, mida kasutatult ei taha, aga need on siiski vähemuses. Enamik kraami on kasutatult sama hea, ainult mitu korda odavam.
Härma tahaks ka kunagi minna, sinna on üks huvitav pood tekkinud… Aga jääb nii kaugele, seni pole viitsinud. No ühel heal päeval!
Taaskasutusega seoses võiks rääkida ka minu kogemustest seoses Spungiga, olen seal nüüdseks kenakesti kraami ära andnud… Aga las see jääda mõneks teiseks korraks 😛
Ja Euronicsis hambaharjale uusi päid ostmas käies kohtusin seal täiesti juhuslikult Katsiga, kes oli kaksikud vanemate hooleks jätnud ja otsis oma uude kööki tehnikat. Kasutasin kuldset juhust ja hängisin oma viimase vaba tunnikese temaga mööda kodumasinapoode, sai üle pika aja segamatult lobiseda.
Ühesõnaga mõnus päev oli!
Soovi ainult ja sulle antakse. Kaks päeva pärast seda, kui kirjutasin, et Plika võiks lasteaias käia, helistatigi kodulähedasest aiast ja öeldi, et koht vabanes, tooge kohale 🙂
Täna käisime rühmaga tutvumas. Sõimerühm, aga enamik on üsna Plika vanused, järgmisest sügisest lähevad koos aiarühma. Poole aasta pealt tulemise eelis on see, et kõik on juba harjunud ja rõõmsad (enamik neist nagunii juba teist aastat lasteaias, nö vanad kalad), Plikal ka kergem kohaneda, kui näeb, et teised on rahul. Kasvataja ja söögitädi (jajah, õpetaja ja abi, nii vist on korrektne?) olid armsad, lapsed toredad, ruumid kenad, ja kui palju mänguasju!
Põhimõtteliselt mina lihtsalt rääkisin kasvatajaga juttu või passisin nurgas ja vaatasin kaugemalt, kuidas Plika tegutseb. Koju minemiseks pidin teda mõnda aega veenma 😀
Esmaspäevast siis “päriselt”. Reede hommikuks on meil teised plaanid, siis ei jõua, aga neli päeva saab jutti käia. Magama järgmisel nädalal küll veel ilmselt ei jäta (kui Plika just ise soovi ei avalda), aga usun, et võin hakata esmaspäeval juba “poes” käima. Põnev igatahes! Mul ilmselt sama palju kui Plikal.